Читать книгу Kosjasobitamine algajatele - Maggie Dawson - Страница 4

BLIX

Ma poleks pidanud tulema, see on fakt. Kell ei ole veel isegi viis pärastlõunal, aga mina unistan juba kiirest ja valutust koomast. Millestki teatraalsest, millega käiks kaasas stiilne põrandale kokku varisemine, pahupidi pöörduvad silmad ja tõmblevad jäsemed.

Nimelt on tegemist mu õetütre iga-aastase jõulujärgse peoga, mil inimesed avastavad, et on sunnitud pärast nädalaid kestnud pühadepoodlemist, pidusid ja pohmelli endale Wendy Spinnakeri tõttu veel üks kord punase kampsuni selga ja viigipüksid jalga vedama ning tundide kaupa ta elutoas seisma, et seal kalleid jõuluehteid ja renoveeritud häärberit imetleda ning juua tobedat punast kokteili, mida ettekandjakostüümi riietunud keskkooliõpilane kandikul kohale tassib.

Minu arusaamist mööda on selle kokkusaamise ainsaks eesmärgiks anda mu õetütrele võimalus Virginias Fairlane’is elavatele tublidele inimestele meelde tuletada, et tegu on Väga Tähtsa Inimesega, kes on jõukas pealekauba – jõud, kellega tuleb arvestada. Heategevusele annetajaga. Kõikvõimalike komiteede esinaisega. Kui aus olla, ei jaksa ma juba ammu enam selle kõigega sammu pidada.

Tunnen kiusatust end püsti ajada ja paluda inimestel käega märku andes paarile küsimusele vastata. Kui paljude hing on vaid mõne viimase tunni jooksul närtsinud? Kes sooviksid sappa võtta ja koos minuga jenkasammul välisukse poole suunduda? Tean, et järgijaid oleks. Aga kindel on seegi, et mu õetütar laseks mu sel juhul une pealt tappa.

Ma elan kaugel ja olen muldvana ja poleks niisiis sellele üritusele tulema vaevunud – enamasti on mul selle vältimiseks piisavalt mõistust olnud –, aga Houndy ütles, et ma pean seda tegema. Ta väitis, et kui tulemata jätan, siis kahetsen, et mul ei õnnestunud oma perekonda viimast korda näha. Surivoodil tuntav kahetsus on üks neist asjadest, mille pärast Houndy muretseb. Minu meelest kujutab tema elu lõppu endale ette nii, nagu see oleks hea romaani viimane lehekülg: kõik ripakil otsad seotakse kenaks lehviks kokku ja patud antakse andeks. Nagu oleks selline asi võimalik.

„Eks ma siis lähen,“ ütlesin talle viimaks, „aga oma haigusest ma neile ei räägi.“

„Nad saavad sellest sind nähes aru,“ väitis tema. Aga otse loomulikult nad ei saanud.

Hullemgi veel, just sel aastal oli mu õetütre poeg Noah viimaks kihlunud ja pidu venis lõputult, kuna kõik ootasid, millal ta koos pruudiga Californiast kohale jõuab, et tüdrukut saaks kõrgseltskonnale, kuhu ta abielluma pidi, tutvustada.

„See plika on kõigest mingi eblakas tuulepea, kellega poiss kuskil konverentsil kohtus ja kes oskas talle miskitmoodi küüned taha ajada,“ ütles Wendy mulle telefonis. „Ilmselt pole ta peas ühtki toimivat ajurakku. Lasteaia abiõpetaja, kujutad sa ette. Perekond pole ka kõneväärt: isa töötab kindlustuses ja niipalju kui mina aru sain, ei tee ema üldse mitte midagi. Nad on Floriiiidast pärit. Just nii ta seda hääldab. Floriiiida.“

Seedisin ikka veel seda „eblakat tuulepead“ ja püüdsin endale ette kujutada, mida see Wendy maailmas tähendada võinuks. Pole kahtlustki, et minu iseloomustamiseks oleks tal mõni samavõrra üleolev väljend. Asi on selles, et mind peetakse endiselt perekonna heidikuks, kellel tuleb hoolega silma peal hoida. Häbematu Blix. Neile käis kohutavalt närvidele, et ma võtsin oma osa pärandusest ja kolisin Brooklyni – mis on kõigile teadaolevalt täiesti elamiskõlbmatu koht, kuna seda asustavad põhjaosariiklased.

Vaatan ringi toas, mis asub kunagi meie perekonna koduks olnud majas ja mida on põlvkondade kaupa pärandatud ühelt lemmiktütrelt teisele (mina jäin mõistagi kõrvale), ning pean end mööda põrandliistude servi siugleva negatiivse energia tõrjumiseks tõsiselt kokku võtma. Kolme meetri kõrgune klaasist Christopher Radko kulinaid ja vilkuvaid tulukesi täis riputatud kunstlik jõulupuu üritab mõista anda, et siin on kõik vinks-vonks, olge te tuhandest tänatud, aga küll mina juba tean.

Öelgu kujundus mida tahes, see perekond on sisimas täiesti mäda.

Mina näen asju sellistena, nagu need on, läbi kõigest sellest teesklusest ja puru silmaajamisest. Ma mäletan veel aegu, mil see koht oli tõeliselt suurejooneline, enne seda, kui Wendy Spinnaker otsustas selle fassaadi võltsrestaureerimise peale tuhandeid huugama panna.

Aga eks see võtabki selle suguvõsa elufilosoofia kenasti kokku: kõigele ehedale krohvi peale ja tükk spooni kõigele otsa. Ja keegi ei näe midagi.

Kuid mina näen.

Kergelt svipsis halva hingeõhuga vanem härrasmees astub ligi ja asub mulle rääkima pankadest, mida ta on ühendanud, ja ülevõtmistest, mida ta on korraldanud, ja sellestki, kuidas mu õetütar on tema meelest ainus inimene, kes suudab röstitud juustuleivale, mida ta kõmri küülikuks nimetab, vanade sokkide maitse anda. Valmistun just temaga nõustuma, kui taipan, et viimast lauset ta tegelikult ei öelnud. Ruum on liiga lärmi täis ja palav, niisiis aurustan ta mõttes, ning tõepoolest, mees tatsubki minema.

Ma olen ikka andekas.

Ja siis, imede ime, just siis, kui oleme kõik valmis meeleheitesse vajuma ja end täis jooma, prahvatab välisuks lahti ja pidu on äkki jälle elu täis, otsekui oleks keegi kuskil juhtme seina torganud ja lubanud meil taas ellu ärgata.

Noorpaar on kohal!

Wendy kiirustab ukse poole, plaksutab käsi ja teatab: „Kuulake kõik! Kuulake! Minu kullakallis imeline Noah on teile kõigile mõistagi tuttav – ja see siin on ta võluv mõrsja Marnie MacGraw, kellest saab peagi meie vaimustav minia! Tere tulemast, khallis!“

Kvartett elutoa nurgas võtab üles pulmamarsi ja kõik trügivad lähemale ning asuvad mu vaadet kinni pannes paaril kätt suruma. Kuulen, kuidas perekonna suurustlemise ja bravuuri pärinud Noah valjusti lennust ja liiklusest räägib, sellal kui ta pruuti sasitakse ja kallistatakse, otsekui oleks ta nüüd mingi kõigile kuuluv tarbeese. Kui ma kaela õieli ajades paremale kiikan, näen, et ta on väga armas: pikka kasvu ja sale, õhetavate põskede ning kuldsete juustega, sinine barett viltu peas ulja nurga all, mida Wendy pidudel harilikult ei näe.

Siis panen ma tema juures veel midagi tähele: viisi, kuidas ta oma pika blondi tuka alt välja piilub. Ja korraga – põmaki! – kohtuvad meie pilgud ja ma võin vanduda, et miski lendab sädemena tema juurest minuni.

Olin end just jalule upitamas, kuid nüüd vajun taas sohvale, sulgen silmad ja põimin sõrmed kokku.

Ma tunnen teda. Oh jumal, mulle tundub tõepoolest, otsekui tunneksin ma teda.

Mul kulub minutike toibumiseks. Ehk ma ikkagi eksin. See ei saa ju võimalik olla? Aga ei. Nii see tõesti on. Marnie MacGraw on täpselt nagu vana imeline mina, kui ta seal lõunaosariikide härrasrahva rünnakut trotsides seisab, ning ma näen teda nii noore kui vanana ja tunnen, kuidas mu enda vana süda korraga vanaviisi põksuma hakkab.

Astu aga siiapoole, kullake, saadan mõtte tema poole teele.

Ah siis sellepärast – selle pärast – olengi ma siin. Eesmärgiks polnud sugugi aastaid kestnud perekonna vaenule punkti panemine. Ma ei tulnud siia kokteili jooma ega isegi mitte oma juurtega taaskohtuma.

Ma pidin kohtuma Marnie MacGraw’ga.

Asetan käe alakõhule, kerakujulisele kasvajale, mis on minus möödunud talvest saadik kasvanud – kõva tahke mass, mis, nagu ma juba tean, mu enne suve saabumist tapab.

Tule aga siiapoole, Marnie MacGraw. Mul on tarvis sulle nii paljust rääkida.

Veel mitte. Veel mitte. Ta ei tule.

Ah jaa. Muidugi. Kui sind viisakale lõunaosariikide seltskonnale demonstreeritakse, kui sa juhtud olema pärija tulevane, siis tuleb sul täita teatud kohustusi. Ja Marnie MacGraw on sellega kaasneva pinge all rapsima hakanud ja närviliseks muutunud – ning seejärel saab ta hakkama kohutava fopaaga; see on nii vaimustavalt jõle, et ainuüksi selle eest oleks ta isegi siis, kui ma teda juba tundnud poleks, minu silmis elu lõpuni heas kirjas olnud. Ta keeldub Wendy pakutud kõmri küülikust. Esialgu ta üksnes raputab viisakalt pead, kui see ta nina alla torgatakse. Tüdruk üritab väita, et tal pole kõht tühi, kuigi see ei pea ilmselgelt paika, nagu Wendy oma lasersilmade välkudes silmapilk selgeks teeb, sest Marnie ja Noah on tunde teel olnud ning Wendy teab juhtumisi sedagi, et nad pole söönud ei hommiku- ega lõunasööki ja on püüdnud hakkama saada lennul pakutud maapähklitega.

„Aga kullake, sa pead sööma!“ hüüatab Wendy. „Oh sa issake, sul pole nende luude peal lihakübetki!“

Panen silmad kinni. Ta on vaid mõned minutid siin olla jõudnud ja juba ära teeninud hävitava „oh sa issakese“. Marnie, kellel nüüd ka jalad vabisevad, sirutab käe ning võtab ühe lusikakoogi ja punase viinamarja, aga seegi valik on vale.

„Ei-ei, mu kullake, võta siit nüüd ometi tükike,“ julgustab Wendy. Tunnen ta hääles teravust. Miskipärast on Noah unustanud oma tõelisele armastusele rääkida, et perekonnakoodeksi kohaselt on külalised kohustatud juustusaia maitsma ning seejärel selle imelist maitset nautides peaaegu minestama, jätmata mainimata, kuidas see on eelmise aastava võrreldes oluliselt hõrgum.

Ja siis ütleb Marnie midagi sellist, mis talle kriipsu peale tõmbab. Ta suust pudenevad kogelevad sõnad: „Va-vabandust, aga mulle tõepoolest ei istu küüliku söömine“.

Varjan suu käega, et teised mu laia naeratust ei näeks.

No nii! Mu õetütre silmad välgatavad, ta naerab oma rabedat ja pelutavat naeru ning küsib valju häälega, mis sunnib kõiki vakatama ja vaatama jääma: „Mu kullake, kust tuleb ometi mõte, et … on mingit moodi … küülikuga seotud? Heldene taevas! Kas sa tõesti ei tea, et see on lihtsalt selle toidu nimi? Palun ole nii kena ja ära ütle mulle, et sa päriselt ka niimoodi mõtled!“

„Vabandust, ma ei … oi, palun väga vabandust …“

Aga pole parata. Mis tehtud, see tehtud. Liud tõmmatakse ta nina alt ära ja Wendy vuhiseb pead vangutades minema. Inimesed jätkavad jutuajamisi. Wendy, kelle vastu on eksitud. Need tänapäeva noored. Ei mingeid kombeid.

Ja kus siis Noah, Wendy päästja ja kaitsja, selle väikese stseeni ajal viibis? Ajan kaela õieli, et paremini näha. Nojaa, muidugi, tema on oma parima sõbra Simon Whipple’i seltsi putkanud. Näen, kuidas ta kõrval asuvas piljarditoas millegi Whipple’i öeldu üle naerab, kaks sälgu trambivad mingi arusaamatu ja mõttetu nalja üle hirnudes kapju.

Niisiis ajan end püsti ja lähen tüdruku juurde. Marnie põskedel on kaks leegitsevpunast plekki, ta blondid juuksed on ilma baretita lahtised ja õige pisut sassis ning väga vabalt võib juhtuda, et tema mainet ei päästa Wendy silmis enam miski. Selline soeng sobib randa, mitte seltskonda. Päris kindlasti pole tegemist soenguga, mida Virginia Fairlane’i seltskonna vägevad pidanuks oma iga-aastasel jõulujärgsel teepeol nägema.

Viin tüdruku oma istekoha juurde ja patsutan sohvale enda kõrval; ta istub ja surub sõrmed meelekohtadele. „Vabandust,“ ütleb tüdruk. „Ma olen ikka tõeline tohman, mis?“

„Ole nüüd,“ vastan. „Pole tarvis rohkem vabandust paluda, kullake.“

Näen tüdruku silmist, kuidas talle hakkab pisitasa kohale jõudma, kui palju asju ta on jõudnud juba valesti teha. Kui prohmakas juustusaiaga kõrvale jätta, siis on ka tema riietus selle väikese suaree jaoks täiesti sobimatu. Mustad kitsad püksid! Nende peal tuunika! Marnie MacGraw julgeb keset neid kohustuslikke punaseid kašmiirkampsuneid ja hoolega puhvitud soengukuhilaid viibida oma sorgus ja silma kippuvate lahtiste kollaste salkude ja häbematult halli särgiga – mille kaunistuseks pole kasutatud ainumastki sillerdavat ehet, mis annaks mõista, et jõuludest pühamaid pühi pole olemas ja jõulujärgne teejoomine on parim osa jõuludest! Ja siis veel ta jalanõud – türkiissinisest nahast kauboisaapad! Need on mõistagi fantastilised. Aga ei sobi kuidagi kõrgseltskonda.

Võtan tüdruku käe lohutavalt pihku ja otsin ühtlasi salamisi ta elujoont. Vanal naisel on palju võimalusi inimeste puudutamiseks, kuna enamasti peetakse teda ohutuks ja nähtamatuks.

„Ära tee Wendyst välja,“ sosistan tüdrukule. „Tal jäi kombeõpetusetunnis käimata, kuna tal oli samal ajal korraga käsil kaks heidutuskursust.“

Marnie silmitseb oma käsi. „Ei, mina käitusin kohutavalt. Ma oleks pidanud lihtsalt selle juustusaia vastu võtma.“

„Persetki sa oleksid,“ sosistan vastu ja see ajab ta naerma. Inimeste meelest on kangesti naljakas, kui vana naine ütleb „persetki“; tundub, nagu rikuksime me vandudes kõiki loodusseaduseid. „Sa üritasid viisakalt keelduda nunnu karvase looma söömisest ja tänuks nähtud vaeva eest sind lihtsalt häbistati.“

Ta vaatab mulle otsa, „Aga … aga tegelikult see pole ju jänes. Ma vähemalt arvan nii.“

„Ja mis siis sellest. Seda juustusaia ju nimetataksegi kõmri küülikuks. Ja no mida veel? Kas inimene peaks enne jõulude ajal teepeole tulemist kõikide Põhja-Euroopa toitude hingeelu endale selgeks tegema? No anna kannatust!“

„Ma oleksin pidanud mõtlema.“

„Kuule, keda sa õigupoolest kaitsed? Ennast või õhku täis majaprouat?“

„Mida?“

Patsutan tüdruku kätt. „Sa oled imeline,“ ütlen. „Ja kui aus olla, siis on mu õetütar üks paras topis. Sa vaata tervet seda seltskonda. Harilikult ei taha ma kritiseerimisega endale kurjade jõudude viha kaela tõmmata, aga sa ainult vaata kõiki neid teeseldud naeratusi ja pännis nägusid. Ma pean koju jõudes ennast traatharjaga küürima, et siin külge kleepunud negatiivsusest lahti saada. Ja sinul soovitan ma sama teha. Kamp kuradima silmakirjateenreid, kes närivad juustusaiu, olenemata sellest, kas need maitsevad neile või mitte. Tahad, ma räägin sulle veel midagi?“

„Mida?“

Kummardun tema poole ja sosistan teatraalselt: „Nad sööksid seda isegi siis, kui see oleks jänesepabulatest tehtud. Sest Wendy Spinnaker on nende juht ja käskija.“

Ta hakkab naerma. Marnie naer meeldib mulle. Istume kamraadlikus vaikuses – kõigi teiste jaoks oleme kõigest kaks võõrast, kes viisakusfraase vahetavad, kuna peagi saavad neist hõimlased. Aga mina pakatan soovist talle kõik ära rääkida. Alustan ma mõistagi ebaõnnestunult, kuna olen seltskondliku vestluse arendamise oskuse minetanud.

„No nii, räägi mulle natuke endast,“ pahvatan. „Kas sa oled enne oma elu selle poisi omaga sidumist jõudnud vallalisena ära teha kõik, mida sa tahtnud oled?“

Ta kergitab pisut kulme. „Noh, jah, mul on hea töökoht ja ma olen … igasuguseid asju teinud. Igasugu kohtades käinud. Teate küll. Ma saan kohe kolmkümmend aastat vanaks, niisiis on aeg hakata täiskasvanuks saamiseks valmistuma. Paikseks jääda.“

„Paikseks jääda. Minu meelest kõlab see täiesti jubedalt, või mida sa ise arvad?“

„Minu meelest see kõlab … täitsa toredasti. Sest kui inimest armastada, siis on ju tore ringi tormamine lõpetada ja koos kodu rajada.“ Ta pilk uitab toas ringi ning ilmselgelt üritab ta välja mõelda mingit teemat, millest me veel rääkida võiksime, ja siis peatub see taas minul. „Muide, mulle meeldivad need riided, mis teil täna seljas on.“

Mul on seljas lillakaspunane sametist õhtukleit, mille ma Brooklynis sekkarist ostsin. See on kaetud klaashelmestest tikitud sõõridega ja on igati korraliku, lausa silmatorkava dekolteega. Mitte et mu dekoltee endast midagi eriti suurejoonelist kujutaks; kui aus olla, siis meenutab see kotitäit virsikukive.

„See on mu kõige pilkupüüdvam kleit,“ ütlen talle ning seejärel naaldun tüdruku poole ja sosistan: „Ma olen täna õhtul oma tüdrukute üle täiesti totakalt uhke. Tegelikult ma pidin nad traatidega rinnahoidja sisse toppima, et nad sellele kaelusele häbi ei teeks, aga otsustasin, et nad võiksid mulle veel ühe ovatsiooni teenida. Aga pärast seda – ei mingit rinnahoidjat enam. Ma lubasin seda neile.“

„Need värvid meeldivad mulle. Ma ei teadnud, mida selga panna, niisiis valisin selle halli pluusi, kuna eeldasin, et see sobib kõigega, aga teistega võrreldes näeb see nii igav välja.“ Ta kummardub minu poole ja naerab. „Ma pole vist elu seeski ühes toas korraga nii palju punaseid kampsuneid näinud.“

„Need on Virginias Fairlane’is jõulude ajal vormiriietus. Üllatav, et sulle linnapiiri ületades samuti ühte sellist ei antud.“

Just siis möödub meist joogikandikuga keskkooliõpilane ning me valime Marniega endale mõlemad klaasi punase möginaga. Minul on see juba neljas, aga kes neid jõuab kokku lugeda. Kõlksan oma klaasi vastu tema oma ja ta naeratab. Ma ei suuda lõpetada ta silmadesse vaatamist, need on mu enda omadega lausa häirivalt sarnased. Tunnen juuksepiiril kerget kirvendust.

„No nii,“ küsin, „mis sa arvad, kas sul õnnestub abiellumise järel oma vabameelset vaimu säilitada?“

Tüdruku silmad lähevad suureks. „Oma vabameelset vaimu?“ küsib ta ja puhkeb naerma. „Ei, ei, ei. Te olete minust täiesti valesti aru saanud. Ma tegelikult lausa ootan paikseks jäämist. Maja ostmist, laste saamist.“ Ta naeratab. „Ma usun, et inimene peab oma elus mingit plaani järgima.“

Viivitan hetke, ohkan kergelt ja topin käe kleidikaelusesse, et tüdrukuid kergelt kohendada. „Ehk selles osas ma vea tegingi. Ma pole oma elus vist hetkekski mingit plaani järgida üritanud. Aga räägi mulle: kas see on oma vabameelsest vaimust loobumist väärt?“

„Plaan annab turvatunnet. Aitab kohustusi võtta.“

„Ahaa,“ ütlen. „See jutt. Nüüd ma saan aru, miks ma sellele teele ei läinud. Iga kord, kui keegi räägib turvalisusest nii, nagu oleks see mingi hea asi, tunnen mina hirmujudinaid. Ja kohustused! Võeh!“

„Oijah. No aga kas teie ise olete üldse abielus olnud?“

„Oi jumaluke, jaa. Kaks korda. Tegelikult peaaegu kolm. Esimene mees oli professor, kel oli silmapaistev nimi – Wallace Elderberry, olge lahked.“ Kummardun Marnie poole, katan ta käe enda omaga ja naeratan. „Tema kulutas omaenda pöörase ja kallihinnalise elu siin maa peal mingi rohelise peaga putuka elutsüklit uurides, me rändasime temaga Aafrikas ja korjasime sedavõrd kentsakaid kõva koorikuga elukaid, et ükski inimene ei tahaks neile mõtlemisele üle kahekümne sekundi raisata. Kujutad sa ette? Ja kui me viimaks koju jõudsime, taipasin, et ma ei taha enam elu seeski ühtki putukat näha.“ Tasandan hääle sosinaks. „Kui sa tõtt teada tahad, siis hakkas Wallace Elderberry ise kah hiiglasliku prussaka moodi minema. Niisiis me lahutasime.“

„Uhh. Abikaasa, kes muutub prussakaks. Nii kafkalik.“

„Taevake, kas inimesed, kes tavalise jõulujärgse jutuajamise käigus Kafka mängu toovad, pole mitte täiesti taevalikud?“

„Noh, te ise alustasite,“ teatab tüdruk. „Mis teisest mehest sai? Kelleks tema muutus?“

„Teine kord ei kuulanud ma abielludes südame häält, mida muide ei tohiks mitte mingil juhul teha – juhuks, kui sa ise midagi sarnast kaaluma peaksid …“

„Ei kaalu,“ vastab tema.

„Muidugi mitte, aga paljud inimesed teevad selliseid vigu nagu möödaminnes. Igatahes oli mu teise mehe nimi Rufus Halloran, ta oli õigusabiga tegelev advokaat ja me panime oma praksise püsti Brooklynis ühe väikese kaubanduskeskuse ruumides, 1970. aastatel. Brooklyn oli sel ajal üks kole koht. Me tegelesime väga palju põgenike ja kodututega. Selliste teemadega.“

„Ja mis edasi sai? Kas tema muutus ka prussakaks?“

„Ei. Tal polnud nii palju kujutlusvõimet, et kellekski muutuda. Ta osutus kohutavalt tüütuks inimeseks, kes nägi kõiges üksnes süngemat poolt. Iga kord, kui ma tema poole vaatasin, tundus mulle, otsekui ümbritseks teda hall hämu, mida pilk läbistada ei suuda. Läbi ja lõhki heatahtlik inimene, aga temas polnud mingit sisu. Mitte raasugi siirast rõõmu. Üksnes hunnikute kaupa pikki tühjasõnalisi lauseid. Niisiis – lahutus. See pidi nii minema.“

„Päriselt?“ Ta kallutab pea viltu ja naeratab kuuldut seedides. „Te lahutasite, kuna mees oli igav? Ma ei teadnudki, et seadus seda arvestatavaks lahutuse põhjuseks peab.“

„Ma pidin seda tegema. Tema igavus oli minu jaoks tappev. Tundus, otsekui oleks ta surnud veel enne, kui ta elu lõppeda jõudis, ja üritanuks mindki endaga viia.“

„Jah, aga elu ei saagi ju kogu aeg põnev olla.“

„Oi, kullake. Minu oma saab. Kui igavus kestab rohkem kui kaks nädalat, siis võtan ma selle vastu midagi ette.“ Naeratan talle otse silma vaadates. „Ja see on ennast ära tasunud, kuna nüüd elan ma koos Houdyga, kes püüab homaare, ja temaga on asjalood sedaviisi, et ta võiks minuga neli päeva jutti vahetpidamata homaaridest ja nende koorikutest ja tõusudest ja mõõnadest ja taevast rääkida, ja ükski asi, millest ta räägib, ei saaks mulle kunagi tüütuks muutuda, kuna tegelikult räägib Houdy armastusest ja elust ja surmast ja tunnustusest ja tänutundest ja naljakatest hetkedest.“

Tüdruku silmad võbelevad ja ma näen ta näost, et ta saab täpselt aru, mida ma silmas pean.

„Mul on selline tunne tööl olles,“ tähendab ta leebelt. „Ma töötan lasteaias ja niisiis möödub kogu mu päev kolme- ja nelja-aastaste laste seltsis põrandal istudes ja rääkides. Inimesed arvavad, et midagi igavamat oleks raske ette kujutada, aga heldene taevas! Nad räägivad mulle täiesti erakordseid asju. Neil tekivad filosoofilised jutuajamised asjadest, mis teevad ai-ai, ja sellest, kuidas vihmaussid kõnniteel mõnikord solvuvad, ja nad teavad, miks kollane rasvakriit on kõige vastikum, aga punane on seevastu kena. Kujutate ette? Nad teavad, milline iseloom on rasvakriitidel.“

Ta naerab ja sirutab jalad välja. „Ma rääkisin sellest ükspäev oma isale ja ta ei saanud asjast üldse aru. Tema leiab otse loomulikult, et ma peaksin tegelema millegi natuke … täiskasvanulikumaga. Tegelikult meeldiks talle, kui ma huvituksin ärist.“ Tüdruk jääb vait, muutub kohmetuks ja lisab: „Mu isa on tegelikult tore inimene, aga teate, ta maksis kinni mu väga kalli kolledži, ja mina võtsin kätte ja hakkasin abiõpetajaks. Mu õde – vaat tema üle on isal põhjust uhkust tunda. Temast sai keemiateadlane. Aga mina – ei midagi. Niisiis ütlesin ma isale: „Vaata, paps, sul on üks erakordne ja üks tavaline tütar, ja üks hea tulemus kahe tütre kohta polegi nii väga laita.“

„Kuula mind,“ ütlen. Kuuldu on mu oimetuks võtnud. „Lähme koos välja. Ma tahan siit minema saada. Näed, kuidas negatiivne energia klaveri ümbruses koguneb? Näed? Õhk on selles kohas natuke tumedam. Ma arvan, et me peaksime välja minema ja natuke ehtsat õhku hingama.“

Tüdruk näib end pisut ebakindlalt tundvat. „Ehk ma peaksin Noah üles otsima. Kus ta on?“

Me mõlemad tajume korraga enda ümber keevat pidu, väikeseid omavahel suhtlevaid inimrühmasid, Wendyt söögitoas õukonda juhtimas ja oma hirskavat naeru naermas.

Ütlen tüdrukule, et Noah on koos oma sõbra Whipple’iga kuskile läinud. Need kaks on lahutamatud. On parem, kui ta mõnda asja mehe kohta kohe teada saab.

„Ah jaa. Ma olen Whipple’i kohta palju kuulunud,“ tunnistab tüdruk. „Äkki peaksin nendega rääkima. Ütlema Whipple’ile, et minust ei saa sellist naist, kes mehe sõpru tõrjuma hakkab.“

„Mina ütlen, et sa peaksid koos minuga välja tulema. Whipple võib oodata. Mõistagi oled sina siin aukülaline, niisiis peame oma väljumise niimoodi ajastama, et keegi meid takistama ei hakkaks. Oskad sa hästi hiilida? Lihtsalt järgne mulle, ja jumala pärast, väldi igasugust silmsidet.“ Haaran tal käest ning me asume teele, pilk maas, sibame mööda tagumist koridori ja sealt edasi läbi köögi.

Teenijapiigad pesevad seal kandikuid ja üks neist – Mavis, ma märkasin, et ta on armunud UPS-i kullerisse, kes täna siin käis – hõikab mulle: „Väljas on külm, proua Holliday,“ ja mina vastan, et tuleme varsti tagasi teed jooma.

Viimaks olemegi väljas ning öine õhk on nii külm ja terav, et peame sügavalt hinge tõmbama. Avaras tagahoovis, mis on suur nagu golfiväljak ja kus hekid ja roosiaed ulatuvad tiigini välja, on imetore. Kollane valgus voolab läbi peosaali akende välja terrassile ja aeda valgustavad kümned valgusallikad: valged paberkotid, mis ümbritsevad elektroonilisi küünlaid.

Öö on sedavõrd täiuslik, et ma ei pane sugugi imeks, kui hõljuma hakkab lumehelbeid, otsekui oleks keegi kuskil meie meeleheaks lülitile vajutanud.

„Oh heldeke!“ ütleb Marnie käsi välja sirutades. „Sa vaata vaid! Minu kandis sajab lund nii harva! See on imeline!“

„Selle aasta esimene lumi,“ vastan. „Inimesed rõõmustavad selle üle alati.“

„Noah rääkis mulle, et te kasvasite siin üles. Kas te tunnete sellest kohast vahel puudust ka?“

„Ei,“ vastan mina. „Mitte nüüd, kui mul on Brooklyn.“

Räägin talle oma pöörasest majast ja jaburast väikesest kogukonnast: lastest ja vanematest ja vanuritest, kes üksteise korteritest sisse ja välja käivad ja oma lugusid jutustavad ja üksteist õpetavad ja kõiki kamandavad. Räägin talle Lolast, oma parimast sõbrast kõrvalkorterist, kes kakskümmend aastat tagasi abikaasa kaotas, ning Jessicast ja tema armsast naksakast pojast ja sellest, kuidas nad kõik nii väga armastust vajavad ja ometi iga kord hirmu tunnevad, kui armastus nende lähedusse satub – ja siis, kuna Marnie peab seda teadma, selgitan talle kogu nendega seotud kosjasobitamise värki: nimelt ma paratamatult lihtsalt näen, kes kelle juurde kuulub. Mõtlen, et räägin talle ka Patrickust, kuid jään siis vait, kuna tüdruku silmad on suureks veninud ja ta küsib: „Kas te tegelete kosjasobitamisega?“

Ja ongi olemas! Siin me olemegi, just siin, kuhu pidime jõudma.

„Jah. Mul on selline veider tunnetus, mis paneb mind nägema inimesi, kes peavad koos olema. Sul on see ju samuti olemas, eks ole?“

Ta vahib mulle otsa. „Kuidas te seda teadsite? Ma olen terve elu ringi käinud ja selliste asjade peale mõelnud. Ma näen kahte inimest ja lihtsalt tean, et nad kuuluvad kokku; ma ei tea kuidas, aga ma tean. Ma lihtsalt … tean seda.“

„Jah, minuga on samamoodi.“

Olen vait ja sunnin teda mõttes edasi rääkima.

„Kõige paremini õnnestus see mul siis, kui ma oma õele abikaasa leidsin,“ tähendab ta viimaks. „Ta oli mu toakaaslase vend ja ma kohtusin temaga, kui ta tuli mu toakaaslast jõuluvaheajale viima, ja teadsin kohe samal hetkel, et ta Natalie jaoks see õige mees. Ma ei suutnud enam millestki muust mõelda. Mul oli tunne, et mu süda ei lakka valutamast enne, kui ma olen saanud neid tutvustada. Ja tõepoolest, kui nad kohtusid – see oli tõeline tulevärk. Nad armusid peaaegu silmapilkselt. Ma ei tea, kuidas ma seda teadsin, aga teadsin.“

„Muidugi teadsid,“ ütlen vaikselt.

Vaatan aeda ja puid, mis mõjuvad valge lumise taeva taustal varjudena, ja tahaksin tänutundest pikali kukkuda. Ongi korras: minu elutee on otsa saamas ja universum saatis mulle selle tüdruku. Viimaks ometi.

„Sul on palju andeid,“ ütlen, kui ma viimaks taas rääkida suudan.

„Kas see on teie meelest anne? Mulle endale tundub, et ma olen lihtsalt see inimene, kes istub ja mõtleb: „Oi, minu töökaaslane Melinda peaks kohtuma selle kutiga, kes pärast tunde jalgpallitrenne juhendab, kuna nad sobivad omavahel kokku.“ Mu õde leiutab samal ajal asju, mis päästavad maailma, samas kui minu aju aur kulub enamasti märkamiseks, kes mu lähikonnas armuda võiksid. Kah mul asi.“

Tunnen, kuidas süda nii valjusti peksab, et pean sõrmed enda taltsutamiseks kõvasti kokku suruma. „Kuula mind,“ ütlen, „armastuse puhul tuleb arvestada ühe laostava tõsiasjaga: nimelt on see tõepoolest täpselt nii oluline, nagu inimesed väidavad seda olevat, ja tegemist pole kindlustuspoliisiga üksinduse vastu. Armastus tähendab kõike. Terve universum püsib selle najal püsti.“

„Nojah. See ei ole olulisem kui vähiravi leidmine.“

„Jah, on küll. See on elujõud. Tegelikult on see kõik, mis olemas on.“

Ta põimib käsivarred ümber keha ja ma vaatan, kuidas lumehelbed pehmelt ta käsivartele heljuvad.

„Mõnikord,“ tunnistab tüdruk, „näen ma inimeste ümber värve. Ja väikeseid tulukesi. Mu perekond tunneks seda kuuldes õudust. Nemad peaksid seda arvatavasti mingiks neuroloogiliseks hälbeks. Aga mina näen – kerget sädemevihma, mis tekib justkui tühja koha pealt.“

„Ma tean. See on tegelikult lihtsalt mõtete energia,“ ütlen tüdrukule. Ning seejärel surun hambad huulde ja asun otse asja kallale. „Kas sa kasutad teinekord ka mõtteid, et mingeid asju juhtuma panna? Kasvõi lõbu pärast?“

„Mismoodi?“

„Las ma näitan. Pöörame ringi ja vaatame sellest aknast sisse. Nii – noh, valime selle punases kampsunis naise.“

Ta puhkeb naerma. „Millise? Nad kõik kannavad punast kampsunit.“

„Selle, kellel on punased juuksed. Kiirgame talle mõned mõtted. Saadame valget valgust. Tee seda ja vaata, mis edasi juhtub.“

Me oleme mõlemad vait. Ma lasen naisel kümmelda kumavas valges valguses, nagu ma seda ikka teen. Ja tõepoolest, umbes kolmekümne sekundi möödudes paneb ta joogi käest ja vaatab toas ringi, otsekui oleks kuulnud kedagi end hüüdvat. Marnie naerab vaimustatult.

„Nägid? Me tulime sellega toime! Me saatsime talle midagi head ja see jõudis temani,“ ütlen.

„Oot-oot! Kas see on energia? Toimib see alati?“

„Mitte alati. Mõnikord punnitakse vastu. Mina teen seda üksnes lõbu pärast. Kosjasobitamine – vaat see tundub kusagilt mujalt tulevat. Otsekui keegi näitaks mulle, millised inimesed peavad koos olema.“

Ta silmitseb mind huvitatult. Punased laigud tüdruku põskedel kumavad eredalt. „Kas sa siis oled välja mõelnud, kuidas endale kosjasobitajana elatist teenida? Ehk pean ma ise sama tegema.“

„Oi, kullake. Ma teenin elatist, olles mina ise. Ma olen aru saanud, et seesama intuitsioon, mis lubab mul teada, millised inimesed kokku sobivad, juhatab mind ühtlasi just sinna, kus ma olema pean. Mul pole alates hetkest, mil ma otsustasin hakata elama nii, nagu ma tahan, millestki puudust olnud.“

„Oh sa,“ ütleb tüdruk ja naerab. „Ma kujutan ette ennast seda oma isale selgitamas.“ Seejärel haarab ta mu käe pihku. „Hei! Kas sa tuled meie pulma? Ma väga-väga tahan, et sa tuleksid.“

„Muidugi tulen,“ vastan. Kui ma sel ajal veel elus olen. Kui ma vähegi saan.

Ja just sel hetkel otsustab universum, et nüüd aitab küll, ning tagumisest uksest väljub Noah, kes pikkade sammudega meie poole astub. Otsekui mees, kel on täita pisut tüütu ülesanne.

„Ma olen teid igalt poolt otsinud,“ ütleb mees. „Oh taevas, lund sajab! Ja teil pole isegi mantleid seljas.“

„Mul pole seda vajagi,“ vastab Marnie. „Vaata, kuidas lumi valguse käes sillerdab. Mul polnud aimugi, et lumi võib selline olla.“

„See on kõigest kerge lumesadu,“ ütleb mees ja asetab käe ta õlgadele. Ta on nii kena mees, mõtlen endamisi, oma tumedate juuste ja silmadega, aga tema hägus beež aura näeb nii nukker välja. Marnie lööb armsalt roosatama ja vaatab meest sellise kiindumusega, et teda ümbritseb tähesära.

„Mul oli just su mõrsjaga äärmiselt meeldiv jutuajamine,“ ütlen mehele.

„Nojah, see on muidugi tore, aga me peame nüüd minema,“ ütleb ta minu poole vaatamata. „Tore oli sind näha, tädi Blix, ja mul on kahju, et me kauemaks jääda ei saa, aga meid oodatakse juba järgmisele peole.“

Kindlasti ei mäleta ta praegu enam, et oli aeg, mil ta mind jumaldas; me käisime koos metsas ja lobistasime kummikutes või paljajalu lompides ning ühel suvel püüdsime jaanimardikaid ja lepamaime, õnnistasime neid ja lasime siis lahti. Aga see oli väga ammu ja mingil hetkel näib ta olevat omaks võtnud oma ema veendumuse, mille kohaselt ma ei ole suhtlemise vaeva väärt.

Ma olen sellest üle, päriselt olen. Ma lootsin küll palju enamat, kuid praeguseks olen ma oma perekonna ükskõiksusega sedavõrd harjunud, et ei tee väljagi, kui nad silmi pööritavad, arvates, et ma ei märka seda, või sellest, kuidas nad alati ütlevad „Tule taevas appi, Blix!“.

Marnie haagib end Noah’ käevangu ning suudleb meest põsele ja ütleb mulle juhuks, kui ma seda veel ei teadnud, et too on parim kolmanda klassi õpetaja ning kõik ta klassi lapsed ja nonde emad armastavad teda pööraselt. Vaatan meest ja naeratan.

Noah niheleb ebamugavust tundes. „Marnie, ma kardan, et peame nüüd minema. Liiklus muutub iga hetkega hullemaks.“

„Muidugi peate,“ nõustun. „Mina laseksin samuti sellelt peolt jalga, kui suudaksin sobiva ettekäände välja mõelda.“

Mehe näoilme ei muutu, kuid tüdruk pöördub minu poole vaatama ja naeratab laialt. „Niisiis,“ ütleb mees talle, „ma toon sulle su jaki. Kas sa jätsid selle kabinetti?“

„Küll ma ise toon,“ ütleb Marnie, kuid ma puudutan ta käsivart ja kui tüdruk minu poole vaatama pöördub, raputan vaevumärgatavalt pead. Las ta läheb. Ja niipea, kui ta on läinud, ütlen: „Kuula mind, ma pean sulle seda ütlema. Sa oled imeline ja väekas ning sind ootab ees pööraselt sisukas elu. Sel on sinu jaoks palju üllatusi varuks. Universum viib su tohututesse kõrgusesse.“

Tüdruk naerab. „Nonoh. Mulle ei meeldi eriti üllatused.“

„Need on kindlasti head üllatused,“ ütlen mina. „See on oluline. Ära lepi millegagi, mida sa tegelikult ei taha. See on kõige tähtsam.“

Sulgen silmad. Ma tahan talle öelda, et tema on läbinisti kuldne ja Noah läbinisti beež ja kui mees teda vaatab, muutub õhk õnnetult sogaseks – ja kui ma saaks, kui ma ei teaks, et ta peaks mind hulluks, ütleksin talle, et tema ja mina oleme omavahel kuidagimoodi seotud ja ma olen teda otsinud.

Aga Noah on juba tagasi, kaasas tüdruku jakk, käekott ja korraldus tagasi sisse minna ja perekonnaga hüvasti jätta.

Tüdruk pöördub tema poole. „Sinu tädi Blix ütles, et ta tuleb pulma, kas pole tore?“

Mees aitab talle jaki selga ja ütleb: „Noh, jah, ma ütlen emale, et ta tädi külaliste nimekirja lisaks,“ ning suudleb mind seejärel kergelt põsele. „Ole siis tubli,“ ütleb ta mulle.

Aeg minekule asutada. Ta astub meheliku ja kärsitu sammuga minekule, andes naisele järgnemiseks märku.

„Näed, võta see! Sulle ka natuke värvi!“ Tõmban kaelast oma sinise reljeefse mustriga siidsametist sassis narmastega lemmiksalli, panen selle tüdrukule kaela ning ta naeratab ja läkitab mulle õhusuudluse.

Kui nad majja lähevad, näen, kuidas ta oma näo mehe poole kallutab, seda ümbritseb armastuse roosa, kuldne ja leegitsevpunane sädemetevihm.

Kui nad on läinud, rahuneb õhk mu ümber tasapisi. Sädemed vaibuvad ja kustuvad nagu iseseisvuspüha säraküünlad, kui need on lõpuni põlenud ja neist jäävad alles vaid teravad metallpulgad.

Sulgen silmad ja tunnen end korraga väsinu ja tühjaks tõmmatuna. Ja seejärel tean ma midagi, mida ma enne ei teadnud, see tõde on niisama vankumatu kui kõik varem tuntu: Marnie MacGraw ja Noah ei abiellu.

Tegelikult on nende suhe juba läbi.