Читать книгу Kosjasobitamine algajatele - Maggie Dawson - Страница 5

MARNIE

„Oh issand, oli see vast häving,“ ütleb Noah autos. „Kapitaalne! Ja Whipple, sa ebard, kas sa suudaksid sõites sellise mulje jätta, nagu oleksid sa pisutki kaine? Nagu sa ei üritaks iga hinna eest täis peaga roolis vahele jääda? Me siin taga tahaks kangesti ellu jääda.“

Ma võin vanduda, et Whipple’i auto – uhiuus BMW kabriolett – näib kurve läbivat kahel rattal ning ta ise on täiuseni arendanud vasaku käe kahe sõrmega rooli hoidmise kauni kunsti, teises käes kokteiliklaas. Klaasist loksub punast jooki istmetele ja keskkonsoolile.

Ma istusin automaatselt tagumisele istmele ja siis hüppas Noah mu üllatuseks minu kõrvale, jättes Whipple’i üksi esiistmele, mis tähendab, et ta peab vestluses osalemiseks pidevalt üle õla kiikama. Ja iga kord, kui ta pead pöörab, kaldub auto mõistagi kursilt kõrvale ja tema surub jala veel kõvemini gaasipedaalile.

Oi, milliseks pettumuseks on tänane õhtu kujunenud. Ma tõepoolest ei taha oma abielu ämmaprobleemidega alustada. Mu ülemus Sylvie ütleb ikka, et midagi hullemat on raske ette kujutada. Ja nüüd, kus ma autos istun, kuulen kõrvus ema häält: „Sinust oli väga ebaviisaks terve õhtu selle vana daamiga rääkida! Sa oleksid pidanud kõigi teiste külalistega suhtlema! Pidu oligi ju mõeldud selleks, et sa oma peigmehe perekonna ja sõpradega tutvuksid.“

Ja nüüd siis suurim pettumus: kuulus Simon Whipple, kelle kohta ma igasugu fantastilisi asju olen kuulnud, osutus täiesti tavaliseks punase näoga, hirnuvaks ja ülekasvanud korbivennaks. Ja Noah näib tema juuresolekul iga minutiga kiirenevat taandarengut läbi tegevat.

Me oleme teel ühe nende järjekordse sõbra juurde, kellega ma Noah’ sõnul tutvuma pean. Tegu on kodulinnatuuriga, nagu Noah mulle ütles. Kohtumised kohalike veidrikega. Ta tõmbab mu enda vastu ja asub mu kaela imema, otsekui oleks tal plaanis mulle maasikas tekitada. Justkui tunduks talle, et tagumisel istmel istudes tuleb käituda nagu keskkooli ajal. „Püha kurat, mul on nii-nii kahju selle pärast, mis ma sulle enne kokku keerasin,“ ütleb ta liiga valju häälega mulle otse kõrva. „Jätsin su tädi Blixi kombitsate vahele.“

„Sa oled talle ikka täiega sees,“ teatab Whipple.

„On ju? Ta on nagu mõni lapsi sööv vanamutt metsast.“

„Sellepärast, et ta on nõid,“ seletab Whipple. „Marnie, sul veab hullult, et sa veel ühes tükis oled. Ma ütlesin Noah’le: „Mees, sa pead oma pruudi ära päästma. Muidu ta putkab su ema ja vanatädi käest pääsemiseks mägedesse.“

„See tüdruk küll mitte,“ teatab Noah. „Tema on mul peos.“

Tõmbun mehest eemale. Ta habe kriibib mind ja hingeõhk lehkab nagu pruulikoda. Näperdan salli, mille Blix mulle andis. See on imeline, sinise erinevates varjundites ja augumustriga, mis näeb niimoodi välja, nagu seda oleks meelega põletatud. „Kas ta on päriselt ka nõid?“ pärin ja mõlemad mehed puhkevad naerma. „Ei-ei, rääkige mulle sellest. Kas ta tegeleb võlukunstiga? Kas ta kuulub mõnda nõiakogudusse?“

„Koguduse kohta ma ei tea,“ ütleb Whipple, „aga mingeid loitse ta teeb küll täiega, on ju nii, mees?“

„Loitsusid ja nõiajooke ja kogu sellist kama,“ kinnitab Noah. „Tal on see värk nagu täiega käpas. Kui minu arvamust teada tahate, on kõik need asjad natuke üle võlli.“

„Ta tundub väga tore olevat,“ arvan mina. „Mulle ta meeldis.“

Noah nõjatub istmete vahel ettepoole, võtab Whipple’i paremast käest klaasi ja joob selle tühjaks.

Whipple naerab. „Kuule, see oli minu oma! Ma olen selle välja teeninud.“

„Mul on seda rohkem vaja, mees, ja pealegi oled sina roolis.“

„Rääkige mulle,“ uurin edasi, „mida ta teinud on? Te ei saa ju päriselt uskuda, et ta on nõid.“

Aga nemad on juba järgmise teema juurde liikunud ja arutavad nüüd seda, kas mingid tüdrukud, keda nad keskkooli ajast teavad, on ka peol, kuhu me kõik suundume. Keegi Layla-nimeline läheb ilmselt täiega leili, kui saab teada, et Noah on enne temaga konsulteerimata kellegagi kihlunud.

Vaatan aknast välja ja silmitsen mööduvaid maju: suuri häärberi tüüpi ehitisi, mille hiiglaslikud muruplatsid on ehitud ümber puutüvede keritud valgete vilkuvate tulukesega ning aknaid valgustavad jõulupuud. Astelpõõsaoksad, la-la-la-la-laa-la-lall-lall-laa. Nii suursugune, nii rahalõhnaline.

Küsin endalt, kas ma üldse kunagi sellesse keskkonda sobituma hakkan.

Mõtlen hiljem, kui naljakas on elu: kohtud Californias peol mingi suvalise kena kutiga, kes räägib sulle, kuidas ta kunagi filmistsenaariume kirjutas ja ühega oleks peaaegu asjaks läinud, aga siiski ei läinud. Ja ütleb siis, et nüüd ta töötab koolis ja armastab lapsi ning talvel lumelauaga mägedes sõitmas käia, ja hiljem voodis, kui ta on sinuga täiesti erakordseid asju teinud, räägib ta sulle sellest, kui väga ta sooviks inimesi aidata, ja sa ei suuda uskuda, kui väga sind liigutab pilk, mis seejuures ta silmadesse tekib, kui sügav ta ikka on ja kuidas need killukesed temast, mida sa näed, panevad sind temasse armuma – ja hiljem, palju hiljem, kui ta on sinu juurde sisse kolinud ning ostnud sulle viimase peal küüslaugupressi ja paari täiesti imelisi türkiissiniseid saapaid ja kirjutanud sulle laulu, mida ta kitarri saatel ette kannab, lähed sa tema kodulinna ja avastad korraga, oh hoidku küll, et tegu on rikaste inimeste üksjagu ära hellitatud pojakesega, kelle puhul silm igasugu asjade osas kinni pigistatakse, ja need inimesed ei võta sind sugugi automaatselt omaks, kui arvata välja üks ürgvana tädi, kes ei paista kellelegi teisele meeldivat.

Näete isegi, kui palju selles kõiges vastuolusid on. Ja sedagi, et sul tuleb sõlmida rahu inimestega, kellest saavad su hõimlased, ning õppida neile meele järele olema – ning just seda sa teedki. Aga selle õhtu järel tead sa ka seda, et vaatad meest nüüdsest hoopis teise pilguga ning oled tema kohta ühe uue asjana teada saanud, et on lausa ime, et ta on oma lapsepõlve sedavõrd rikkumatuna üle elanud ja sellisena su südamesse jõudnud.

Ja sa armastad teda endiselt kogu südamest.

Aga järgnevatel päevadel, koju naasmise järel hakkad endalt küsima, miks ta ei vasta tädi Blixi puudutavatele küsimustele ilma silmi pööritamata ja on pisut tõre, kuna sa ilma enne ta emaga konsulteerimata sellesama tädi teie pulma kutsusid. Ta vahetab teemat ja kui sina selle juurde tagasi tuled, ta ohkab ja teatab: „Oh, ta ei saanud loodetud raha ja niisiis kolis ta põhja poole ja muutus imelikuks. Ta vaatab kõiki alati sellise pilguga, nagu näeks ta neist otse läbi, kõige halva kihtidest läbi, otse põhja välja.“

Ja sina ütled selle peale midagi stiilis, et ehk ta imetleb neid nii-öelda halbu kihte (ise sõrmedega õhku jutumärke joonistades), ning mees ei jõua ära imestada, miks tädi Blix sulle korraga kinnisideeks on muutunud, ja sina väidad, et pole sul mingit kinnisideed. Ja ei ole ka.

Aga ometi küsid sa endalt, miks sa vabadel hetkedel, mil sul midagi muud mõttes pole, oma peas Blixiga juttu ajad. Sa küsid endalt sedagi, kas armastus on tõepoolest kogu universumi tõeline väljendus ja kas need sädemed, mida sa näed, on ka päriselt olemas. Sa kinnitad endale, et ta eksib sinu osas – sind ei oota mingi tohutult sisukas elu ja üllatused; sind huvitavad üksnes igapäevane armastus ja õnn tema õetütrepoja seltsis. Maja äärelinnas ja kolm last.

Ja mingil moel, viisil, mida sa ei oska seletada, tead sa, et see jutt ei veena teda mitte üks raas. Ja sedagi, et üksnes tema tundmisest piisab, et olla teel millegi endast võimsama poole, millest võib kogunisti saada sedalaadi salapärane ja pöörane asi, mida sa ei suuda iialgi kellelegi ära seletada. Nagu tookord, kui sa käisid planetaariumis, tõstsid pilgu ja vaatasid üles, miljardeid valgusaastaid esindavate tähtede poole ning tundsid end tillukese pulseeriva valgustäpi, hubiseva tulukesena universumis, aga midagi sellist ei saanud ju juhtuda.

Ja ehk sellepärast mu pea valutabki.