Читать книгу Moemaja - Maimu Berg - Страница 5

TRADITSIOONILISEKS LÕPUDEFILEEKS olid mannekeenid riietatud mustadesse maani kleitidesse, piht kõvasti kinni nööritud, kaunistuseks suled, tumedad kaelakeed, lisanditeks diadeemid, väikesed kübarad, lehvikud, pikad kindad. Midagi uut nendes tualettides polnud, samasuguseid dramaatilisi kleite oli nähtud maalidel, vanadel fotodel ja filmides – Anna Karenina meenus Bettile esimesena. Ent uudne oli kontekst – kellelegi polnud seni pähe tulnud Moemaja moedemonstratsioonil välja käia nii otseseid laene 19. sajandi teise poole naiselikumatest aegadest.

Nagunii rõhutas kogu Moemaja olemasolu oma aja teinekord lausa uskumatult sürrealistlikke kontraste. Moeetendusele pileti saamiseks seisid inimesed pikkades sabades, uute moesuundade nägemiseks sumpasid nad Kalevi spordihalli läbi lumeseguse pori, libisesid jäistel kõnniteedel, rappusid täistuubitud bussides märgade, haisvate, enamjaolt deodorandist ja headest parfüümidest puutumata inimeste vahel, ikka selleks, et teada saada, mida „eelseisev moehooaeg“ soovitab. Et ennast kas või mõneks ajaks argipäevast välja kiskuda. Et tunda ennast osana sellest, mida praegusel ajal glamuuriks kutsutakse, aga millel noil õndsatel seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel ei olnudki konkreetset nime ega kuju, nagu igatsusel ikka.

Igapäevaelu oli täis rabelemist. Alles tööpäeva alguses olid naised kolleegi hüüatuse peale, et vaibad olevat müügile paisatud, tormanud hommikuhämarale tänavale, trüginud vaibapoe treppidel. See oli olnud ebameeldiv. Niiskuse tõttu heeringa järele haisvad kunstkarusnahksed kasukad tekitasid üksteise külge hõõrudes staatilist elektrit, mis Vene naiste värvilistel mohäärmütsidel ajas karvad püsti nagu siiliokkad. Väikesed elektrilaengud torkisid ebameeldivalt. Tülitsemine ja kisa alandasid. Käiku läksid sõim ja küünarnukid. Võib-olla peeti võitlust asjata – polnud ju teada, kas ja kui kauaks kaupa jätkub. Kas just see kollane punaste roosidega vaip, millele pilk pidama jäi, on siis, kui leti ette löögile saadakse, veel alles? Targem oli ihaldusväärse vaiba poole üldse mitte vaadata, et oma imetleva pilguga sellele teiste tähelepanu mitte tõmmata.

Virgemad ja jõulisemad trügijad olid oma juba kätte saanud. Rahulolevalt naeratades tarisid vaibalahingust võidukalt väljunud daamid tugevatel õlgadel äsjaomandatud suurt kirjut vaipa, mida juba ootas koht paneelmaja korteri külmal betoonseinal või armetu kilpparketiga kaetud põrandal. Suurem rõõm oli alles ees, kui uue vaiba kunstkiudude ärevakstegev lõhn täitis korteri ja vaibamuster peegeldus sektsiooni tumedalt polüesterpinnalt otsekui imeline aas videvikuhämara metsajärve mustavalt virvenduselt. Veel polnud lutikad jõudnud seina ja vaiba vahele pesi teha, veel polnud hoolimatud purjus külalised põletanud sigaretiauke vaiba pühasse pinda, veel ei olnud vaip saanud tolmuse ja vaevatuna rippuda kloppimispuul, veel polnud laupäevasest joomatuurist pühapäevahommikusse pohmelli jõudnud koduperemees karistuseks kihutatud paneelmaja troostitusse hoovi, kus ta asus vaibale vihaseid hoope jagama ...

Aga spordihalli seinte vahel voogas hoopis teistsugune maailm. Tüdrukud kõndisid poodiumil väärika aeglusega, kantud Bellini „Casta diva“ salapärastest helidest. Publik oli lummatud, aga ka nõutu, mõneti isegi skeptiline. Tegelikult oli kogu demonstratsioonil nähtu enamasti alati kaugel igapäevaelust ja elegantsed kevadpalitud või heledalt või triibuliselt lehvivad rahvuslikel ainetel tualetid tavainimesele niisama kättesaamatud ja mõttetud kui luksuslikud mustad Kareninad. Aga ikkagi. Need mustad kleidid olid liig mis liig. No milleks? Ja kellele? Ent siiski nii ilus, päris elus mannekeenide seljas. Peaaegu et võimalik.

BETTI OLI NÄINUD kümneid moedemonstratsioonide lõpudefileesid, kus kunstnikud panid oma fantaasia proovile ülipidulike tualettidega, õrritades ajakirjandust, kombates Moemaja juhtkonna julgust ja rahakoti võimalusi, aga miks mitte ka kolleegide ja publiku taluvuse piire. Oli enam kui selge, et karmis nõukogude tegelikkuses polnud pidulike fantaasiakleitidega enamasti suurt midagi peale hakata. Oli ime ja kunstniku töövõit, kui ta ulmeid toetati nii rahaliselt kui ka moraalselt. Karenina kleitide autor, peaaegu liliputi suurune ja viimasele omaste väga peente näojoontega noormees istus saalis õhetavi palgi, barett peas, suur hele sall uljalt üle õla heidetud. Ta närveeris, aga samal ajal nautis kolleegide ja publiku tähelepanu, mannekeenineidude mõistvat ühemõttelist toetust, kui need sirgeseljaliselt, saatuslike naistena, miimikata, naeratuseta, pikkamisi ja graatsiliselt, kogu asja erakordsust rõhutades ujusid pealtvaatajatest mööda kauni muusika saatel, millele ei olekski tahtnud lõppu. Temal, Mel Filinil oli teistega võrreldes vähemalt üks eelis – venelasena, Venemaal sündinuna, kuigi ERKI diplomiga, oli ta tavavirisemise eest paremini kaitstud kui sama haridusega eestlastest moekunstnike seltskond. Talle oli rohkem lubatud.

Arvatavasti ei olnud Mel kõige andekam tegelane Tallinna Moemaja kunstnike galeriis. Kuid ta pakkus oma „Casta diva“ ja daamidega kõige teravamat kontrasti õrnaks ja naiselikuks peetava moemaailma ja sellest väljapoole jääva nõuka aja tegelikkuse vahel.

Jah, tegelikkus. Koos atsakate õmblejannade, nooremate kunstnike, asjalike konstruktoritega sattus šeflusaluse kolhoosi sügisesse kartulivõtukeerisesse ka Filin. Kui enamasti said suurekondilised, kartuli-asjatundlike esivanematega eestlannad seal kuidagimoodi hakkama, siis kaunis, miniatuurne ja graatsiline Mel – porist lirtsuval lõputul põllul küürus, peened sõrmed külmast ja närvilisusest kohmetanud, halastamatu traktor kõrval mürisemas, rooli tagant paistmas traktoristi parastavalt irvitav lõust – kaotas iga temani jõudnud traktoriringiga üha enam inimväärikust.

„Noh, pisike, kas juba võhm väljas?“ hüüdis traktorist üle mürina. Mel rabeles valendavate kartulimugulate keskel, nina tilkus ja silmi kippusid pisarad. Ega ta oma napi eesti keelega päriselt aru saanudki, mida suur halastamatu mees talle ütles. Midagi head muidugi vaevalt.

Internetti, e-maile, moblasid tol ajal ei tuntud. Kolhoosikeskuses oli postkontor, sinna suunduski väsinud ja alandatud Filin pärast jubeda tööpäeva lõppu ja saatis telegrammi Moemaja peakunstnikule. Telegrammis oli vaid kaks sõna: „Abi mind!“ Kehakas mammi, kes Meli telegrammi vastu võttis, ei hakanud mõistatama, mida too koomiline olend nende sõnadega mõtles. Küllap ootas kelleltki abi, mühatas endamisi. „Või palub abi! Nannipunn! Kes, kurat, meid siin mülkas aitab,“ mõtles mammi kibestunult. Oleks, oh oleks temalgi olnud koht, kuhu telegrammi saata, kuhu kisendada, ahastades hüüda: „Abi mind! Vii mind sellest porisest kolkast ära, kuldrannale!“ Temal ei olnud kellegi poole pöörduda. Aga kui järele mõelda, siis polnud ehk vajadustki. Oma põllulapikeselt olid nad perega kartulid ammu, õigel ajal üles võtnud ja tegelikult võis ta ikka taevast tänada ka, et oli puhtal tubasel tööl, mis siis, et selles Jumalast maha jäetud troostitus paigas keset sügiseselt halli maailma, joodikuid, litse, punaparuneid ja läbikukkunud intelligendikesi. Elu tahtis elamist, keegi pidi ka maal elama, just. Ja ega kõik siis nii jube ka ei olnud, alles nad olid pidanud kolhoosi lõikuspidu, kus tal oli seljas uus tumelilla ja valge kraega krimpleenkostüüm ning peas värsked keemilised lokid. Postimammi naeratas toredat rikkaliku lauaga süldipidu meenutades ning läkitas õnnetu mehikese abipalve teele.