Читать книгу Minu Peterburi. Optimismi lühikursus - Mailis Hudilainen - Страница 9

Teadagi ei sündinud Peterburi iseenesest, elanike tujust kobarduda kuhugi, kus mugav on. Peterburi on Venemaa esimene planeeritud laps, ihaldatud laps, kelle missiooniks sai piltlikustada issi suurejoonelisi plaane.

Peterburi on mõeldud dekoratsioonina protsessile, kus väike­sest maismaariigist kujundati võimas Venemaa mereimpee­rium, sõnastas tabavalt üks Vene ajakirjanik. Peterburi mis­sioon ongi olnud loomisest peale kahetine: ideaallinnana eputada nii välja- kui sissepoole. Maapealne paradiis, milleks Peeter I oma sünnitist kutsus, pidi ütlema sõna sekka nii Venemaa kui Euroopa arengus. Kuid sündinud sohu, ei osanud linn muud, kui minna tüüpilist kristlikku (õigeusklikku) teed mööda: ülenduda kannatuste kaudu.

Peterburi lihtrahvas kutsus linna hoopis teiste nimedega: Soome raba, Antikristuse sünnitis ja muud, mis vihjasid neid paradiisis ohjeldavatele elutingimustele. Kaugustest tundus linn aga kullaauguna, kus päevad mööduvad naudiskledes. Muu Venemaa lihtrahva seas levisid kuulujutud, et isegi kerjustele jagub Peterburis külluses teed, kohvi ja valget leiba. Joobunud vabaduse ja rikkuse illusioonidest, ei tulnud lihtsakestele pähegi, et Peterburis võivad inimesed vaevelda.

Seisuslik ja saksik linn purustas õnneotsijate ootused. Kontinentaalse kliimaga harjunud Venemaa elanike tervisele on meie Soome lahe rõskus ja tuuled täiesti vastunäidustatud. Peterburi soine pinnas ja Neeva mõjud põhjustasid sisserännanutel reumat, liigesehädasid ja ennekõike kopsuhaigusi, mis viis paljusid hauda. Peale haiguste saatsid mujalt Peterburi kolinuid pidev nälg ja tööotsingutes kopikata seiklemine. Kuid kõige hullem löök oli sisserännanutele nende sotsiaalne seisund. Põhilised kannatused tulenesid oma alaväärsuse, kokkusurutuse ning heidikurolli teadvustamisest.^[1.] Peterburi muutus üha enam sotsiaalseks tupikuks, millesse viivad kõik teed, kuid väljapääsu pole. Justkui sellest vähe oleks, 20. sajandi esimesel poolel elas linn üle kodusõja, repressioonid ja seejärel blokaadi vapustused.

Kultuurne intelligents jäädvustas sadade tuhandete tõdemust: Peterburi ei ole elamisväärne linn. Vaimuhiiglased, alus­tades Fjodor Dostojevskist – seejärel Aleksandr Blok, Anna Ahmatova ja teised vene kirjanduse hõbeajastu esindajad, hiljem Tsvetajeva, Zoštšenko ja kümned teised, kujutasid oma loomingus linna kriisiaegu, mis sünnitas erilise pingelise ja valuliku atmosfääri, ning ainukest väljapääsu sellest – loomingut, vaimset elu. Georgi Fedotov, peale revolutsiooni eksiilis tegutsenud ajaloolane ja filosoof, hüüatas nii täpselt^[2.]: „Kohutav linn, ebainimlik linn! Loodus ja kultuur ühinesid siin selleks, et inimhingi ja -kehasid ennekuulmatult piinata, surudes ränkraske pressi alt välja vaimu essentsi. Päikeseta taevas, löga jalge all, kivist sisehoovide kaevud kesk vanglaid ja paleesid – kalmistumülka väljavaatega majad-kirstud, tuberkuloos ja tüüfus, kurnatud vaevatud näod... Mujalt tulnuile tundus see linn põrguna. Ta nõudis loobumist – päikesest, maast, rõõmust. /.../ Ta nõudis askeedi elu ja märtri surma. Surra õnne nimel, et sündida loomingu jaoks.”