Читать книгу Meie hingede võlad - Maimu Berg - Страница 6

Oma töös Soome Instituudis tuli mul korraldada kümneid kohtumisi kirjanikega. Sain seda tehes tuttavaks peaaegu kogu Soome kirjandusliku eliidiga, osa neist on nüüdseks kahjuks juba teispoolsuses. Kohtumisi ette valmistades, eriti aga pärast, kui autorid olid esinemisest veel elevil, tuli nendega suhelda, neid õhtusöögile viia ja kirjandusliku õhtu juhtimiseks nende loomingut tundma õppida. See oli töö, aga väga meeldiv ja arendav, nii mõnigi kirjanik tuli sedakaudu lähemale.

Annika Idströmiga kohtusin kõigepealt hoopis Visby loomemajas, eriti kõrvetaval ja kuival suvel, mis päädis Estonia katastroofiga. Kui Visbyst, tegelikult küll Slite sadamast augusti alguses ära sõitsin ja Gotland-Ojamaa põuapalavusest haige ja kuumusest väreleva, justkui leegitsevana, kuigi metsatulekahjusid imekombel ei olnud, minust maha jäi – lahkusin sealt laevaga otse Saaremaale –, siis tundsin selgesti läheneva õnnetuse eelaimust ja seda, et see õnnetus on seotud merega. Ojamaal oli aeg läinud ringi kolades ja kirjutades ning uusi tutvusi sõlmides. Annikaga sõitsime koos Stora Karlsöle ja seal, mööda saart, kuhu autosid ei lubata ja kus juhuinimesed ööbida ei tohi, jalutades, linde jälgides, suitsulesta närides, õunu süües ja õlut rüübates – kõike seda maiust võis sadamaputkast osta – jäi aega lobisemiseks. Naised (võibolla ka mehed?), olgu kirjanikud või kes tahes, vajavad teinekord südamepuistamist poolvõõrale inimesele, kes saladused endaga kaasa viib ja unustab, sest seal, kuhu ta läheb, ei huvita need kedagi.

Annika oli erudeeritud, andekas, kaunis nagu tippmodell. Ta jutt humoorikas ja tasane, mõnus oli teda kuulata, tema kõrval kõndida ja teda salamahti imetleda, tema leebet olemust, maitsekat riietust, sulavaid liigutusi nautida, puhas rõõm lugeda tema raamatuid, mis on niisama hingelised ja elegantsed nagu nende autorgi. Tookord olid Visby loomemajja juhtunud ainult naised ja kui sai teatavaks, et peagi saabub mees, see üksainus, kirjanik Moskvast, lõõpisime ja naljatasime, kuidas me hakkame seda meest kätel kandma ja üksteise võidu tema eest hoolitsema ja kuidas ta siis ühe meist välja valib ning kõik olid kindlad, et väljavalituks osutub Annika. Rootsi emakeelega Annika oli kirjutamiseks valinud soome keele, mida ta samuti täiuslikult valdas. Kord küsisin, kas ta pole kunagi mõelnud rootsi keeles kirjutada ja minu üllatuseks vastas ta, et kardab seda isegi katsetada. Ise pidas ta selle põhjuseks kunagisi teismelise aegseid konflikte. Rootsi emakeelega Kjell Westö näiteks on väitnud, et kirjutab kõik oma ajakirjanduslikud tekstid soome ja ilukirjanduslikud rootsi keeles.

Kutsusin Annika Idströmi mõni aasta hiljem kirjanikuna esinema Käärikule, kus instituut korraldas toonase traditsioonilise ürituse „Naiste november“ raames seminari. Annika tuligi ja vallutas publiku kiiresti ning jäägitult. Viimane kord nägin Annikat Helsingis Soome Kirjanike Liidu kevadkoosolekul. Kui küsisin, miks ta pole juba pikemat aega midagi uut avaldanud, tunnistas ta, et üks asi on parasjagu käsil, pikem paus kirjutamisse tulnud sellest, et ta oli vahepeal armunud. See oli 2010. aasta kevadel, järgmise aasta sügisel suri Annika pankreasevähki.

Ka teine mulle soome kirjanikest lähedasemaks saanud naine on nüüdseks lahkunud – Kaarina Helakisa suri juba 1998. aastal. Natuke enne seda, ühel meie viimastest kohtumistest oli ta elevil, sest tema tütar ootas oma esimest last ja Kaarina oli hakanud kirjutama ootava vanaema päevikut. See jäi lõpetamata. Nii talle kui ka Annikale mõeldes on mul tunne, et need kaunid andekad inimesed olidki otsekui teisest ilmast, omamoodi eluvõõrad ja eluhaprad, elasid loomingu ja armastuse lummuses. Nagu ka suurepärane novellist Raija Siekkinen, kellega samuti kokku puutusin. Raija oli omamoodi „õhus kõndija“, kellele tema ümber vohav tegelikkus korda ei läinud. Moetus palitus, kohmakates saabastes, näol õnnis äraolek. Temagi pole enam üle kümne aasta elavate kirjas.

Kaarinat kohtasin esimest korda siis, kui ta koos kahe teise kirjaniku, Leena Laulajaise ja Outi Pakkasega tuli Tallinna visiidile, ma enam ei mäleta, miks täpselt. Nad pakkusid toredat vaatepilti, nii toredat, et nende külaskäigust Sirpi kirjutades raiskasin kolmandiku tekstist naiskirjanike välimuse kirjeldamisele. Kõrgete põsesarnade, kitsaste piklike silmadega jaapanlannalik, kuigi heledapäine Kaarina on mulle meelde jäänud kollases pikas kleidis, särav nagu päikesekiir, jalas kullakarva tossud. Hiljem kinkis ta mulle kullavärvilise käevõru, mis oli pikka aega mu lemmikehteks. Tema kui lastekirjaniku loomingut teadsin ma enne, kui me tuttavaks saime, kuigi ta on kirjutanud ka täiskasvanutele. Kuid kuulsust ja au tõi talle just kõige rohkem lastekirjandus. Kaarina lasteluules on nii huumorit, traagikat kui ka absurdi. Tema mälestuseks olen kirjutanud:

Kaarina Helakisale, varalahkunud soome kirjanikule