Читать книгу Taaskehastuja - M. J. Rose - Страница 8

“Ma nimetan teda Bellaks, sest ta on nii kaunis leid,” ütles professor Rudolfo ja valgustas iidset luukeret. Joshi emotsionaalne reaktsioon ei jäänud talle märkamatuks. “Sellest ajast saadik, kui me Gabbyga tema avastasime, armastan hommikuti temaga kahekesi olla. Võiks öelda, et suhtlen surnud luudega.” Professor kõkutas naerda.

Josh hingas suure sõõmu kopitanud õhku, hoidis veidi aega hinge kinni ja keskendus väljahingamisele. Kas see oligi naine, keda ta tundis nüüd üksnes maiste jäänuste järgi? Fantoom minevikust, kellesse ta ei uskunud, kuid kellest ei raatsinud ka loobuda?

Tema pea valutas. Segunenud informatsioon minevikust ja olevikust tekitas valulaineid. Ta pidi keskenduma kas möödunule või käesolevale hetkele. Ta ei võinud endale migreenihoogu lubada.

Josh sulges silmad.

Püsi olevikus ja usalda ennast.

Josh. Ryder. Josh. Ryder. Josh Ryder.

Nii oli doktor Talmage õpetanud teda hoogudest võitu saama. Valu hakkaski järele andma.

“Ta vist õrritab teid oma saladustega?”

Joshi jaatas vaevukuuldavalt.

Professor jõllitas teda ja üritas tema vaimset seisundit hinnata. Oli näha, et ta peab Joshi hulluks, kuid jätkas loengupidamist. “Me usume, et Bella oli Vesta neitsi. Neitsid olid pühad, austatud, kaitstud ja eesõigustega. Muistsel ajal oli tulehoidmine ja kolde puhastamine naiste töö. Ega see tänasekski palju muutunud ole, kuidas naised ka ei püüaks meid, mehi, muuta.” Professor puhkes naerma. “Vanas Roomas omandas leek, mis oli ühiskonna ellujäämiseks äärmiselt praktiline ja vajalik, vaimse tähenduse.

Kui uskuda kirjalikke dokumente, siis eeldas riigikolde eest hoolitsemine selle igapäevast piserdamist püha Egeria veega ja jälgimist, et tuli ei kustuks, sest see tõi linnale ebaõnne ja oli andestamatu patt. See oli Vesta neitsite põhiülesanne, kuid...”

Professor jätkas selgitamist, kuid Josh aimas tema juttu ette. Mitte faktilise informatsioonina, vaid ähmaste mälestustena.

“Iga neitsi valiti välja verinoorelt – kuue- või seitsmeaastaselt – parimate Rooma perekondade seast. Praegu pole säärane asi mõeldav, kuid tol ajal oli see suur au. Peapreestrile, pontifex maximusele, näidati paljusid tüdrukuid. Kõik ärevil isad ja emad lootsid, et just nende tütar osutub valituks. Pärast noviitsi väljavalimist saadeti tüdruk hoonesse, kus ta pidi elama kolm järgmist aastakümmet. See hoone oli Vesta templi taga asuv suur valge marmorvilla. Kohe viidi läbi privaatne rituaal, mille tunnistajateks olid üksnes viis Vesta neitsit. Rituaali käigus tüdrukut vannitati, tema juuksed sätiti pruudisoengusse, üle pea tõmmati valge rüü ja alustati tema koolitamist.”

Josh noogutas ja peaaegu nägi vaimusilmas, kuidas rituaal aset leidis. Ta ei teadnud, kuidas oli võimalik, et ta nägi noori elevil nägusid, rahva erutust ja tähtsa päeva pühalikkust. Professori küsimus katkestas tema mõttelõnga ja tõi ta tagasi olevikku.

“Kuidas palun?” küsis Josh.

“Avaldasin soovi, et te siinkuuldut ja -nähtut ajakirjandusele ei edastaks. Nad tüütasid meid terve eilse päeva ja pinnisid informatsiooni, mille avaldamiseks me pole valmis. Ja mitte ainult Itaalia ajakirjanikud, vaid ka teie riigi omad. Nad jälitavad meid tosinate viisi nagu näljased penid. Iseäranis üks mees, kelle nimi mulle ei meenu... ah jaa, Charlie Billings.”

Josh tundis Charliet. Nad olid mõne aasta eest ühist tööülesannet täitnud. Charlie oli hea ajakirjanik ja nad olid sõpradeks jäänud. Aga kui ta oli Roomas, siis ei tõotanud see väljakaevamisele head. Charlie eest oli raske midagi varjata.

“Seesamune Billings jälitas meid niikaua, kuni Gabriella oli nõus temaga rääkima. Kuidas see väljend oligi? Ametlikult? Nii sattuski uudis meediasse ja rahvas hakkas voorima. Siia kogunes paganausu jüngreid ja akadeemikuid, kuid enamasti nüüdisaegsete kultuste järgijaid, kes on pühendunud iidsete rituaalide ja religioonide taaselustamisele. Nemad olid väga vaiksed ja aupaklikud ning käitusid nii, nagu oleks endiselt tegemist pühapaigaga. Nad ei seganud meid. Mässu tekitasid hoopis tavalised kirikukülastajad, kellest said alguse kõik probleemid. Nad trampisid ringi, protestisid ja karjusid tobedusi. Nende arvates tegeleme me siin saatana kummardamisega ja meie patud saavad karistatud. Nad on minust ja Gabbyst valesti aru saanud. Me oleme ju teadlased. Eile õhtul sain telefonikõne Vatikanist, kardinal Bironilt, kes pakkus mulle üüratut summat selle eest, et müüksime leiu temale ega tooks seda kunagi avalikkuse ette. Kui tugineda tema pakkumisele, siis võib arvata, et tema või need, kes nii suure summa mängu panid, kardavad selle pärast, mida me võisime leida. Nii juhtub, kui pühas linnas paganatest sosistatakse.”

“Aga miks? Võim on ju nende käes.”

“Bella võib võimendada vaidlusi naiste tähtsusetuks muutunud rolli ümber tänapäeva kirikutes võrreldes antiikajaga. See on väga levinud vaidlusteema ja suur probleem, et tänapäevane religioon naistele vastupidiselt antiikaegse religiooniga kuigi olulisi rolle ei omista.” Professor vangutas pead. “Peale selle,“ lisas ta vaikselt, “on veel üks probleem. Igat eset, millel pole kujutatud risti, võidakse ohuna käsitleda. Iseäranis juhul, kui esemetel on seoseid taassünniga, nagu Gabriella ja teie ülemused usuvad.”

“Miks just taassünniga? Kas pattude andeksandmise probleemi pärast?”

“Jah. Mõelda vaid, kui inimesed teaksid, et üksnes nemad ise kannavad oma igavese puhkuse eest vastutust ja taevasse pääsemine sõltub neist endist. Pole Isa, pole Poega, pole Püha Vaimu. Mis saaks kiriku võimust meie hingede üle? Võite kujutleda, mäherdune segadus, mäss ja kirikust loobumine maailmas aset leiaks, kui keegi suudaks taassünniteooriat tõestada.”

Josh noogutas. Viimastel kuudel oli ta selle kohta doktor Talmage’ilt mitmeid versioone kuulnud. Tema pilk rändas uuesti Bellale. Isegi laibana õhkus naisest midagi niisugust, mis mõjus nagu tugev rannatuul. Selle jõu eest polnud pääsu. Josh astus sammu võrra lähemale.

“Kas teid huvitab, kuidas me teada saime, et Bella oli Vesta neitsi?” küsis Rudolfo.

“Pole kahtlustki, et ta oli Vesta neitsi,” vastas Josh pisut liiga kiiresti, ent hakkas kohe muretsema, ega professor tema keelevääratust ei märganud.

Kuid Rudolfo heitiski talle juba uudishimuliku pilgu. “Kust teie seda teate?”

Josh pidi ettevaatlikum olema. “Palun vabandust, sain teie jutust valesti aru, professor. Palun selgitage, kuidas te tuvastasite, et ta on Vesta neitsi.”

Rudolfo naeratas, nagu polekski ta tulihingeliselt lootnud, et Josh selle küsimuse esitab. Tema soe pilk lõi särama ja ta asus innukalt selgitusi jagama. “Meil on kirjalikke tõendeid Vesta neitsite kohta, mis hõlmavad teatavaid üksikasju. Kõik need üksikasjad on siin esindatud. Ehkki hauakambril puuduvad kokkusurutud viljatust mullast piirded erinevalt neist, kus neitsisid tavaliselt hukati, maeti naine kindlasti elusalt. Säärane karistus ootas nunnasid, kes murdsid oma tõotust. Neid ei näljutatud, vaid lämmatati surnuks. Sellepärast ongi siin kannud. Ühes oli vesi, teises piim...” Ta osutas kohmakatele savinõudele. “Seda teooriat kinnitab ka voodi olemasolu. Surnut ei maeta voodiga. Ega õlilambiga.”

“Aga miks te arvate, et ta vedeles hauakambri nurgas, mitte voodis? Hapnikupuudus muutis ta kindlasti uimaseks. Kas te ei leia, et inimene eelistab magada seal, kus on mugav?”

“Väga hea küsimus. See huvitab meidki. Samuti pole teada, miks ta maeti koos pühade esemetega, sest vanad roomlased polnud egiptlaste moodi. Surnuid ei valmistatud hauataguseks eluks ette. Me ei lootnud leida siit midagi peale lambi, vee- ja piimakannu.”

Joshi pea hakkas jälle lõhkuma. “Mida te täpsemalt leidsite?”

Professor osutas muumia käes olevale puust karbile. “Ta on hoidnud seda juba 1600 aastat. Põnev, mis?”

Josh tundis karbi silmapilkselt ära. Ei, see oli võimatu. Ta pidi olema sarnase karbi pilti kusagil muuseumis näinud. Ja veelgi rohkem ajas teda segadusse tõik, et tal polnud aimugi, mida tuttava moega karp sisaldab. “Kas olete jõudnud selle juba avada?”

Professor noogutas. “Leida peente nikerdustega viljapuupuidust karp ja jätta see avamata? Ma ei tea kuigi paljusid arheolooge, kes suudaks säärasele kiusatusele vastu panna. Karp on Bellast märksa vanem. Meie Gabbyga arvame, et see on pärit umbes 2000.–3000. aastast enne Kristust, aga pole Rooma, vaid India päritolu. Siiski peame süsinikdateeringu ära ootama.”

“Ja selle sisu? Mis on karbi sees?” Joshi käsivartele tekkis erutusest kananahk.

“Me pole selles kindlad, on vaja teha veel ohtralt lisatööd ja -teste, kuid oletatavasti on tegemist mälukividega legendaarsete mälutaastamisvahendite hulgast, millest on kirjutanud isegi teie Trevor Talmage.”

“Miks te seda arvate?”

“Siia ja sinna graveeritud sõnadest.” Rudolfo libistas sõrmega ümber karbi ääre. “Meile tundub, et samasugused read on iidsel Egiptuse papüürusel, mida hoitakse praegu Briti muuseumis. Read, mille Trevor Talmage 1884. aastal ära tõlkis. Kas olete neist kuulnud?”

Josh noogutas. Talmage oli Fööniksi klubi ehk praeguse Fööniksi sihtasutuse rajaja. Josh oli lugenud läbi terve kaustatäie algupäraseid märkmeid ja tõlkeid “Mälutaastamisvahenditest”, mis leiti 1999. aastal toimunud remondi käigus sihtasutuse raamatukogust ühe riiuli tagant.

Ta sai kingituseks suure linnu, kes tõusis tuhast ja näitas teed kivide juurde, et ta võiks nende poole lauldes palvetada – ja ennäe! Talle näidati kogu tema minevikku.

Samal ajal kui Josh neid ridu meenutas, kordas üks hääl neid tema peas mingisuguses võõras ja vanamoelise kõlaga keeles.

“See on sama tõlge, mida kasutas Wallace Neely,” märkis Rudolfo.

“Kes?” Kuuldud nimi ajas Joshi kihevile.

“Wallace Neely oli arheoloog, kes töötas Roomas 19. sajandi lõpul. Mitmeid tema poolt läbi viidud väljakaevamisi rahastas teie Fööniksi klubi. Tema leidiski algupärase teksti, mille tõlkimine Talmage’il surres pooleli jäi...”

Professor jätkas rääkimist ja Joshile meenus mälusähvatus, mida ta oli kogenud kuue kuu eest, kui esmakordselt Fööniksi sihtasutusse sattus.

Percy Talmage, kes oli Yale’ist suvevaheajaks koju naasnud, istus söögitoas ja kuulas onu Davenporti juttu klubi arheoloogiliste investeeringute kaitsmisest Roomas. Onu mainis isegi arheoloogi nime, keda nad toetasid. See oli Wallace Neely, kes otsis mälutaastamisvahendeid.

Ja nüüd, kui Josh viibis iidses hauakambris professori kõrval, kerkis tema mällu veel üks pildike, mis ei kuulunud temale. Ta mäletas kellegi teise minevikku. Percy oma.

Percy oli alles kaheksa-aastane, kui esmakordselt mälutaastamisvahenditest kuulis. Isa oli näidanud talle iidset käsikirja, mille tõlkimisega ta ametis oli. Selle oli kirjutanud keegi, kes väitis, et vahendid pole sugugi väljamõeldis, vaid on tõepoolest olemas. Kirjutaja oli neid oma silmaga näinud ja igat amuletti, ehet ning kivikest üksikasjalikult kirjeldanud.

“Need vahendid on tähtsad sellepärast,” ütles Trevor oma pojale, “et ajalugu on tähtis. Kes tunneb minevikku, võib tulevikku mõjutada. Kui säärased vahendid on olemas ja aitavad inimestel eelmisi elusid meenutada, siis peame sina, mina ja kõik Fööniksi klubi liikmed hoolitsema selle eest, et seda kasutatakse inimkonna hüvanguks, mitte omakasupüüdlikel eesmärkidel.”

Percy ei mõistnud isa sõnade tähtsust veel aastaid. Pikki aastaid.

Kas oli võimalik, et Josh oli rännanud läbi pool maailma üksnes selleks, et naasta sinna, kust oli alustanud? Nagu paljud muudki asjad, ei saanud see olla kokkusattumus. Ta vajas aega mõistatuse lahendamiseks, kuid mitte praegu, sest professor rääkis temaga.

“1880. aastatel ostis Neely selles piirkonnas mitu maalappi. Tol ajal oli see tavapärane tegevus,” selgitas Rudolfo. “Inimesed ostsid maad, mida soovisid kaevata, et leiud enda valdusesse saada. Klubi sõlmis Neelyga partnerlussideme ja rahastas väljakaevamisi. See võib olla põhjus, miks ühesugust graveeringut mainitakse nii Neely päevikus kui ka Talmage’i märkmetes.”

Josh piidles muumia peos olevat keeruliste nikerdustega puukarpi. Karbi keskel oli lind, kes tõusis tulest, mõõk küüniste vahel. Pilt oli peaaegu identne Fööniksi sihtasutuse paraaduksele graveeritud vapiga. Karbi äärel olid tähised, millele Rudolfo oli eelnevalt tema tähelepanu juhtinud.

“Kas teate, mis keeles see on?”

“Gabriella kavatseb ekspertidega ühendust võtta. Tema arvates võib olla tegemist iidse sanskriti keelega.”

“Kas tema siis polegi ekspert?”

“On, kuid iidse kreeka ja ladina keele alal. See pole kumbki neist.”

Üks asi ajas Joshi segadusse. “Te ütlesite, et haud oli puutumata, kui selle leidsite.”

“Jah.”

“Aga kuidas Neely siia sattus?”

“Nähtavasti polegi tema ega keegi muu siin töötanud. Neely päevikust leitud märkmed viitavad sellele, et tal oli lähikonnas kaks väljakaevamispaika, kust ta midagi ei leidnud. Ta kavatses parajasti uude kohta suunduda, kuid pole teada, mis seal aset leidis. Tema päeviku sissekanded lõppesid järsult ajal, mil ta tegeles kolmandas kohas väljakaevamisega.”

“Järsult?”

“Neely tapeti väga segastel asjaoludel.”

“Kas päevik on teie valduses?”

“Meil on mõned lehed.”

“Kust te need saite?”

“Küsige Gabbylt. Tema tõi need mulle koos loaga Neely poolelijäänud tegevust jätkata.”

“Ja teie arvate, et leidsite selle, mida tema ja Fööniksi klubi mehed on otsinud.”

Professor noogutas. “Vist küll. Või vähemalt osa sellest, ehkki kõik on väga segane.” Ta osutas kergelt luitunud osale seinast muumia lamamiskoha lähedal. “See laik oli seinavaibaga kaetud, kuid me ei tea, miks. Samuti pole teada, miks me Bella kõrvalt noa leidsime, sest harilikult ei maetud Rooma naisi koos relvadega. Ja miks on nuga katki? Mida ta sellega tegi?”

Rudolfo hingas sügavalt ja silmitses maaslamavat olevust. “Oi, Bella, mis saladusi sa küll varjad?” Ta laskus põlvili ja kummardus muumia kohale.

“Räägi minuga, mu Belladonna,” sosistas ta intiimselt.

Joshi haaras ootamatult täiesti põhjendamatu tunne: tulikuum armukadedusekihvatus, mida ta polnud tundnud ühegi kallima suhtes. Ta tahtis ligi söösta ja Rudolfo eemale tirida, keelata tal naisele nii lähedale kummarduda, öelda professorile, et tal pole selleks õigust. Alles tunni aja eest polnud Josh laiba olemasolust teadlik, kuid nüüd võtsid mälestused tema üle võimust ja ta nägi vaimusilmas, kuidas luudele ilmus liha ja nahk. Naise nägu, kael, rinnad, puusad, reied ja jalad ärkasid ellu, huuled värvusid roosaks ning silmad tumesiniseks. Vasekarva puuvillase kleidi jäänused muutusid valgeks nagu aastate eest. Ainult pikad ja lainelised punased juuksed jäid endiseks – need olid keskelt lahku kammitud ja kahte üle õlgade ulatuvasse patsi punutud.

Praegu oli Joshi ees laip, kelle nahk oli parkunud ja kondid rabedaks muutunud, ent kunagi... kunagi... oli ta olnud imeilus naine. Joshi peas sähvis miljon kujutluspilti. Sajandite viisi sõnu, mida ta polnud varem kuulnud. Üks sõna oli valjem kui kõik teised. Ta rebis selle helide virvarrist välja.

Sabina.

See oligi naise nimi.