Читать книгу Minu Peterburi. Optimismi lühikursus - Mailis Hudilainen - Страница 8

Nõukogude Venemaal oli väga populaarne üks koomiline sketš. Tegelane perenimega Himaalaja toob lõunast tsirkusesse kaameli ning läheb direktori juurde akti vormistama. Kaameliga antud kaaskirjas on paraku tehtud väike trükiviga, saatja perenimi on kirjutatud väikese tähega: „Saadame teile koos himaalajaga kahe küüruga kaameli.” Direktor järeldab, et saadeti kaks eri liigist kaamelit. Kui Himaalaja asja selgitab, kõlab vastu küsimus: „Kuidas tõestate, et te pole kaamel? Kas teil tõendike on?”

Miilitsavormis onu laseb aeglaselt käe õlal rippuvale automaadile ning pöörab seda minu poole.

„Paigal!”

Borja haarab mind küünarnukist ning üritab praokil võreväravast eemale tõmmata. Tirin end lahti ja surun keha läbi pilu, poen tõkkepuu alt läbi ning torman üle väljaku. Nagu aegluubis, tunnen, kui aeglaselt liiguvad jalad. Tagant kostab: „Paigal, ma ütlesin!”

Vaatan tagasi. Miilits on Borjast kinni haaranud ning käh­vatab:

„Tule kohe tagasi või viskan alatiseks välja!”

Peatun. Kõhklen. Olukorra absurdsus on adrenaliini verre pumbanud. Tagasi pöörata oleks kaotus. Mina ei taha olla nõrgem. Hetk mõtlemist. Kuidas see kõik üldse võimalik on?

Ma tulin siia täiesti rahumeelsena ja pole miilitsa töö siin mind Kalašnikoviga ähvardada! Kuidas nii läks? Ma ei ole protestimarsil, ei ründa Molotovi kokteiliga valitsushoonet ega kutsu rahvast üles Putinit kukutama.

Ma lihtsalt tahan migratsiooniametisse konsultatsioonile saada.

Me istusime marsruuttaksosse kaks tundi enne asutuse avamist, et kindlalt jutule pääseda, arvestades, et vahet pole, kas tuleb pool tundi, isegi tund oma korda oodata.

Jõudsime kohale, leidsime aadressi... ning sattusime ir­reaal­sesse maailma. Miilitsamaja asub keset suurt tühja plat­si, mis on tänavast kõrge võreaiaga eraldatud ning meenutab pigem kasarmut või lausa vanglat. Suletud värava taga on tõkke­puu ning valvuriputka. Värava ees rahvas. Palju rahvast. Ootab kannatlikult oma kotikeste ja kompsukestega. Nagu kurikuulsa Ristide vangla^[1.] juures pool sajandit tagasi, no tõesti.

Väljas on krõbe talv, miinuskraadid tungivad naha alla esimese kümne minutiga. Rahvas ootab sumisedes kella kümmet, mil need väravad lüüakse külalislahkelt avali ja meil lastakse sisse voolata.

Tund aega lõõritame ja hüppame ja kargame ja naerame. Tulime, sest aastal 2006 ei saa migratsiooniameti kodulehelt midagi teada peale nummerdatud (mitte nimega pealkirjastatud) välismaalase-seaduste, nende juurde käivate ukaaside, määruste, otsuste, aktide ja korralduste, nii riikliku, linna kui kohaliku tähtsusega, ja infonumbri, mis annab sihikindlalt vastuseks ainult pikka tooni – minut minuti järel, iga päeva igal tunnil. See, et teame konsultatsiooniaega, tundub juba suure saavutusena – selleks oli tarvis mõni päev varem siia tunnine retk teha, küsida valvurilt viisakalt, siis nõudlikumalt, siis veel nõudlikumalt, kuni ta lõpuks pomises, et elamis­lubade küsimusi lahendatakse teisipäeviti ja neljapäeviti kümnest kaheteistkümneni ehk siis neljal tunnil nädalas.

Ongi peaaegu kümme. Värav hakkab liikuma. Kümme senti­meetrit. Kakskümmend. Pool meetrit. Jääb seisma. Tõkke­puu lendab üles ning valvur käsutab: „Kakskümmend!” Elevil tädikesed ja onukesed hiilivad rivistunult läbi väravapilu. Kahe­kümnenda järel tõstab valvur käe ette. Rohkem ei saa.

Ootame jälle. Protseduur kordub poole tunni pärast. Seekord pääseb läbi kümmekond õnnelikku. Varsti jõuab kätte meie kord. Ainult et rahvast tuleb aina juurde, nad ronivad esimeste sekka, seletades: „Ma olin järjekorras. Nimi selline”, ja näitavad salapäraseid paberilipikuid. Peale neljandat sisselaskmist on ihaldatud pilu käeulatuses. Nüüd saan küll sisse. Kohe kindlasti. Juba tõkkepuu tõusebki.

Aga valvur laseb käe minu ees alla. Ootame. Kell liigub keskpäeva, mil konsultatsiooniaeg lõppevat. Liikumist ei ole. Kuni, kolm minutit enne kahteteist hakkab värav tagasi lohisema. Lohisebki kinni, valvur ronib oma putkasse. Siinpool väravat inimesed sumisevad, karjuvad välja perekonnanimesid ja valguvad laiali.

Mis siis ikka, tuleme ülehomme uuesti.

Neljapäeval oleme platsis kell seitse hommikul. Ikkagi mitte esimesed. Kümneks tuleb „privilegeerituid” – neid, kes asuvad imekombel järjekorras esimesteks – ühekaupa juurde. Pool kaksteist kordub absurdini sama näitemäng. Minu ees laseb miilits käe alla ja vangutab pead.

Käes on 28. detsember, viimane konsultatsioonipäev enne uusaastavaheaega. See kestab sel aastal neliteist päeva. Ma pean sisse saama. Lihtsalt pean. Hakkan pahandama, jalgu tampima ja oma õigust nõudma. Üle miilitsa huulte liugleb halba ennustav naeratus. Jätkan oma. Nüüd ta lasebki käe Ka­lašnikovile.

Mida paganat? Kes ta selline on! Ärgu tulgu siin! Ma tahan! Mul on õigus! Ma lähen!

Murdsin läbi! Murdsin lambakarjamentaliteedist välja! Olin otsusekindel, riskisin, käitusin reeglitele vastupidi, näh sulle.

Oma teele triumfikaari manades jõuan poolpimeda, kulunud ja pisut hirmutava trepi kaudu üles ning näen kitsukest koridori, puupüsti rahvast täis. Uks ametnike juurde tundub asetsevat koridori umbsooles, kus seisavad õnnelikud – need pääsevad sisse, ülejäänud moodustavad läbipääsmatu haigutava ja uriseva inimseina. Seina komandandiks on väga tähtsa näoga tädi, kes hoiab käes paberit ja tegeleb pere­nimede väljahõikamisega. Sellest skeemist ma ei püüagi aru saada. Ükshaaval kõik.

Kaugustes sirab infostend. Vast on selle all ka avalduste pakid ja muud vajalikud paberid saadaval?

Murran jälle läbi, ei-ei, mis te nüüd, ma ei ürita ukse poole trügida, tahan stendi uurida; palun, ärge muretsege, olen siin esimest korda, vajan infot – ah esimest korda, sa vaeseke, kust maalt, kas sinna viisat kah vaja on; a mul pole, minul on kergem, ei kujuta ette, kuidas hakkad asju ajama; mina korjasin pabereid neli kuud; jajah, minulgi läks umbes nii palju; aga mis pabereid teilt eluaseme olemasolu tõestamiseks nõuti, kas tõesti ainult neli, mina korjasin üheksast erinevast asutusest; mis, kas fotod peavad olema mustvalged matil paberil, aga mul on värvilised; ei, pole mõtet proovida niisama löögile saada, minge lugege stendi – jah, seda ma proovingi hetkel teha – mis sellest stendist kasu on, nii või naa annavad nad erinevaid juhtnööre; ah et kust avalduste blankette saab? – neid annab ametnik, kui on taotleja andmed kahte raamatusse kandnud – appi, kas tõesti olen jõudnud pärale.

Stendil on suurte tähtedega kirjas, et konsultatsioonile saab vaid üks kord (elus?) ja elava järjekorra alusel. Selge, ootan elavas järjekorras edasi.

Ah et proovite ikka saada või, ei tasu, konsultatsiooniaeg juba lõppenud – aga mida teie ootate? Me hakkame juba pabereid sisse andma, te minge pange ennast kirja – ma ei mõista, kas mingi ametnik registreerib? – jah, seda ka, aga selleks vaja enne konsultatsioonile saada – jumal hoidku, kuhu siis kirja panna, kus see ametnik on – ta on sees – aga kus kirja panna... Siinsamas, oh.

Adun lõplikult, et info, mida muudes riikides jagatakse lahkelt, on siinmail salastatud. Tädid seletavad surmtõsiste nägudega – justkui vahetaks sõjasaladusi –, kuidas paberid õigeks ajaks kokku ajada. Vestluspartnerid vahetuvad sekundite jooksul, mõni ohkab, kui teine patsutab rahulolevalt pirakat portfelli... Panen kõrva taha veel nii mõndagi olulist, kuigi olen nädalate kaupa kildhaaval internetifoorumitest infot välja sõelunud; näiteks, et karistusregistri tõend kehtib ametnike silmis tervelt kuus kuud, tervisetõendite pakk kolm kuud, mingi salapärane vorm F-9 ja muud tähenumbrilised asjandused aga vaid ühe kuu.

Inimmass vahetub mõne tunniga, mil nurgas kükitan, ajutise elamisloa inimesed lahkuvad, nüüd kurdetakse kurbi alalise (ehk viieaastase) elamisloa saamislugusid. Ehk vastu­võtuaja lõpus jõuan nina ukse vahelt sisse pista, et avalduse blankett kätte saada? Eiran ajudes laksuvat pissihäda.

Järsku saabub viisakalt riietatud mees, laveerib oskuslikult kõikidest mööda, ignoreerib kiviilmel hõiget „Meesterahvas, siin on muide järjekord!”, imbub tädide ringkaitsest läbi ja kaob teisele poole ust. Järjekord pahandab, nördinud hääled astuvad elavasse vestlusesse, kuivõrd jultunud ja häbitud egoistid mõned ikka on. Kostab pinisevaid sajatusi: „Mats!” ja „Korralagedus” ja „Kuidas selliseid veel maamuna kannatab!”, kuid keegi teine sisse ei saa. „Mats ja jõhkard” väljub rahuloleva ilmega tunnikese pärast, tema selja tagant kuuleb: „Vastuvõtt lõppenud.”

Neli minusugust üritavad rünnata ligipääsmatut kabinetti, kuid ukse tagant tehakse ühemõtteliselt selgeks, mis neist arvatakse, ja seda sellisel toonil ja sõnadega, et isegi mind siiani imestama pannud stoilised ilmed muutuvad jahmunuiks. Rahvas laseb välja kollektiivse ohke, ajab vammused selga ning kaob pika koridori hämarusse.

Lõpuks pääsen ka mina ligi ihaldatud uksele, millelt leian lohakalt teibitud kapsastunud paberilehe. Loen, et konsultatsiooniajad on kolmapäeviti kahest neljani.

Kaks nädalat ründamist ning tulem: ründasin küll õiget kindlust, kuid valel ajal. Eks siis järgmisel aastal algusest peale.

Lihtne. On alanud ellujäämiseksam. Iga isuäratav elukoht seab oma nõudmised, ja Peterburil on suva, et mina teda tegelikult isuäratavaks ei pea. Temal on vaja toota uut elanikkonda, sikke lammastest lahutada, et kasvatada oma hinge kandjaid. Peterburi genius loci toimib piibelliku põhimõtte järgi: „Keisrile keisri oma ja jumalale jumala oma.”

See on immigrantide linn, läbi ajaloo ja ka praegu. Pärast asutamist 1703. aastal kasvas Peterburi elanikkond sunniviisilise ümberasustamisega, valitsus kihutas ehitustöödele kümneid tuhandeid inimesi. Lisaks tõid aadlikud linna oma pärisorje, kellest sai nende arvukas teenijaskond. Olukord muutus 19. sajandil. Peterburist sai koht, mis ahvatles talupoegi materiaalse heaolu parandamise ja ambitsioonikate tulevikuvälja­vaadetega. Linn kasvas plahvatuslikult. Enne pärisorjuse kao­tamist oli Peterburi vaevalt poolemiljoniline, 20. sajandi alguseks aga Londoni, Pariisi ja Konstantinoopoli/Istanbuli järel suuruselt neljas linn Euroopas. 1900. aastal olid esimese põlvkonna immigrandid tervelt 69% elanikkonnast. Tulevased ajaloolised vapustused seda tendentsi ei muutnud, vastupidi, Peterburi taastus revolutsioonijärgsest kodusõjast ja Teisest maailmasõjast just tänu sisserändele. Oktoobrirevolutsiooni eel 1917. aastal mahutas Peterburi, sel ajal Petrograd, 2,3 miljonit elanikku, kolm aastat hiljem oli neist alles vaid 740 000. Kolmkümmend aastat taastumist ja kolme miljonini jõudnud rahvaarv olid justkui tarvilikud selleks, et depopulatsiooni­tragöödia korduks veel drastilisemalt – blokaadiaastatega kahanes toona Leningradi nime kandnud linna elanike arv kolmelt miljonilt poole miljonini. Ka selle kaotuse tegid sisserändajad mõne aastaga tasa...

Praegugi toitub linn Venemaa edasipürgivamatest ja üle­meelikumatest noortest ja mitte nii noortest kodanikest. Tasub tutvusringkonda uudistada, kui selgub: see on pärit Naltšikist, too Severodvinskist, Tverist, Novgorodist, Arhan­gelskist, Murmanskist... põhiliselt venelased väga lõunast, väga põhjast või ümberkaudsetest oblastitest. Tänu neile Peter­buri elus püsibki ja suudab oma erilist hinge hoida ning seepärast antakse siin kõikidele võrdsed võimalused.

Võimalused, mitte kingitused. Olles ise sündinud tohutu sünnitraumaga, elamiskõlbmatule põhjamaastikule soid kuiva­tama, ei arva Piiter^[2.], et tema elanikel peab kergemini minema. Ta ei loobi sulle kaikaid kodaraisse, laseb vaid oludel endil panna inimese imehästi paika.

Sellest ajast peale on minu pealesunnitud hobiks seista välismaalasi kantseldavate riigiasutuste järjekordades tundide viisi, jõuda kõikjal ühtemoodi välja nägevasse pimedasse koridori, oodata, oodata, oodata, kuulata õudusjutte, saada kord neljast löögile, kuulda haukumist selgituste asemel. Kordagi ei lähe asjad nii nagu ametlikult kirjas. Ikka osatakse inimesi ignoreerida ning moraalselt ruineerida, sajal erineval viisil. Vastuvõtuajad muutuvad kellegi suva järgi iga mõne kuu tagant, bürood võistlevad loomingulisuses, kuidas, miks ja millist paberit nõuda ja välja anda...

Mõnes järjekorras seisad kannatlikult, sest tead, et järjekord on tekkinud sinu teenindamiseks, mitte alandamiseks. Siin vastupidi. Kui palju ma ennast ka ei kutsu korrale mõttega, et bürokraatia vohab kõikjal maailmas ning riiklikud institutsioonid olla kõikides riikides ajukepp, idaneb minus kahtlus, et vaatamata ilusatele selgitustele ja uuendusprojektidele on kogu see tramburai osa Venemaa suurest plaanist inimest alandada ja kottida, kuniks too väljub eneseväärikuse tükeldamismasinast alandliku ja kuulekana ehk siis õige Vene kodanikuna.

Tõele au andes ei seisne migratsiooniameti (ning kõikide teiste ametite) talumatus mitte niivõrd paberimajanduses, kuivõrd suhtumises. Ikka ja jälle turgatab pähe salmike „Без бумажки ты букашка, а с бумажкой – человек!^[3.]” – „Paberita oled putukas, paberiga aga – inimene”.

Kui tahan võtta näiteks laenutusest paati, et sellega pisikeses tiigis sõuda, pean ma valvurionu ees passiga lehvitama. Jah, ainult pass sobib, teisiti pole paslik tiigis aerutada, range härra nõuab passi pandiks, et ma paati mööda maad ära ei tassiks. Et ma tunneks tiigi peal end sellesama putukana, kellelt õigused ära võetud...

Meenub täiesti tühine hetk Peterburi ülikoolis vahetusüliõpilaseks registreerumiselt, kuhu jõudsin tükeldatud pöidlaga. Tükid oli arst ilusasti kokku pakkinud ja kipsi pannud, aga parema­käelisele inimesele tekitas see mõneks nädalaks võimetuse käsitsi kirjutada. Ent välisüliõpilastalituse ametnik keeras oma võimu niipidi, et pidin hoolimata kipsis pöidlast kolmeleheküljelise biograafia ja avalduse ise sellesama käega kirjutama. Küll mitte tema silme ees, sain vähemasti kodus ponnistada. Enne võttis ametnik minult käekirjaproovi ning võrdles seda hiljem toodud paberipakil olevaga.

Sel ajal, kui üritan migratsiooniametis löögile saada, vahetub seadustik ning ajutisest elamisloast lõigatakse ära tööluba, mida tuleb nüüd taotleda eraldi asutuses. Sean sammud ka sinna.

Ei jõua veel kangialusest tööameti sisehoovi pöörata, kui näen inimseina, tavalisest topelt tihedamat ja kolmekordses suuruses. Näod eranditult lõunamaised: Usbekistan, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan on siia oma „saadikuid” seadnud, selg selja vastu nii tihedalt kokku litsutuina, et terve sisehoov näib hingavat ühes rütmis, poolkaares räämas trepi ees, mis tipneb kiitsaka metalluksega. Kahtlust pole: sissepääs. Kuid lukus.

Mõne minuti pärast uks avaneb. Esimesed read tihenevad, rida-realt seletatakse tagaolijatele: „Uks-uks-uks-uks.” Inim­laine õõtsatab selle poole, väljapiiluv nägu karjatab midagi ning lööb ukse kinni. Jälle viiakse sõna edasi: „Kinni-kinni-kinni-kinni” ning mass valgub mõned sammud tagasi.

Seisame. Iga viieteist minuti tagant lööb uks jälle rahva seas laineid: „uks-uks-uks... kinni-kinni-kinni”. Kui keegi näitab üles õhinat uksest sisse murda, räuskab mees sissepääsu tagant midagi. Rida-realt kostab tahapoole: „Miilits-miilits-miilits” ning hirmust valgub mass juba mitu meetrit tagasi. Uskumatu vaatepilt – kui ei peaks ise sellest mingil ajal läbi murdma.

Ma ei proovi. Imetlen vaadet, hullumisest lollakas irve näol, ning lähen koju. Tulin veenduma, kas tõesti võib siingi minna löögile pääsemiseks kuid.

Võib.

Uus hobi annab võimaluse pajatada õuduslugusid igaühele, kes küsib ja kes ei küsi ka. Vastu kuulen samalaadseid, kui ehk mitte kohutavamaid jutte. Minuga ühtemoodi tunnevad end paljud venelased. Neilegi jätkub bürokraatia hammasrattaid küllaga. Näiteks: teistest Venemaa osadest sissesõitjatele kehtib reegel, et sissekirjutuseta võib linnas viibida sõidupileti säilimisel vaid kolm kuud, kuid üürileandjad sisse­kirjutust teha ei taha. Igal inimesel peab peale kodaniku passi ja välismaapassi olema veel hunnik muid pabereid: INN (isiklik maksukohustuslase number) ja kohustuslik kindlustuspoliis ja kindlustuspoliis tööandjalt ja pensionikindlustus ja siis igasugused salapärased vormid nagu 2-NDFL või 3-NDFL, F-9 või F-5. Iga paber vormistatakse omaette asutuses, mille nime märgib mõistatuslik tähtlühend: UFMS (OUFMS, FMS), FNS, PFR, FSS, FOMS, SZN, US, GKU, GTsŽS, ESZN... Asutused on linna peale laiali puistatud ja alati ülerahvastatud. Kultuurilinn Peterburi häbeneb seda bürokraatiat nähtavalt ning paigutab kõik asutused võimalikult mahajäetud paikadesse, remontimata majadesse. Riigiasutused ei uhkelda nii nagu Moskvas, heal juhul leiab kangialusesse peitunud ukse kõrvalt tagasihoidliku sildi. Ühtegi neist ei saa esimese külastusega vallutada; enamasti ei tea ka kohalikud, mis pabereid neilt üheks või teiseks tegevuseks nõutakse – ja seda infot jagatakse ainult näost näkku.

Ka kohalikel läheb silme eest mustaks, kui nende nina ees uksi prõmmitakse, altkäemaksule viidatakse või valvurisündroomi käes vaevlevad tegelased oma musklit näitavad. Kõik nende lood lõpevad ühesuguse tõdemusega: „Röökisin ja röökisin, rahunesin siis maha ja leidsin kaudse tee.” Palgatakse inimene, kes tegeleb paberimajandusega sinu eest (see on Venemaal arvestatav karjäärivõimalus, muide. Isegi välispassi vormistamine on nii keeruliseks aetud, et ettevõtlikud tegelased üürivad asutuse kõrval asuvas poes meetrikese ruumi, tassivad sinna arvuti ning teenivad protseduuride selgitamise ja ankeetide täitmisega arvestatavaid summasid), või pöördutakse ühte kahtlastest büroodest, mis lubavad hankida ükskõik mis ametliku dokumendi, mis on kas mitteametlikult vormistatud – või on ametnik labaselt ära ostetud. Peale selle seiratakse pidevalt tutvusringkonda: ehk on kellelgi suhteid tähtsa inimesega, kes probleemi ühe telefonikõnega lahendaks. Kohalikud suhtuvad sellesse filosoofilise, kuid leierdatud tõde­musega: „Ajalooliselt on välja kujunenud, et Vene valitsus ei hinda inimest millekski, kasutab ära. Kuidas saaksimegi temasse teisiti suhtuda? Ikka küljetsi-küljetsi tuleb mööda hiilida.” Levinud arusaam on, et ametlikud nõudmised sepitsetakse meelega niivõrd vastuolulised, et kohalik nõustub: „No lähme maksame onule, küll onu joonistab meile paberi.”

Mina korjan piraka paki pabereid ning jõuan poole aasta pärast juunikuus neid sisse andma. Need vaadatakse läbi, naeratatakse ning hakatakse loetlema põhjusi, miks ma elamisluba kvoodiväliselt (olen kodanikuga abielus) taotleda ei saa. Aastaks väljaantud immigrandikvoot on juba märtsis täis, nii et neiu, tulge aasta pärast uuesti... Või... või mis? Ametnik rõhutab, et hetkel ta minu heaks midagi teha ei saa, ning hüüab: „Järgmine.”

Olen nördinud, olen murtud, olen püha viha täis, sest tean, et kõik need põhjused on näpust välja imetud. Vastan kvoodivälise elamisloa taotlemisele iga parameetri järgi, aga tema keeldub! Hakkan juba Borjale halisema, kui tema katkestab mind ja lohutab: „Sain teada, peame vaid ametnikule 60 000 rubla^[4.] tooma ja probleem lahendatud.”

Trambin jälle jalgu: ma ei saa altkäemaksu anda. Ei saa kõiki põhimõtteid vetsupotist alla lasta. Kas hakkamegi nüüd niimoodi käituma? Kuuskümmend tuhhi elamisloa eest, siis nii ja nii palju tööloa eest ja siis veel Borja sõjaväekohustus ja veel tuhat asja?... Ei. Ma ei nõustu. Lõpuks on mul aastane viisa, mida saame Eestis uuendada. Löön käega. Loobun. Otse ei saa, kõver tee on põhimõtteliselt vastumeelne. Jään seisma.

Peterburi eksam saab otsa. Kukkusin haledalt läbi, lasin asjaoludel endast jagu saada, vandusin alla.

Peterburil ei ole sellest sooja ega külma. Ka minusugustele on siin koht. Mina esimesel hetkel ei mõistnud, vaid lugesin välja üheti mõistetava sõnumi: „Siin pole sa küll vajalik.” Seda Peterburi vajaski, et ma ise otsustaksin. Seejärel tõdes: „Tere tulemast väikese inimese kasti.”

1 Peterburi juurdlusisolaator nr 1 sai rahva seas nime Krestõ (Ristid) oma ristikujulise põhiplaani tõttu. See vangla oli üks suuremaid ja kurikuulsamaid Venemaal. [ ↵ ]

2  Piiter – Peterburi rahvapärane nimi. [ ↵ ]

3 Fraas Lebedev-Kumatši „Bürokraadi laulust”. [ ↵ ]

4 60 000 rubla – toonases vääringus 1714 eurot. Rubla-euro kurss on viimase kuue aasta jooksul üsna palju muutunud: 2008. aastal oli 1 euro ligikaudu 35 rubla, 2014. aastal on 1 euro ligikaudu 50 rubla. [ ↵ ]