Читать книгу Taaskehastuja - M. J. Rose - Страница 10

New York – teisipäev, kell 2.00

Neli kuud pärast seda, kui tema tädi ootamatult infarkti suri, sai Rachel Palmer teada, et üht tema majas elavat naist rünnati välis­uksetrepil, kui ta parajasti kotist võtmeid otsis. Seoses sellega ei suutnud Rachel enam kodus ebamugavustundest vabaneda. Eesust avades kiikas ta alati üle õla, kiirustas trepist üles, pani korteriukse kohe lukku ega saanud öösiti magada. Ta mainis onu Alexile, et hakkab uut elamispinda otsima, mispeale too pakkus, et Rachel võib ajutiselt tema paleetaolisesse, 65. ja Lexingtoni tänava nurgal asuvasse kahekorruselisse korterisse kolida.

Alex ei teinud sellest kunagi juttu ega näidanud midagi välja, kuid Rachel taipas, et onu tunneb end üksildasena. Onu Alex ja tädi Nancy olid olnud lahutamatud nagu lastetutel paaridel ikka kombeks ning ehkki onu oli alles kuuekümne kahe aastane, aimas Rachel, et ta ei söanda veel niipea enda kõrvale uut naist otsida.

Racheli isa oli hüljanud tema ema juba siis, kui Rachel oli alles plikatirts. Pärast seda oli Alex tema kasvatamisse sekkunud ja muutunud talle märksa lähedasemaks kui tüüpiline onu. Nüüd oli Rachelil lihtsalt hea meel tema seltsi nautida, elada turvalises uksehoidjaga majas ja ööpäevaringse valvega korteris.

Endalegi märkamatult harjus ta onu juuresolekuga ja sellest ajast saadik, kui Alex paari päeva eest Londonisse ning Milanosse nädalapikkusele tööreisile sõitis, ei suutnud Rachel enam uinuda. Loobunud üritamast, lebas ta lambivalgel voodis, vaatas televiisorist vana filmi, rüüpas valget veini ja luges sülearvutist järgmise hommiku uudiseid.

Vesta neitsi hauakamber

Autor: Charlie Billings

Rooma, Itaalia

Eile leidis kinnitust teade, et hiljuti linnaväravate lähedal alustatud väljakaevamiste käigus tuli päevavalgele matmispaik, kuhu sängitati arvatavalt üks viimastest Vana-Rooma Vesta neitsitest.

“Olime üpris kindlad, et haud on pärit 4. sajandi lõpust, täpsemalt 390. – 392. aastast pKr. Seda teooriat toetavad ka leitud savinõud ja muud esemed. Eeldusel, et vahepeal ei selgu midagi muud üllatavat, julgeme väita, et siia maetud naine oli Vesta neitsi,” ütles Yale’i ülikooli arheoloogiaprofessor Gabriella Chase, kes on muuhulgas asjatundja antiikaegsete uskumuste ja keelte alal. Koos Rome La Sapienzi ülikooli professori Aldo Rudolfoga on ta töötanud selle piirkonna väljakaevamistel juba kolm aastat.

“Siinsed leiud muudab eriti põnevaks tõik, et maetu võis olla üks kuuest viimasest Vesta neitsist,” selgitas Chase. “Tuhat aastat kestnud neitsite kultus lõppes 391. aastal, mis langeb juhtumisi kokku ajaga, mil keiser Theodosiuse valitsemise all kerkis esiplaanile ristiusk.”

Televiisorimüra taandus ja magamistoavalgus muutus hämaraks. Rachel üritas lugemist jätkata ja voodis püsida. Ta katsus voodilinu ja tunnetas selja taga patju, kuid sügaval sisimas peksis tema süda meeletult. Aimdus millestki tuttavast erutas teda seletamatult. Tema ees avanes lihvimata teemandina terve maailm, millest ta midagi ei teadnud. Tal piisas ligiastumisest ja selle avastamisest.

Maailma sisenenud, pimestas teda ülitõelisena näiv päikesepaiste. Teda embas soojus, mis hellitas teda nagu suvetuul. Ta tundis üheaegselt tröösti ja elevust. Kiirgus oli nüüd temasse imbunud ja ta muutus nii kergeks, et lausa lendas. Ta liikus üha kiiremini ja tunnetas kõike aegluubis.

Päike kõrvetas tema põski. Ninasõõrmeid täitis kuumuse lõhn. Tema keha ümises nagu muusikariist, mida keegi parajasti mängib. Ta kuulis muusikat, kuid sel polnud helide, helistike, akordide ega meloodiaga midagi pistmist. See oli puhas rütm. Tema süda hakkas samas taktis lööma ja hingamissagedus muutus sellele vastavaks.

Järsku hakkas tal külm. Ta piilus värisedes läbi klaasukse ja kardinaprao ning jälgis vargsi kaht meest, kes olid kirjutuslaua kohale kummardunud.

“Just sellepärast ma tulingi Rooma. Olin juba lootuse kaotanud, et võiksin need leida,” ütles üks meestest, keda ta hästi tundis, kuid kelle nime ta ei mäletanud.

Seejärel märkas Rachel värvilisi võlukivikesi ja nende peegeldust. Sinised ja rohelised valgussähvatused tekitasid temas meeletut naudingut. See oli nagu narkootikum. Ta tahtis seal lihtsalt seista ja üritada mõista, kuidas need üksteisega kokku sulasid ning sadu uusi varjundeid lõid. Vikerkaarevärviline smaragd sulas paabulinnu- ja koobaltsiniseks, mere-, salvei- ja sinakasroheliseks ning bordoo- ja vaarikapunaseks.

“See on väga tähtis leid.” Mehe toon oli terav nagu kivide servad ja lõikas Racheli lihasse ning luusse. Rachelil oli ükspuha, kas ta veritseb või mitte. Ta tahtis olla osa sellest valust ja erutusest. See oli võimsam kui miski muu, mida ta oli eales kogenud.

Ja järsku oli kõik lõppenud.

Ta toetas pööritava pea padjale ja vahtis lakke. Tema nahk oli tulikuum. Kui kaua oli see kestnud? Pool tundi?

Ta haaras veiniklaasi. Ei, klaas oli endiselt jahe.

Ainult mõni minut?

Kuid äsja toimunu tundus äärmiselt ehtne, ehtsam kui ükski varasem avasilmi nähtud unenägu. See polnud lihtsalt üks pähe turgatanud kujutluspilt. Oli tunne, nagu oleks teda viivuks läbi aja ja ruumi kuhugi mujale viidud, nii et lisaks toimuva jälgimisele ta ka osales selles.

Rachel väljus magamistoast, kõmpis keerdtrepist alla ja suundus kööki. Ta vajas veinist kangemat kraami. Ta soovis, et onu oleks kodus ja nad võiksid vahejuhtumit arutada. Onu lummasid säärased asjad. Kuid tegelikult polnud midagi juhtunud. Ilmselt oli Rachel lihtsalt väsinud, suikus enda teadmata unele ja nägi villat, mehi ning värve lihtsalt unes.

Ta valas endale brändit ja rüüpas paar sõõmu. Vägijook pani tema silmad kipitama ja põletas kurku. Selle asemel et magamistuppa naasta, otsustas ta hoopis onu kabinetti minna ja kirjutuslaua taha istuda. Seal, kus teda ümbritsesid Alexi raamatud, tundis ta ennast turvalisemalt. Äkki märkas ta laual vedeleva kaustiku alt väljaulatuvat ajaleheväljalõiget.

Ta sikutas selle nähtavale.

Oletatavalt 1600 aasta vanune hauakamber.

Rachel hakkas artikli kuupäeva silmates värisema. Loo oli kahe nädala eest kirjutanud Roomas sama ajakirjanik. Ei, selles, et Alex oli artikli lehest välja rebinud, polnud midagi pahaendelist. Ta oli kollektsionäär. Hauakambrites leidus antiikesemeid. Terve maja oli kunstilise väärtusega esemetest tulvil. Ta paisutas lihtsalt juhtunut üle. See oli kõigest kokkusattumus.

Või ei olnud?

Aga mis see siis oli?