Читать книгу Taaskehastuja - M. J. Rose - Страница 11

Rooma, Itaalia – teisipäev, kell 7.45

Josh tundis sisemuses teravat, odana torkavat ja painavat valu, mis tahtis hinge kinni lüüa ja nõrgestas teda. Tema nahale ilmus külm higi. Valu muutus järjest hullemaks. Ta pidi tunnelist välja pääsema, sest kabuhirmu tõttu oli tal peaaegu võimatu hingata. Kui ta nüüd hingeldama hakkab, võib ta lämbuda, sest professor on liiga vana ja aeglane, et talle õigeaegselt appi rutata. Ta pidi kohe välja pääsema.

Aga ta ei suutnud ümber pöörata. Käik oli liiga kitsas. Kuidas oli see võimalik? Ta oli ometi siia jõudnud.

Josh istus kandadele ja sirutas käed külgedele, et seinu kombata. Tema sõrmed puudutasid peaaegu kohe mullakihti. Järelikult oli tunnel märkamatult kitsamaks muutunud.

Ta adus, et istub täielikus pimeduses. Ta oli täiesti teadvusel ja toimuvast teadlik. Läppunud õhk ajas teda iiveldama ja järsku taipas ta surmkindlalt, et peab selles tunnelis eluga hüvasti jätma. Kohe. Iga hetk. Selles väikeses, ahtas ruumis, kus täiskasvanud mees ei mahtunud ümber pöörama.

Üks väike kivike murenes lahti ja potsatas tema õlale. Mis saab siis, kui talle langeb kaela terve kivirahe ja ta jääb sellesse põrgukäiku lõksu? Tema süda tõmbus kokku ja hingamine muutus eriti vaevaliseks. Ta üritas korduvalt ümber pöörata, kuid edutult.

Kabuhirm võttis tema üle võimust.

Ta hingas mõne korra sügavalt ja keskendus terve minuti vältel faktile, et kui ta on juba niikaugele jõudnud, siis suudab ta ka naasta.

Muidugi. Liigu tagurpidi. Ära üritagi ümber pöörata. Mitte enne, kui käik uuesti laieneb.

Järsku pöörane hirm kadus, ärevus haihtus ja Josh tundis hoopis teistsugust valu. Tunnel oli täis kiviklibu. Väikesed teravad kivikesed olid tema peopesad lõhki rebinud ja tungisid sügavale põlveluudesse. Ta tõstis käed näo juurde ja unustas viivuks, et siin pole valgust. Ta ei saanud välja selgitada, mis tema ihuga on juhtunud, kuid seda oli tunda juba magusast verelõhnast. Josh kiskus särgi seljast ja lõi pea vastu tunnelilage ära. Ta rebis särgikangast hammastega ribasid ning mähkis need ümber veritsevate peopesade. Põlvedega polnud hetkel midagi peale hakata.

Tagasiroomamine kulges kohmakalt ja aeglaselt, kuid ta oli liikunud kõigest meetrijagu maad, kui kuulis kellegi hääli: professor ja veel üks mees rääkisid valjuhäälselt ja kiiresti itaalia keeles. Miski nende hääletoonis reetis Joshile, et mehed vaidlevad.

Ta jätkas visalt roomamist, üritades valust mitte välja teha, kuni jõudis punkti, kus oli võimalik ümber pöörata. Sealt edasi liikus ta juba kiiremini ja ilmus mõne sekundi pärast käänaku tagant nähtavale. Tema ees oli sirge käik, millest paistis hauakambri sisemus.

Professor seisis kahvatukollases laternavalguses, käed rusikas ja näoga kellegi poole, keda Josh ei näinud, ent kuulis. Võõra hääl oli tige ja nõudlik, professori vastus vihane ja trotslik. Tõlget polnud tarviski. Oli selge, et professor on ohus.

Josh hiilis veel mõnekümne sentimeetri jagu lähemale. Ja veel mõnekümne.

Võõras möödus tunneli avausest ja ilmus tema vaateväljale. Tema riietuse järgi võis oletada, et tegemist oli territooriumi valvuriga, keda Josh oli kohanud juba platsile saabudes.

Järelikult polnud tarvis muretseda.

Kuid mehed jätkasid vaidlemist ja pildusid ägedaid sõnu nii kiiresti, et Josh poleks mõistnud neid isegi juhul, kui oleks itaalia keelest kas või natuke aru saanud.

Kära valjenes ja professor üritas valvurit eemale tõugata, kuid too astus väledalt kõrvale, mispeale Rudolfo kaotas tasakaalu ja kukkus. Valvur tõstis jala tema rinnale.

Josh roomas nii kiiresti, kui jaksas. Tunnelis oli palju risu ja tema haavad tuikasid hoolimata ajutistest sidemetest. Aga ta pidi pingutama. Kõik oli seotud minevikuga ja Joshil oli võimalus halba hüvitada. See oli peaaegu tema haardeulatuses, kõigest mõne sentimeetri kaugusel.

Ta lõi parema põlve vastu teravat kivi. Josh pomises tahtmatult vandesõnu, ent tardus kohe. Ainuke võimalus toimuvat takistada oli valvuri üllatamine.

Edasine leidis aset nii kiiresti, et kui ta oleks pilgu viieks sekundiks mujale pööranud, jäänuks ta kogu vaatemängust ilma, kuid tema silmad jälgisid pingsalt sündmuste kulgu. Ta polnud lihtsalt küllalt kiire, et seda takistada. Ta nägi nüüd terve hauakambri sisemust. See oli kaugel, kuid siiski nähtaval.

Valvur kummardus iidse laiba kohale ja napsas tema sõrmede vahelt puidust karbi.

“Ei, ei...” Professor küünistas valvurit, klammerdus tema külge nagu vihane pärdik, sakutas teda ja üritas karpi endale haarata.

Kuid suur mees lükkas Rudolfo eemale nagu väikese tüütuse. Professor prantsatas muumia lähedale maha. Liiga lähedale. Tema käsi tabas muumiat, mille pea vajus rinnale, nii et seda ähvardas lagunemisoht. Rudolfo karjatas piinarikkalt ja sööstis laipa päästma. Kuid valvur jõudis temast ette ja lõi muumiat raske saapaga, nii et tolle keha vöökohast ebameeldiva raksatusega murdus.