Читать книгу Armastuskiri - Люсинда Райли - Страница 7

Uksekell helises. See hääl tungis iga natukese aja järel Joanna tuikavasse ajju.

„Ooh jeerum küll,” oigas ta taibates, et see, kes ukse taga seisab, ei kavatsegi vihjest aru saada ega lahkuda.

Matthew…

Sekundi murdosaks ta tuju tõusis, aga langes silmapilk endisele tasemele. Tõenäoliselt kergitab Matthew oma vabaduse terviseks ikka veel šampanjaklaasi, tehes seda koos Samanthaga kusagil voodis.

„Mine ära!” oigas ta Matthew’ vanasse T-särki nina nuusates. Miskipärast parandas see tema enesetunnet.

Uksekell helises uuesti.

„Kurivaim, kurivaim, kurivaim!”

Joanna andis alla, ronis voodist välja ja vaarus välisust avama.

„Tere, seksikiisu!” Simonil jätkus jultumust talle laialt naeratada. „Sa näed jube välja.”

„Tšau!” pomises Joanna eesukselt tuge otsides.

„Tule siia!”

Joanna õlgade ümber põimus rahustav tuttavlik kätepaar. Naise pikka kasvu arvestades oli saja üheksakümne kolmene Simon ainus mees tutvusringkonnas, kelle kõrval ta tundis end pisikese ja haprana.

„Ma kuulsin sinu kõneposti jäetud sõnumeid alles eile hilisõhtul, kui ma koju jõudsin. Anna andeks, et mind polnud kohal ja ma ei saanud olla sinu doktor Noormann.”

„Pole hullu,” pobises ta, suu vastu mehe õlga.

„Ehk lähme sisse enne, kui meie rõivastele jääpurikad tekivad?” Simon sulges välisukse, käsivars ikka veel tema õlgade ümber, ning juhtis ta väiksesse elutuppa. „Issand, kui külm siin on.”

„Vabandust! Ma olin kogu pärastlõuna voodis. Ma olen täiesti haige.”

„Ei usu,” narris mees. „Tule, paneme su kusagile istuma.”

Simon pühkis vanad ajalehed, raamatud ja hangunud kiirnuudleid sisaldavad kausid põrandale ning Joanna vajus tänulikult ebamugavale laimirohelisele diivanile. Ta oli ostnud mööblieseme ainult sellepärast, et Matthew’le meeldis see värv, ning ostu sestpeale kahetsenud. Matthew oli alati istunud Joanna vanaema vanas nahktugitoolis – vähemalt siis, kui juhtus tema juures olema. Tänamatu tõbras, mõtles ta.

„Sul pole vist praegu kuigi kerge, Jo?”

„Eip. Vähe sellest, et Matthew mu maha jättis, Alec saatis mu täna hommikul ühest mälestusteenistusest lugu tegema, ehkki tegelikult pidi mul olema vaba päev. Lõpuks leidsin end Marylebone High Streetilt, seltsiks üks pentsik vanaproua, kes elab teekaste täis toas.”

„Vau! Ja mina logelesin niisama Whitehallil ning kõige põnevam asi, mis täna juhtus, oli see, et sain võileivatädilt teistsuguse täidisega sändvitši.”

Mehe pingutused tema tuju parandada tõid Joanna näole vaid napi naeratuse.

Simon istus tema kõrvale ja võttis ta käed pihku. „Mul on nii kahju, Jo, ausalt.”

„Aitäh.”

„Kas Matthew’ga on kõik igaveseks läbi või sa arvad, et see on vaid kerge komistuskivi teel abieluõndsuse poole?”

„See on läbi, Simon. Ta leidis teise.”

„Tahad, ma lähen ja annan talle korraliku keretäie, et sa end paremini tunneks?”

„Ausalt öeldes jah, aga tegelikult ei.” Joanna pani käed näo ette ja hõõrus nendega põski. „Kõige hullem on see, et niisugusel ajal oodatakse sinult väärikat käitumist. Kui küsitakse, kuidas sul läheb, pead jääma ükskõikseks ja vastama: „Tänan küsimast, minuga on kõik kõige paremas korras. See mees ei tähendanud mulle midagi ja tema lahkumine on parim asi, mis minuga kunagi on juhtunud. Nüüd on mul palju rohkem aega iseenda ja sõprade jaoks ja ma hakkasin isegi korve punuma!” Aga see on jama! Ma kõnniksin paljajalu üle tuliste süte, kui see Matthew’ tagasi tooks ja elu jälle normaalseks muutuks. Ma … ma … armastan teda. Ma vajan teda. Ta on minu oma, ta k-kuulub m-mulle.”

Simon istus, käsivarred tema ümber, ja lasi tal nuuksuda. Ta silitas Joanna juukseid ja kuulas teda, kui šokk, mure ja segadus välja paiskusid. Kui pisarad said otsa, lasi ta naise hellalt lahti ja tõusis. „Tee kaminasse tuli, ma panen senikaua tee jaoks vee keema.”

Joanna süütas kaminas gaasipõletid ja läks Simoni järel pisikesse kööki. Ta prantsatas nurgas seisva laminaatkattega kaheinimeselaua taha, kus tema ja Matthew olid nii palju kordi pühapäeviti hiliseid hommikueineid nautinud ja küünlavalgel romantilisi õhtusööke korraldanud. Kuni Simon oli ametis tee keetmisega, silmitses Joanna korralikult köögiletile ritta seatud klaaspurke.

„Ma olen alati vihanud päikesekuivatatud tomateid,” mõlgutas ta mõtteid. „Matthew jumaldas neid.”

„No näed siis.” Simon võttis silma riivava tomatipurgi ja viskas prügikasti. „Järelikult sündis sellest ka midagi positiivset. Sa ei pea neid enam sööma.”

„Tõtt-öelda meenub mulle nüüd, et neid asju, mis Matthew’le meeldisid ja mina seda vaid teesklesin, oli päris palju.” Joanna toetas lõua kätele.

„Nagu näiteks?”

„Näiteks pühapäeviti Lumière’ide festivali ajal mõne veidra välismaise, erilise maitsega kunstipublikule suunatud filmi vaatamine, ehkki mina oleksin soovinud koju jääda ja telekast seepe järele vaadata. Või veel üks asi – muusika. Selles mõttes, et väikestes annustes klassikaline muusika mulle meeldib, aga ma ei tohtinud kunagi mängima panna plaate, millel on ABBA suurimad hitid, ega Take Thati CD-sid.”

„Kahjuks pean tunnistama, et selles suhtes olen ma Matthew’ga ühel nõul,” itsitas Simon keedetud vett teekotikestele kallates. „Muide, kui nüüd päris aus olla, siis mul oli alati tunne, et Matthew püüdis iga hinna eest olla keegi, kes ta oma arust oleks pidanud olema.”

„Sul on õigus.” Joanna ohkas. „Mina polnud tema jaoks piisavalt muljet avaldav. Aga selline ma olengi: üks tavaline Yorkshire’i keskklassi tüdruk.”

„Usu mind, päris kindlasti ei saa sind süüdistada selles, et sa ei oska muljet avaldada. Või et sa oled igav. Aus – võib-olla; praktiline – jah. Aga need on omadused, mis väärivad imetlust. Palun!” Ta ulatas Joannale teekruusi. „Sulatame end nüüd kamina ääres üles.”

Joanna istus tule ees Simoni põlvede vahele põrandale ja hakkas teed jooma. „Jeerum, Simon, kui ma mõtlen kohtinguprotsessile, mis mul veel kord läbi teha tuleb, hakkab mul õudne,” lausus ta. „Ma olen kahekümne seitsme aastane, liiga vana, et alustada puhtalt lehelt.”

„Jah, sa oled puruvana, ma haistan sinu juures juba surma lõhna.”

Joanna andis ta sääremarjale laksu. „Ära heida selle üle nalja! Mul kulub terve igavik, kuni ma uuesti üksiku seisundiga harjun.”

„Meie, inimeste kõige suurem probleem seisneb selles, et me kardame ja võõrastame mistahes muutusi. Ma olen veendunud, et sellepärast jäävadki nii paljud õnnetud paarid kokku, ehkki oleksid lahku minnes palju õnnelikumad.”

„Sul on vist õigus. Vaata kasvõi mind, sõin aastaid päikesekuivatatud tomateid! Paaridest rääkides, ega Sarah’lt uudiseid pole?”

„Ta saatis mulle eelmisel nädalal Wellingtonist postkaardi. Selgus, et ta õpib seal purjetama. Oi kui pikk see lahus oldud aasta on olnud! Aga veebruaris jõuab ta Uus-Meremaalt tagasi, mis tähendab, et ma pean vaid mõne nädala vastu pidama.”

„Sa oled kohutavalt hea, et sa ta ära ootad.” Joanna naeratas talle.

„„Kui kedagi armastatakse, siis lastakse ta vabaks.” Kas just nii ei kõla vana rahvatarkus? Mina suhtun sellesse nii, et kui ta koju jõudes mind ikka veel tahab, siis teame mõlemad, et meie tunded on õiged ja tõelised.”

„Ära sellele nii väga looda. Ka mina arvasin, et Matthew’ ja minu suhe on see õige ja tõeline.”

„Aitäh lohutavate sõnade eest.” Simon kergitas kulme. „Ära nukrutse, sul on sinu karjäär, korter ja sul olen mina. Sa oled ellujääja, Jo. Küll näed, et sa saad sellest peagi üle.”

„Võib-olla juhul, kui mul see töökoht veel alles on. Lugu, mille ma Sir James Harrisoni mälestusteenistusest kokku kirjutasin, oli jama. Aga Matthew’d, mind piinavat külmetushaigust ja seda imelikku vanadaami arvestades …”

„Sa siis väidad, et ta elas toas, mis oli täis teekaste? Oled kindel, et sa viirastusi ei näinud?”

„Jep. Ta mainis midagi selle kohta, et tal pole tarvis asju lahti pakkida, sest ei jää sinna kuigi kauaks.” Joanna hammustas huulde. „Väkk, seal oli nii tugev pissihais … Kas ka meid ootab ees selline vanaduspõlv? Tema olukord masendas mind. Selles toas seistes küsisin endalt, et kui see ongi kõik, mis elu meile toob, miks me siis, pagan võtaks, sealt läbi rühkides nii hirmsasti vaeva peame nägema.”

„Tõenäoliselt on ta üks sedasorti segane ekstsentrik, kes elab urkas, aga endal on miljonid peidetud panka. Või siis praegusel juhul teekastidesse. Sa oleksid pidanud need kastid üle vaatama.”

„Temaga oli kõik korras senikaua, kuni ta märkas üht vana ratastoolis meest, kes teenistuse ajal üle vahekäigu pingirea lõppu istuma tuli. Teda nähes läks naine lausa paanikasse.”

„Arvata võib, et see oli tema endine abikaasa. Võib-olla olid teekastidesse topitud just selle mehe miljonid,” naeris Simon. „Tead, kullake, mul on nüüd aeg minna. Ma pean enne homset veel tööd tegema.”

Joanna saatis ta ukseni ja mees surus ta tugevalt kaisutades enda vastu. „Aitäh kõige eest!” Ta andis mehele põsemusi.

„Võta heaks. Ma olen sinu jaoks alati olemas. Homme töö juurest helistan. Nägemiseni, Butch!”

„Head õhtut, Sundance^[1.]!”

Joanna sulges tema järel ukse ja triivis tunduvalt rõõmsamana elutuppa tagasi. Simon oskas alati tema tuju tõsta. Nad olid terve elu olnud sõbrad. Mees oli elanud Yorkshire’is nende naabertalus, ja ehkki ta oli Joannast mõni aasta vanem, tähendas nii suletud keskkonnas üleskasvamine seda, et nad olid lapsepõlves pidevalt ninapidi koos. Pere ainsale lapsele, poisiliku natuuriga Joannale, oli Simoni seltskond palju rõõmu pakkunud. Simon oli õpetanud teda puude otsa ronima ning jalgpalli ja kriketit mängima. Pikkadel suvevaheaegadel olid nad kahekesi oma ponidega kõrgele nõmmele sõitnud ning seal lõputult kauboisid ja indiaanlasi mänginud. Need olid olnud ainsad korrad, mil nad omavahel tülli läksid, sest Simon oli alati ülima ebaõiglusega nõudnud, et tema jääks ellu ja Joanna sureks.

„See on minu mäng, me mängime minu reeglite järgi,” teatas poiss ülbelt, pea suure kauboikaabu alla uppunud. Kui nad olid üksteist tükk aega üle kareda nõmmerohu taga ajanud, sai poiss ta paratamatult kätte ja haaras selja tagant kinni.

„Põmm-põmm, sa oled surnud!” hüüdis ta mängupüssiga Joannat sihtides, mispeale tüdruk lõi vaaruma, kukkus rohule ja veeretas end senikaua agooniat teeseldes ringi, kuni jõud otsa sai ja ta suri.

Kui Simon sai kolmteist, läks ta internaatkooli ning nii sageli nad enam ei kohtunud. Ehkki koolivaheaegadel olid nad nagu ikka lähedased, tekkisid mõlemale vanemaks saades loomulikult ka uued sõbrad. Nad tähistasid nõmmel šampanjapudeliga Simoni sissesaamist Cambridge’i Trinity kolledžisse, Joanna läks aga kaks aastat hiljem Durhami ülikooli inglise keelt õppima.

Seejärel viis elu nad peaaegu täielikult lahku: Simon kohtas Cambridge’is Sarah’t ning Joanna leidis Durhamis viimasel kursusel Matthew’. Alles siis, kui mõlemad Londonis jälle kokku said – juhuse tahtel elasid nad teineteisest vaid kümne minuti kaugusel –, lõi nende sõprus uuesti õitsele.

Joanna teadis, et Matthew’le Simon eriti ei meeldinud. Vähe sellest, et Simon oli Matthew’st kõvasti pikem – pärast Cambridge’i lõpetamist pakuti Simonile ka head karjääri tõotavat ametit riigiteenistujana. Ise jäi ta sel teemal tagasihoidlikuks ja väitis, et töötab Whitehallil tavalise kontorirotina, aga selline see Simon kord juba oli. Õige pea oli ta nii heal järjel, et ostis endale väikese auto ja armsa kahetoalise korteri Highgate Hillil. Matthew aga kopitas kogu selle aja ühes reklaamiagentuuris, kuni talle paari aasta eest noorem-projektijuhi kohta pakuti, aga isegi selle palga eest sai ta endale lubada vaid rõsket ühetoalist Stratfordis.

Ehk on asi hoopis selles, tuli Joannale järsku mõte, et Matthew loodab Samantha kõrge koha abil agentuuris edendada ka oma karjääri …

Joanna raputas pead. Ta ei tahtnud sellel õhtul rohkem Matthew’ peale mõelda. Lõuapärad kokku surunud, pani ta CD-mängijasse Alanis Morissette’i ja keeras hääle põhja. Naabrid kerigu põrgu, mõtles ta vannituppa minnes ja lasi kuuma vee jooksma. Täiest kõrist kähiseva häälega „You Learn’i” kaasa lauldes, vesi kraanist pahisemas, ei kuulnud Joanna samme lühikesel jalgrajal, mis lõppes välisukse ees, ega näinud nägu, mis ta esimesel korrusel paikneva elutoa akendest sisse piilus. Kui ta vannitoast välja tuli, oli sammude kaja jalgteel taas kaugenenud.

Tundes end puhtama ja rahulikumana, tegi Joanna endale juustuvõileiva, tõmbas elutoas kardinad ette ja istus kamina juurde tule paistele varbaid soojendama. Ning tundis äkitselt, et tuleviku suhtes tärkab õhkõrn lootus. Mõned asjad, mis ta varem köögis Simonile oli öelnud, kõlasid küll kerglaselt, aga vastasid tegelikult tõele. Lõppenud suhet meenutades taipas ta, et temal ja Matthew’l oli väga vähe ühist. Nüüd, mil ta oli ise enda peremees ega pidanud meeldima kellelegi peale iseenda, ei kavatsenud ta enam kunagi oma tundeid alla suruda. Edaspidi on kõik tema otsustada, sest see on tema elu, ja olgu ta neetud, kui laseb Matthew’l hävitada oma tuleviku.

Laskmata positiivsel meeleolul lahkuda ja depressioonil end jälle kätte saada, võttis Joanna paar paratsetamooli ja läks voodisse.

1 Tegelased 1969. aasta Ameerika vesternist „Butch Cassidy and the Sundance Kid”. [ ↵ ]