Читать книгу Kosjasobitamine algajatele - Maggie Dawson - Страница 6

MARNIE

Viis kuud hiljem, pärast nädalaid kestnud ettevalmistusi pulmadeks, kleidi ostmist, kutsete kirjutamist, peopaiga valimist, mida valdavalt korraldas mu ema, küsides minu käest üksnes telefoni ja Skype’i teel nõusolekut, istun ma Floridas Jacksonville’is oma vanemate kodulinna kirikusaali kõrval väikeses ruumis, kus tavalises universumis piltilus pruut oma rõõmsate kaaslaste seltsis laulatuse algust ootaks, ning vaatan pealt, kuidas mu elu aegluubis tükkideks pudeneb.

Noah ei ole laulatuse ajaks välja ilmunud.

Ta on praeguseks hilinenud nelikümmend seitse ja pool minutit ja nagu ma kõigile, kes vähegi kuulama vaevuvad, seletan, ei ole sellest midagi hullu. Küll ta kohale ilmub. Küll ilmub.

Pole võimatu seegi, et ta saadab mulle sõnumi stiilis: Hei! Ma olen episkopaalkirikus! Kus kõik teised on? Ja mina vastan talle näiteks nii: Haa-haa-haa! Mida? Mitte episkopaalkirikus! Me abiellume metodistlikus kirikus, see on ühe kvartali kaugusel! Ja siis toksame mõlemad naerunäoga emotikonile, tema kihutab kohale ja kõik ongi hästi.

Aga hetke seisuga pole midagi sellist juhtunud.

Hetke seisuga on asjad sedasi, et ma higistan selles piinakambris koos oma õe Natalie ja kahe lapsepõlvesõbranna, Elleni ja Sophroniaga, mis kole, seljas kleit, mille ema mulle välja valis ja mis näib nüüd andvat mulle hiiglasliku valge polsterdatud tooli välimuse, mu keelest on saanud kuivanud priske lihatükk, juuksed on tiritud kuklasse krunniks, mis paneb lauba valutama, ning mu jalad on oma tavalisest mõõdust kaks korda jämedamaks paisunud ja temperatuur selles akendeta ruumis on umbes viissada kraadi ning õnneks ei vaata mu õde ja kaks kaaslast minu poole, sest neil on minu pärast nii kohutavalt piinlik, et neile ei tule pähe teha muud, kui maailma lõpu saabumise hetkeni oma telefoni vahtida.

Kuulen oma pelgupaigast, kuidas orelimängija esitab sama kolme akordi üha uuesti ja uuesti. Küsin endalt, mitu tundi ta nende mängimist jätkata suudab ja kuidas ta teab, millal on õige aeg lõpetada. Ja üleüldse, kelle ülesanne on pulmade ärajäämisest teada anda? Ehk sarnaneb see toiming surnukskuulutamisega ning kirikuõpetaja ja mu isa ja tõenäoliselt ka mina heidame pilgu kellale ja üks meist ütleb: „No nii, ma teen selle ära. Neli kolmkümmend neli. Rahvas, laulatus jääb ära.“

Ohissandohissandohissandohissandohissandohissand. Noah ei jää kunagi kuskile hiljaks, kui just lennufirma käsi mängus pole, ja niisiis peab ta surnud olema või siis on tal koos Whipple’iga käsil mingi imeline seiklus, milles tüdrukud osaleda ei saa. Ja sel juhul pean ma oma eeldatava tulevase abikaasa üles otsima ja ära tapma.

Aga mis siis, kui ta ongi surnud? Mis siis, kui iga hetk ilmub lagedale politseinik ning talutab mu haiglasse ja mina pean seal ta surnukeha tuvastama, pulmakleit seljas, ise hüsteeriliselt nuuksumas?

Harutan loori kinni hoidvad nõelad lahti ja asun kuklasse kokku kistud juukseid vabaks tirima.

„Ei,“ ütleb Natalie. „Ära tee seda.“ Ta tuleb ja istub mu kõrvale, silmad niisked ja kumavad. Ta on kuuendat kuud rase ning ehk just seetõttu, et ta kannab oma kehas inimkonna tulevikku, on ta viimasel ajal pisut liiga mures selle pärast, et maailm ei pruugigi etteaimatavaks ja loogiliseks paigaks osutuda. Tal on kogu aeg selline nägu peas, nagu puhkeks ta kohe nutma. Kui ma kaks päeva tagasi Californiast saabusin, käis ta mul lennujaamas vastas ja kui raadiost tuli Prince’i laul, siis ausõna, ta pidi auto kinni pidama, sest nuttis lahinal ega näinud läbi pisarate sõita. Ja kõik ta enda sõnul vaid seetõttu, et Prince poleks pidanud surema.

„Sellele kõigele on mingi mõistlik seletus olemas,“ ütleb ta nüüd kõrge habiseva häälega. „Võib-olla on sild lahti. Või oli smokingilaenutus suletud. Saada talle veel üks sõnum.“

Ma hakkan naerma. „Päriselt ka, Nat? Sild? Smokingilaenutus? Päriselt?“

„Saada talle veel üks sõnum.“

Teen seda.

Hei musirull … mis toimub?

Vaikus.

Ei jaksa sind ära oodata! #meil on täna laulatus!!!!!

Oh pagan. Viis minutit hiljem kirjutan: Oled juba üleval? LOL!

Sõlmin Natalie teadmata universumiga kokkuleppe: kui ma nüüd telefoni käest panen ja seda tuhandeni lugedes kordagi ei vaata, siis kirjutab mees hetkel, kui ma telefoni uuesti pihku võtan, parasjagu vastust. Mu nina all plingivad kolm väikest täppi ja ta annab teada, et on teel, aga pidi vahepeal kellegi elu päästma või leidis tänavalt viga saanud koera ja otsis tolle omanikku ja tal on nii kohutavalt kahju, aga kes meist suudaks viga saanud koerast mööda minna?

Loen kaheksasaja neljakümne kaheksani, ütlen seejärel „Ah, metsa“ ja tulistan järjest:

Mida põrgut? On sinuga kõik OK?

Noah Spinnaker, kui sa kohe siia ei jõua, siis ma keeran täiega ära ja ilmselt suren!!!!!!!

Palunpalunpalunpalunpalun.

Ma väga palun.

Mu smokingis ja üles löödud isa piilub ukse vahelt sisse.

„Kuidas sa vastu pead, pardipoeg?“ küsib ta. Ta pole mind niimoodi nimetanud alates ajast, mil ma olin kümme aastat vana ja anusin pisarsilmi, et ta seda enam ei teeks, niisiis tean, et ta hakkab kannatust kaotama.

„Ta tuleb toime, eks ole?“ ütleb Natalie. „Ehk peaks keegi minema selle sitavikati üles otsima ja siia tassima.“

Me kõik jääme jahmunult vait.

Näen, kuidas mu isa mõtleb: oh jeebus, rasedushormoonid, ning seejärel vaatab ta mulle otsa ja tähendab: „Ee, Noah’ vanatädi on väljas ja tahab teada, kas ta saaks sinuga rääkida.“

„Ikka, saada ta sisse,“ ütlen neelatades.

Ja siis on Blix kohal ja vuhiseb pikkade sammudega sisse, nähes välja nii, nagu oleks ta oma riided valinud 1970ndate stiilipoe säästunurgast, kuid heas ja lahedas mõttes. Tal on seljas pikk roosa tüllseelik ja mingi sillerdav hõbedane pluus koos lõtvadeks sõlmedeks põimitud sallipuntraga ning kõrvas kannab ta pikki türkiiskõrvarõngaid ja randmetel umbes sadat helmestest käevõru. Mitte ükski asi ei sobi teistega kokku ja ometi mõjub ta omalaadse kunstiprojektina. Naise pöörased valged Einsteini-juuksed on juuksevahuga pisikesteks punnideks krutitud ning tal on kriiskavpunane huulepulk peal ja ta silmad on täna iseäranis torkivad ja terased – röntgensilmad, nagu Noah neid nimetab, mis näevad otse su hinge sügavustesse.

Tuleb tunnistada, et tunnen kerget lootusevärelust – ehk on ta tõepoolest nõid. Ehk on ta nagu Tuhkatriinu haldjast ristiema, kes ütleb nõiasõnad „snip-snap-snurre“ ja võlub Noah kohale – ja mu elu, mis näib hetkel olevat looteasendisse kägardunud, ajab end püsti, sirutab ja kõik muutub taas normaalseks.

Jah. Just nii kaugel ma omadega olengi.

Elleni, Sophronia ja Natalie näoilme on šokeeritud. Tõstan jõuetuks viipeks käe.

„No tegelikult ka, mida põrgut?“ küsib Blix ja me kõik naerame nõrgalt. „Elujõud lausa põgeneb sellest ruumist! Ma olen isegi paremate võngetega matustel käinud.“ Ta sätib käed puusa ja silmitseb ümbrust, takseerib meie peent pulmariietust ning hetkeks mõtlen, et ta asutab kohe moealaseid soovitusi andma. Ehk läheb meil veel midagi tarvis. Võib-olla sellepärast kogu asi viltu kisubki: meil pole kamba peale isegi ühtainumast lehvivat salli.

Aga selle asemel astub ta ligemale, võtab mu niisked käed oma jahedate luiste pihkude vahele ja tähendab kuivalt, silmis rahutu ja ulakas sära: „Ma pole siin selleks, et su enesetunnet hullemaks teha, vaid ütlemaks, et loodetavasti ei pea me teda täna maha lööma. Aga kui see peaks vajalikuks osutuma, siis tea, et mina olen selleks valmis. Teete kaasa, tüdrukud?“

Näen, kuidas Natalie silmad imekiiresti pilkuma hakkavad.

„Ma ei usu, et meil tuleb ta tappa,“ tähendan vaikselt, kuigi tegelikult liikusid mu peas mõistagi samad mõtted. Mind ei üllataks põrmugi, kui Blix seda teaks.

„Noh, jah, eks ta mängi praegu oma õnnega,“ vastab tema ja tõmbab endale tooli istumise alla, otsekui oleks tal plaanis pikemalt pidama jääda. „Aga meie peame sinuga tegelema. Nüüd kõige olulisem asi: kas sa hingad teadlikult? Ei hinga, ega ju?“

Üritan tema rõõmustamiseks hingata.

„Tead, meil on tarvis siin natuke võnkeid parandada. Me peame tegema rõõmuhingamist. See on joogavärk, ma näitan, kuidas seda tehakse.“ Ning mu suureks üllatuseks ajab ta end püsti, heidab käed pea kohale ning toob need hoogsalt enda kõrvale alla, ise samal ajal põlvi nõtkutades ja end vöökohast allapoole painutades. Kui ta pea peaaegu vastu põlvi puutub, toob ta kuuldavale valju huilge: „AAAAAAAHHHH!“

Seejärel ajab ta end sirgu ja vaatab meile otsa. „Viis korda! Kähku! Laske käia, daamid. Karjuge see endast välja. Aaaaahhhh! Aaaaahhhh!“

Me kõik teeme seda, Natalie välja arvatud. Kõik ülejäänud on nii hirmul, et ei julge keelduda.

Kui me oleme lõpetanud, plaksutab Blix käsi. „Suurepärane, suurepärane! Jumaluke. Teie, noored naised, olete nii kaunid, teate te ikka seda? Ja mehed on – nojah, ega mul pole meeste vastu ka midagi, aga kui aus olla, siis tuleb tunnistada, et enamasti on nad lihtsalt haisvad, higistavad ja röhitsevad munasügajad. Aga miskipärast peame me siiski neid armastama.“ Ta vangutab pead. „Peame neid armastama. Looduse vingerpuss. Kooselus on nad talumatud, aga maha neid lasta ka ei lubata.“

Ja nende sõnadega kummardub ta minu poole, suudleb mind pehmete ja kuivade huultega põsele ning vaatab mulle otse silma. Ta lõhnab puudri ning chai tee ja veel millegi taimse, ehk kanepi järele. „Sa meeldid mulle,“ ütleb naine. „Võid mind uskuda. See poiss on mu õetütre poeg, aga paraku pean ma kurbusega tunnistama, et sarnaselt paljude teiste meestega, ennekõike minu suguvõsa liikmetega, pole ta midagi väärt. Minu meelest on hetkel igati sobilik hetk enda käest küsida, kas sa ikka tõepoolest tahad teda. Sest – see on kõigest soovitus – me kõik võiksime praegu minekut teha ja randa minna. Näiteks alasti ujuma.“

Ta ajab end uuesti sirgu ja puhkeb taas naerma. „Ole lahke,“ tähendab Blix, „ja naudi seda kujutluspilti alasti ujuvast minust, mille ma just su pähe sokutasin.“

Seejärel torkab ta käe oma hiiglaslikku rinnahoidjasse ja toob sealt lagedale mingi pudeli aroomiteraapilise õliga, mida ma tema sõnul nuusutama pean, kuna see aitab mul rahuneda, toob endaga positiivseid võnkeid, sätib mu aura paika. Ta suskab pudeli mu nina alla. See lõhnab rooside ja lavendli järele. Ta lausub mingeid sõnu, mida ma päris selgelt ei erista, sulgeb silmad, surub lauba minu oma vastu, et meie teadvused ühte sulada saaksid, ja ütleb: „Kõigi hüvanguks ja kõigi vaba tahte kohaselt, nii see sündigu.“ Seejärel avab ta silmad ja vaatab ringi. „Nii, kullake, ma pean tagasi perekonna juurde minema. Pärismaalased hakkavad rahutuks muutuma. Üritavad välja selgitada, mis kadunud pojaga juhtus ja kas see on kuidagimoodi nende süü. Kuna nad on teda kasvatanud nii, et tal on ainult õigused ja nii edasi.“ Blix kirtsutab nina. „Mul on kahju, et ta sind midagi sellist läbi elama sunnib. Ma arvan tõepoolest, et selle poisiga on midagi väga mäda.“

„Võib-olla ta magas lihtsalt sisse,“ ütlen mina. „Või jäi sild lahtisesse asendisse kinni ja ta ei saa üle. Või siis jäi tal mingi smokingi osa puudu ja ta ei teadnud, millist laenutust mu isa kasutas, ja on nüüd eksinud ja ta telefon ununes laadimata.“

Blix naerab. „Jajah, ja võib-olla on ka Merkuur retrograadis või on tema jaoks lendamise järel ajavahe probleemiks või koguni päikeseplekid. Kes teab. Aga sinuga saab kõik korda. Sisukas elu. Pea seda meeles. Ma rääkisin sulle sellest. Sind ootab väga sisukas elu.“

Ta lennutab meile kõigile õhusuudluse ja purjetab tantsusammul minema. Ning sel hetkel kuulen ma parkimisplatsilt Whipple’i BMW undamist. Nad on kohal. Viiekümne kaheksa minutilise hilinemisega, aga nad on siin ja hapnik voogab taas ruumi, otsekui oleks keegi kuskil kraani jälle lahti teinud.

Ajan end ikka veel vappudes jalgele.

Me kuuleme sammumüdinat ning seejärel paiskub uks lahti ja seal seisab Noah, kelle välimuse põhjal tundub, otsekui saabuks ta mitte omaenda abielu sõlmimisele, vaid lahingustseeni filmima. Ta juuksed on püsti, ta pole habet ajanud ning ta silmad on otsekui tillukesed mustad täpid kesk verdunud valget merd – ja … ja … oh pühadevägi, tal on seljas smokingiga kandmiseks mõeldud särk ja jalas teksad.

Surun käe suu ette. Võimalik, et toon kuuldavale tasase piiksatuse. Midagi tuvi häälitsusega sarnanevat.

„Marnie,“ ütleb mees. „Marnie, ma pean sinuga rääkima.“

Ta talutab mu välja. Rohkemgi kui välja – mitte parkimisplatsile või kirikuesisele väikesele kõnniteelõigule, kuhu kõik kenad inimesed pärast teenistust jutustama kogunevad. Ei, ta võtab mul käest ja viib aasale kiriku teises küljes, sinna, kus pühapäevakool piknikke korraldab. Sinna, kus mind seitsmendas klassis esimest korda suudeldi. Steve Peacock. Ta vanemad on praegu kirikus ja ootavad, et mind abiellumas näha.

„Marnie,“ ütleb Noah ja ta suu on nii kuiv, et tekitab rääkimise ajal latsuvat heli. Tahan, et ta ei kasutaks enam mu nime. Tahan, et ta oleks normaalne ja rõõmus ja peigmehe moodi, aga seda pole loota. „Marnie,“ ütleb ta uuesti, „musi, mul on nii väga-väga kahju, aga ma kardan, et ma lihtsalt ei tule sellega toime.“

Ja maailm – suur, avar, kaunis maailm – kaob, kuivab kokku pisitillukeseks täpiks otse mu ees. Ma kuulen vaid vere kohinat kõrvus ja tajun sügaval sisimas, et mitte miski – mitte miski – ei ole enam kunagi mõistuspärane.