Читать книгу Meie hingede võlad - Maimu Berg - Страница 4

Ma elasin aastaid koos kirjanik Vaino Vahinguga. Kui ma pärast Vahingu surma ilmunud kogumikust „Vahing“ lugesin kaasteeliste mälestusi temast, leidsin sealt teistsuguse inimese kui see, keda mina tundsin ja armastasin. Kui ma püüdsin lugeda, mõistetava vastumeelsuse ja solvumisega, Vahingu enda mälestusi, tema valgetesse vihikutesse kirjutatud päevikuid, oh, ma mäletan neid pikuti pooleks murtud vihke Vaino põuetaskus, kuhu ta visalt sissekirjutusi tegi ja mida ma sel ajal mitte kunagi ei lugenud. Mitte huvi puudumisest, vaid austusest teise privaatsuse vastu. Jah, kui ma lugesin neid, juba raamatuiks saanutena, aastaid hiljem, jäid need mulle ehmatavalt võõraks. Inimesed, kes sealt vastu vaatasid, sündmused, millest seal juttu oli, olid minule omal ajal paistnud paljuski teistsugused. Nii mõndagi mäletasin teisiti. Mõnest asjast sain teistmoodi aru. Sellest, mis mulle oli oluline, libiseti kergelt üle või seda ei puudutatudki. Jätsin lugemise pooleli ega ole seda tänini jätkanud. Hoolimata sinna kätketud aja vaimust ja tükikesest kultuuriloost. Mulle on sellest vähe. Minu jaoks jääb kõlama midagi muud. See muu, mida ma välja öelda ei taha, matab kõik ülejäänu. Vahetevahel meenutan, ei tea isegi miks, just neile päevikutele mõeldes õunapuu otsa roninud ja sealt murdunud oksaga alla sadanud purjus Vahingut, õnnetut inimest, kelle kohta keegi literaat irooniliselt ütles: Kagu-Eesti Hemingway. Aga sellega ma pole nõus. See oli mõeldud pahatahtliku pilkena, see oli madaldamine, oli kadedusest öeldud.