Читать книгу Armastuskiri - Люсинда Райли - Страница 8

3

Оглавление

„Head aega, kullake!” Naine kallistas teda ja hingas sisse tuttavat lõhna.

„Head aega, emme!” Poiss surus end veel paariks sekundiks tema mantli vastu, tõmbus siis eemale ja jäi uurima ema nägu, et avastada märke varjatud tunnetest.

Zoe Harrison köhatas kurgu puhtaks ja pilgutas silmi, et tõrjuda pisaraid. Ehkki ta oli samasuguse hetke palju kordi läbi elanud, et läinud see kergemaks. Aga Jamie või tema sõprade ees ei sobinud nutta ja seetõttu manas ta näole vapra naeratuse. „Ma tulen kolme nädala pärast pühapäeval ja viin su lõunale. Kui Hugo tahab kaasa tulla, on ka tema teretulnud.”

„Hästi.” Jamie seisis ebalevalt auto kõrval ja Zoe teadis, et peaks nüüd lahkuma. Aga ta ei suutnud kiusatusele vastu panna, sirutas käe välja ja lükkas poisi näolt eemale ilusa blondi juuksesalgu. Poeg pööritas silmi ja nägi viivuks välja nagu pisike poiss, kellena Zoe teda mäletas, mitte nagu tõsine noormees, kelleks ta vähehaaval muutus. Nähes teda meresinises koolivormis, lipsusõlm kenasti seotud, nagu James oli talle õpetanud, tundis Zoe tema üle tohutut uhkust.

„Olgu, kullake, ma lähen nüüd. Helista, kui sa midagi vajad. Või kui tahad lihtsalt lobiseda.”

„Ma teen seda, emme.”

Zoe libistas end auto rooli taha, sulges ukse ja käivitas mootori. Seejärel keeras ta akna alla.

„Ma armastan sind, kulla poeg. Hoolitse enda eest, ära unusta vesti kanda ja ära mitte mingil juhul jäta märgi ragbisokke jalga kauemaks, kui tarvis!”

Jamie nägu muutus punaseks. „Jah, emme. Tšau!”

„Tšau!”

Zoe keeras sissesõiduteelt välja ning nägi tahavaatepeeglist ikka veel Jamiet, kes talle rõõmsalt lehvitas. Ta läbis kurvi ja poeg kadus vaateväljast. Läbi värava peateele sõitnud, äigas Zoe karmi liigutusega põskedelt pisarad ja tuhlas pabertaskurätikut otsides mantlitaskus. Ning kinnitas endale juba sajandat korda, et tema kannatused on nendel puhkudel Jamie omadest suuremad. Eriti täna, kui Jamesi pole enam.

Jälgides liiklusmärke, et need juhataksid ta kiirteele, mida mööda tagasisõit Londonisse võtab ühe tunni, küsis ta endalt veel kord, kas tema otsus sulgeda kümneaastane poiss internaatkooli seinte vahele on ikka õige – eriti praegu, mil Jamie vaid paar nädalat tagasi elas üle vanavanaisa kurva surma. Aga Jamiele meeldis eraalgkool, sõbrad, kindel päevakava – kõik sedasorti asjad, mida Zoe ei saanud talle kodus pakkuda. Tundus, et tal läheb koolis hästi, ta muutus järjest mehisemaks ja iseseisvamaks.

Isegi Zoe isa Charles mainis seda, kui Zoe ta eelmise päeva õhtul Heathrow’ lennujaama viis. Isa surma vari Charlesi pea kohal oli selgesti tajutav ning Zoe märkas tema kenal päevitunud näol lõpuks ometi esimesi vananemise märke.

„Sa oled nii kenasti hakkama saanud, kullake, ja peaksid enda üle uhke olema. Ning tundma uhkust ka oma poja üle,” ütles isa talle kõrva, kui ta hüvastijätuks tütart kallistas. „Too Jamie koolivaheajaks minu juurde Los Angelesse. Me ei saa piisavalt palju koos olla. Ma tunnen teist puudust.”

„Ka mina tunnen sinust puudust, paps,” ütles Zoe ja jäi justkui halvatuna seisma, saates pilguga isa, kes läbi turvavärava astus. Isal jätkus harva oma tütre jaoks kiidusõnu. Või tütrepoja jaoks.

Ta meenutas aega, mil ta kaheksateistkümnesena avastas, et on rase, ning oleks šokist ja suurest murest peaaegu hinge heitnud. Et ta oli äsja internaatkooli lõpetanud ja ülikooli koha saanud, näis isegi lapse sünnitamise mõte naeruväärsena. Ja ometi oli Zoe, hoolimata isa ja sõprade turmtulest, millele oli lisandunud veel kellegi tugev surve, sügaval südames teadnud, et tema sees kasvav laps peab sündima. Jamie oli armastuse vili: eriline, maagiline kingitus. Saanud alguse armastusest, millest ta isegi nüüd, rohkem kui kümne aasta järel, polnud lõplikult üle saanud.

Zoe ühines kiirteel teiste Londoni poole kihutavate autodega, paljude aastate eest isa suust kuuldud sõnad kõrvus kumisemas.

„Kas ta abiellub sinuga, see mees, kes sulle lapse tegi? Üht asja võin ma sulle juba praegu öelda, Zoe: sa hakkad teda kasvatama üksi. See on sinu viga ja sa pead sellega leppima!”

Justkui mul oleks olnud võimalik temaga abielluda, mõtles Zoe nukralt.

Ainult James, tema kullakallis vanaisa, oli jäänud rahulikuks: tema vaikivast kohalolekust kiirgas kainet mõistust ja tuge just siis, kui Zoel oli tunne, et kõik ülejäänud tema ümber täiest kõrist karjuvad.

Zoe oli Jamesi jaoks alati olnud eriline tüdruk. Lapsena polnud Zoel aimugi, et see sügava kõlava häälega lahke vanem mees, keda ta ei tohi kutsuda vanaisaks, sest siis tunneb ta end vanana, on üks riigi armastatumaid draamanäitlejaid. Zoe kasvas üles Blackheathis, hubases majas koos ema ja vanema venna Marcusega. Tema vanemad olid lahutanud juba siis, kui ta oli kolmene, ning seejärel nägi ta harva oma isa Charlesi, kes kolis Los Angelesse. Seejärel oli tema maailmas Jamesist saanud isakuju. Tema suur mitme tiivaga maamaja Dorsetis – viljapuuaia ja mõnusate ärklikorruse magamistubadega Haycroft House – oli paik, kust pärinesid Zoe kõige armsamad lapsepõlvemälestused.

Osaliselt pensionipõlve pidav vanaisa, kes aeg-ajalt episoodilisteks filmirollideks üle ookeani põikas, sest tema sõnul tõid just need vorsti leiva peale, oli tema jaoks alati olemas olnud. Eriti pärast seda, kui Zoe ema vaid mõne meetri kaugusel nende majast autoavariis ootamatult hukkus. Zoe oli siis kümnene, tema vend Marcus neliteist. Matustest mäletas ta vaid seda, et oli klammerdunud venna külge ning näinud tema kivistunud nägu, kokku surutud lõuapärasid ja hääletuid pisaraid, kui nad palveid lugevat vikaari kuulasid. Teenistus oli olnud pingeline ja troostitu. Zoe oli pidanud kandma jäika musta kleiti, mille pits kraapis kaela.

Charles oli tulnud Los Angelesest tagasi ning püüdnud olla toeks pojale ja tütrele, keda ta vaevu tundis, aga James oli olnud see, kes lapselapse pisaraid pühkis ja ta kaissu võttis, kui ta poole ööni nuttis. James oli püüdnud lohutada ka Marcust, aga poiss oli tõmbunud enesesse ja keeldunud sel teemal rääkimast. Lein, mille Marcus ema kaotuse järel läbi elas, oli praeguseni sügaval tema sees peidus.

Isa oli Zoe kaasa haaranud ja enda juurde Los Angelesse elama viinud, Marcuse aga Inglismaale internaatkooli jätnud. Zoel oli tunne, et ta oli kaotanud mitte ainult ema, vaid ka venna … kogu elu ühekorraga.

Bel Airi isa suurtallu kuiva, higistama paneva palavuse kätte jõudnud Zoe sai teada, et tal on tädi Debbie. Selgus, et tädi Debbie elab issi juures ja isegi magab tema voodis. Tädi Debbie oli väga blond ja meelas ning ootamatult tema ellu tekkinud kümneaastane Zoe ei teinud teda põrmugi õnnelikuks.

Zoe saadeti Beverly Hillsi kooli, kus ta vihkas viimset kui üht seal veedetud minutit. Ta nägi harva isa, kellel oli liiga palju tegemist endale filmirežissööri niši uuristamisega. Küll aga pidi ta välja kannatama Debbie ettekujutuse laste kasvatamisest: külmutatud kiirtoidu ja multikad seinalaiusel teleriekraanil. Ta igatses üle kõige aastaaegade vaheldumist Inglismaal ning jälestas karmi palavust ja kohalike valjuhäälset kõneviisi. Ta kirjutas vanaisale pikki kirju, anudes, et too ta sealt ära viiks ja enda juurde armastatud Haycroft House’i elama võtaks, püüdes teda veenda, et suudab enda eest ise hoolt kanda. Ning kinnitas, et ei tekitaks vähimalgi määral tüli, kui vanaisa vaid lubaks tal koju tagasi tulla.

Kuus kuud pärast Zoe saabumist Los Angelesse ilmus nende maja ette takso. Sellest astus välja James, peas elegantne panamakübar ja näol lai naeratus. Zoe mäletas ikka veel teda haaranud siirast rõõmu, kui ta mööda sissesõiduteed tema juurde tormas ja tema embusse heitis. Tema kaitsja oli tema kutset kuulda võtnud ja teda päästma tulnud. Tädi Debbie pagendati basseini äärde mossitama, Zoe aga paiskas kõik oma mured vanaisa kõrvadesse. Seejärel helistas vanaisa pojale ja rääkis talle Zoe kannatustest. Charles – kes sel ajal Mehhikos filmi tegi – oli nõus lubama Jamesil ta Inglismaale tagasi viia.

Pikal kojulennul istus Zoe õnnelikult Jamesi kõrval, väike käsi tema suurde pihku surutud. Vanaisa tugeva usaldusväärse õla vastu nõjatudes teadis ta, et tahab alati olla seal, kus on tema. Hubane internaatkool Dorsetis, kuhu ta jäi korraga nädalaks, pakkus talle ainult positiivseid elamusi. Jamesil oli alati hea meel, kui Zoe sõbrad neile külla tulid, kas Londonisse või Haycroft House’i. Alles siis, kui ta nägi sõprade vanemate suuri silmi, kui need oma lastele järele tulid ja legendaarsel Sir James Harrisonil kätt surusid, sai ta aru, kui kuulus mees on tema vanaisa. Kui Zoe sai vanemaks, hakkas James tasapisi andma talle edasi oma armastust Shakespeare’i, Ibseni ja Wilde’i vastu. Nad käisid kahekesi regulaarselt nautimas etendusi Barbicani keskuses, Londoni rahvusteatris või Old Vicis. Sellistel puhkudel ööbisid nad Jamesi suursuguses Londoni majas Welbeck Streetil ning veetsid pühapäevad kamina ees näidendi teksti analüüsides.

Selle aja peale, kui Zoe sai seitseteist, oli ta juba otsustanud näitlejannaks saada. James hankis kõigi lavakunstikoolide prospektid, mida nad uurisid kõiki poolt- ja vastuargumente kaaludes senikaua, kuni jõudsid ühisele otsusele, et Zoe peaks minema heasse ülikooli ja saama kõigepealt kraadi inglise filoloogias ning alles siis, kui on kakskümmend üks, proovima teatrikooli sisse saada.

„Ülikoolis ei õpi sa mitte ainult klassikalise kirjanduse tekste, mis annavad sinu esinemisele sügavuse, vaid selle aja peale, kui sa teatrikooli jõuad, oled sa ka vanem ja valmis omandama kogu informatsiooni, mida sulle seal pakutakse. Pealegi annab ülikoolidiplom sulle kindlustunde, mida sul tulevikus võib tarvis minna.”

„Sa siis arvad, et ma kukuksin näitlejannana läbi?” küsis Zoe õudusega.

„Ei, kullake, loomulikult mitte. Sa oled ju ometigi minu pojatütar,” itsitas James. „Aga sa oled ka nii kuradima hea välimusega, et kui sul seda neetud kraadi pole, ei võeta sind tõsiselt.”

Nad leppisid omavahel kokku, et Zoe – juhul kui tema A-taseme eksamitulemused on nii head, nagu nad loodavad – peaks kandideerima Oxfordi ülikooli inglise keele erialale.

Ja siis Zoe armus. Otse keset lõpueksameid.

Neli kuud hiljem oli ta rase ja mustas masenduses. Tema hoolikalt kavandatud tulevik oli räbalais.

Segaduses ja vanaisa reageeringut kartes oli Zoe selle ühe õhtusöögi ajal välja pahvatanud. James oli veidi kaameks muutunud, aga rahulikult noogutanud ja temalt küsinud, mida ta kavatseb ette võtta. Zoe oli nutma puhkenud. Olukord oli nii kohutav, nii keeruline, et ta ei saanud isegi oma kallile vanaisale rääkida täit tõde.

Kogu selle jubeda nädala jooksul, mille Debbie endaga kaasa vedanud Charles Londonis veetis, Zoe peale karjus, teda idioodiks nimetas ja lapse isa nimetamist nõudis, püsis James Zoe kõrval, andis talle jõudu ja julgust võtta vastu otsus laps ilmale tuua. Ning ei pärinud kordagi, kes on lapse isa. Ta ei laitnud maha ka Zoe soovi korraks Londonis ära käia, misjärel kurnatud ja tontlikult kahvatu Zoe Salisbury raudteejaamas vanaisa autosse istus ning nuuksudes ta käte vahele vajus.

Zoe teadis, et ilma Jamesi armastuse, toetuse ja siira usuta tema võimesse teha õige otsus poleks ta seda aega üle elanud.

Jamie sünni järel nägi Zoe, kuidas esimest korda pojatütre poega näinud Jamesi kahvatusiniseid silmi täitsid pisarad. Sünnitus oli alanud enne õiget aega ja nii kiiresti, et Zoel ei jäänud aega pooletunniseks reisiks Haycroft House’ist lähimasse haiglasse. Seetõttu oli Jamie sündinud vanavanaisa päevi näinud nelja sambaga voodis kohaliku ämmaemanda abiga. Zoe oli jäänud sinna kurnatusest ja rõõmujoovastusest hingeldavana lamama, kui tema tibatilluke kisendav poeg Jamesi käte vahele tõsteti.

„Tere tulemast siia maailma, väikemees!” oli James sosistanud ja poisi laubale hella suudluse surunud.

Just siis oli Zoe otsustanud oma pisipojale tema nime anda.

Kas side nende kahe vahel oli tekkinud sellel hetkel või järgmistel nädalatel, kui vanaisa ja tema pojatütar kordamööda öösiti tõusid, et rahustada nutvat beebit, kes vaevles koolikute käes, seda Zoe ei teadnud. James oli tema pojale olnud nii isa kui ka sõber. Väike poiss ja vana mees olid veetnud koos palju tunde ning Jamesil oli alati jätkunud energiat, et Jamiega mängida. Zoe oli koju jõudes sageli leidnud nad puuviljaaiast, kus James viskas Jamiele löömiseks jalgpalli. Ta oli viinud poisi mööda kitsaid käänulisi teid Dorseti maastiku keskele loodust vaatlema ning rääkinud oma lapselapselapsele lilledest, mis kasvasid teeäärsetes hekkides ja nende imekaunis taluaias. Pojengid, lavendel ja salvei jagelesid laiades lillepeenardes sõbralikult kasvuruumi pärast. Ning juuli keskpaigas kandus läbi Zoe magamistoa akna sisse Jamesi lemmikrooside aroomi.

See oli olnud ilus tüüne aeg ja Zoe rahuldus lihtsalt sellega, et sai oma pisipoja ja vanaisaga koos olla. Tema pärisisa oli äsja Oscari võitnuna kuulsuse tipul ja Zoe kuulis temast haruharva. Ta püüdis seda talle mitte pahaks panna, aga eelmisel päeval lennujaamas, kui isa teda kallistas ja ütles, et tunneb temast puudust, sikutas nähtamatu vanemlik sidemeniit ta südant.

Ta hakkab vanaks jääma … mõtles Zoe kiirtee lõpus ringristmikule jõudes ja Londoni kesklinna poole suundudes.

Kui Jamie oli kolmene, hakkas just James tasapisi Zoet veenma, et ta prooviks teatrikooli astuda. „Kui sa sinna koha saad, võime minna Welbeck Streetile elama,” ütles ta. „Jamie peaks varsti hakkama paaril hommikul nädalas lasteaias käima. Lapsele tuleb kollektiiviga harjumine kasuks.”

„Ma olen kindel, et ei saa sisse,” pomises Zoe, nõustudes lõpuks siiski kandideerima Londoni Kuninglikku Näitekunsti Akadeemiasse, mis jäi Welbeck Streetilt vaid lühikese jalgrattasõidu kaugusele.

Aga ta oli sisse saanud, ning abiks noor prantslannast au pair, kes tõi pärastlõunal Jamie lasteaiast ära ning valmistas lõunasöögi nii talle kui ka Jamesile, lõpetas Zoe kolm aastast kestnud õpingud.

Vanaisa oli kutsunud tema lõpuetendust vaatama oma teatriagendi ja terve rea filmirollidesse näitlejaid valivaid sõpru – „Kullake, see maailm püsib onupojapoliitikal, ole sa näitleja või lihunik!”. Ning selleks ajaks, kui Zoe kooli lõpetas, oli tal olemas oma mänedžer ja esimene pisiroll ühes teledraamas. Jamie käis siis juba koolis ja seejärel saigi Zoe näitlejakarjäär tuule tiibadesse. Ehkki tema pettumuseks oli filmimaailm, mitte teatrilava – tema esimene armastus –, see valdkond, kus talle tööd pakuti.

„Mu kallis tüdruk, ära kurda,” noomis teda James, kui ta kord tühja läinud päeva järel ühelt Ida-Londoni võtteplatsilt koju jõudis. Vahetpidamata oli kallanud vihma ja neil polnud õnnestunud filmida ainsatki kaadrit. „Sind võeti tööle ja see on parim, mida üks noor näitleja tahta võib. Rollid Kuninglikus Shakespeare’i Teatris tulevad hiljem, usu mind.”

Kui Zoe oligi järgmise kolme aasta jooksul märganud vanaisa aeglast hääbumist, siis mõistis ta nüüd, et oli otsustanud seda ignoreerida. Alles siis, kui vanaisa nägu valust krampi kiskus, rääkis Zoe talle augu pähe, et ta arsti juurde läheks.

Arst oli diagnoosinud kaugelearenenud soolevähi; siirded olid tunginud Jamesi maksa ja käärsoolde. Vanuse ja nõrga tervise tõttu oli kurnav kemoteraapia kuur välistatud. Arst soovitas palliatiivravi, et ta saaks aja, mis tal on järele jäänud, veeta positiivses meeleolus, voolikutest ja tilgutitest vabana. Otsustati, et kui James põduramaks muutub ja sedalaadi seadmeid tema parema enesetunde huvides siiski tarvis läheb, paigaldatakse need tema koju.

Zoe silmisse tungisid uued pisarad, kui ta mõtles sellele, et peab nüüd Welbeck Streetil sisenema tühja majja – majja, mida alles kahe kuu eest täitis Old Holborni tubaka meeldiv aroom, sest James oli keeldudest hoolimata suitsetanud surmapäevani. Viimasel paaril kuul oli ta olnud raskesti haige, tema kõrvad ja silmad ütlesid üles ning üheksakümne viie aasta vanused luud palusid luba lõpuks ometi puhkama heita. Aga tema karisma, huumorimeel ja elujõud täitsid ikka veel terve maja.

Möödunud suvel oli Zoe teinud südantlõhestava otsuse saata Jamie tema enda huvides internaatkooli. Armastatud vanavanaisa hääbumine otse tema silme all oleks olnud kogemus, mida ta oma pojale ei soovinud. Nendevahelise suure läheduse tõttu teadis Zoe, et peab poega harjutama eluga ilma „Suure Jamesita”, nagu Jamie vanavanaisa kutsus, tegema seda ettevaatlikult ja võimalikult valutult. Jamie ei märganud Suure Jamesi näol sügavamaks muutunud kortse ega kätevärinat, kui nad kaarte mängisid, ega sedagi, et vanavanaisa jäi pärast lõunasööki oma tugitoolis tukkuma ja ärkas alles siis, kui õhtu kätte jõudis.

Seega oli Jamie eelmise aasta septembris läinud internaatkooli ja seal õnneks rõõmsal meelel kohanenud, Zoe aga oma õitsele lööva filmikarjääri ootele jätnud ja järjest nõrgemaks muutuvat vana meest hooldama hakanud.

Ühel kõledal novembriõhtul haaras James temalt tühja teekruusi vastu võtval Zoel käest kinni. „Kus Jamie on?”

„Koolis.”

„Kas ta saaks sellel nädalalõpul koju tulla? Ma pean teda nägema.”

„James, ma pole kindel, kas see on ikka hea mõte.”

„Ta on tark noormees, palju nutikam kui enamik temavanuseid poisse. Ma olen Jamie sünnist saati teadnud, et ma pole surematu. Juba siis oli mulle selge, et ma ei jää tema juurde kauemaks kui tema lapsepõlveks. Ma olen Jamie oma peatseks lahkumiseks ette valmistanud.”

„Või sedasi.” Käsi, mis tema enda teekruusi hoidis, värises sama tugevalt kui vanaisa oma.

„Kas sa kutsuksid ta koju? Ma peaksin teda nägema. Varsti.”

„Hästi.”

Zoe oli selleks nädalalõpuks Jamie vastumeelselt koolist ära toonud. Koduteel ütles ta pojale, kui haige Suur James tegelikult on. Jamie noogutas, juuksed silmile langenud, ilme vaoshoitud. „Ma tean. Tegelikult rääkis ta mulle sellest juba poole semestri peal; ta ütles, et kutsub mu, kui … aeg on käes.”

Jamie jooksis trepist üles vanavanaisa juurde, Zoe aga marssis murelikuna mööda kööki edasi-tagasi, teadmata, kuidas armas poeg reageerib, kui Suurt Jamesi nii haigena näeb.

Sellel õhtul, kui nad kolmekesi Jamesi toas õhtustasid, nägi Zoe, et vana mees on tunduvalt rõõmsamaks muutunud. Jamie seadis end peaaegu terveks nädalalõpuks Jamesi magamistuppa sisse. Kui Zoe viimaks ülakorrusele läks ja Jamiele ütles, et nad peavad sõitma kooli tagasi, et pühapäevaõhtuseks öörahuks kohale jõuda, lõi James käed laiali ja haaras pojatütre poja kaissu.

„Head aega, vanapoiss. Hoolitse enda eest. Ja ema eest samuti.”

„Jah. Ma armastan sind!” Jamie kallistas vanavanaisa kõvasti, tõelise lapseliku andumusega.

Tagasiteel Berkshire’i eraalgkooli, kus Jamie käis, valitses autos vaikus, aga kui nad kooliparklasse keerasid, hakkas Jamie lõpuks rääkima. „Tead, ma ei näe Suurt Jamesi enam kunagi. Ta ütles mulle, et lahkub varsti.”

Zoe keeras pead ja nägi poja tõsist ilmet. „Mul on nii kahju, kullake.”

„Ära muretse, emme. Ma saan kõigest aru.”

Ning talle korra lehvitanud, jooksis trepist üles ja kadus sisse.

Vähem kui nädala pärast oli Briti Impeeriumi ordeni omanik Sir James Harrison surnud.

Zoe jättis auto Welbeck Streeti kõnnitee äärde seisma, tuli autost välja ja pööras pilgu üles majale, mille ülalpidamine jäi nüüd tema hooleks. Punastest tellistest hoone oli uuemast viktoriaanlikust fassaadist hoolimata seisnud siin üle kahesaja aasta ning ta nägi, et kõrgeid aknaid ümbritsevad raamid vajasid hädasti ülevärvimist. Erinevalt naabermajadest oli selle välissein kergelt kumer nagu mõnusalt täis kõht ning ulatus viis korrust kõrgemale, pööninguaknad aga pilgutasid talle vastu nagu kaks säravat silma. Trepist üles läinud, keeras ta raske välisukse lukust lahti, ning selle selja taga sulgenud, võttis uksematilt posti. Tema hingeõhk muutus külmas majas nähtavaks ja ta soovis värisedes, et saaks taas Haycroft House’i hubasesse eraldatusesse tõmbuda. Aga töö tahtis tegemist. Vahetult enne surma oli James Zoet igati julgustanud võtma vastu peaosa „D’Urberville’ide Tessi” uues filmivariandis, mille režissöör oli noor edukas briti lavastaja Mike Winter. Zoe oli andnud vanaisale lugeda stsenaariumi, et ta haigena igavust ei tunneks – see oli üks paljudest, mis talle iga nädal saadeti –, ega osanud aimatagi, et ta selle läbi loeb.

Aga seda siiski teinud James oli haaranud tal käest. „Selline osa nagu Tess ei kuku sulle iga päev sülle, ja stsenaarium on erakordselt hea. Ma anun sind, kulla tüdruk, võta see roll vastu. Sinust saab staar ja seda sa oled väärt.”

Tal polnud tarvis lisada: „See on minu viimne palve”. Selle luges Zoe välja vanaisa silmadest.

Palitut seljast võtmata jalutas ta üle vestibüüli ja keeras kütte põhja. Ta kuulis, kuidas igivana boiler ellu ärkab, ja palvetas, et krõbedama talvekülma saabudes ükski toru kinni poleks külmunud. Kööki astunud, nägi ta ikka veel valamusse kuhjatud veiniklaase ja konisid täis tuhatoose, jäänukeid peiepeost, mida ta pärast eelmise päeva mälestusteenistust oli tundnud end korraldama kohustatud olevat. Tal oli imehästi õnnestunud manada näole ideaalne, tänulikkust väljendav ilme, kui inimesed tosinate kaupa kohale tulid, et avaldada lahkunule viimast austust ja kostitada teda lugudega tema vanaisast.

Ta tühjendas loiult mõned tuhatoosid üle ääre ajavasse prügikasti, mõeldes sellele, et suurem osa Tessi eest saadavast rahast läheks vana maja renoveerimisse – ainuüksi köök vajas hädasti remonti.

Köögiletil hakkas vilkuma automaatvastaja tuli. Zoe vajutas klahvi „Kuula”.

Zoe! Zoeeeeee …??! Selge, sind pole kodus. Helista minu kodusele numbrile. Kohe. Tõsiselt. See on väga oluline!”

Ärevus venna hääles pani Zoe võpatama. Temas oli tekitanud õudust vaatepilt, mida Marcuse rõivad eelmisel päeval kirikus pakkusid – ta ei kandnud isegi lipsu –, ning hiljem oli ta peiedelt esimesel võimalusel kellegagi hüvasti jätmata jalga lasknud. Ta teadis, et selle põhjuseks oli Marcuse tusatuju.

Kohe pärast Jamesi surma olid tema, Marcus ja nende isa osalenud testamendi ettelugemisel. Sir James Harrison oli otsustanud jätta peaaegu kogu oma raha ja Haycroft House’i Jamie kahekümne ühe aastaseks saamiseni tema usaldusfondi. Ta oli lasknud koostada ka kindlustuspoliisi, mille alusel kinni maksta Jamie koolituskulud ja ülikooliharidus. Zoele pärandas ta Welbeck Streeti maja ja teatrimälestuste kogu, mis võttis enda alla suurema osa Haycroft House’i pööningupinnast. Aga sularaha ta Zoele peaaegu ei jätnudki; Zoe taipas, et vanaisa tahtis olla täiesti kindel, et ta jätkab näitlejakarjääri. Päris suur summa oli paigutatud usaldusfondi, et luua Sir James Harrisoni mälestusstipendium. Sellega tuli tasuda kahe andeka, aga majanduslikel põhjustel mainekast teatrikoolist eemale jäänud nooruki õppemaks. Ta oli palunud Charlesil ja Zoel see asi käima lükata.

Marcusele oli James jätnud sada tuhat naela, mis Marcuse sõnul oli „tühipaljas sümboolne žest”. Pärast testamendi ettelugemist tajus Zoe, kuidas ta vend justkui elektrilöögi saanuna pettumusest särises.

Ta lülitas veekannu sisse, kaaludes endamisi, kas ta peaks Marcusele tagasi helistama, sest kui ta seda ei tee, helistab purupurjus ja puterdav vend mõnel koledal koidueelsel tunnil talle kindlasti uuesti. Zoe armastas oma venda hoolimata sellest, kui halastamatult enesekeskne too vahel võis olla, sest mäletas temaga koos veedetud lapsepõlve ja seda, kui armas ja lahke ta oli Zoega olnud siis, kui õde noorem oli. Ükskõik, kuidas vend hiljem käitus, Zoe teadis, et tal on hea süda, aga kuna tal oli kalduvus armuda valedesse naistesse ning puudus igasugune ärivaist, kannatas ta sageli rahapuuduse ja masendushoogude käes.

Pärast ülikooli lõpetamist oli Marcus läinud Los Angelesse, jäänud elama nende isa juurde ja püüdnud kogu hingest saada kuulsaks filmiprodutsendiks. Zoe oli oma isalt ja Jamesilt kuulnud, et asjad ei läinud päris nii, nagu vennal plaanis oli. Rohkem kui kümne Los Angeleses veedetud aasta jooksul oli tolmuks pudenenud üks Marcuse projekt teise järel, tuues pettumust nii talle kui ka teda toetanud isale. Ning jätnud Marcuse niisama hästi kui rahast lagedaks.

„Selle noormehe puhul on probleemiks see, et süda on tal õige koha peal, aga ta on unistaja,” täheldas James, kui Marcus Los Angelesest kolme aasta eest tagasi tuli, saba jalge vahel. „See tema uus projekt …” – James lõi lauale filmiprojekti, mille Marcus oli vanaisale saatnud lootuses temalt rahastust saada – „on tugevast poliitilisest ja moraalsest eetosest pungil, aga kus on lugu?” Ning James keeldus seda toetamast.

Ehkki vend ei osanud end ise aidata, tekitas Zoes siiski süütunnet tõsiasi, et James oli alati eelistanud rohkem teda ja tema poega, nii oma eluajal kui ka äsja ette loetud testamendis.

Teekruus pihku surutud, jalutas ta elutuppa ja lasi pilgul libiseda üle kriimulise mahagonmööbli, kulunud diivani ja vanade toolide, mille raamid olid kõrge vanuse tõttu silmanähtavalt välja veninud. Rasked damastkardinad olid pleekinud, hapra materjali sisse olid aga põimitud väikesed vertikaalsed pilud, justkui oleks nähtamatu nuga neist nagu võist läbi läinud. Trepist üles oma toa poole minnes tuli Zoele mõte nähtavale kulunud lõimelõngadega vaipkate ära võtta, et veenduda, kas selle all olevat lehtpuupuidust põrandat saab veel päästa …

Jamesi toa ukse taga trepimademel jäi ta seisma. Nüüd, mil kõik elule ja surmale viitavad isiklikud asjad olid ruumist eemaldatud, näis see täiesti tühjana. Ta avas ukse ja astus sisse, kujutades ette, kuidas vanaisa istub voodis, tuttavlik naeratus näol.

Jõud jättis ta maha, ta vajus kerra tõmbudes seina äärde põrandale ning kogu lein ja valu paiskusid tema keha raputavate nuuksetena välja. Selle hetkeni oli ta hoidnud nuttu tagasi, säilitanud Jamie pärast enesevalitsuse. Aga nüüd, esimest korda üksi, nuttis ta enda pärast, oma tõelise isa ja parima sõbra kaotuse pärast.

Uksekella helin ehmatas teda. Ta püsis vait, lootes, et kutsumata külaline lahkub ja laseb tal rahus haavu lakkuda.

Uksekell helises veel kord.

„Zoe!” hõikas läbi kirjakasti pilu tuttav hääl. „Ma tean, et sa oled kodus, sinu auto on õues. Lase mind sisse!”

„Ole sa neetud, Marcus!” vandus ta poolihääli ja äigas vihaga näolt viimased pisarad. Ta jooksis trepist alla, tõmbas välisukse lahti ja nägi venda, kes vastu kivist sammaskoda nõjatus.

„Jessas, õeraas!” lausus ta Zoe nägu nähes. „Sa näed välja sama õudne nagu mina.”

„Aitäh!”

„Kas ma tohin sisse tulla?”

„Et sa juba siin oled, siis palun väga,” nähvas Zoe ja astus sammu tagasi, et ta sisse lasta.

Marcus lipsas temast mööda ja Zoe ei jõudnud veel eesust kinnigi panna, kui vend oli juba elutuppa baarikapi juurde marssinud, käe karahvini järele sirutanud ja endale tubli portsu viskit kallanud.

„Ma tahtsin küsida, kuidas sa vastu pead, aga vastuse võib välja lugeda sinu näolt,” nentis Marcus tiibadega nahktugitooli prantsatades.

„Marcus, ütle lihtsalt, mida sa tahad. Mul on nii palju asju tarvis ära teha …”

„Ära teeskle, et sul on kohutavalt raske, sest vana hea Jim jättis maja sulle.” Marcus lõi käed ruumis ringi vaadates laiali ja viski loksus klaasiservale ohtlikult lähedale.

„James jättis sulle suure hulga raha,” ütles Zoe läbi kokkusurutud hammaste. „Ma tean, et sa oled vihane …”

„Pagan võtaks – olen jah! Ma olen nii lähedal – nii lähedal – võimalusele, et Ben MacIntyre nõustub minu uue filmiprojekti režissööriks saama. Aga ta peab kõigepealt veenduma, et mul on olemas kapital, millega alustada eeltööd. Mul on tarvis saada firma arvele ainult sada tonni ja ma olen kindel, et siis ta on nõus.”

„Varu veidi kannatust. Kui testament on tõendatud, saad sa selle raha kätte.” Zoe nõjatus valutavaid meelekohti masseerides diivani seljatoele. „Kas sa laenu ei saa võtta?”

„Sa ju tead, missugune on minu laenureiting. Ja ka Marc One Films pole olnud laitmatu finantskäitumisega. Kui ma passima jään, liigub Ben edasi ja võtab käsile midagi muud. Usu mind, Zo, kui sa neid tegelasi tunneksid, tahaksid ka sina nendega koostööd teha – sellest saab praeguse aastakümne, kui mitte aastatuhande kõige olulisem film …”

Zoe ohkas. Viimase paari nädala jooksul oli ta Marcuse uuest projektist piisavalt palju kuulnud.

„Ning varsti me peame taotlema luba Brasiilias filmida. Oleks siis vähemalt paps nõus mulle testamendi tõendamiseni raha laenama, aga ta keeldus.” Marcus heitis õele tigeda pilgu.

„Sa ei saa süüdistada papsi, et ta sulle ära ütles – ta on sind minevikus nii palju kordi hädast välja aidanud.”

„Aga seekord on kõik teisiti, see projekt muudab kõike, Zoe, ausõna!”

Zoe ei lausunud sõnagi, aga vaatas talle otse silma sisse. Marcus oli viimaste nädalate jooksul täiesti liimist lahti ja venna pidev purjusolek hakkas Zoele muret tegema.

„Mul ei ole sularaha, Marcus, sa teda seda.”

„Ah, ole nüüd, Zoe! Sa võiksid vabalt sellele majale uue hüpoteegi seada või saada isegi minu jaoks pangalaenu, ainult mõneks nädalaks, kuni pärand avaneb.”

„Stopp!” Zoe laksatas vastu diivani käetuge. „Nüüd aitab! Mõtle, mida sa räägid! Kas sind tõesti üllatab, et James ei jätnud seda maja sulle, sest oli peaaegu veendunud, et sa müüd selle otsekohe maha? Kui ta haigeks jäi, käisid sa haruharva teda vaatamas. Mina olin ainus, kes tema eest hoolitses, kes teda armastas …” Zoe ei suutnud jätkata ja neelas alla nuuksatuse, mis ähvardas valla pääseda.

„Seda küll …” Marcusel jätkus sündsustunnet enda pärast häbi tunda.

Ta langetas silmad ja võttis lonksu viskit. „Aga sa olid ju alati tema jaoks eriline tüdruk, olid ju? Minu vastu ta peaaegu huvi ei tundnudki.”

„Marcus, mis sinuga toimub?” küsis Zoe vaikselt. „Ma ju hoolin sinust, ja ma tõesti tahan sind aidata, aga …”

„Sa ei usalda mind. Täpselt nagu paps ja Sir Jim. Selles ongi asi, eks?”

„Oh, Marcus, sinu viimase aja käitumist arvestades pole selles midagi üllatavat. Ma pole Jumal teab kui kaua näinud sind kainena …”

„Ah et nüüd on „oh, Marcus”! Pärast empsi surma muretsesid kõik pidevalt selle pärast, kes kalli Zoe oma hoole alla võtab! Aga kas minust keegi karvavõrdki hoolis, ah?”

„Kui sa tahad igivanad lood jutuks võtta, siis neid võid sa heietada üksipäini, mina olen selleks liiga kurnatud.” Zoe tõusis ja näitas ukse poole. „Helista, kui oled kaineks saanud, aga senikaua, kuni sa sellises seisus oled, ma sinuga ei räägi.”

„Zoe …”

„Ma mõtlen seda tõsiselt. Marcus, ma armastan sind, aga sa pead end kokku võtma.”

Marcus ajas end vaevaliselt püsti, jättis viskiklaasi põrandale ja kõndis toast välja.

„Ära unusta, et sa lubasid järgmise nädala alguses minu filmi esietendusel mu saatja olla!” hõikas Zoe.

Vastust ei järgnenud ja ta kuulis, kuidas välisuks venna selja taga pauguga sulgus.

Zoe läks kööki, et teha endale kruusitäis rahustavat kummeliteed, ning jäi siis tühje köögikappe silmitsema. Õhtusöögiks piisanuks pakikesest kartulikrõpsudest. Ta sobras läbi telefoni kõrval vastust ootava kirjakuhila, otsides kutset filmi esilinastusele – ta oli saanud oma rolli valmis vahetult enne seda, kui James tõsiselt haigeks jäi. Kontrollides üksikasju, et kutse tekst Marcusele meeldetuletuseks sõnumina saata, pälvis äkitselt kogu ta tähelepanu nimi kaardi ülaosas.

„Armas taevas,” pomises ta.

Tugitooli vajudes tundis ta, et magu teeb täispöörde.

Armastuskiri

Подняться наверх