Читать книгу Nahata tüdruk - Mads Peder Nordbo - Страница 6

Punane auto ilmus välja ootamatult ja rammis selsamal hetkel oma parema esitiivaga Golfi. Mõlemad autod justkui rebiti oma kursilt kõrvale ja paisati üksteisele otsa. Sinine Golf kaldus taha ja põrkas tagumise otsaga vastu maanteed, samal ajal kui vana pruugitud Mercedes tabas ninaga asfalti ja lasi ennast üles tõsta nagu tühja plekkpurgi. Golfi tagumist otsa tabanud uue löögi jõud peatas punase Mercedese õhkutõusu ja tõmbas auto tagasi tee poole, kus see täie jõuga rammis sinist katust. Golf vajus kokku ja selle parem pool kägardus, kere vasak pool pidas aga vastu. Vana Mercedes jätkas kukkumist ja põrkas nii valjult vastu maanteepiiret, et osa sellest murdus ja rebis auto külje lahti. Golf libises viltu teelt välja ja edasi kallakust alla ning veeres siis küljele. Mootor oli seiskunud ja selle mürin vaikinud. Mercedeses karjus üks mees kõva häälega. Sõnadeta. See ei olnud kõne. Ainult karjumine. Golfis jõllitas kahvatu mees otsa naisele. Naine oli pressitud auto kokkukägardunud katuse ja paigast nihkunud põhja vahele. Meest hoidis kinni iste, turvavöö ja visisev õhkpadi. Naise õhkpadi oli katki ja tühi. Mehe peas olid veritsevad haavad. Naisel oli sisemine verejooks. Mees sirutas oma kätt tema poole, aga ta ei võtnud sellest kinni. Tema keha oli lõtv. Silmad kustumas. Nende all oli põllumulla kitsas triip. Mehe käsi paitas tema põski. Tema silmad olid ikka veel seal. Tema pilk oli mehe omas kinni. Puges sinna, kus kõik rebenes tükkideks ja hakkas mehest välja valguma. Alla üle naise. Mehe käsi libises naise kõhule. Üle ümaruse. Tüdruk. Laps seal sees. Naise silmad kustusid. Kõik kustus.

Matthew heitis karjatades teki pealt. Tema T-särk oli higist läbi imbunud ja kleepus keha külge. Sügavalt rinnast kerkiva oigega rebis ta särgi üle pea ja viskas selle teki kõrvale põrandale. Ta tundis oma une kirbet lõhna ja tegi paar kiiret sammu diivani juurest rõduukseni.

Õues oli sombune. Sigaretipakki otsides tundis ta merehõngu ja niiskust, väljas varitsevat külma Põhja-Atlandi uduvinet. Pakk oli soe ja kortsus, magamise ja higistamise ajal taskus olnud. Ta pistis suitsu suhu ja läitis selle. Ta nööpis teksased lahti ja kiskus need jalast. Aluspüksid samuti. Kõik riided olid higihaisused ja niisked.

Huulte vahelt immitses suitsu. See siugles mööda nägu ja alasti keha. Imbus udusse. Nii nagu ta isegi. „Sa oled varjulaps,” ütles ema, kui ta veel väike poiss oli. „Sa oled nii kahvatu, et lahustud udus.”

Nuuki kandvat maakitsust vöötav külma mere hõng mähkus ka tema ümber. Külm kõditas nägu. Ajas karvad püsti. Need harvad heledad karvad käsivartel ja jalgadel. Niiskus haardus nendesse. Ta hingas sügavalt välja.

Tal oli raskusi unega. Õudusunenäod röövisid rahu. Nad olid alati ootevalmis ja tarvitses vaid unne vajuda, kui nad välja ilmusid ja ta tükkideks rebisid. Ööst öösse. Kuust kuusse. Üks ja sama kogu aeg. Need ühed ja samad silmad. Sügaval temas. Surm.

Ta tõstis sigareti viimast korda huultele, enne kui ta selle kustutas ja klaaskaussi viskas, mis oli täis mitmesajast konist ja vihmaveest tekkinud löga.

Kuskil tagapool helises telefon. Ta korjas oma püksid üles ja leidis selle sealt. Helistajaks oli toimetaja.

„Matt! Hei, see olen mina. Kas oled debatiks valmis?”

Matthew jõllitas oma paljast keha. „Jaa.”

„Esimene saade Aleqa ja Esperseniga käib praegu. Pea meeles, et sa seda vaatad. Jørgen Emil Lyberth Inuit Ataqatigiitist on ka täna seal.”

Matthew viskus tagasi diivanile, kus ta üheainsa liigutusega puldi haaras ja televiisori käima pani.

„Sa pead lülitama KNR-i peale,” jorises toimetaja.

„Jaa, jaa...”

„Ma tahaksin kohe pärast saadet kodulehele sellest kohtumisest lühikest kokkuvõtet saada. Misu on valmis tõlkima, nii et anna ainult tuld. Vaatad sa seda praegu?”

„Jaa, jaa... Ma vaatan seda.”

„Nad just alustasid.” Toimetaja ahmis õhku. „Jutt käib sellest põhjakõrbenud lepituskomisjonist ja kümnest miljonist.”

„Ma vaatangi seda,” kordas Matthew lühidalt. „Aleqa ütleb, et selles küsimuses ei tohi olla lahkarvamusi. Gröönimaa peab ühte hoidma ja lepituseni jõudma nii isekeskis kui ka välissuhetes. Lyberth väidab, et seda kümmet miljonit oleks võinud kasutada kunsti ja kultuuri heaks, mitte raisata kuluka komisjoni peale, kus Taani valitsus ei vaevu isegi osalema.”

„Täpselt, hea, et sa seda vaatad. Pea meeles, et sa kohe midagi onlainis avaldad. Pane see juba kuulamise ajal kirja, okei?”

„Hästi, ma teen seda. Ma pean nüüd lõpetama, et saaksin märkmeid teha.”

Toas kõlas Gröönimaa peaministri Aleqa Hammondi hääl.

„Probleem ei ole mitte selles kümnes miljonis, vaid selles, et Taani ei ole aldis osalema. Meil on seda lepitust vaja.”

„Lepitust ei ole vaja,” pistis Lyberth vahele. „Pigem on vaja rohkem eneseväärikust.”

Nüüd sekkus kolmas hääl: „Kas kogu see lepituskomisjon ei ole vaid selleks, et varjata poliitilist tahet lüpsta Taani riigilt veel mitu miljonit ja omada sealjuures suuremat iseseisvust?”

„Hoopis vastupidi,” torkas Aleqa teravalt. „Eesmärgiks on üksnes vennalik ühtsus, kuid selleni on veel pikk tee minna, kui siia ei tule kedagi peale ühe käreda Taani Rahvapartei mehe.”

„Aga mina ikkagi tulin,” vastas Espersen varmalt.

„See näitab Helle Thorningi ja ülejäänud Taani valitsuse ebausaldusväärsust, et nad lepitust ei taha,” pistis Aleqa vihaselt vahele.

„Lepitust milles?” küsis Espersen. „Kui see oleks minu teha, siis sekkuks Taani siin kõigesse. See on ju täiesti groteskne, et me anname igal aastal mitu miljardit ega oma vähimatki kontrolli selle üle. Me ei aktsepteeriks ju kunagi seda, et Bornholmil või Lollandil oleks maailma kõrgeim enesetappude määr või et iga kolmas tüdruk oleks seksuaalselt väärkoheldud.”

„Alati jõuab jutt sinna välja, kui mängus on Taani Rahvapartei,” nähvas Aleqa. „Te olete mustvalge maailmapildiga rassistid.”

„See ei ole ju rassism, kui ollakse laste vägistamise vastu?” pahvatas Espersen.

Matthew vajutas pulti ja kuulis, kuidas hääled järjest nõrgemaks muutusid. Tal ei olnud vaja Aleqat ja Esperseni kuulata, et teada saada, mida nad räägivad, kuna jutt oli ju alati üks ja sama.

Ta tõmbas sülearvuti lähemale. Esimesel kolmest kavandatud poliitilisest debatist Aleqa Hammondi ja Søren Esperseni vahel oli lähtekohaks lepituskomisjoni saatus, kuid väitlus kaldus kiirelt teisele teemale, mille suhtes tekkis tugev vastasseis Gröönimaa peaministri ja Taani Rahvapartei aseesimehe vahel, kes on selle erakonna Gröönimaapoliitika eestkõneleja.

Vähem kui 20 minuti pärast oli tekst valmis, samal hetkel, kui Aleqa ilmse vastikustundega Espersenil kätt surus. Matthew edastas kohe teksti ka tõlgile, et see saaks ilmuda nii taani kui ka grööni keeles veebileheküljel sermitsiaq.ag.

Kui Matthew mõni aasta tagasi ajakirjandusõpingud lõpetas, ei oleks ta mingilgi moel suutnud endale ette kujutada, et peab istuma Nuukis ja kirjutama lepitusest. Unistuste lagi oli palju kõrgemal ja sihitud sensatsioonilainele. Kõik oli jooksnud õnnetuse tõttu ummikusse. Eriti unistused. Kõik oli olnud omavahel seotud. Ta oli armastanud Tinet. Unistust perekonnast. Emilyt. Ainult koos. Tervikuna.

Matthew sulges silmad. Võib-olla otsiski ta Nuukis oma isa, Tine ja Emily varjude keskelt just seda – võimalust lõhkuda tervikut, leida väljapääsu laialipaiskunud üksikosade kaudu, enne kui ta üleni pimedusse mattub. Midagi uut. Elusädet. Midagi metsikut ilma tervikuta.

Ta nõjatus diivani seljatoele ja laskis end lõdvaks. Karjed õudusunenäost närisid sisemust. Kõhu kumerus oli sõrmedega tunda. Ta hõõrus silmi. Aeg oli juba hiline, kuid vaevalt ta öösel eriti magada saab. Linn on terve öö valge. Udu hajub kindlasti. Ta tõmbas arvutikoti enda juurde ja pistis käe selle taskusse, kus sõrmede alla jäi peotäis vanu fotosid.

Ta silmitses neid ükshaaval ja asetas siis enda kõrvale diivanile. Kõik pildid olid tema sõrmede puudutustest kulunud. Mõned neist pärinesid lapsepõlvest. Kõige vanemad olid isa pildid. Need olid pildistatud Thule lennubaasis ja isa kandis vormi, välja arvatud ühel neist, kus ta koos Matthew’ ja emaga ühes sõjaväe restoranis istus. Isa naeratas. Nad mõlemad naeratasid. Tema ema oma ümmarguse kõhuga. Üks piltidest ei olnud foto, vaid postkaart. Saadetud Nuukist 1990. aasta augustis. I am not able to go to Denmark as soon as planned, seisis seal. Sorry, love you both.

Matthew libistas sõrmega üle tähtede. Need sõnad olid ainsad, mis isast järele olid jäänud. Kaart oli kohale tulnud paar kuud hiljem, kui Matthew ja ema olid juba Taani tagasi lennanud.

Viimasena võttis ta kätte Tine pildi. Tine istus naeratades ja vaatas teda. Ta naeratas hunnitult, sest just sel päeval sai ta teada, et nad saavad tütre. Nad olid teda ämmaemanda vastuvõtul ultraheliekraanil koguni näinud. Ta saab nimeks Emily, oli Tine öelnud. Emily. Ja kui ta minu kõhus natuke suuremaks kasvab, siis loen ma talle „Vihurimäe” raamatut. Ta oli Tinet armastanud. Tine oli armastanud teda.