Читать книгу Nahata tüdruk - Mads Peder Nordbo - Страница 10

Matthew istus kõhklemisi jääprao serval ja vaatas Maliki, kes oli temast mööda jääseina alla ronides ette jõudnud. Kui ta oli seda pragu helikopterist vaadanud, siis paistis see tumedana, mullavärvilisena, aga nüüd, otse tema ees, nägi see välja kui lõhe helendavas jäämäes.

„Ole natuke ettevaatlikum,” ütles Matthew ja saatis fotograafi pilguga.

Malik pööras ümber, vaatas teda tülpinult ning teatas: „See siin ei ole noor liustikuosa. Jäälõhe on kui kindel pinnas ja see, kuhu ma astun, on tõesti iidvana. Ära närveeri. Ma ei lähe kaugemale kui sellele astangule. Sinna, kust nad ta leidsid.”

Matthew vaatas ebalevalt Maliki ümbritsevat jääd. Hingas sügavalt sisse ja naksutas kaela.

„Sa võid ka ennast siia alla libistada,” jätkas Malik. „Kui me ei lähe siit kaugemale, on kõik kontrolli all.”

Aeglaselt keha pöörates libistas Matthew end seejärel allapoole, kuni sai jalgade alla kindla toetuspunkti. Veel oli Malikini mitu meetrit, aga fotograafil oli õigus olnud: selles kohas oli hea ja kindel seista. Matthew sirutas ülakeha. Üpris lähedal oli järsk langus ja ta ei näinud, kus jääpragu lõppes. Ülevalt vaadatuna paistis allpool ainult pimedus.

Malik järgis tema pilku. „Me ei pea praegu alla minema, aga kui sa tahad minna, siis ainult ütle. Ümberringi on ägedad grotid. Sa ei suuda seda ette kujutada. Täiesti türkiissinised. Kui soovid, siis võid minu pilte vaadata, kui me tagasi oleme.”

Matthew noogutas aeglaselt. „Ehk mõni teine päev.” Tema ülakeha läbistas värin ja ta kahetses, et oli jope helikopterisse jätnud. Kohe, kui nad olid end tohutute jääseinte vahele libistanud, langes temperatuur ja hingeõhk hakkas aurama.

„Oled sa siin varem käinud?”

„Ei, mitte siin, aga samasuguses, kus on lõhesid ja grotte.”

Hetke valitses vaikus. Nad ei kuulnud enam ülevalt tulevaid hääli. Matthew vaatas Maliki. Ta kandis tugevaid saapaid, kitsaid oranži värvi pükse ja halli kampsunit. See oli palju parem vaatepilt kui tossud ja teksased, millega Matthew oli välja tulnud.

„Kas tuled?” jätkas Malik. „See on siin. Ma näen kohta, kus ta lebas.”

Vaikides libistas Matthew end nõksukese allapoole, kogu aeg kokkupressitud lumest, jääpraost ja nukkidest kõvasti kinni haarates.

„Vaata, seal see ongi!” Malik klõpsutas pildistada, kallutades ülakeha küljelt küljele. Siis ajas ta end sirgu ja vaatas mõned meetrid ülespoole. „Mõni päev tagasi oli torm, see tõi ta nähtavale. Praegusel aastaajal ei ole tavaliselt nii suurt tuisku, kuid ei või kunagi teada.”

„Mis sa mõtled seoses tuisuga?”

„Noh, see tõi ta nähtavale.” Ta vangutas pead ja silus oma tumedaid tihedaid juukseid. „Tuul võib lumemäe mõne tunniga laiali lennutada.”

Malik heitis kiire pilgu Matthew’le. „Lähme jälle päikese kätte. Ma tegin mõned head pildid.” Ta kõhkles. „Kas sa sooviksid pisut mattak’it? Mu seljakotis on seda natuke.”

„Mattak? Kas see pole mitte vaalanahk?”

„Jah, ja pekk. See annab kohe sooja, võid kindel olla.”

Matthew raputas pead. „Mulle piisab päikesest.”

„Aga see maitseb hästi ja selles on palju sooja andvat õli. Oled sa kindel, et ei taha? Sa näed just sedamoodi välja, et sulle kuluks ära üks, kaks tükikest.”

„Mitte täna,” vastas Matthew ja haaras jäätükist kinni, et üles ronida. Ta astus ühe jalaga sammukese ülespoole väikesele jääservale ja otsis teise jalaga toetuspunkti mingis lõhes või kõval lumemügarikul. Laskuda oli olnud palju lihtsam. Nüüd tundus, nagu ta roniks üles liumäkke ja külmadest libedatest tossutaldadest polnud mingit abi. Jalg leidis mingi süvendi ja ta toetus kinnihoidvale käele, kuid siis lumi murdus, nii et keha kaotas tasakaalu. Pimedus seal all sirutus tema poole ja ta nägi end vaimusilmas lebamas sadade katkiste luudega selles türkiissinises sügavuses, mattunud külma hõngusesse.

„Mida sa teed?”

Matthew tundis, kuidas Malik tema kampsunist kinni haaras, ja laskis tal end tagasi kindlale alusele sikutada.

„Me pidime ju ettevaatlikud olema,” ütles Malik.

Matthew’ peod olid lund täis, kuid ta puuris oma sõrmed järjest sügavamale. Ta hingas lühikeste tõmmetega ja tundis näo lähedal külma jääseina.

„Seda poleks juhtunud, kui sa oleksid vaala söönud,” tegi Malik nalja ja andis talle paar vopsu selga. „See teeb ka mõtted selgeks, nii et saad loodusega üheks, mitte ei ole kõrvaltvaataja.” Ta naeratas ja osutas paarile augukesele jääseinas nende lähedal. „Roni siit üles. Siin on kõige kindlam.”

„Ma libastusin,” pomises Matthew, vajus jääastangule istuma ja õngitses sigaretid püksitaskust välja. Ta heitis pilgu Malikile. „Tahad?”

Malik noogutas ja istus maha Matthew’ kõrvale, kes läitis sigaretid.

„Jørgen Emil Lyberth,” ütles Matthew ja puhus suitsupahvaku otse külma õhku. „Ta oli mõnda aega peaminister, kas polnud nii?”

„Jah, tema on olnud peaminister kõige kauem. Isegi mitu korda, aga enam ei ole. Kui Ulrik sinna valitakse, siis saab ehk vana ka veidikeseks võimule.” Malik tõmbas pika sõõmu suitsu ja surus lõua vastu rinda. „Ma ei mäleta, kust Ulrik pärit on, aga äkitselt ühel päeval oli ta lihtsalt kohal. Ta tuli kuskilt asulast ja elas Lyberthi pool ja tänu Lyberthile sai Ulrik kohe algusest peale populaarseks, kuigi oli ise veider ja süngevõitu.” Ta tõmbas tugeva sõõmu ja viskas siis sigaretiotsa alla sügavikku. „Ja nüüd on ta abielus Lyberthi noorima tütrega. Kas sa oled teda näinud?”

Matthew raputas pead.

„Ta on liigagi ahvatlev... Ulrikil on hästi läinud, poisil, kellel pole minevikku.”

„Tänan,” ütles Matthew lühidalt ja viskas oma hõõguva koni samasse kohta. „Seda on kasulik teada, kui ma hakkan seda lugu kirjutama.”

„Jah, ma mõtlen ka nii. Ei ole vaja saada Lyberthi vaenlaseks. Nuuk on väike linn.”