Читать книгу Eesti ajaloolised kõned - Maarja Keskpaik - Страница 5

Avanumbri juhtkiri

„Tarto maa rahva Näddali-Leht”
1. märts 1806

Mönni hä sönna se näddäle lehhe perräst

Se leht kutsutas näddale-lehhes sest, et eggal näddälel üts leht antas. Senimani es kirjuteta ma rahvale särast lehte, ent kunni meije, nink kik hä öppetaja sövvame teile nüüd, kigel vijel, neist asjust teedmist saata, mes maarahval hä om teeda, ja teije veel ei tia nink mes teije ello-körd voisse ausambas nink pareembas tetta, kirjutame sedda näddäle lehte. Vötge tedda oppusses nink römus vasta. Meije armolik Keisri Herra om teile vastset saisust andnu, temma om teije vaisembille, ni vannule kui norile ramatuid kinknu; temma tahtminne om et teije latse peava särast õppust sama, mes neid moistlikkuis maa-innimissis teep. Eggaüts öige mees tahhap sis nüüd, kige se häteggemisse perrast Keisri polest nink essi henda perräst, hä aus nink moistlik mees olla. Se leht olgo teile se man üts juhhataja, ke teile armo-könnet pajatap. Seperräst vötke eggaüts temma sönna kuulvas. Moistlikko mihhe nink naise nink latse, kummil himmo om middake opma, sava sedda lehte küll armo- nink römoga vastavötma. Ent rummala innimisse, kumma omma rummalust armastava nink ommile latsile hääd oppust ei sövva nink se man ennege ikkes vaiva pelgava, ne sava se lehhe perräst ütlema, mes nemma kige vastse oppusse perräst ütleva, üts: meije olleme vannas sanu, nink es tia sest middake nink töine: egga minna kerkessandas ehk koolmeistris ei sa, ei ka minno poig nink mes muido nisuggune rummalusse vabbandaminne om. Ent moistlikko mihhe nink naise, ärge ussuge nink ärge kuulge neid mitte. Ei olle moistus ilmas innimist hukka saatnu, ent rummalusse läbbi omma paljo innimissi hukka lännu. Se mees, kel hä moistus om, se peetas kige asja man armsas ent kea rummal om, tedda pöllep kik ilm ärrä. Mitto innimisi omma ramatust kallist oppust sanu nink se hä oppusse läbbi kurja ärraväärnu, nink öiget ello piddanu. Se om ka vaimoga lodu innimissel ausamb, omma henge ehhitada hä oppusse otsmisse nink vastavötmisse läbbi, kui pimmedussen pimmedusse tekko tetta.

Vötge sis kigen paigan oppust vasta, kun hääd oppust antas, nink ka sedda, mes se näddäle-leht kulutap. Oppetage latsi nink kasvatage neid Jummala auvus kigen hään tundmissen, nink ärge kahhitsege mitte vaiva, hoold nink kullu, mis teije omma ehk omme laste henge ehhitamisses henne pale vöttate. Se om se öige auv, mes Jummala nink innimiste man püssip. Vannemba, se om se kige kallemb varra, mis teije latsile jättate, kui Jummal teid siit ilmast ärräkutsup, et teije latse kigen hään tundmissen nink oppussen omma kasvatetu. Vannemba, se eest kitvva nink tennawa teid teije latse, kui teije jo mullas ollete sanu. Nink se om meije nouv nink meije soudminne se lehhe-kirjotamisse man et teije nink teije latse targembas nink parrembas saase. Öigedide mällätus jääp önnistamissen, ent rummalide nimmi mäddanep ärrä.

Minneva aasta joulo kuul, olli Saxa maal Austerlitse linan Venne nink Prantsussi rahvaga suur södda. – Sääl johto et ütte venne rüggimenti man kenneral Kutusovi vallitsusse al, üts lippo-pu sure tükki loodist sai katske lödus. Se lippokandja pälik pelgas et se lip piddi vainlaste kätte sama, temma vöt tedda sis ussinaste puust mahha nink mähk tedda ihho ümbre. Kui nüüd sesamma pälik havatu olii nink se läbbi Prantsussist sai vangis voetu, sis kuts temma sallajan ütte venne soldatit, ke ka vangin olli, henne mannu, and temma kätte sedda lippo nink pallel tedda Jummala perrast sedda kallist asja hoita nink jälle omma rüggimenti kätte sata. Sest söamihhele arvatas sures häus nink süüs, kui temma lip kaest ärravoetas. Kui nüüd se pälik olli ärrakolu sis mat se soldat tedda mahha, ost henda vangist vallale se rahhaga mes veel temma kaen olli, nink läts taggasi omma rüggimenti mannu kelle kätte temma sedda lippo jälle and ni kui temmale pälikust olli oppatu. Kallis om se mees eggaütten saisussen, kes omma vannambide sönna kulep, kes eggal ajal nink ka kigesuremban häddan sedda teep mes öige om, nink mes temma kohhus om tetta.

Se Kinneral-Kubbernör Kraf Buxhöwden olli ka se södda man mes Austerlitse lina liggi peti. Temma poja lätsiva ka temmaga sinna. Selle noremballe kes 13 aasta vanna olli, anti omma assend ütte mää pääl töiste söameste man. Kui nüüd se noremb poig tähhele pand et temma essa vainlaste huikan tappel, läts temma ratsal ülle kravi nink aija omma essa mannu. Siin om minno öige asse üttel temma, kun minna pea saisma, sinno körval armas essa tahha minna vainlaisi väärda vai koolda. Sesamma kallis poig jäi sis päle se 7 tundi essa man, ni kavva kui södda otsan olli, nink kigist kumma sedda näijeva nink kuliva sai temma se hä teo eest auvustetu. Önsa omma latse kummile om öige arm vannambid vasta, önsa omma vannamba, kummile Jummal latse särätse hä mele nink söamega om andnu.

_________________

Nüüd könneldas et merre pääl peap ka pea rahho sama, ent siski ei voi sest veel middage selgeste üttelda.

Kuu

Kristjan Jaak Peterson

Kas lauluallikas

külmas põhjatuules

minu rahva meelesse

oma kastet ei vala?

Kui siin lumises põhjas

ilusa lõhnaga mirdike

vilusas kaljuorus

ei või õitseda kaunisti.

Kas siis meie maa keel,

mis kui tasa ojake

oma ilu tundmata

heinamaa läbi, sinise

taeva kullases tules

rahuga on jookslemas,

ehk ka toreda häälega,

oma rammu tundmata,

taeva müristamisega

kui meri on hüüdmas.

Kas siis selle maa keel

laulutuules ei või

taevani tõustes üles

igavikku omale otsida?

Siis ma võtan teid,

selge, sinise taeva

tähed, maa pealt

kõrge isamaa poole

rõõmuga vaadates laulda;

siis ma laulan sind,

öösekuningas, kuu!

Kes sa pilvede sülesta,

nii kui pungasta lillike

lõbusa valge palgega

üles tõused taeva all,

kus tulised tähed

maha on langemas

sinu eest musta,

pimeda uju sisse. –

Nõnda, inimeste vaim,

oled sa ujus ujumas,

kui su mõte on otsimas