Читать книгу Nahata tüdruk - Mads Peder Nordbo - Страница 12

Öösel oli tuul pöördunud ja üle Nuuki laotus tihe hommikuudu. Nähtavus oli umbes kümme meetrit. Põhja-Atlandi hall uduloor mattis kõik enda alla, kinnitus tihkelt majade ja mägede külge ja sulandus viimaks külmaks vineks taevas.

Kõik oli udusse mattunud. Kaugusesse hajunud. Nii meri kui ka mäed, mida Matthew oma korteriaknast kogu aeg näinud oli.

Ta tõmbas suitsu ahnelt kopsudesse, ootas hetkekese, enne kui mahvi udusse pahvatas. Kui ta mõne kuu eest Nuuki kolis, oli kõigepealt vaja eluase leida, kuid ühtegi vaba korterit ei olnud ja ta sai endale viimaks üüripinna ühte hallikaskollasesse majja kolmandale korrusele, kus tubades olid suured aknad. Korteris oli juba mõni mööbliese ja ta otsustas kiiresti selle kasuks, kuna kõik vajalik ja rohkemgi veel oli olemas. Kaks magamistuba ja üks elutuba, kust avanes ilus vaade Lõuna-Nuukile ja võis pilgu merele ja kaugematele mägedele suunata ning kesklinn oli vaid viie minuti kaugusel.

Ta nipsas suitsukoni minema ja vaatas selle aeglaselt allapoole keerlemist, astus sammukese tagasi ja pani rõduukse kinni, enne kui magamistuppa teki alla läks. Ta korjas oma nutitelefoni põrandalt üles ja vaatas kella. See oli vaid pool kaheksa, kuid kodus Taanis oli kell pool kaksteist. Kodus. Võib-olla oli Nuuk nüüd tema kodu. Tal oli tähtajatu töö, kuna kodus polnud õieti kedagi, kes oleks teda oodanud. Ta tegi oma meiliboksi lahti ja vaatas uued meilid üle. Artikli oli ta toimetajale saatnud hilja õhtul, et nad saaksid selle hommikul vara onlainis avaldada, kui kõik korras on.

Sõnum oli üsna lühike. Võimas. Hea töö, Matthew. Tegin ainult paar pisiparandust. Lase see täna ära tõlkida ja paiska onlaini nii taani kui ka grööni keeles ja ära unusta, et ma tahan saada seda juba täna ka inglise keeles, et saaksime saata linke kogu maailma ajakirjanikele. Kas tegite häid pilte? Anna kohe teada, kui lugu onlainis on, ma heidan sellele pilgu peale ja saadan lingid välja.

Matthew avas dokumendi ja lasi silmadel veel kord üle teksti libiseda, et olla kindel, et ta midagi vahele polnud jätnud, siis muutis ta meiliteksti ja saatis faili edasi tõlkijale, kes pidi selle grööni keelde tõlkima.

Laisalt rullis ta end veel kord teki seest välja, istus voodiservale, haaras püksid ja tõmbas need jalga ning läks vannituppa.

Mees, kes talle peeglist vastu vaatas, nägi väsinud välja. Kahvatu, kõhn ja kurnatud. Ta ei olnud Nuukis põskedele päikest saanud, kuigi õhk oli siin puhas ja selge nagu ei kuskil mujal. Ta lihtsalt ei käinud palju väljas. Põsed ja lõug olid kaetud punakasblondi habemetüükaga. Ta pööras veidi pead ja tõstis lõua üles, ka see oli habetunud.

Mõnel päeval olid ta silmad hallikassinised, mõnel teisel päeval rohekamad ja kolmandal päeval vaid hallid. See sõltus ilmast, kuid ta oli tähele pannud, et Nuukis olid need tihti sinised. Igal juhul sagedamini kui kodus. Ta ei olnud Taanis mitte kunagi näinud oma silmi nii sinistena. Vasaku silma pupilli kõrval oli must laik ja tundus, et silmal on kaks pupilli. Ta ei olnud seda laiku mitte kunagi uurida lasknud, kuna ema ütles, et see on pärit isalt ja on üksnes pigmendilaik. Tine oli kutsunud seda lisakaevuks. Kohaks, kuhu inimene ennast peita võib. Peidupaik mõtete eest varjumiseks.

Matthew’l ei olnud ühtegi kohta, kuhu oma mõtete eest varjuda, kuigi ühel või teisel seletamatul moel olid kõik need mõtted, mis teda enda alla matsid, Nuukis vaikselt kaduma hakanud, nii et esimest korda pärast õnnetust tundis ta ennast jälle inimesena. Või millegi inimesetaolisena. Tal oli endiselt raskusi uinumisega, kuid see ei olnud enam nii piinarikas kui varem. Nüüd magas ta ühtekokku umbes neli, viis tundi ööpäevas, mis alles pool aastat tagasi oli olnud võimatu, sest valud kaelas ja rasked mõtted ei andnud talle minutikski asu. Nüüd olid alles jäänud ainult õudusunenäod, siia-sinna sähvivad valuhood ja öine higistamine.

Teda ehmatas koputus. Äkiline koputus välisuksele.