Читать книгу Moemaja - Maimu Berg - Страница 8

VÕISAIAD, KASEVESI JA KOOLIREFORM

TOL HOMMIKUL OLI Betti kord toimetuse vastast kohvikust värskeid võisaiu tuua. Veel aastakümneid hiljem on tal meeles tuliste, võist nõretavate saiade õnnelikukstegev lõhn ja soolaka sulavõi mõnus maitse, mis krõbedakskõrbenud saia söömise eriti nauditavaks tegi. Ei maksa neid pagaritooteid segi ajada tänapäeva võisaiadega, ei, isegi nostalgia ei ole siin mõjutanud – omaaegse Harju kohviku hommikused võisaiad lihtsalt olid erakordselt maitsvad. Võib-olla küpsetati seda varahommikust partiid eeskätt teada-tuntud ostjatele ja sellepärast ei koonerdatud ka võiga.

Teinekord võttis keegi toimetuserahvast kaasa plekk-kausi ja suundus hoopis praeguse X kohviku kohal asunud toidupakkujate juurde ning ostis neilt rasvas ujuvaid ja lamba järele haisvaid jumalikke tšeburekke. Kindlasti oli gurmaanseid mõnusid veelgi, lihtsalt kõik ei tule praegu meelde ja muidugi, ega see valik siis kuigi suur ju ka olla saanud. Mõni näiteks ei tahtnud lambalihast Gruusia tšeburekke suu sissegi võtta.

Aga jah, tol hommikul läks just Betti toimetusele võisaiu tooma. Harju kohviku kõrval asunud keemiapood oli lahti ja Bettile meenus, et ta pidi sealt vaatama valgeid kuuseküünlaid. Oli küll alles varasügis, aga jõuluküünalde ostmiseks just õige aeg, sest talvel polnud neid enam saada. Keemiapoes oli alati spetsiifiline vänge lõhn, segu kõigist seal müüdavatest kemikaalidest, seepidest, pesupulbritest, üle kõige haises aga petrooleum. Poe teises ruumis, viiest-kuuest trepiastmest üles minna, pakuti ämbreid, nühkimisharju, potikraapimise nuustikuid ja muud kilakola. Mõnikord vist ka koledat tumepruuni linoleumi ja inetuid põrandariideid. Praeguses maailmas oleks selline kaup kohutav, tõeline Vene värk, aga vahest hoopis eksootika, sest mine tea, võib-olla oli seal pesupulbrite ja nõudepesuvahendite hulgas looduslikumaid ja tervisesõbralikumaid aineid kui nüüdsel ajal.

Alumise korruse lett oli kaetud klaasiga, mille all olid koha leidnud pudelid, purgid ja tuubid, kõigil nii ebakaubanduslik välimus, kui üldse olla saab. Müüja oli klaasi üles tõstnud ja sättis seal mingeid pudeleid paika. Et teisi ostjaid ei olnud, ei kiirustanud ta Bettit teenindama, küll aga pidas vajalikuks selgitada, millega ta parasjagu tegeleb.

„Sätin siin joodikute kraami,“ ütles ta ja naeratas kavalalt. „Vaadake, siin on kasevesi, siin aknool, siin kolmekordne, see ilus lillakasroosa on hambaloputusvedelik, roheline ka. Panen need kõik ühte kohta, kui mõni alkass tuleb, pakun talle valida, mida ta juua tahab. Hinnad ka kõik juures ja puha. Nagu päris viinapoes. Muidu tüütavad teised küsimustega, mis on kõige kangem, mis on kõige odavam ja mis kõige maitsvam. Maitse osas me nõu anda kahjuks ei oska.“

„Te teeksite oma töö veel kergemaks, kui paneksite hindadele juurde ka piiritusesisalduse protsendi.“

„Ma mõtlesin sellele, aga ma ei tea, kas see sobib.“

„Miks mitte, see pole ju mingi saladus, kangus on pudelisiltidel kirjas.“

„Jah, seda küll, aga nii otsest vihjet anda on siiski ka kuidagi imelik.“

„Aga mis te sellele väljapanekule pealkirjaks panete, noh, et asjast huvitatud siit oma joogid kohe üles leiaksid ja teid ilmaaegu ei tülitaks?“ päris Betti viisakusest. Ega talle see asi suuremat korda ei läinud.

„Seespidine,“ vastas müüja tõsiselt.

Jõuluküünlaid polnud. Eelmine partii oli ära ostetud ja uus pidi tulema oktoobri lõpus.

„Siis on küll targem peale passida, sest need ostetakse kiiresti ära,“ õpetas müüja ja sättis rohekaskollase vedelikuga kasevee pudeli seespidiste ekspositsiooni kõige nähtavamale kohale.

„Ma ei tea, millegipärast on mul tunne, et kasevesi kahjustab neist kõige vähem tervist, kask on ikkagi looduslik ja see vesi lõhnab tõesti natuke kaselehtede järele.“ Tõenduseks sirutas ta pudeli Bettile nina alla ja see püüdis keemiapoe aroomide seast eraldada kaselehtede lõhna, aga ei tundnud muud kui odava keemia magusimalat haisu.

„Milleks seda kasevett tegelikult kasutatakse?“

Müüja kehitas õlgu. „Ei tea, ükski normaalne inimene pole seda meilt kunagi ostnud.“

Et Harju kohvikus müügiletti ei olnud, siis tuli saiakesi ettekandjalt paluda ja talle nende jaoks plastikkotike anda. Ettekandjad olid erinevad, mõni oli tülitamise pärast pahur, viivitas ja lohises vastumeelselt saiadele järele, teine ruttas heal meelel ja kergel sammul tellimust täitma. Ühtmoodi vaeva nägi nii üks kui teine, saiade toomisest ei keeldunud siiski keegi. Mõnikord, kui neil kiire oli, lubasid nad saiatahtjal endal kohviku tagaruumi astuda, kus restidel lõhnasid öösel ja varahommikul küpsetatud saiad. Pagarite öine töö oli Bettile tuttav. Tema keskkooliajal, kui õpetajate ja õpilaste elu sisustasid Eestile tänapäevani nii omased koolireformid, leiti, et kool peab andma lisaks üldharidusele ka mingi eriala. Betti võis valida kommivabriku töölise, telegrafisti, pagar-kondiitri ja ei mäletagi, milliste erialade vahel, aga Betti kõrvus kõlas pagar-kondiiter ilmselt kõige ahvatlevamalt. Praktika toimus omaaegses kohvikus Tallinn. Kreemirooside vorpimise ja rummikookide veeretamise kõrval tuli ka vaadata, kuidas öösel tainas kerkib ja varahommikul sellest saiu küpsetatakse.

See öine saiategu suurte taignanõude ning kuumade ahjudega meenutas rehepapi askeldamisi Juhan Jaigi „Võrumaa juttudes“. Küpsetusruumi nurgad hajusid hämarusse, seina ääres oli vana madrats, millel keegi alatasa liikumatult magas või tukkus, määrdunud pagaripõll üle pea. Betti kahtlustas, et see võis olla ka sinna vedelema unustatud laip. Aeg-ajalt astus sisse igasugu kummalisi tüüpe pagaritega juttu puhuma, isegi mingid imelikud naised lehvisid läbi, kõik nõuetekohases sanitaarriietuses, valged kitlid seljas ja marlinartsud pähe seotud, tont seda teab, kes nad tegelikult olid.