Читать книгу Kuninganna Victoria. Tütar, naine, ema, lesk - Люси Уорсли - Страница 9

24. mai varahommikul tibutas peent uduvihma. See piserdas pärnaavenüüsid ja Ümmarguse tiigi tuhmi veepeeglit Kensingtoni palee pika madala idapoolse fassaadi ees. Voodis lamav Victoire nägi aknast koidupuna tiigil peegeldumas. Ta oli täiesti ärkvel. Kuigi see oli tema kolmas sünnitus, oli ta niisama ärevil nagu esimesel korral: „Mulle on kõik uus ... sellest, kui ma lapse sain, on möödas üksteist aastat.“¹

Kensingtoni palee asuks nagu metsas, rohelised aiad kaitsevad lossi Londoni kesklinna sagina eest. See punastest tellistest plaanipäratu hoone oli George’i ajal õukonnaelu keskpunkt. Kuid 1819. aastaks oli sellest saanud üsna lagunenud vanadekodu kuningakoja vähem tähtsatele liikmetele ning elu siin oli täiesti nagu maal. Lossist lõuna pool olid köögiviljaaiad. Põhjas olid kruusaaugud ja meeldiv Camden Hilli küngas. Peaaegu maal asuv loss oli ehitatud astmahaigele kuningale William III-le, kellel oli jõekalda sudus asuvas Westminsteris raske hingata.

Victoire’i voodi asus üsna ekstsentriliselt tema abikaasa Edwardi alumise korruse ruumide söögisaalis. Toas oli sisse seatud haiglapalat.² Seinu kattis sinine tapeet, ruumis oli hõbetatud klaasist kena peegel ning sealt oli tagatrepi kaudu otsepääs all asuvasse kööki. Tavaliselt toodi sellest trepist toitu, kuid nüüd oli see niisama käepärane kuuma vee tassimiseks.³

Söögisaal oli valitud sünnituseks ka seetõttu, et selle kõrval asus salong, kus salanõukogu liikmed, teiste seas Wellingtoni hertsog, siseminister ja Canterbury peapiiskop said mugavalt oodata ja vaadata. Need aukandjad kogunesid iidse traditsiooni järgi tunnistama iga kuninglikku sündi. Nende ülesanne oli kontrollida, kas laps sünnib elusa ja tervena, ning kanda hoolt, et ema voodisse ei saaks surnult sündinud lapse asemel sokutada teist.

Nende kohalolekut nõudsid 1688. aasta sündmused, kui söepanni sisse peidetud asenduslaps olevat toimetatud kuninganna Modena Mary surnult sündinud lapse asemel tema voodisse. See oli libauudis, ent järgnenud skandaal andis oma osa edukaks riigipöördeks Mary ebapopulaarse abikaasa, katoliikliku kuninga James II vastu. Sünnituse jälgimine pidi tagama, et midagi säärast ei saaks rohkem juhtuda.

Kui Edwardi noorema venna, Cambridge’i hertsogi abikaasa oli vaid paar kuud varem, märtsis sünnitanud, oli Clarence’i hertsog tuppa tormanud, et lapse sugu ülevaatusega kindlaks teha, enne kui saatis kullerid teatama, et Cambridge’id olid äsja beebivõidujooksus ette rebinud.⁴ Victoire’i sünnitust jälgiti samasuguse huviga. Poisid kogunesid lossi taha siseõue, valmis tormama ajalehetoimetustesse. Külla saabuvate õnnitlejate tõllarivi ulatus Kensingtoni paleest Hyde Park Cornerini.⁵ London oli põnevil, kas troonipärilusreas kõrgemal kohal asuv Kenti beebi tuleb turvaliselt ilmale, et tilluke Cambridge üle trumbata.

Victoire’i kõrval söögisaalis oli tema abikaasa, kes osutus üllatavalt moodsaks isaks. Kogu möödunud öö oli Edwardit jahmatanud kannatlikkus ja leebus, millega tema naine teravaid valusid talus. „Ma ei lahkunud tema juurest algusest lõpuni,“ teatas Edward hiljem uhkelt.⁶

Need kaks ebatõenäolist armukandidaati olid avastanud ehk iseendagi üllatuseks teineteise juures midagi, mida nad olid ammu otsinud. Jõhkrusest ei olnud enam juttugi. Silmitsi Victoire’i esialgsete kahtlustega oli Edward hakanud ka ise endas kahtlema. „Tahan, et teaksite,“ kirjutas ta, „mu kalleim printsess, et ma ei ole midagi enamat kui viiekümneaastane sõjamees ning pärast kolme-kümmet kaht teenistusaastat mitte kuigi sobiv vallutama minust üheksateist aastat noorema võluva printsessi südant.“⁷ Seesugune enese mahategemine, tüseda printsi puhul nii ootamatu, oli vastupandamatu. Ta oli ilmutanud ka liigutavat teadmist oma puudustest: „Oleksin tahtnud öelda teile seda kõike kaunites värssides, kuid te teate, et olen vana sõdur, kellel ei ole seda annet.“⁸ Tema vaevalistes komplimentides on siirust. Nende abiellumise aasta, ütles Edward Victoire’ile, „sai tunnistajaks minu õnne sünnile, andes teid mulle kaitseingliks“. Edward tõotas, et kui taevas hoiab ta naise tervist ja kingib talle lapse, on see lohutuseks kõigi tema õnnetuste ja pettumuste eest.⁹

Victoire omalt poolt oli kahtlemata naiivne, ent tema iseloomu parim osa oli usaldav optimism. Tema loomuses, kirjutas keegi, kes teda hästi tundis, oli usaldada sel määral, et ükski hea süda ei suutnud sellele vastu panna ega teda reeta.¹⁰ See emotsionaalne haavatavus pani armastuskauge abikaasa teda armastama ning selle omaduse pärandas ta ka oma tütrele.

Esimestel raseduskuudel, mille nad veetsid Saksamaal, oli Edward tundnud rõõmu ulatuslike (ja liiga kallite) remonditööde tellimisest Victoire’i esimese abikaasa lossis, Amorbachi tuhandeaastases kloostris. Kentid jõudsid tagasi Inglismaale viimasel hetkel enne lapse sündi. Raskused teekonnaks piisava rahasumma kokkulaenamisel olid sundinud Edwardit reisi pisut hilja peale jätma, mis omakorda sundis tema viimast aega rasedat naist tegema läbi hullumeelset kihutamist üle mandri, et jõuda enne sünnitust Kensingtoni paleesse. Üks ratsakutsareid sai teel õnnetuses surma ning Edward pidi maksma lesele pensioni. Ta tasus endiselt ka Julie tõlla, portselani ja elamiskulude eest.¹¹ Edward oli nüüdseks Couttsi pangale võlgu nii palju, et oli sunnitud loovutama neile viimsegi šillingi, mis viis ta üha sügavamale võlgadesse.¹²

Kuid võlad ja tormamine olid väärt seda, et Edward ja Victoire saaksid väita, et nende laps, võimalik tulevane monarh, on sündinud Briti pinnal. Edward pidas äärmiselt oluliseks, et tema laps sünniks esivanemate vanas lossis.¹³ „Ütle nii tihti kui võimalik, et sa sündisid Inglismaal,“ soovitas Victoire’i vend Leopold hiljem oma noorele õetütrele. „George III tundis selle üle suurt uhkust ning kuna ükski su nõbudest ei ole sündinud Inglismaal, on see sinu huvides.“¹⁴

Meditsiinimeeskonnas Kensingtoni palee söögisaalis ootas kuninglikku sündi uus liige. Tüse, matroonlik lastetu CharlotteHeidenreich von Siebold oli Saksa akušöör. Naise kohta äärmiselt ebatavaliselt oli ta kvalifitseeritud arst, kes oli spetsialiseerunud kõigile daamide kaebustele.¹⁵

Charlotte oli alustanud karjääri, abistades oma ämmaemandast ema, kes, istudes loengutes eesriide taga, et meessoost tudengite tähelepanu mitte kõrvale juhtida, oli Saksamaal esimene sünnitusabis doktorikraadi saanud naine. Charlotte õppis ema jälgedes Göttingeni ülikoolis arstiteadust. Sieboldide motiiv oli rahaline. Enne kui nad said õiguse nimetada end doktoriteks, oli neil olnud raskusi panna oma kõrgseltskonna kliente arveid tasuma.¹⁶ Frau Siebold oli soojalt soovitatud ja kõrge kvalifikatsiooniga ning Victoire’ile oli kindlasti kergenduseks arst, kes rääkis tema emakeelt.

Kohal oli ka kuulus Walesi arst David Daniel Davis. Ta oli kirjutanud sünnitusabiõpiku, mis juhendas lugejaid, kuidas kasutada hirmsakõlalisi instrumente, mille ta nüüd igaks juhuks välja ladus: tömp konks, pikad käärid ja mitmesugused riistad pea ja ülejäänud keha väljasikutamiseks.¹⁷ Kui Frau Sieboldil ei peaks õnnestuma last loomulikul teel ilmale aidata, võib vaja minna jõudu.

Hoolimata sellest, et käepärast oli kogenud meeskond, muutus Edward sünnitusvalude ägenedes aina närvilisemaks. Ta ei hoolinud enam isegi troonijärglusest, ainult oma naise ja lapse tervisest. „Mul on ükskõik, on see poiss või tüdruk,“ kirjutas ta, „ja ma olen igavesti tänulik, ükskõik kumb meile kingitakse, kui vaid ema tervis alles jääb.“¹⁸

Ent kolmekümne kahe aastane Victoire oli alles noor ja väga tugev. Tal oli kombeks palees ringi joosta nii kiiresti, et üks härrasmees, kellest ta koridoris mööda tuhises, oleks tuuleiilis peaaegu paruka kaotanud.¹⁹ Edwardi palveid võeti kuulda. Pärast lühikest ja probleemideta kuuetunnist sünnitust tuli 1819. aasta 24. mai hommikul kell 4.15 ilmale väike kaunis printsess, priske nagu põldpüü.²⁰ Edwardi Maikelluke, nagu ta tütart kutsus, oli isa silmis täiuslik, tõeline tugevuse ja ilu kehastus.²¹

Kui oli kindel, et tütar on väljaspool ohtu, hakkas Edward mõtlema, mida elu talle tuua võib. Kuigi hetkel oli laps troonipärilusreas alles viies, oli Edwardil kummaline eelaimdus tema tulevasest tähtsusest. „Hoolitsege tema eest,“ ütles ta, „sest temast saab Inglismaa kuninganna.“²²

Troon, mida ta oma tütrele soovis, ei olnud nii ihaldusväärne auhind kui varasematel sajanditel. Kunagi varem ei olnud selle staatus ja säde olnud tuhmimad ja madalamad. Osalt oli see Edwardi enda ja tema neetud veskikivivendade, teiste seas prints-regendi süü. Enne kadumist avalikkuse eest Windsori müüride varju oli George III pälvinud üldise lugupidamise ning tema alamad tähistasid iga korda, kui tema haigus tundus taanduvat. Tema poegadega oli lugu teine. George III oli olnud kummaliselt saamatu isa, vaheldumisi liiga range ja liiga huvitu. Tema pojad kasvasid laisaks ja isekaks, neid ei huvitanud valusad mullistused, mis said nende alamatele osaks, kui Suurbritanniast sai tööstusriik. Samal aastal kirjutas PercyBysshe Shelley oma poeemis „Inglismaa 1819“ ohtlikult ebapopulaarsest kuninglikust perekonnast ja rahva verd imevatest kuninglikest hertsogitest. „Valitsejad, kes ei näe, ei tunne ega tea,“ kirjutas Shelley nende kohta, „kes klammerduvad nagu kaanid oma vankuva riigi külge.“

Nüüd oli aeg teatada maailmale selle õnnetu kuningliku perekonna uusima liikme saabumisest. Hilisematel aastatel väitis Victoire, et tema tütre sünni juures oli kohal veel keegi, keda ei ole seni mainitud.²³ See oli kapten, hilisem Sir John Conroy. Edwardi sõjaväeaegade adjutant Conroy oli tema kojaülem. Mustade silmade ja tugevate põsesarnadega Conroy oli Victoire’iga täpselt ühevanune ja etendas perekonna elus väga olulist rolli. Võib-olla oli see tema, kes ütles nüüd salanõunikele, et nad võivad lapse üle vaadata.

Kui Conroy tõesti Victoria sünni juures viibis, ei maininud seda tollal keegi. Kummaline oli seegi, et sünnitunnistusele kirjutas alla D. D. Davis, Walesi arst. Keegi kohalolnuist ei kiida, isegi ei maini teda, seepärast tundub, et ta kutsuti kohale varuvariandina, leevendamaks naisarsti palkamisega seotud riske, kuid tegeliku töö tegi siiski ära Charlotte Siebold.

Ent doktor Davis võttis au siiski endale. Frau Sieboldi soo uudsus oli ilmselt tinginud hiljem levinud valeteated, mille järgi tekkisid tal raskused ja Davis oli sunnitud sekkuma.²⁴ Kuid kuningliku sünnituse vastuvõtmisega igasuguste probleemideta toime tulnud Frau Siebold oli peagi teel tagasi Saksamaale. Kolm kuud hiljem aitas ta Coburgis ilmale Victoire’i venna Ernsti pisipoja. Värske Kensingtoni beebi nõbu sai nimeks Albert.

Järgmistel päevadel sünnitusest taastudes pidid Victoire’i valdama uhkus ja rahulolu. Ta oli täitnud kuningliku perekonna nõudmise pärija järele ning mehe, keda ta nüüdseks tõeliselt armastas, südamesoovi.

Victoire’ist oli saanud Kensingtoni palee täieõiguslik perenaine, kuigi ta lebas söögitoas ruumides, kus varem elas tema eelkäija Julie. (Teades suurepäraselt Edwardi eelmisest, ligi kolmkümmend aastat kestnud suhtest, andis Victoire mehele täielikult põhjust uskuda, et ta austab seda.²⁵) Kümme aastat varem oli George III nõudnud, et Edward peaks vaese Julie Kensingtoni paleest välja viskama, kuulujuttude järgi oli naine hõivanud lossis kaheksakümmend tuba.²⁶

Kümne aasta jooksul pärast Julie tseremoonitsemata väljaviskamist oli Edward oma ruumid Kensingtonis ümber ehitanud aina vaevalisemas ja konarlikumas protsessis, mille eest maksis riigikassa. George III üritas selgematel hetkedel oma ekstravagantse poja rahakotti kontrollida. Ühe allika sõnul andis George III käsu, et toad lubjataks lihtsalt üle, aga Edward ei suutnud suurejoonelisematele sisekujundusplaanidele vastu panna. Ta lihtsalt ei küsinud isalt ega rääkinud talle, öeldes, et ta oli kunagi olnud paha poiss ega kavatse seda rohkem olla, samuti ei kavatse ta lasta endale osaks saada isa äraütlemist, paludes midagi, millest kuningas võiks keelduda.²⁷

Visaduse ja laenude abil oli Edwardil õnnestunud tellida enda ja Victoire’i ning nüüd nende tütre jaoks Kensingtoni paleesse sisekujundus, mis oli moodne ja elegantne. Laps veetis oma esimesed nädalad ruumides, mida ehtisid ülikülluslikud regendiajal moes olnud värvid: erepunane, valge, merevaigukarva, mündiroheline ja roosa. Pühvlikarva ja mustades toonides elutoa mööbli hulka kuulus suur teokarbikujuliste käetugedega lamamisdiivan. Tubade uksepiidad ja karniisid läikisid kuldselt.²⁸ Edwardi loomuses valitses vastuolu: peale jäiga sõjaväelasest formalisti oli temas peidus ka sübariit.

1819. aastal suutis Victoire oma iseloomule truuks jäädes kulutada oma lapse riiete ostmiseks üle saja naelsterlingi, kuigi selle hulka kuulusid arvatavasti ka ristimiskleit ja voodiriided.²⁹ Edwardil ei olnud selle vastu midagi, temast uhkemat ja järeleandlikumat isa polnud olemaski. Tema meelest oli tütar selgelt maskuliinne, pigem tasku-Herakles kui tasku-Venus.³⁰ Vastupidi tavadele tahtis Victoire last rinnaga toita, mis oli piisavalt ebaharilik, nii et sellest kirjutati ajalehes The Times.³¹ „Kõik on nii jahmunud,“ tunnistas Victoire, „kuid mu süda murduks, kui näeksin oma kullakest kellegi teise rinna otsas.“³² Ta oli armastusest sõge ja rääkis kõigile, kes olid valmis kuulama, et tütar on tema mon Bonheur, mes delices, mon existence.³ See kõik oli väga ebaharilik. Tavaliselt võeti lapsed nende kuninglike emade juurest ära ja neid kasvatasid professionaalid. Rinnaga toitmine takistas järgmist rasestumist ja aristokraatlikelt naistelt oodati, et nad sünnitaksid võimalikult kiiresti peale pärija ka varuvariandid. Väike perekond Kensingtoni palees meenutas rohkem kaasaegse ilukirjanduse lähedasi armastavaid peresid kui enamikku Euroopa kuningakodade paare, kes olid koos hüvede pärast. Kentid järgisid ka värsket teadlaste soovitust ja lasid oma last süstida rõugete vastu. Siin võib kahtlustada juba oma karjääri algul selleks kaitsepookimiseks litsentsi saanud Frau Sieboldi mõju.

Kuigi tütar oli troonipärilusreas alles viies, võis Edward õigusega hoobelda, et oli nüüd beebivõiduajamises ette tõmmanud. Ka tema kaks venda olid 1819. aastal lapse saanud, üks veidi enne ja teine vaid kolm päeva pärast teda. Ent need nooremad kuninglikud hertsogid olid Edwardist tagapool ja nende pojad pärilusreas Edwardi tütrest madalamal.

Kõige vanem vend, prints-regent, ei tahtnud mõeldagi Edwardist kui tulevase kuninganna isast. Regendi meelest võis ta veel abielluda ja isegi uue lapse saada. Seetõttu otsustas ta, et Edward tuleb paika panna.

Edward ihkas ihust ja hingest, et tema väike kuninganna saaks nime hea eeskuju, kuninganna Elizabeth I järgi.³⁴ Kuid viimane sõna kuulus prints-regendile. Tema ei lükanud tagasi üksnes nime Elizabeth, vaid ka Georgina ja Charlotte’i lapse vanavanemate auks. Kõik need nimed tundusid nii tähtsusetule lapsele häbematult kuninglikud. Ristimine Kensingtoni palees oli juba alanud, ent keegi ei teadnud veel, millise nime regent heaks kiidab.³⁵ Tseremoonia sel hetkel, kui oli vaja nimi öelda, oli pikk paus. Kõik teadsid, et lõpliku valiku peab langetama regent.

„Alexandrina,“ teatas regent. Nimi pidi olema austusavaldus lapse ristiisale, Vene keisrile.

Vaikselt soovitati, et laps vajab rohkem kui üht nime.

„Andke talle siis ka tema ema nimi,“ nõustus regent tusaselt. Seejärel ta lahkus ega osalenud pidusöögil, mille Edward ja Victoire sel õhtul Kensingtoni palees korraldasid.

Nii anti pisitüdrukule peaaegu möödaminnes tema sakslannast ema nime inglispärane versioon, ilma et kellelgi olnuks vähimatki aimu, et seda nime hakkab kandma terve ajastu.³⁶