Читать книгу Meie hingede võlad - Maimu Berg - Страница 5

„Mis sul seal on?“

„Kanaarilind ühele neiule.“

„Aga mulle?“

„Otsekohene küsimus,“ naeratas Mees. „Võitja ei saa midagi.“

Naine vaatas kaugusse: „Öö ongi möödas. Ja päike tõuseb!“

„Alpi idüll,“ noogutas Mees. „Mäed nagu valged elevandid.“

„Nagu Kilimandžaaro lumi,“ ohkas Naine silmi kissitades.

Mees ümises omaette: „Jah, mu jänesepoeg. Aafrika haljad künkad.“

Naine silmitses teda teraselt: „Ohtlik suvi.“

Mees heitis kivi mägijärve: „Hüvasti, relvad!“ ja muigas irooniliselt: „Pidu sinus eneses.“

„Eedeni aed,“ nõustus Naine naiivselt. „Üürike õnn.“

Mees rehmas käega ja jäi kuulatama. „Kellele lüüakse hingekella?“

„Sulle,“ ütles Naine.

*

„Sina?“ üllatus Naine. „Vaat kus Lugu! Tulid Tundmatusse linna?“

„Tundeline teekond Tartust Vilniusse,“ muigas Mees.

„Mis sul seal kaenla all on?“ uudishimutses Naine.

„Meeter riiet tüdrukule,“ vastas Mees punastades ja kuuetaskuid kobades. Federation Proceedings kukkus rohule, selle vahelt lendasid lehed. „Machiavelli kirjad tütrele,“ kohmas Mees häbenedes.

„Vaata, seal on veel midagi maas. Piletid ja kavalehed?“ Naine silmitses pabereid lähemalt: „Ei! Kunstniku trahvikviitungid.“ Ta tundis kergendust. Kulurohus helkis „Alasti habemenuga“, mida kumbki ei märganud.

Meie kodus raamaturiiulis oli suur Hemingway pilt, see, kus ta on habemega, soonikus kampsunis. Neid tugeval pappalusel trükifotosid müüdi Moskva raamatukauplustes. „Hemmi“ armastati Moskvas, Venemaal. Alguses seisis pilt meil seal austusest, hiljem lihtsalt ununes riiulisse ja jäi alati ette, kui sealt raamatuid otsisime. Aga kõrvale me seda ei pannud. Möödus palju aastaid, sina olid juba teispoolsuses, minu elu läks edasi, kuni sattusin ühel päeval Hemingway majja Kuubal, Havanna lähedal Finca Vigias, kus ta elas 1939. aastast kuni 1960ndani. (Muidugi on Hemingway Havannas, tänaval, mida palistavad heade ameeriklaste nimesildid, ka nende heade hulka arvatud.) Kirjaniku magamistoa seinal, otse laia voodi vastas olid suured loomapead, safarite trofeed – antiloobid, leopardid, keerdus sarvedega mäletsejad jäikade klaassilmadega. Kuidas sai seal keegi rahulikult magada? Võibolla õnnestus uinumine tänu sellele, et väike ratastega laud voodi kõrval oli täis alkoholipudeleid. Trepihalli seinal oli pilt maja peremehest tema viimasel eluaastal. Sina ja tema oma viimastel eluaastatel, te olite sarnased nagu vennad, nagu absindijoojad Wiiraltil.

Ma armastasin sind, Vaino, naised armastasid Hemingwayd, naised armastasid sind. Armastusest aga ei piisanud. Drinking is a way of ending the day … Ernest Hemingway. Kõige enam olen minagi hakanud kartma õhtuid. Neile järgnevad ööd.