Читать книгу Eesti ajaloolised kõned - Maarja Keskpaik - Страница 7

Mu härrad!

Pärast sõbralikku tervitust, millega ma praegu kõigest südamest teie poole pöördun, lubage mulle kõigepealt mõned sissejuhatavad sõnad.

Täna seisan ma sellel kohal esimest korda, et anda teile juhatust eesti keele õppimiseks. On möödunud kõigest aasta, kui siin veel sedasama ainet õpetas mees, kes oli väljapaistev pea ja südame poolest ning väljapaistev eesti keele tundmises, kes vaikse tagasihoidliku tegevusega saavutas palju. Et mul on oma uues ametis raske, eriti pärast niisugust eelkäijat, seda mõistan ise väga hästi ja pean seetõttu lootma oma härrade kuulajate kannatlikkusele. Minupoolne hea tahe ärgu puudugu.

Kuidas aga kõige innukama agaruse puhul on raske just eesti keelt õppida ja kuidas seda kõige paremalgi oskajal raske on õpetada, pean ma katsuma teile kõigepealt selgitada. Siin on palju põhjusi, millest tahan teile nimetada ainult kõige tähtsamaid.

1. Rahvakeel ja kirjakeel erinevad teineteisest väga. Igas muus keeles on püütud kirjakeelt õilsama rahvakeele tõetruuks peegliks seada; eesti keelt lubatakse endale veel tänapäevalgi kirjutada elavast rahvakeelest üsna erinevalt. Et eesti keel väga vana on, tarvitseb mul teile vaevalt öelda; minu loengute jooksul aga selgub teile ka, et ta on viimastel sajanditel vaevalt oluliselt muutunud. Kirjakeel on aga oma kahesaja-aastase olemasolu jooksul kaks korda värvi muutnud, ilma et ta keeleuurijat täiesti rahuldaks. Et seda vahet rahva- ja kirjakeele vahel võimalikuks pidada ja õigesti mõista, pean ma teid veidi tagasi juhtima meie rahva ajaloo juurde.

Kui maa ja eesti rahvas sakslaste poolt alistati, siis oli ristiusu levitamine ainult ettekäändeks; tõeliseks tõukejõuks oli vallutusiha. Eestlane tehti orjaks ja see orjus hakkas kehtima kogu ajaloos küll täiesti ennekuulmatult halastamatul kujul, sest et sakslane ei saa ju oma kiidetud põhjalikkuse juures teha midagi poolikult ja et rahva vapra vastupanu ning esialgu küllalt sagedasti elustuvate võõrikkest vabanemise katsete tõttu peeti rangeid abinõusid tarvilikuks. Kui orjalt kogu tema varandus võeti ja talle jäeti tingliku omandina ainult elamiseks kõige vajalikum, siis teisest küljest peeti üsna tarvilikuks jätta talle tema keel – see pidi ju orja märgistama ja kindlustama tõelise vaheseina härra ja sulase vahel. Nii nagu eestlasel oli võimatu õppida saksa keelt – ta oli ju härrale kuuluv päevast päeva töötav veoloom –, siis niisamuti peeti teiselt poolt endale alandavaks õppida eesti keelt rohkem, kui seda kõige vähesemaks arusaamiseks vaja oli. Ei peetud vaeva vääriliseks midagi üles tähendada rahva poliitilistest ja kodustest oludest, kultuurist ja usust, nii et peame pöörduma palju varasemate sajandite ajalooteoste ja seni veel hoopis vähe kasutatud rahvajuttude ning -laulude poole, kui me tahame enam-vähem vastata küsimusele, kes olid eestlased enne sakslaste sissetungimist. Ainult talupoeg pidi palehigis töötama, kuna isand prassis. Tuletagem meelde ühe 16. sajandi krooniku sõnu, kes Liivimaad määratles kui pappide paradiisi, aadlike taevast ja talupoegade põrgut. Tol ajal eestlaste kirjakeele peale kas või mõeldagi oli juba patt. Isegi tolleaegne katoliiklik jumalateenistus toimus eestlaste jaoks ladina keeles.

Maa sai protestantlikuks, kuid alles pärast korduvaid eelnenud sõjahädasid, mis puudutasid üsna vähe saksa elanikkonda, kuid ennekuulmatul kombel eestlasi; sest sakslane põgenes kindlustatud lossidesse ja linnadesse ning jättis maa ja maarahva saatuse hooleks. 16. sajandi keskpaiku pärast Vene-Liivi sõda oli maa muutunud kõrbeks ja mõõga läbi oli langenud relvituist ning kaitsetuist eestlastest enam kui pool, nende viljapõllud ja muu vähese vara olid metsikud jõugud hoolimatult purustanud ja hävitanud. Ordumehed, need preestrite ja rüütlite vahepealsed õnnetud olendid, olid seni maad valitsenud ühistes huvides. Elades vallalises põlves, ilma otseste järeltulijateta, olid nad rohkem huvitatud sellest, et raske ikke abil hoida rahvast kindlas kuulekuses. Kui aga ordu kui niisugune luterluse kehtimahakkamisega kadus, siis astus asemele isiklik valdus ja igaüks ruttas endale maaomandit kindlustama. Et nende sisemiste segaduste ajal ja koos samaaegse Liivimaa vaenuga katoliikliku Poola valitsuse vastu, kellele end ajutiselt oli sülle heidetud, oli täiesti võimatu mõelda korraldatud hingehooldamisele ja eesti keele harimisele, on päevaselge. See sai võimalikuks alles Rootsi valitsuse ajal, mis Eestimaal kehtestati juba varem ja Liivimaal algas 17. sajandi hakul, sest kuningas Gustav Adolf oli protsestant ja kõige humaansema meelsusega. Kahjuks ei kestnud tema valitsemisaeg kaua, ta tähelepanu kisti teatavasti Kolmekümneaastase sõja tõttu oma riigist eemale; kuid ometi on Eesti- ja Liivimaa talle palju tänu võlgu.

Rahva ajaloo üldises kirjelduses tahtsin Teid juhtida siiani, sest siin on nüüd ajamoment, mil tekkisid eesti kirjanduse esimesed alged. Rootsi valitsuse ülesandel ja toetusel koostas magister Heinrich Stahl 1630. ja 1640. aastate paiku mitmed eestikeelsed teosed ja laskis need trükkida. Kuigi me oleme sellele mehele palju tänu võlgu, siis peame ometi teisest küljest kahetsema, et Stahli teoste eesti keel on tänapäeval vaevalt arusaadav ja et ka tolle aja eestlased seda vaevalt mõistsid. Kui meie päevil üks pastor täiesti tõsiselt väitis, et eesti rahvakeel olnud Stahli ajal täpselt niisugune, nagu me tema teostes leiame, ja keel sestsaadik pidevalt arenevat, siis selle üle võime ainult naeratada. Stahl oli Tallinnas sündinud ja käis siin ladina koolis; iis õppis ta mitmes Saksa ülikoolis teoloogiat ja määrati Eestimaale pastoriks. Et ta oma lapsepõlves oleks osanud kuigi palju eesti keelt, on vaevalt mõeldav, sest tol ajal polnud eestlaste läbikäimine linnaelanikega kuigi suur ja isegi majateenijad olid sakslased ning rootslased. Nõnda astus ta siis pastoriametisse kindlasti väga puuduliku eesti keele oskusega. Tuleb imestada, kuidas tema eesti keeles, hoolimata suurest kohmakusest ja ebatäiuslikkusest, valitseb ometi suur seaduspärasus deklinatsioonis, konjugatsioonis ja sõnastuses.

Ladina koolis hariduse saanuna pingutas ta kõigepealt eesti keele ladina grammatika Prokrustese sängi ja jättis meelega tähele panemata ja hooletusse kõik, mis oli eesti keelele omane ning mille kohta ta ei leidnud midagi ladina grammatikast. Teiseks kasutas ta eesti keele õppimiseks kindlasti samu vahendeid, mida Kelch oma kroonikas (Keloh. Chronik, p. 558 jj.) peab tolle aja kohta üldisteks.

Stahli teosed kujunesid aga terveks sajandiks kirjaliku väljenduse eeskujuks ja eesti keele õppimise põhiallikaks. Nad äratasid tähelepanu esiteks kui esimesed trükised, teiseks oma hulga tõttu, kolmandaks olid nad nõnda koostatud, et pastorid, kes enamikus olid välismaalased, võisid neid kantslist sõna-sõnalt ette lugeda, sest nad sisaldasid peaasjalikult jutlusi, jagatud saksa- ja eestikeelsetesse veergudesse. Grammatikad, esimene Stahlilt endalt ja varsti pärast seda ilmunud Gösekeni ja Hornungi oma, ei olnud midagi muud kui reeglid Stahli eesti keele jaoks – rahvast ja tema keelt arvestati vähe. Ja nõnda türanniseeris Stahli eesti keel terve sajandi eesti keelt, ilma et rahvas olek pööranud tähelepanu klassikalistele moonutustele ja vassingutele, nagu te hiljem näete.

Lõppeks pärast 100-aastast und ärkas eesti keele vastu elavam huvi seoses pingutustega piiblit maakeelde tõlkida. Stahli eesti keelest enam ei piisanud, oli tarvis rikastuda rahva enda juures. Ehkki pastorite seas tekkisid tülid ja lõhenemised, ehkki me võime kahetseda, et asi venis nii tohutult pikale, võitis keel ometi kõigi nende asjaolude läbi, ja kui kõigepealt ilmus Uus Testament (tartukeelne 1686, tallinakeelne 1715), oli kirjakeel teinud juba edusamme. 1739 ilmus lõppeks terve piibel Tallinna murdes, õigusega imetleti korrektset stiili ja ladusat keelt, mis siiski ei olnud veel sugugi vaba stahlismidest ega muudest puudustest. Peamiselt oli silmas peetud nimelt paindumatut Harju murret. Harju murde juuretisest ja tookord veel kehtivast Stahli haputaignast tekkis nüüd nõndanimetatud klassikaline ehk raamatumurre ja see uus eesti piiblikeel türanniseeris kõnelejaid ning kirjutajaid jällegi sada aastat ja türanniseerib meid veel praegugi. Ja nõnda omab piiblitõlge, mida paljudes uustrükkides on ainult vähe muudetud, veel tänapäevani tõestavat ja vääravat jõudu, öeldakse: „Nõnda on piiblis,” ja see otsus kannatab niisama vähe vasturääkimist kui piibli sisu ise. Siin ei kehti ükski kas või tagasihoidlikki kahtlus, ükski rahvale apelleerimine, lühidalt, eesti piiblikeel on puutumatu ja eksimatu. Rahvaraamatute kirjutajatele, kes silmas pidasid teatud lugejate ringi, eriti oma lähemat naabrust, vaadati ühe või teise kõrvalekalde puhul läbi sõrmede; kui aga Masing julges kirjutada kogu rahvale ja ikkagi rahvakeeles, siis tigestus tema peale kogu klassikaline klikk ja tublil mehel oli enam tööd vastaste kõigi vastuväidete ja etteheidete tagasitõrjumisega kui oma teoste kirjutamisega.

Ja nõnda on asjalood veel tänapäevalgi. Veel äsja palus meie Eesti Selts üht nooremat pastorit seltsile keelelisi õiendusi saata ja sai vastuseks: tema olevat õppinud piiblikeelt ja tulevat sellega oma koguduses täiesti toime; efemeerseist paranduskatseist hoolivat ta vähe; esti piiblikeel olevat tõendanud oma paremust nüüd juba sada aastat ja võivat muutmatult vastu pidada veel sada aastat.

Hupeli grammatika ilmus alles 1780. a. Seda tuleb vaadelda vaid kui 1732. a ilmunud Thor Helle grammatika uut trükki ja see on ainult piiblikeele ustav tõlgendaja. Thor Helle ise oli üks agaramaid töötajaid piibli tõlkimise juures.

Kui nüüd aga vahe raamatu- ja rahvakeele vahel on olemas, mis ütleb siis selle kohta rahvas? Rahvas ei võta vormi arvesse, vaid peab silmas sisu. Kui ma ühe vana eestlase käest küsisin, kas ta saab aru ühest halvasti tõlgitud piiblikohast, vastas ta: egga se ilma ja rahva keel ei olle, se on Jummala sõnna ja kes sedda ikka võib mõista.

Virgad piiblilugejad on omandanud küll kogu Eestimaal kohmaka Harju murde võrdlemisi ladusalt ja ma tundsin üht vanaemakest Järvamaal, kes igal pühapäeval luges ilma takistuseta ette piiblikohti ja samas piiblimurdes lisas juurde oma seletusi ning tõlgendusi, aga niipea kui ta piibli kõrvale pani, rääkis ta jälle puhast järva keelt.

Nõnda, mu härrad, on need asjad veel ikka. Rahvakeel ja klassikaline dialekt on tänapäevalgi isekeskis imelikus konfliktis. Ühest raamatust siirduvad keelevastasused teise üle ja klassikalised vead näivad kindlustavat endale seega surematuse.

Esimese põhjuse juures, mis raskendab eesti keele õppimist ja õpetamist, nimelt rahva- ja kirjakeele erinevuse juures olen ma pidanud peatuma pikemalt. Nüüd aga teise põhjuse juurde: nimelt 2) on eesti keelt veel väga vähe uuritud. Tänu sellele asjaolule on tekkinud otsus, et eesti keel olevat väga vaene. Võib-olla on see mõnevõrra õige ja põhjusi leitakse kergesti. Rahvast ei ole tema kultuurilises arengus mitte ainult pidurdatud, vaid ka tagasi surutud, nii et ta keel pole saanud muude Euroopa keeltega mitte ainult sammu pidada, vaid on pidanud vähikäikugi tegema. Ajalugu annab meile küllaldaselt fakte, et tõendada: nõndanimetatud soome sugu rahvaste hulgas on eestlased vanal ajal olnud kõige haritumad. Igal juhul on aga soome keel rahva soodsama poliitilise olukorra tõttu tänapäeval mitte ainult rikkam, vaid tal on ka kirjandus, millest vaevalt võib juttu olla eestlaste juures. Enne aga kui eesti keele kohta karmi otsust langetada, et ta on väga vaene, tuleks ta kõigepealt igas suhtes täpselt läbi uurida. Esiteks aga mõistsid need, kes keelt nii vaeseks nimetasid, teda liiga puudulikult või 2) ei leidnud nad tõesti paljude väljendite ja mõistete jaoks nimetusi. Aga mida sügavamale keelde tungitakse, seda enam leitakse, et seal ikkagi eksisteerib ka väljendusi ja mõistemääratlusi, mida ei suuda edasi anda ükski teine keel. 3) Teoorias loodi endale üleüldised mõõdupuud keelte väärtuse või väärtusetuse vaagimiseks. Kuid keele paremusi ja rikkust võib ning peab hinnatama mitmel viisil – üldine mõõdupuu oleks absurdne. Igaüks tõstab esile oma keele kõige hiilgavama külje ja vaatab teisele keelele uhkelt ülevalt alla, kui see külg seal niisamuti ei hiilga. Claudicat omnis comparatio, aga sellegipärast siin üks väike paralleel. Õigusega võib vene keel olla uhke oma verbivormide suurele mitmekesisusele, saksa keel oma sõnade mitmetähenduslikkusele ja siiski suurele täpsusele, ühendagu kreeka keel endas need mõlemad paremused, – eesti keele rikkus on mujal, nimelt käändsõnavormide lõpmatus mitmekesisuses, mistõttu ta sagedasti on võimeline paari sõnaga kõige täpsemini väljendama seda, mida mõni teine keel suudaks ainult laialivalguva ümberütlemisega. Aga just daklinatsiooniõpetust pole keegi põhjalikult uurinud, – kui ehk Knüpfferi ja Helleri kiiduväärt katsed välja arvata. Ma pean aga kohe alguses väitma, et eestlaste keel on imepärasel kombel mitmes suhtes palju rikkam, järjekindlam ja lihvitum, kui rahva muud armetud tingimused seda arvata lasevad. Tagasiminekuid on olnud – seda on näha lünkadest, mis paistavad kõikjalt üsna selgesti; aga keel on võimeline ka veel suuresti täiustuma ja seda nimelt omal jõul.

3) Kolmas põhjus, mis meil eesti keele õppimist ja õpetamist nõnda raskendab, on nüüd lõppeks see, et eesti keel tõesti ülimalt raske. Ta erineb kõigist teistest oma vormide ja nende moodustamise ning rakendamise poolest sedavõrd, et kui ollakse temaga veidi rohkem tutvutud, tuleb üldises grammatikas nii mõnedki reeglid formuleerida teisiti. Aga vastavalt sellele, kui mitmesuguseid sihte endale seati eesti keele omandamisel, leidus ka inimesi, kes teda kergeks nimetasid, teised nimetasid teda üheks kõige raskemaks või võib-olla koguni raskeimaks. Hupel äiutab meid kahjulikku unne, kui ta ütleb, et eesti keele õppimine ei olevat nii raske, nagu mõni algaja võib-olla kardab, ja eestlane olevat ka juba rahul, kui ta kuidagi võib aimata, mis talle öelda tahetakse. Aga hoopis teisiti väljendub mees, kes endale keele uurimisel kõige suurema vaeva võttis, ma mõtlen Masingut. Et tõendada seda ja mõnda muudki, mis ma temast juba varem esitasin, pean ma teile ette lugema koha ühest tema eestikeelsest teosest: Näddala leht 1825 nr. 1. Eessõna. Orthographie, p. 37. Rosenplänter XII, p. 37, 39, 40, 45—47. Niipalju Masingust.

Nüüd võiks meid huvitada küsimus, milleks on siis eesti keele täpne selgeksõppimine nii tarvilik. Et saavutada rahva kõigi olude täielikku tundmist, on tarvis täpselt tunda selle rahva keelt; nii jõutakse ootamatult mitte ainult hoopis uutele tulemustele, vaid vääratakse mõnedki rahvast ja maad puudutavad näiliselt kindlad seisukohad. Tahab väiklane ajalooline kriitika eesti rahva muinasaega alavääristada, – keel lükkab selle ümber. Kui ühe rahva keel hoolimata kõige raskemast orjusest kaheksasaja aasta pärast niisuguses seisundis meieni on jõudnud, siis peame austusega tagasi vaatama aegadele enne neid kaheksatsada aastat. Kui keemia ja ajalooline kriitika tahab isegi Eestimaa põues leiduvaid muistiseid eestlastelt ära võtta, siis kummutavad vanad rahvalaulud ometi keemia ja ajaloolise kriitika. Ja hoopis arvestamata jättes filoloogilise huvi, mis eesti keelest leiab, palju rahuldust, tunnen ma vaevalt mõnd tegevust, mõnd kutseala meie maal, mis ei nõuaks maa keele põhjalikku äraõppimist. Mõnedele piisab kõnekeelest nagu seda ex usu õpitakse, näiteks kaupmehele, käsitöölisele. Kuid teadlane mistahes erialalt, eriti sellest ajast peale, kui talupojaseisus pärisorjuse kaotamise järel iseseisvaks sai, – teadlane mistahes erialalt astub maa pärisrahvaga mitmesugusesse ühendusse. Tahab ta rahvalt õppida, siis peab ta oskama tema keelt; tahab ta rahvast õpetada, siis mitte vähem. Mõistlik põllumees, kes elab eestlastega täiesti koos ja nende hulgas, oleks hoopis hädas, kui ta, et õpetada ja ennast õpetada lasta, ei mõistaks, mis eestlane ütleb, või ei suudaks mõistetavaks teha seda, mis ta temale tahaks õpetada. Kõige tähtsam on aga maakeele täpne tundmine pastorile. Temal tuleb ju rahvale õpetada kõige tähtsamaid ajalikke ja igavikulisi asju, teritada tema vaimu ja südant oma kohustuste tunnetamiseks, pakkuda talle julgust, lohutust ja lootust ta sageli väga ahistatud oludes. Pastori poole pöördub eestlane, kui ta nõuandvat sõpra ja abistajat vajab, ja kuidas võib see talle jagada nõu ja abi, kui ta tema keelt põhjalikult ei oska? Arvatakse, et lihtrahva keel ei vääri erilist respekteerimist, seda võivat ju ex usu ära õppida ja vastavalt sellele, kuivõrd kokkupuuted rahvaga nõuavad, puuduvat järele õppida grammatikaist voi sõnaraamatuist. Ma pean aga hoiatama: õpi, et sul oleks teadmisi hädaajal, aga hädaajal veel õppima hakata – on vilets lugu. Pole midagi ihaldusväärset autodidakti seisukorras, kes end oma arvatavas teadmises puhevile ajab ja ometi igal võimalikul juhul komistab. Nõnda siis katsutagu keelt õppida kord juba olemas olevate kirjalikkude abivahendite najal, kui nad ka veel puudulikud on. See, mida meie esivanemad selles keeles või keele juures on teinud ning mõelnud, on ehk veel küllaltki vähene, kuid mõeldagu ometi, et iga algus on raske. Meie tõuseme nende õlgadele ja näeme seetõttu kaugemale. Meie aga oleme süüdi, mitte meie esivanemad, kui me väidame, et saja aasta eest olevat eesti keele areng lõppenud ja piiblikeel puutumatu, samuti kui me väita tahame, et Hupeli grammatika, mis esitab otsekui piiblikeele teooria, on eksimatu. Piiblitõlkes ja Hupeli grammatikas – võime öelda – on hea eesti keel, kui me silmas peame, et piibli tõlkimise ajal oli eesti kirjakeel alles sada ja Hupeli aegadel alles sada nelikümmend aastat vana. Me peame lõppeks esitama ka selle, eriti meie ajale nii alandava küsimuse: mispärast on siis eesti keele arendamiseks üldse nii vähe tehtud ja kõige vähem viimasel ajal? Kas siis eesti rahvas ja tema keel on nii vähest meiepoolset tähelepanu väärt? Peaaegu näib nii, nagu pöörduks kõikjal uuriv sakslane endale etteheiteid tehes otse tahtlikult eesti rahvast ära. Meie ajal leidub meie maal väljapaistvaid uurijaid inimteadmiste kõikides harudes, eestlaste maa keskel õitseb juba nelikümmend aastat ülikool – eesti keelt pole aga peetud arvestamise vääriliseks.