Читать книгу Armastuskiri - Люсинда Райли - Страница 6

Joanna Haslam kihutas täie tempoga läbi Covent Gardeni, hingamine katkendlik ja kopsud suurest pingutusest kahisemas. Turistidest ja koolilaste rühmadest mööda põiganud, oleks ta peaaegu pikali paisanud tänavamuusiku, sest tema taga lendav seljakott oli ühele küljele kaldunud. Ta jõudis Bedford Streetile just siis, kui St. Pauli kiriku sepisväravate ees peatus limusiin. Fotograafid võtsid auto piiramisrõngasse kohe, kui juht oli väljunud ja tagaukse avanud.

Kurivaim! Kurivaim!

Viimseid jõuvarusid kokku võttes sprintis Joanna viimased meetrid väravani ning sööstis siis selle taha sillutatud siseõue, aga kell kiriku punastest tellistest fassaadil kinnitas, et ta on hiljaks jäänud. Välisuksele lähenedes heitis ta korraks pilgu kobarasse kogunenud paparatsodele ja märkas, et tema fotograaf Steve on parimas paigas, trepi peal valves. Ta lehvitas mehele, ning saanud vastuseks ülespoole pöialdega žesti, trügis läbi suure hulga fotograafide, kes rüselesid limusiinist väljunud kuulsuse ümber. Viimaks kirikus sees, nägi ta rahvast pilgeni täis pinke, millele kõrgesse lakke riputatud kroonlühtrid heitsid sooja valgust. Organist mängis taustaks kurba muusikat.

Lehvitanud uksehoidjale ajakirjaniku töötõendit ja hinganud sügavalt sisse, lipsas ta kõige tagumisse pinki ja võttis kergendatult istet. Ta õlad tõusid ja langesid iga hingetõmbega, kui ta märkmikku ja pastakat otsides seljakotis ringi kobas.

Ehkki õhk kirikus oli jäine, tundis Joanna otsmikul higipiisku; rullkaelusega must lambavillast sviiter, mille ta paaniliselt kiirustades selga oli tõmmanud, kleepus vastikult naha külge. Ta võttis kotist pabertaskurätiku ja nuuskas lurisevat nina. Libistanud käega läbi pika tumeda sassis juuksemassi, nõjatus ta pingi seljatoele ja sulges silmad, et normaalne hingamisrütm taastuks.

Nii lootusrikkalt alanud uus aasta oli kestnud vaid paar päeva, aga Joannal oli juba tunne, justkui oleks ta Empire State Buildingu tipust mitte ainult kukkunud, vaid lausa alla lennanud. Täiskiirusel. Ainsagi hoiatuseta.

Põhjuseks oli Matthew … tema elu armastus – või eilsest alates õigemini tema elu endine armastus.

Joanna hammustas tugevalt alumisse huulde ja pingutas kõigest väest, et mitte uuesti nutma puhkeda, küünitas kaela altari lähedal seisva esimese pingirea poole ja märkas kergendatult, et pereliikmed, keda kõik ootasid, pole veel saabunud. Pööranud pilgu uuesti peauksele, nägi ta, et õues ootavad paparatsod teevad suitsu ja askeldavad kaameraläätsedega. Tema ees istuvad leinajad hakkasid naabritega sosistades ebamugavatel puupinkidel nihelema. Ta uuris rahvahulga põhjalikult läbi ja valis välja kõige märkimisväärsemad kuulsused, keda oma artiklis mainida, nähes kõvasti vaeva, et neid enamjaolt hallide või valgete kukalde järgi ära tunda. Nimesid märkmikku kritseldades tungisid ta mõtetesse taas mälupildid eelmisest päevast …

Matthew oli pärastlõunal ootamatult tema Crouch Endi korteri trepile ilmunud. Pärast koos veedetud ägedaid jõulu- ja uusaastapidustusi olid nad kokku leppinud, et tõmbuvad mõlemad oma kodu seinte vahele ja on paar vaikset päeva enne puhkuse lõppu üksi. Kahjuks oli Joanna sunnitud selle aja jooksul ravima ränka külmetushaigust, millesarnast ta polnud aastaid kogenud. Matthew’le ust avades oli tal vastu rinda surutud Karupoeg Puhhi pildiga kuumaveepudel, seljas igivana soe pidžaama ja jalas triibulised voodisokid.

Ta oli kohe taibanud, et midagi on viltu, sest noormees jäi ebalevalt ukse juurde passima ega tahtnud mantlit seljast võtta, tema silmad aga vilasid siia-sinna ja vaatasid kõike muud peale tema …

Seejärel oli ta Joannale teatanud, et on „järele mõelnud”. Et tema meelest ei arene nende suhe edasi. Ja et ehk oleks aeg sellele joon alla tõmmata.

„Me oleme koos olnud juba kuus aastat, ülikooli lõpetamisest saadik,” oli mees temalt jõulukingiks saadud kindapaari näperdades öelnud. „Ma ei tea, tegelikult olen ma alati arvanud, et aja jooksul tekib mul tahtmine sind naiseks võtta – meie elud ametlikult ühendada, mõistad? Aga see hetk pole senini saabunud …” Mees kehitas talle otsa vaadates jõuetult õlgu. „Ja kui mul juba praegu sellist tunnet pole, siis ma ei usu, et see soov võiks kunagi tekkida.”

Mehe süüdlaslik, vaoshoitud ilme sundis Joannat käsi tugevamini ümber soojaveepudeli suruma. Pidžaamataskus kaevates leidis ta niiske pabertaskuräti ja nuuskas kõvasti nina. Seejärel vaatas ta Matthew’le otse silma sisse.

„Kes see naine on?”

Mehe nägu ja kael lõid punast lõkendama. „Ma ei tahtnud seda,” pomises ta, „aga see siiski juhtus ja ma ei saa kauem teeselda.”

Joannale meenus vana-aastaõhtu, mille nad vaid neli päeva tagasi olid veetnud koos. Ja otsustas, et Matthew oli neetult hästi teeselnud.

Tõenäoliselt oli naise nimi Samantha. Ta töötas mehega samas reklaamibüroos. Lausa finantsjuhina. See lugu algas õhtul, mil Joanna varitses üht Konservatiivsesse Parteisse kuuluvat parlamendiliiget, kelle korruptiivsest käitumisest ta tahtis lugu teha, ega jõudnud seetõttu õigel ajal Matthew’ firma jõulupeole. Ta peas keerles ikka veel sõna „klišee”. Aga ta kutsus end kohe korrale: kas klišeed ei sünni mitte inimliku käitumise ühisnimetajatest?

„Ausõna, ma pingutasin kõigest väest, et Samile mitte mõelda,” jätkas Matthew. „Ma püüdsin teda kogu jõuluaja peast välja tõrjuda. Pühad Yorkshire’is sinu suguvõsa seltsis olid nii toredad. Aga eelmisel nädalal sain ma temaga uuesti kokku, me läksime koos välja, et midagi juua, ja …”

Joanna oli mängust väljas. Samantha oli mängus sees. Nii lihtne see oligi.

Ta ei osanud teha muud kui vaid mehele pingsalt otsa vaadata, silmad šokist, vihast ja hirmust põlemas, kui mees jätkas.

„Esialgu arvasin, et tegu on sõgeda kiindumusega. Ent selge on see, et kui mul juba praegu on teise naise vastu tunded, ei saa ma end alatiseks siduda sinuga. Järelikult teen ma seda, mis on õige.” Matthew vaatas talle otsa ja tema pilgus oli peaaegu palve teda väärika käitumise eest tänada.

„Mis on õige …” kordas Joanna õõnsa häälega. Ning siis purskusid ta silmist pisarad, millele haigus ja palavik jõudu juurde andsid. Ta kuulis kusagilt kaugelt mehe häält, mis veel vabandusi pomises. Paistes, pisaraist tulvil silmad viimaks vastu tahtmist lahti teinud, jäi ta põrnitsema meest, kes kössis ja häbenedes tema kulunud nahktugitooli vajus.

„Käi välja!” kraaksatas Joanna lõpuks. „Igavene õel, närune, valelik, silmakirjalik neetud petis! Kasi minema! Lihtsalt kasi minema!”

Seda nüüd meenutades solvas Joannat kõige rohkem asjaolu, et meest polnudki tarvis rohkem veenda. Ta oli tõusnud, pomisenud midagi segast asjadest, mis ta Joanna korterisse oli jätnud, ning kokkusaamisest, mille nad pärast tolmu settimist peaksid korraldama, ning seejärel sõna otseses mõttes sööstnud välisukse poole.

Joanna oli ülejäänud õhtu valanud pisaraid telefoniliini teises otsas kuulavale emale, parima sõbra Simoni kõneposti ja Karupoeg Puhhi kuumaveepudeli järjest vesisemaks muutuva karva sisse.

Viimaks oli ta tänu suurele hulgale „Night Nurse’i”^[1.] kapslitele ja brändile teadvuse kaotanud, ülimalt tänulik tõsiasjale, et ei pea paaril järgmisel päeval tööle minema, sest oli enne jõule uudistetoimetuses ületunde teinud.

Selle päeva hommikul kell üheksa oli aga helisenud tema mobiil. Joanna oli end ravimite põhjustatud sügavast unest ärkvele sundinud ja käe välja sirutanud, paludes taevast, et helistaja oleks Matthew, kes on masenduses, kahetseb pattu ja mõistab, kui suure vea ta äsja oli teinud.

„Mina siin,” haugatas karm glasgowlase hääl.

Joanna pööras pilgu lakke ja vandus vaikselt. „Ennäe imet, Alec!” ütles ta läbi nina. „Mida sa tahad? Mul on täna vaba päev.”

„Vabandust, aga ei ole. Alice, Richie ja Bill helistasid äsja ja teatasid, et nad on haiged. Sul tuleb saada olevad vabad päevad mõni teine kord välja võtta.”

„Nad on teretulnud klubisse.” Joanna köhis liialdatult valjusti mobiili. „Mul on kahju, Alec, aga ka mina olen raskesti haige.”

„Katsu asjale läheneda selle nurga alt: täna teed tööd, ja kui sa terveks saad, võid täiel rinnal nautida vaba aega, mis me sulle võlgu oleme.”

„Ei, ma tõesti ei suuda. Mul on palavik. Ma seisan vaevu jalul.”

„Siis see töö sobib sulle. Sa pead istuma Covent Gardenis „näitlejate kirikus”. Seal algab kell kümme Sir James Harrisoni mälestusteenistus.”

„Sa ei saa mulle seda teha, Alec, palun! Tuuletõmbusega kirikus istumist pole mul praegu tõesti tarvis. Surm on minust niigi vaid ühe sammu kaugusel. Asi lõpeb sellega, et sa pead korraldama mälestusteenistuse mulle.”

„Anna andeks, Jo, aga mul pole valikut. Takso sinna ja tagasi maksan ma muidugi kinni. Pärast teenistust lähed otseteed koju ja saadad mulle meili teel loo. Proovi Zoe Harrisoniga jutule saada, eks? Ma saatsin Steve’i sinna pilte tegema. Kui Zoe on end ilusasti üles löönud, peaks esikaas olema tema päralt. Olgu, räägime hiljem.”

„Pagan võtaks!” Joanna lasi lootust kaotades valutaval peal tagasi padjale langeda. Seejärel helistas ta ühte kohalikku taksofirmasse ja komberdas kapi juurde sobivat musta rõivastust otsima.

Enamjaolt ta armastas oma tööd, elas selle nimel, nagu Matthew oli sageli täheldanud, aga sellel hommikul küsis ta endalt tõsimeeli, miks. Pärast lihtsaid tööülesandeid paaris piirkonnalehes oli ta aasta tagasi võetud nooremreporterina tööle Morning Maili, mille peakontor asus Londonis ja mis kuulus riigi suurima läbimüügiga päevalehtede hulka. Raskelt kätte võidetud ametikoht hierarhiaredeli kõige madalamal astmel tähendas aga seda, et tal polnud võimalik keelduda. Nagu uudistetoimetuse osakonna juhataja Alec talle pidevalt meelde tuletas, hingasid tuhanded auahned noored ajakirjanikud talle otse kuklasse. Kuus nädalat uudistetoimetuses olid senini olnud Joanna elus raskeimad. Töötunnid ei saanud iial otsa ja Alec – kordamööda nii orjapidaja kui ka tõeliselt pühendunud professionaal – ei leppinud ka tema puhul väiksema panusega, kui ise oli valmis andma.

„Elustiili lehekülgedeks alati valmis,” nohises ta ning tõmbas lugupidamisest kurva sündmuse vastu selga mitte just kõige puhtama musta värvi sviitri ja musta seeliku ning jalga paksud villased sukkpüksid.

Takso jäi kümme minutit hiljaks ja istus seejärel Charing Cross Roadil hiigelsuures liiklusummikus. „Mul on kahju, kullake, aga pole parata,” nentis taksojuht. Joanna heitis pilgu kellale, viskas mehele kümnenaelase rahatähe ja hüppas taksost välja. Mööda tänavaid Covent Gardeni poole kalpsates, kopsud täiest jõust pumpamas ja nina tilkumas, küsis ta endalt, kas tema elu saab veel hullemaks minna.

Joanna mõtiskelu katkes järsult, sest kogudus oli ootamatult lobisemise lõpetanud. Ta avas silmad ja keeras end ringi just siis, kui Sir James Harrisoni pereliikmed üksteise järel kirikusse astusid.

Seltskonna eesotsas oli Charles Harrison, Sir Jamesi ainus laps, nüüd juba tublisti üle kuuekümne. Ta elas Los Angeleses ning oli eriefektide ja suure eelarvega märulifilmide tunnustatud režissöör. Joannale meenus ähmaselt, et mõni aeg tagasi oli mees võitnud Oscari, aga tema filmid ei kuulunud nende hulka, mida ta tavaliselt vaatamas käis.

Charles Harrisoni kõrval kõndis tema tütar Zoe Harrison. Nagu Alec oli lootnud, nägi Zoe tõepoolest vapustavalt hea välja, sest keha piirjooni järgiv must kostüüm rõhutas pikki jalgu, kuklasse krunniks kinnitatud peadligi juuksed tõid aga täiuslikult esile klassikalise, inglise roosiliku ilu. Ta oli näitlejanna, kelle filmikarjäär oli tõusuteel, ning Matthew’le oli ta hullupööra meeldinud. Mees armastas ikka öelda, et tema arust sarnaneb Zoe Grace Kellyga – kes ilmselt oli Matthew’ unistuste naine –, pannes Joanna imestama, miks Matthew temasuguse kiitsaka tumedasilmse brünetiga käib. Ta neelas kurku tekkinud klombi alla ja oleks võinud oma Karupoeg Puhhi kuumaveepudeli nimel kihla vedada, et see Samantha on pisike blondiin.

Zoe Harrisonil hoidis käest kinni umbes üheksa või kümne aasta vanune väike poiss, kelle must ülikond ja lips näisid ta kohmetuks muutvat: see oli Zoe poeg Jamie Harrison, kes oli oma nime saanud vanavanaisalt. Zoe oli sünnitanud Jamie vaid üheksateistaastasena ja keeldus praeguseni avaldamast, kes on poisi isa. Sir James oli pojatütrele lojaalseks jäänud ning õigustanud nii tema otsust laps saada kui ka varjata saladust Jamie isa kohta.

Joanna meelest olid Jamie ja tema ema äärmiselt sarnased: mõlemal oli peened näojooned, õrnroosa jume ja hiigelsuured sinised silmad. Zoe Harrison hoidis poega kaameratest võimalikult kaugel – kui Steve’il oleks õnnestunud ema ja poega koos pildistada, võinuks foto järgmisel hommikul esikaant kaunistada.

Nende taga sammus Zoe vend Marcus Harrison. Joanna uuris meest tähelepanelikult, kui too tema pingiga kohakuti jõudis. Ehkki ta mõtted olid veel Matthew’ juures, pidi ta tunnistama, et Marcus Harrison oli tõepoolest kuum kutt, nagu oleks öelnud tema kaasreporter Alice. Joanna tundis mehe ära klatšiveergudelt – hiljuti oli ta olnud saatjaks blondile Briti seltskonnatähele, kes kandis kolmekordset perekonnanime. Heledanahalise õega võrreldes hästi tõmmust, ehkki samasuguste siniste silmadega Marcusest kiirgas kurikuulsat sarmi. Ta juuksed ulatusid peaaegu õlgadeni ning oma kortsus musta pintsaku ja kaela juurest lahti nööbitud valge särgiga mõjus ta vägagi karismaatiliselt. Joanna kiskus pilgu mehe küljest lahti. Järgmisel korral, mõtles ta otsustavalt, valin ma keskealise mehe, kellele meeldib linde vaadelda ja marke koguda. Ta püüdis meeleheitlikult meelde tuletada, millega Marcus Harrison elatist teenib – tõenäoliselt on ta algaja filmiprodutsent, mõtles ta. See roll talle igatahes sobis.

„Tere hommikust, daamid ja härrad!” Vikaar hakkas kantslist rääkima, ees suur Sir James Harrisoni pilt, mida ümbritses valgetest roosidest pärg. „Sir Jamesi perekond tervitab kõiki siinolijaid ja tänab teid, et te tulite austust avaldama sõbrale, kolleegile, isale, vanaisale ja vanavanaisale ning võib-olla ka selle sajandi kõige andekamale näitlejale. Neile, kellel oli õnn teda lähemalt tunda, ei tule üllatusena Sir Jamesi kindel otsus, et täna ei tohi me olla kurvad, vaid peame rõõmustama. Nii tema pereliikmed kui ka mina oleme tema soove austanud. Seetõttu alustame Sir Jamesi lemmikkoraaliga „I Vow to Thee My Country”. Palun tõuske.”

Joanna andis valutavatele jalgadele tegutsemiskäsu, tänulik organistile, kes vajutas klahvidele just siis, kui ta rind tõusis ja ta valju häälega köhima hakkas. Ta sirutus võtma mälestusteenistuse laululehte, aga tilluke ämblikutaoline käsi, mida kattis kumavate siniste veenidega läbipaistev nahk, jõudis temast ette.

Joanna vaatas esimest korda vasemale ja jäi silmitsema käe omanikku. Vanusest kahekorra vajunud, ulatus naine talle vaid ribideni. Laululehte hoidev käsi, mille naine oli tuge otsides pingiservale toetanud, värises kõvasti. See oli tema ainus nähtav kehaosa. Ülejäänu oli mähitud musta mantlisse, mis puudutas pahkluid, ning nägu varjas must võrkloor.

Suutmata laululehte hoidva käe pideva värina tõttu teksti lugeda, kummardus Joanna allapoole ja küsis naiselt: „Kas ma tohin vaadata?”

Käsi ulatas lehe talle. Joanna võttis selle vastu ja hoidis nii madalal, et ka vanadaam näeks. Naine kraaksus kirikulaulu lõpuni, ja kui see läbi sai, võttis suure pingutusega istet. Joanna pakkus talle vaikides käsivart, aga tema abist keelduti.

„Esimesena loeme täna ette Sir Jamesi lemmiksoneti, milleks oli Dunbari „Vooruslikkuse kaunis roos” ja mille esitab tema lähedane sõber Sir Laurence Sullivan.”

Kogudus istus kannatlikult, kui vana näitleja vaevaliselt altari poole liikus. Ja siis täitis kiriku kaunikõlaline hääl, mis kunagi kütkestas tuhandeid paljudes teatrites üle kogu maailma.

„„Kaunis vooruslikkuse ja leebuse roos, veetlev liilia …”.”

Joanna tähelepanu paelus selja tagant kostev kriiksatus ja ta nägi, et uks kiriku tagaseinas avanes, lastes sisse pahvaku jääkülma õhku. Kohanäitaja lükkas ratastooli sisse ja jättis selle Joanna kõrvale pingirea lõppu seisma. Kui uksehoidja oli eemaldunud, jõudsid tema kõrvu kõrisevad helid, millega võrreldes tema enda hingamisprobleemid näisid tühistena. Vanadaami tema kõrval oli tabanud miski, mis kõlas nagu astmahoog. Ta vaatas Joannast mööda ja jäi mulje, et ta pilk puurib läbi loori ratastoolis istuvat kuju.

„Kas kõik on korras?” sosistas Joanna retooriliselt, kui naine käe vastu rinda surus, kogu tähelepanu ratastoolil ka siis, kui vikaar järgmise koraali nime teatas ja kogudus jälle püsti tõusis. Äkitselt haaras vanadaam Joanna käsivarrest kinni ja osutas peaga uksele nende selja taga.

Naise jalule aidanud ja seejärel piha ümbert teda püsti hoides, Joanna niisama hästi kui kandis ta pingirea lõppu. Vanadaam klammerdus Joanna mantli külge nagu kaitset otsiv laps, kui nad ratastoolis istuva mehega kohakuti jõudsid. Jäine terashall silmapaar vaatas üles ja mõõtis neid mõlemaid. Joannat läbis tahtmatu värin, ta rebis pilgu mehe silmist ja aitas vanadaami paari sammu kaugusele väljapääsuni, mille eest uksehoidja kõrvale astus.

„See naine … ma … ta vajab …”

„Õhku!” hüüdis naine hingeldades.

Uksehoidja aitas Joannal talutada naine halli jaanuaripäeva, trepist alla ühele pinkidest, mis seisid siseõue ääres. Veel enne, kui Joanna jõudis uksehoidjalt abi paluda, oli mees tagasi kirikusse sööstnud ja ukse taas kinni pannud. Vanadaam vajus tema vastu kössi, hingamine katkendlik.

„Kas ma kutsun kiirabi? Tundub, et teiega pole kõik korras.”

„Ei!” lõõtsutas vanadaam, tugev hääl hapra kehaga vastuolus. „Kutsuge takso. Viige mind koju. Palun!”

„Ma tõesti arvan, et te peaksite …”

Kondised sõrmed sulgusid Joanna randme ümber. „Palun! Takso!”

„Hästi, oodake siin.”

Joanna jooksis väravast välja Bedford Streetile ja peatas mööduva musta takso. Juht tuli galantselt välja ja läks koos Joannaga tagasi vanadaami juurde, et naine sõidukisse aidata.

„Kas temaga on kõik korras? Vanaproua hingab kuidagi kummaliselt,” lausus mees Joannale, kui nad kahekesi naise tagaistmele sättisid. „Kas ma pean ta haiglasse viima?”

„Ta ütleb, et tahab minna koju.” Joanna küünitus taksosse. „Kus teie kodu siis asub?” küsis ta naiselt.

„Ma …” Pingutus, mida taksosse sisenemine nõudis, oli naise ilmselt ära kurnanud. Ta vaid istus ja ahmis õhku.

Taksojuht raputas pead. „Anna andeks, kullake. Ma vist ei saa teda sihukeses seisundis kusagile viia, sest ta pole justkui täie teadvuse juures. Ma ei taha oma auto tagaistmel laipa vedada. See oleks liiga segane lugu. Muidugi võin ma ta koju viia, kui sa ise kaasa sõidad. Siis on ta rohkem sinu kui minu vastutusel.”

„Ma ei tunne teda … Selles mõttes, et ma olen praegu tööl … Ma peaksin praegu selles kirikus olema …”

„Anna andeks, kullake,” ütles taksojuht vanadaamile. „Sa pead välja minema.”

Vanadaam kergitas loori ja Joanna nägi ta kohkunud valkjassiniseid silmi. „Palun!” vormis naine huultega.

„Olgu, olgu.” Joanna ohkas alistunult ja ronis takso tagaistmele. „Kuhu?” küsis ta vaikselt.

„ … Mary … Mary …”

„Ei. Kuhu?” proovis Joanna uuesti.

„Mary … le …”

„Mõtled Marylebone’i, kullake?” küsis taksojuht eesistmelt.

Noogutava naise ilmest peegeldus kergendus.

„Selge pilt.”

Vanadaam vaatas ärevalt aknast välja, kui takso minema kihutas. Pikapeale hingamine ühtlustus ning ta toetas pea vastu musta nahkistet ja sulges silmad.

Joanna ohkas. See päev läks aina paremaks. Alec lööks ta risti, kui teada saaks, et ta enne teenistuse lõppu minema hiilis. Lugu väikesest vanadaamist, kes haigeks jäi, Alecile korda ei lähe. Väikesed vanadaamid huvitasid Alecit vaid juhul, kui mõni skinheed nad pensioniraha röövides läbi peksis ja surema jättis.

„Me oleme nüüd Marylebone’i lähedal. Ehk proovid välja selgitada, kuhu me sõidame?” hõikas juht takso eesistmelt.

„Marylebone High Street üheksateist.” Järsk hääl kõlas täpselt ja selgelt. Joanna keeras end vana naise poole ja jäi teda üllatunult vaatama.

„Tunnete end paremini?”

„Jah, tänan. Vabandage, et ma teile nii palju tüli tekitan. Te peaksite siin maha minema. Ma saan nüüd ise hakkama.” Ta näitas valgusfoorile, mille ees nad seisma olid jäänud.

„Ei. Ma viin teid koju ära. Ma olen juba nii kaugele tulnud.”

Vanadaam raputas nii tugevalt pead, kui vähegi jaksas. „Palun, teie enda pärast, ma …”

„Me oleme peaaegu kohal. Ma aitan teid majja ja sõidan siis tagasi.”

Vanadaam ohkas, vajus sügavamale mantli sisse ega lausunud enam sõnagi, kuni takso peatus.

„Olemegi kohal, kullake.” Taksojuht avas ukse, näol tõeline kergendus, et naine on ikka veel elus.

„Võtke.” Naine ulatas talle viiekümnenaelase rahatähe.

„Ma kardan, et mul pole vahetusraha,” lausus mees vana naist kõnniteele aidates ja toetas teda senikaua, kuni Joanna tema kõrvale jõudis.

„Palun! Mul on väiksem raha.” Joanna ulatas juhile kahekümnenaelase. „Palun oodake mind siin. Ma tulen kohe tagasi.” Vanadaam oli end ta haardest juba välja libistanud ja lähenes vaarudes uksele ajakirjapoe kõrval.

Joanna järgnes talle. „Kas ma aitan?” küsis ta, kui artriidist vaevatud sõrmed üritasid võtit lukuauku pista.

„Tänan!”

Joanna pööras võtit, avas ukse ja vanadaam peaaegu paiskus sisse.

„Sisse, sisse, kähku!”

„Ma …”

Vanadaami turvaliselt koduukse juurde toimetanud, pidi Joanna tagasi kirikusse minema. „Olgu.” Joanna astus vastumeelselt sisse. Naine lõi eesukse silmapilk oma selja taga kinni.

„Tulge minu järel.” Ta lähenes kitsas koridoris vasemale poole jäävale uksele. Välja otsiti veel üks võti, mis lõpuks lukuauku pidama jäi. Joanna astus tema kannul pimedusse.

„Lüliti on otse selja taga paremal.”

Joanna kobas lülitit otsides seina, pani tule põlema ja nägi, et seisab väikeses rõskuse järele lõhnavas esikus. Tema ees oli kolm ust ja paremale jäi trepp.

Vanadaam avas ühe ukse ja pani põlema järgmise tule. Otse ta selja taga seisev Joanna märkas, et ruum on üksteise peale asetatud teekaste täis. Toa keskel paiknes roostes raudraamiga üheinimesevoodi. Ühe seina vastas võis teekastide vahele kiilutuna näha vana tugitooli. Tunda oli tugevat uriinilõhna ja Joannal hakkas kõhus keerama.

Vanadaam läks tugitooli juurde ja vajus kergendusohkega istuma. Ta näitas käega tagurpidi teekastile voodi kõrval. „Tabletid, minu tabletid. Palun kas te saaksite need mulle ulatada?”

„Loomulikult.” Joanna rajas endale ettevaatlikult kastide vahel teed ning tõi tabletid tolmuse pinna pealt ära, märgates seejuures, et nende tarvitamisõpetus on prantsuse keeles.

„Suur tänu. Kaks tükki palun. Ja vett.”

Joanna ulatas talle tablettide kõrval seisva veeklaasi, avas keeratava korgiga purgi, raputas kaks tabletti vanadaami värisevasse pihku ja vaatas pealt, kuidas too need suhu pistis. Ja küsis endalt, kas ta nüüd võib lahkuda. Ta väristas end, sest läppunud lõhn ja toas valitsev sünge õhustik rususid teda. „Olete kindel, et ei vaja arsti?”

„Täiesti kindel, tänan teid! Ma tean, mis mul viga on, kullake.” Naise huulile ilmus napp vildak naeratus.

„Olgu peale. Sellisel juhul tuleb mul kahjuks tagasi teenistusele minna. Ma pean oma ajalehe jaoks artikli kirjutama.”

„Te olete ajakirjanik?” Nüüd, mil vanadaam oli oma hääle tagasi saanud, kõlasid kõik sõnad korrektselt ja vähimagi kahtluseta inglispäraselt.

„Jah. Morning Mailis. Hetkel olen ma seal päris algaja.”

„Mis teie nimi on, kullake?”

„Joanna Haslam.” Ta osutas teekastidele. „Kas te kolite?”

„Nii võib seda vist tõesti nimetada.” Naine põrnitses tühjusse, sinised silmad klaasistunud. „Kauaks mind siin enam pole. Ehk ongi parem, et see nõnda lõpeb …”

„Mida te sellega öelda tahate? Kui te olete haige, siis palun lubage mul end haiglasse viia.”

„Ei, ei. Selleks on juba liiga hilja. Minge nüüd, kallike, tagasi oma elu juurde. Head aega!” Vanadaam sulges silmad. Joanna ei pööranud temalt pilku senikaua, kuni paar sekundit hiljem naise suust kostvat vaikset norinat kuulis.

Tundes end kohutavalt suure süüdlasena, ent suutmata ruumis valitsevat meeleolu kauem välja kannatada, hiilis Joanna vaikselt välja ja jooksis tagasi takso juurde.

Kui ta taas Covent Gardenisse jõudis, oli mälestusteenistus juba lõppenud. Harrisonide perelimusiin oli ära sõitnud ja õues sagis ringi vaid paar koguduseliiget. End nüüd päris näruselt tundval Joannal õnnestus neilt siiski välja pigistada mõned fraasid, ning pidanud kinni järgmise takso, luges ta kogu hommikupooliku ülimalt ebaõnnestunuks.

1 Külmetushaiguse ja köha ravim. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]