Читать книгу Moemaja - Maimu Berg - Страница 4

HULL BETTI. PESEMATA AKNAD. SÜDAMETU LEPING

PEALE BETTI PARKLAI polnud süngevõitu ja kergelt kloorihaisuses ruumis näha ühtki teist külastajat. Sellest hoolimata oli Betti sättinud ennast kõige hämaramasse nurka, nii et õuevalgusest pimestatuna ma teda kohe ei märganudki. Mina oleksin meelsamini akna alla istunud, et tänaval kõndivaid inimesi silmitseda, kuigi seal Kassisaba nukral uulitsal ei kõndinud suurt kedagi. Pealegi olid aknad tolmust hallid, ma ei salli pesemata aknaid. Määrata kohtumine sellisesse tundmatusse urkasse oli muidugi ekstravagantne. Ma küll täpselt enam ei mäletanud, aga kas Betti ei olnud juba vanasti edev ning paras teeskleja.

Betti viipas mulle kõheldes, nagu ei oleks ta kindel, kas mina ikka olen mina, aga seegi oli mäng, ma nägin teda läbi – Bettile meeldis esitada kügelevat ja ebalevat tüüpi. Selliseid tavatsetakse pidada arukateks ja järelemõtlikeks, kes oma väljaütlemisi ei parista, vaid põhjalikult kaalutlevad, ja kellest nende (tegelikult ju teeseldud) abituse tõttu arvatakse end üle olevat, nii et neile ollakse kärmelt valmis abi pakkuma. Minus aga tekitavad kõhklevad inimesed kärsitust, eriti nende vaiksed, sõnu otsivad ja otsekui nutused hääled telefonis. Nad on kuskilt välja õngitsenud su numbri, helistama on küll vaprad, aga siis habisevad närviliselt, et kas ikka Maimu Berg kuuleb ja kas ikka on aega rääkida ja mul on üks mure või pikem jutt. Alustaks siis sellest, et esitleks ennast. Tõsi, mõnikord ütleb selline helistaja kiiresti: „Olen mmmõmm-kõmm-km,“ ja lisab siis: „Teie mind muidugi ei tunne ...“ Kui ta oma nime selgelt välja ütleks, võib-olla siis tunneksin ka. Jah, ma tean, et mõjun arrogantsena, kui mulle helistavaid tundmatuid inimesi niimoodi halvustan, aga teadku nad, et iga telefonihelin teeb mind närviliseks, ma ütleksin, et isegi hirmutab, minu hääl võib „jaa“ vastates küll enesekindlana mõjuda, aga tegelikult olen tundmatut numbrit ekraanil nähes pinges – kes seal on, mis ta tahab? Meeldivaid üllatusi juhtub ju väga harva.

Imelik, aga Betti Parklai ma peaaegu tundsin telefonis ära, igatahes oli helistaja hääl tuhm ja pisut kärisev, mulle justkui kuskilt kaugest minevikust tuttav. Parklai, jah, aga muidugi mitte Betti. Ma isegi ei mäleta ta õiget eesnime, vist midagi nii tavalist ja põlvkonnalist nagu Sirje, Helle või Reet. Aga kui sul on perekonnanimi Parklai, siis ära loodagi, et keegi sind enam Sirjeks kutsub, siis oled ikka Betti. Mul oli Betti Parklai meeles küll, kui mitte muidu, siis kuulsa perenime tõttu, mille ta oli saanud oma kunagiselt mehelt, amsete aegade kultuskirjanikult Peeter Parklailt, keda kõik millegipärast kutsusid Vanaks Morgensterniks. Peeter Parklai esivanemad olid pärit Jõgeveste kandist ja nemad said oma perekonnanime sealse mõisahärra ning tuntud väejuhi järgi. Muidugi eestistatud kujul. Sellist asja tuli nimedepaneku ajal ikka ette.

Betti kogeles midagi telefoni, mina aga katsusin meenutada, mis nägu või tegu ta võiks praegu olla, omal ajal oli Betti olnud pikk kõhnapoolne naisterahvas, selliseks on ta vist jäänudki – olin teda paari aasta eest eemalt näinud, kõndis pisut kookus, pea maas mööda Viru tänavat. Pärast Tallinna Moemaja ajakirja Siluett toimetusest lahkumist (või lahkus enne hoopis Siluett, nii et kogu sealne seltskond jäi uute aegade tõmbetuultes kodutuks) oli Betti hakanud tegelema teadusega. Või mis teadusega nüüd, aga ikkagi. Esialgu uuris ta püütiaid, kirjeldas nende esinemist Tallinna vanalinna keldrites, mida ta paistis hästi tundvat. Imelikul kombel mõjusid Betti püütia-lood hämmastavalt tõepärastena. Mõnda aega kahtlustasin isegi, et üks agar püütia käis oma ennustusi kraaksumas Kirjanike Maja keldris Harju tänavas.

Hiljem aga sattus Parklai mingite materjalide peale, mis tundusid juba täiesti jaburad. Lugesin tema paari artiklit ühest teadusväljaandele pretendeerivast ajakirjast, neis püüdis ta lugejaid veenda, et ajaloolise Taani printsi Hamleti ema Gertrud olla olnud eestlane. Noh, niivõrd kui neil kaugetel aegadel sai rääkida mingitest eestlastest, aga ikkagi! Täiesti haige jutt! Küllap oli tegemist Parklai järjekordse väljamõeldisega, millest heal juhul oleks saanud mõne ilukirjandusliku jutukese vorpida, aga tema pretendeeris teadusele: artikkel oli kavalalt vormistatud, joonealuseid viiteid täis, kasutatud kirjanduse, arhiivide ja ürikute nimekiri aukartustäratav, kuigi seda kõike oli ju võimalik kokku fantaseerida. Muidugi, igaühel võib katus sõitma hakata, nagu tänapäeval labaselt öeldakse, imelik aga, et ennast soliidseks pidav ajakiri Betti luulu lausa teadusartikli pähe avaldas.

Kõik käis alla, isegi teadus- ja kultuuriväljaandeid ei saanud enam tõsiselt võtta. Ju nad ajasid seal oma teadusajakirjas kah mingit sensatsiooni taga. Aga siin nad eksisid, Hamleti ema ei huvitanud meie tänapäeva kodumaiseid masse kuigivõrd, ta polnud tegelane tõsieluseebis, ei otsitud superstaar ega meeleheitel koduperenaine. Kuigi, stopp! Seda viimast ta vist ju oligi ... Kogu niinimetatud stoori oleks kõlvanud unelmate printsi naiseotsimise saatesse, aga Gertrud oli Bettil muidugi hoopis midagi muud ning ka kuningad ja printsid olid paraku aastatuhande jagu hilinenud ning ammu tolmuks saanud.

„AJALUGU ON NAGU SOO, kuhu vajud nagu loom,“ oli kunagi keegi koolilaps oma kontrolltöös targasti öelnud. Kellelgi peale mõne erialafanaatiku polnud tänapäeval enam tahtmist ajaloosohu vajuda. Teisalt siiski imelik, et ka ajaloofriigid ei reageerinud kuidagiviisi Betti Parklai hullumeelsetele artiklitele, keegi vist ei tahtnud oma nime ullikese omaga kõrvuti näha. Mõned ehk koguni kartsid, et Parklai „uurimuses“ võib peituda tõetera ...

Mida see Hamleti ema vaim siis nüüd minust tahtis? Ta oli juba mõnda aega telefoni seosetut juttu ajanud, mille põhiline mõte oli siiski selge – me peaksime kokku saama. Teesklesin ääretult hõivatud inimest, polnud tahtmist segasega kohtuda, aga teisest küljest ...

„Milles siis ikkagi on asi?“ küsisin – see oli juba väike järeleandmine.

„Oi, see on pikem jutt, ehk ikka võiksime kuskil trehvata?“ Trehvata!

Niisiis istusime Betti Parklaiga kesklinna servas hämaras kohvikus ja olime juba läbi võtnud kohustuslikud teemad nagu ilm ja kirjandus: ilm ei pakkunud midagi erilist, uuema aja kodumaisest kirjandusest olime ka mõlemad üpris kaugelt mööda käinud, meenutasime oma varasemaid kokkupuuteid – töötasime natuke aega koos –, enne kui Betti oma päris jutuga lagedale tuli. Tema tahtvat mälestusi kirjutada! Kehitasin õlgu, sest selles kavatsuses puudus igasugune uudsuse võlu – kas leidub üldse üle 30-aastast eestlast, kes ei tahaks mälestusi kirjutada. Kirjutagu! Aga tema, Betti, ei tahtvat ise kirjutada. Muidugi, staaride eest kirjutab tavaliselt mõni kirjaoskaja. Kuid Bettil ei olnud minu meelest küll mingit õigust kirjutaja teeneid kasutada. Esiteks polnud Betti Parklai oma kõlavale nimele vaatamata mingi staar ja teiseks pole mina pelgalt kellegi mälestuste kirjapanija, mul on Eesti ühiskonnas vist ikka natuke teine funktsioon. Omal ajal, kui olin sattunud Rahvaliitu, tegi selle partei peasekretär mulle „austava“ ettepaneku, et käiksin partei toonase, nüüdseks juba kohtualuseks muutunud suure juhiga kõikjal kaasas ja kirjutaksin üles tema lennukaid mõtteid. Algul arvasin, et see kena daam naljatab, siis aga taipasin, et kui ma nõus ei ole, valmistan talle ja veel enam, partei juhile suure pettumuse ning erilist karjääri ei tasu loota. Karjäär jäigi tulemata.

Betti Parklai ettepanek tundus mulle peaaegu sama kohatu. Pealegi, oli see Betti mis ta oli, aga kirjutada ta mõistis ikka ise ka natuke, oli aastaid Siluetis moekirjeldusi treinud – need ei nõudnud küll teab mis vaimset pingutust, aga mõningast sõnaseadmist ehk siiski. Lisaks oli ta ajakirjanduses mitmel teemal arvamuslugudes virisenud ja vist isegi ilukirjandusega kätt proovinud. Ja Hamleti eestlasest ema – sellega oli ta endale koguni natuke nimegi teinud.

Seda kõike ma siis Parklaile ka seletasin, aga tema ütles, et tahaks ikka professionaaliga, liidu liikmega koostöös oma meenutused kirja panna, ning ta loodab, et mina võtaksin vormistamise enda peale, et ta muidugi maksab mulle ka, isegi siis, kui peab raamatu oma kulu ja kirjadega välja andma. Silmitsesin Bettit murelikult, kui ta mulle õhinal seletas, kuidas meie koostöö tema arust välja võiks näha, ja üha enam süvenes minus kahtlus, et too naisterahvas oli kõvasti nihkes, jumal teab, võib-olla lausa ohtlik. Nagu kiuste ei tulnud kohvikusse ühtki inimest ja räpasevõitu tüsedapoolne baaridaam oli samuti tagumisse ruumi loivanud ning tolmuse pudelitepatarei riiulis valveta jätnud, ju ta tundis ja usaldas Bettit, küllap oli ujedat teesklev Betti Parklai siin omainimene.

Asi läks aina hullemaks. Taganemistee oli igas mõttes ära lõigatud. Nüüd haaras Betti mul kirglikult käest (kuidas ma ei salli, kui poolvõõrad inimesed mind niiviisi käperdavad!) ja soigus, et see on talle tähtis ja ainult mina saavat teda aidata, sest lisaks mõningasele kirjutamisoskusele tundvat ma ka pisut tausta.

„Ja sul on suhteid!“ Sul? Me polnud Bettiga mingid sinasõbrad. Et hullust lahti saada, nimetasin päris krõbeda summa, mida ma oma töö eest tahan. „Hästi,“ ütles Betti rahulikult. „Sobib!“

„Noh, siis teeme lepingu, korraliku, kehtiva, niisama ehku peale ma ennast vaevama ei hakka.“

Imede ime, me sõlmisimegi selle lepingu, mis minu meelest vaese vabakutselise Betti kindlasti laostab või minu kohtuteele ajab. Isegi kui raamatust peaks saama bestseller. Tundsin koguni süümekaid, kuid ega see minu idee olnud, ma polnud mingi väljapressija. Mina nimetasin summa, Betti asi oli nõus olla või mind välja naerda. Betti jäi nõusse.