Читать книгу Eesti ajaloolised kõned - Maarja Keskpaik - Страница 4

Hea lugeja! Nagu iga inimese elutee on täis murrangulisi sündmusi, niisamuti on see ühe rahva ja riigi kujunemis- ning arenguloos. Antud kogumiku eesmärk on edasi anda olulisi ideid eesti rahvusliku iseteadvuse kujunemisest ja olemusest 19. sajandi algusest kuni tänapäevani. Samuti markeerib kogumik olulisi sündmusi Eesti riigi ajaloos: iseseisvuse saavutamine, noore demokraatia areng ning selle kasvuraskused, võõrvõimude okupatsioonid, Eesti iseseisvuse taastamine ja sellele järgenud arengud koos oma eesmärkide, saavutuste ning valukohtadega.

Käesolev raamat hõlmab umbes 200 aastat eesti rahva ajaloost. Kahtlemata on ajaloosündmuste ja neid kajastavate tekstide olulisuse mõtestamine subjektiivne. See ei ole kaugeltki ainuvõimalik nägemus Eesti ajaloost ja sellega seonduvatest tüvitekstidest. Kogumiku koostaja on valikuprintsiibina silmas pidanud, et raamatusse kaasatud tekstid raamistaksid Eesti ajaloo, annaksid edasi erinevate ajastute vaimu ning kõnetaksid lugejat ka käesolevas ajahetkes. Kuidas ja mil määral – see avastamis- ning tõlgendamisrõõm jäägu lugejale.

Käesolev kogumik on mõeldud kõigile ajaloohuvilistele, pakkudes võimaluse vaadelda eestluse ja Eesti riigi arengut algtekstide kaudu ning teha seeläbi isiklikke järeldusi mineviku kohta. Samuti on kogumik lisamaterjal ajalooõpetajatele. Raamatusse kaasatud tekstid pakuvad võimalusi tundide näitlikustamiseks ja allikaülesannete koostamiseks. Järgnevalt lühiülevaade kogumiku sisust ning ajaloolisest taustast.

19. sajand kujunes eestlaste rahvusliku iseteadvuse alguspunktiks ja kasvulavaks. Veel enne sajandi keskpaika alanud ärkamisaega ning selle juhtivate tegelaste Johann Voldemar Jannseni, Carl Robert Jakobsoni, Jakob Hurda jt tegevust, oli rahvusliku iseteadvuse arengu seisukohalt oluline vanima eestikeelse ajalehe „Tarto maa rahva Näddali-Leht” ilmumine 1806. aastal. Lehe avanumbri juhtkirjast saab alguse ka käesolev kogumik. Juhtkirjas rõhutatakse hariduse tähtsust. Haridusküsimus omakorda kujunes üheks keskseks teemaks ärkamisaja tegelaste sõnavõttudes ja kirjutistes.

Veel esitab kogumik Kristjan Jaak Petersoni (1801–1822) luuletuse „Kuu”, milles autor teeb suure austusavalduse eesti keelele. Luuletuse väärtus on seda suurem, kui see asetada ajaloolisse konteksti: teatavasti kehtis Eesti- ja Liivimaal 1816. ja 1819. aastani pärisorjus. Luuletus ise nägi küll trükivalgust alles 20. sajandil, kuid avaldas siis suurt mõju noortele loomeinimestele – Gustav Suitsule ja teistele noor-eestlastele. K. J. Petersoni luuletusele järgneb kogumikus Friedrich Robert Faehlmanni 1842. aastal Tartu Ülikoolis peetud eesti keele lektorikursuse avaloengu sissejuhatav osa. Faehlmann mõistis sõnavõtus teravalt hukka saksa vallutajate julmuse ja kaitses eesti talurahvast.

Ärkamisaja alguse juhtfiguuriks oli J. V. Jannsen, kes 1857. aastal hakkas välja andma ajalehte „Perno Postimees”. Kogumik esitab Jannseni pöördumise lehe esimese numbri avaluuletuses, milles autor pöördus tavapärase maarahva asemel eesti rahva poole. Teiste kuulsate ärkamisaja juhtide kõnede (J. Hurda kõne I üldlaulupeol, C. R. Jakobsoni „Eesti rahva valguse- pimeduse- ja koiduaeg”) kõrval annab kogumik sõna Natalie Johanson-Pärnale, kes on paljuski jäänud oma venna C. R. Jakobsoni varju. Ometi oli tegu naisterahvaga, kes rõhutas juba 1882. aastal Eesti Kirjameeste Seltsis peetud kõnes, et haridus on rikkus ja ühiskonnas on vajadus ka haritud naiste järele. Mõte, mis 19. sajandil ei olnud veel nii iseenesest mõistetav.

Edasi liigub kogumik 20. sajandi algusesse, mil nii Vene impeeriumis kui ka laiemalt maailma areenil aset leidnud sündmused kulmineerusid Eesti Vabariigi loomisega 1918. aastal. Teatavasti tuli noorel riigil oma vabaduse eest võidelda. 2. veebruaril 1920. aastal sõlmiti Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu leping. Sündmuste olemus ja käik jõuab lugejani Villem Reimani, Maanõukogu, Ajutise Valitsuse ning Jaan Poska dokumentide-kõnede kaudu.

Vabadussõja järel hakkas noor Eesti Vabariik üles ehitama oma riiki. 1920. aastaid peetakse idealismiajastuks ja sestap keskenduvad kümnendit kajastavad tekstid enam sisemistele väärtustele. Seetõttu on kogumikku kaasatud Alma Ostra-Oinase artikkel emade kaitsmise ja järeltulevate põlvede eest hoolitsemise küsimusest ning Minni Kurs-Oleski artikkel riigile täisväärtusliku kodaniku kasvatamisest. Kajastamist leiab ka Peeter Põllu nägemus kiriku rollist ühiskonnas ja haridussüsteemi kitsaskohtadest ning selle arendamist vajavatest suundadest Eestis 1920. aastate lõpus.

1930. aastaid tunneme eesskätt sisepoliitiliste murrangute perioodina Eesti riigi ajaloos. Teatavasti oli sisepoliitiliste muudatuste üks ajend rahva hulgas suurt populaarsust kogunud vabadussõjalaste tegevus, mille liikmed võimul olevaid poliitikuid teravalt kritiseerisid. Pinged päädisid Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri läbiviidud riigipöördega 12. märtsil 1934, mille tulemusel sai Eestist autoritaarne riik. Algas nn „vaikiv ajastu”. Erinevalt 1920. aastatest, keskenduvad kogumikus esindatud tekstid 1930. aastate käsitlemisel poliitiliste protsesside edastamisele, üritades seda teha võimalikult mitmekülgselt. Sõna saavad nii valitsev võim (Konstantin Päts ja Johan Laidoner) kui ka opositsioon (Artur Sirk, Ants Piip, Jaan Tõnisson jt).

1939. aastal puhkes Teine maailmasõda. 1940. aastal algas Eestis Nõukogude okupatsioon, mis 1941. aastal asendus Saksa okupatsiooniga. Okupatsioonitingimustes kaotasid vabariigi seaduslikud võimukandjad oma positsiooni, tihti ka elu. Hoolimata võõrvägede võimuhaaramisest tegutsesid Eestis põrandaalused poliitilised jõud, eesmärgiga taastada riigi iseseisvus. 1944. aasta kevadel moodustati erakondliku koalitsiooni alusel Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja sama aasta sügisel nimetas presidendi ülesandeid täitev peaminister Jüri Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse. Iseseisvust taastada ei õnnestunud ning vabasse maailma põgenenuil tuli tegevust jätkata paguluses. Eesti jäi kuni taasiseseisvumiseni 1991. aastal osaks NSV Liidust.

Teise maailmasõja järgne periood moodustab kõige mitmetahulisema osa käesolevast kogumikust. Esindatud on nii Eestimaa Kommunistliku Partei juhtide (Nikolai Karotamm, Johannes Käbin), Pagulas-Eesti (August Rei, Oskar Loorits, Kaarel Robert Pusta) ja Eesti NSV (Hando Runnel, Juhan Viiding, Uku Masing jt) ühiskonnategelaste ja haritlaste, dissidentide (Tiit Madisson jt) kirjutised ning kõned ja eestlaste seas populaarseks saanud „Ameerika Hääle” saatelõigud (Johannes Kaiv, Ernst Jaakson). Seega on lugejal võimalik Eesti NSV ametliku ideoloogia kõrval osa saada ka probleemidest paguluses, mille keskseteks teemadeks kujunesid okupeeritud Eesti saatus ja eestluse juurte hoidmine. Kodu-Eestisse jäänuil ei olnud okupatsiooni alguskümnenditel võimalik oma mõtteid otse väljendada, mistõttu tuli need peita näiteks luuleridadesse. Kui 1980. aastatel muutusid okupatsiooniolud vabamaks, muutusid avalikumaks ka väljaütlemised eesti rahva ja riigi tuleviku osas.

20. augustil 1991 taastati Eesti iseseisvus. Vabariigi valitsus eksiilis lõpetas oma tegevuse ja võõrväed lahkusid Eesti territorriumilt. Taasiseseisvunud riik seadis endale eesmärgiks integreeruda ülejäänud Euroopaga. Valitud suund realiseerus 1. mail 2004. aastal, mil Eesti ühines Euroopa Liiduga. Kuid ei ole head ilma halvata: suurte visioonide täitumise kõrval esineb endiselt probleeme, millele antud kogumikus juhivad tähelepanu eelkõige sotsiaalteadlased.

Siinkirjutaja loodab, et käesoleva raamatu tekstid on lugejale abiks eesti rahva ja riigi mineviku mõtestamisel ning mõistmisel. Head rännakut ajas! Ning palju häid mõtteid, kuidas edasi minna...

Maarja Keskpaik