Читать книгу Mina olen surm - Mairi Laurik - Страница 4

„Mina olen Surm.” Roomet tõstis käe paberilt ja vaatas lauset. Ei! Sel moel ei saanud ta end uues koolis tutvustada. Väide oli küll tõene, kuid ühtlasi tekitanuks taas probleeme, millest tark inimene eemale hoidis. Kiiresti sodis Roomet sõnad maha, joonistas tekkinud värviläraka alla ühe surfari ja ohkas. Uus linn, uus kool ja uus elu. Kell oli seal maal, et tuli teele asuda.

Karge sügisõhk hingas Roometile näkku ja krae vahele, kui ta majauksest väljus ja kooli poole kõndis. Võrreldes Tallinna või Tartuga polnud Viljandi ju suur linn, kuid kodusest Lihulast siiski kordi suurem ja lärmakam. Inimesi oli siinsetel tänavatel enam kui kümme korda rohkem ning igaühe õla kohal nirises liivakell, mis vaikselt ja halastamatult tühjemaks voolas. Aeg ei peatunud kellegi jaoks, midagi tagasi keerata ei saanud ning ühel päeval kohtas iga inimene paratamatult hetke, mil viimane kübe läbi kella vajus. Nende hetkede jaoks oli sündinud Roomet. Lisaks temale liikus maailmas tõenäoliselt veel teisigi, keda Surmaks kutsuti, kuid siiani polnud Roomet neist ühtegi kohanud.

Niiske sügisöö järgne rõskus pakitses Roometi ninasõõrmeis, kui ta järveäärset teed mööda edasi astus. Esimesed külmad saabusid sel aastal kiirelt ja ootamatult juba augusti viimastel päevadel, püüdes vahtralehtedesse kogu maailmas leiduva punase värvi varud. Kased seisid vahtrate kõrval kahvatukollaste varjudena ja puistasid meeleheitest lehti maapinnale. Küllap oli puudelgi oma liivakell, mis nende eluiga mõõtis, mõtles Roomet endamisi, kuid puude elukulgu ta ei näinud. Ka loomade elukulgu Roomet ei tabanud. Ta ei teadnud, kas kass, kes ta silme ees teele jooksis, tegi oma elu viimase jooksu otse auto rataste alla või jõudis elusalt üle tee. Ta ei teadnud, kas õunapuu, mis liigohtralt vilju kandis, kurnas end talve eel liigselt või veab järgmise saagini välja.

Aga ta teadis, noogutas Roomet endamisi, et vana naine, kes tänavanurgal vastu jalutas, tiksus siin ilmas oma viimast talve. Tema eluliiv oli kellast juba peaaegu otsa saanud, kuigi kell ise näis uhke ja korralik. Roomet teadis ka, et keskealine mees, kes kioski ees suitsu tõmbas, mängis tulega, eluga, elutulega. Mehe kell oli auklik ja liiv nirises lisaks tavapärasele klaasist kanalile välja ka korpusesse tekkinud pragudest. Alkohol? Roomet vaatas korraks meest terasemalt, kuid raputas siis pead. Polnud võimalik täpselt kindlaks teha, milliseid liigseid riske mees iga päev võttis, kuid tõsi oli see, et kui ta nii jätkab, pole tema elul enam kuigi pikka püsimist. Peagi tuleb päev, mil mees kukub ning kui tal siis hästi läheb, satub Roomet või mõni temasarnane mehe lähedale, et öelda saladuslikud viimased sõnad moel, nagu mees neid ootab ja mõistab.

Väike tüdruk, kes Roometi eest läbi jalutas, oli aga hoopis teistsugune. Tüdruku kell oli pilgeni liiva täis ning klaasanumal, mis seda hoidis, polnud veel ainsatki kriimu. Roomet naeratas, kuid manitses end seejärel kiiresti korrale. Polnud tema töö neisse kiinduda! Polnud tema kohustus ega isegi mitte õigus neid liiga sooja pilguga vaadata, sest selle tulemusena said kõik haiget.

„Tere tulemast Viljandi Gümnaasiumi!” Umbes sellist sõnu-mit kandis direktori avakõne. Kogu Lihula gümnaasiumis polnud ka kokku nii palju õpilasi, kui siin praegu, olgugi et Viljandi kool oli puhas gümnaasium ja Lihula koridorides liikusid ka pisikesed. Roomet sulges silmad, et varjata sadade kuldsete elude visuaalset kulgemist ning tänas üheks hetkeks õnne, et ema nii Tallinna Reaalkooli kui Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi maha oli laitnud. Juba Viljandis oli harjumatult palju inimesi, nende elusid ja eluteede kulgemisi. Tartus või Tallinnas pidi kõik veel kordades hullem olema.

Sadade viisi inimesi sumises, sahistas, niheles toolil. Kui silmad kinni panna, oli direktori kõnele veelgi keerulisem keskenduda, mõistis Roomet ja avas taas silmad. Gümnaasiumi saalis olid õnneks peamiselt vaid noored, kelle elukellad veel laitmatult töötasid. Siin ja seal kohtas Roomet küll ebamäärasust, kuid valdav osa liivakelladest töötas imeliselt ning Roomet püüdis oma pilgu aktuse lõpuni just neile keskendada.

„Tere tulemast!” tervitas uus klassijuhataja, kui kõik olid endale klassis koha leidnud. „Mina olen õpetaja Pärn ja jään teile keemiat andma, kuid enne, kui ma täpsemalt seletama hakkan, mis teid ees ootab, sooviksin teiega ka natuke lähemalt tuttavaks saada.” Klass mühatas ja Roometki tõstis pilgu. Pärn polnud enam esimeses nooruses ning liivakella uskudes isegi mitte enam teises, kuid tema paksuraamiliste prilliklaaside tagant õhkus midagi elavat ja peaaegu positiivset.

Ei! Ei mingeid emotsioone inimeste suhtes, kelle eksistentsi sa kunagi katkestama pead, tuletas Roomet endale külmalt meelde.

„Meid on siin kolmkümmend kuus,” jätkas Pärn laulval, kuid nõudlikul häälel. „Ma ei eelda, et te kohe ja praegu siin oma eluloo ette jutustaksite, kuid sooviksin lihtsalt teada teie nime ning seda, kust te pärit olete või millise põhikooli lõpetasite. Ma olen nimekirja küll käes hoidnud, kuid seda enam oleks mul hea meel, kui saaksin näod ka nimedega kokku panna. Alustame siit!”

Pärn viipas käega aknapoolse rea esimesele pingile ning riburada asusid tüdrukud end tutvustama. Mis lugu sellega oli, et tüdrukud alati aknapoolse rea okupeerisid, ei suutnud Roomet välja mõelda. Tema oli end mugavalt uksepoolse rea viimasesse pinki sättinud, just nagu viimased kolm või neli aastat, kuid täpselt nii nagu vanas koolis, oli ka siin pilt selline, et terve aknapoolse rea kõik seitse pinki olid enda alla võtnud tüdrukud. Kõik tüdrukud olid end akna alla sättinud nagu porikärbsed ‒ soojale päikesele lähemale ja tüütult sumisedes. Seega oli neil neliteist tüdrukut, märkis ta kiirelt enda ees seisva paberi servale numbri, ja kakskümmend kaks poissi.

„Roomet Muld,” tutvustas Roomet, kui järg temani jõudis. „Põhikoolis käisin Lihulas.”

„Lihulas? See on päris kaugel,” kommenteeris Pärn. „Mis sind Viljandi kasuks otsustama ajendas?”

„Mina ei tea,” ühmas Roomet. Ta ei saanud ju ometi öelda, et ema oli peaaegu infarkti saanud, kui ta Tallinna Reaalkoolist või Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumist rääkima hakkas. Ta ei tahtnud rääkida ka sellest, et oma koolist ta praktiliselt välja söödi, kui ta inimeste elusid ja surmasid nägema hakkas. „Siin oli võimalik leida normaalne elamine ja ma olen varemgi suviti Viljandis olnud. Teaduskooli leht andis vist selle viimase tõuke.”

„Väga hea! Igal juhul on mul hea meel sind siin näha, nagu kõiki teisigi, aga lähme nüüd teemadega edasi.”

Edasi kuulis Roomet veidi teises esituses loengut, mille õppealajuhataja oli juba aktusel rääkinud: nad on nüüd suured ja vastutavad ise oma õpingute eest. Neilt, õpilastelt, oodati igas tunnis osalemist, mitte kohalviibimist, ning räägiti ka sellest, millistel alustel võidi koolist välja visata. Just nagu see peaks saama mingilgi moel probleemiks, turtsatas Roomet endamisi ning keskendus järgmise kaadri kritseldamisele. Surfar, kes hommikuvalguses nii uhkelt oli laineharjal sõitnud, kukkus nüüd vette. Surfilaud ulpis üksildasena veepinnal ning ikka veel õhus olevad pritsmed, mis helklesid tekkinud veekeerise kohal, andsid aimu, kuhu lauda juhtinud poiss kadus.

Esimesed koolinädalad läksid kiirelt. Sügis näis iga päevaga süvenevat ning Roomet tabas end üha uuesti mõtlemas, et kui ta suudaks näha looduse kella, siis milliseid mõrasid ta selles näeks? Iga sügis näis lõputu surmana, kuigi tegelikkus oli hukust märkimisväärselt meeldivam. Oli uni, lakkamatu ja lõputu uni, mis maad võttis. Puud sulgesid oma avala meele hetkel, mil lehed langesid. Taimed kolletusid ja juured uinusid enne, kui nende unenägudesse jõudis õuduselement nimega lumi. Kassid konutasid pigem plangu otsas kössitades ega jooksnud enam vilkalt mööda tänavat. Koerad ei kippunud nüüd nii palju haukuma.

Roomet püüdis igal võimalikul juhul vältida inimeste liigset vaatlemist. Ta ei tahtnud teada, millises elufaasis üks või teine oli. Ta ei soovinud, polnud kunagi soovinud näha kellegi surma saabumist. Koolis oli selle võrra lihtsam. Tema klassis polnud ainsatki inimest, kelle elu oleks tõsiselt ohus olnud. Tema klassi polnud sattunud ainsatki rasket haigust ning nii palju kui Roomet öelda võis, ei tegelenud neist keegi ka narkootikumide või millegi muu sama idiootsega. Liivakellad nirisesid oma vaikses tempos, muutumata värelevaiks, pidevalt pragunevaiks, muul moel tähelepanu tõmbavaiks.

Hommikuti kattis maad juba härmatis ning külmunud lehemass krabises jalge all, nagu oleks neil arvamus, mis ei soosinud paljude jalgade trampimist, kuid pärastlõunaks oli kõik ühtlaselt hall ja mahe. Taevas oli üha enam ja enam halli karva ning päikesevalgus jõudis pinnale raskelt, surus end maad ligi ega püüdnudki silmades vallatleda. Omamoodi rahu oli neis üha hämaramates päevades. Inimesi liikus nüüd tänavail vähem, kõigi mõte kinni igapäevatoimetustes.

„Raisk!” siunas Roomet, kui ta koduteel ebameeldivalt sügavasse porilompi suutis astuda. Ta raputas suurema muda ja kollaste kaselehtede löga tossu küljest lahti ja kõndis edasi. Kuid mõte oli looduselt juba lahti kistud ning silmad leidsid iseenesest üles vastujalutavate inimeste kohal nirisevad liivakellad. Oli terveid ja vigastatud kelli, oli neid, mis alles alustasid aastatepikkust kulgemist alumise karika suunas, ning neid, mis olid juba peaaegu lõpuni nirisenud.

Samal hetkel, kui poiss pilgu tõstis, sai üks liivakell teisel pool tänavat tühjaks, üks elu lõppes. Roomet nägi, kuidas viimased liivaterad aeglaselt üle kellasuu libisesid ja all ootavasse kuhja vajusid. Naine, kelle kell oli viimased kübemed poetanud, toetas selja vastu majaseina ja vajus. Kerge naeratus huulil, vajus memm istuma, pea kukkus kummaliselt õlale ning memme vari astus kehast välja.

Roomet jälgis, nagu mitmel varasemalgi korral, lummatud varju eraldumisest. Varjud tundsid Roometit, oskasid teda massi seast üles leida ja temaga rääkida. Vana naise varigi silmas Roometit ja noogutas tervituseks.

„Ütle mulle ausalt, poiss!” nõudis memme vari hetk hiljem. Vari oli endiselt teisel pool tänavat, otse keha kõrval, kuid varju pilk oli Roometi silmadesse klammerdunud.

„Palun vabandust,” pomises Roomet ja astus sammu tagasi. Vari ei oodanud vabandust, vaid lahendust. Need, kes temast siia jäid, otsisid lohutust, kuid enamasti alustas Roomet oma vestlust just nii ‒ kahjutundega elu lõppemise pärast. Alles mõne aasta eest lõppes varju nägemine Roometile fiaskoga. Küll kahtles ta ise oma vaimses tervises, siis teised ning kui kuulujutud ja kiusamine juurde lisada, ei jõudnud Roomet lõpuks ära oodata hetke, mil põhikool läbi sai ning tal viimaks ometi õnnestus tillukesest Lihulast minema joosta. Ummisjalu ja suvalises suunas joosta! Täna seisis ta siin, jalgupidi kõdunevates kaselehtedes ja vaatas elu lõpetanud memme nukra rahu ja kindlustundega.

„Ma olen sind pikalt oodanud, mu poiss,” teatas naine, või naise vari, Roometi poole naeratades. Täna ei üritanud Roomet ümbrust jälgida. Ta teadis, et kõrvalseisjate arvates ei rääkinud memm sõnagi, ei liigutanud kulmu- ega varbalihaseid. Poollöötsakil lebas memme keha tänavaniiskuses. Esimesed möödujad olid peatunud ja kohmitsesid ümber memme jõuetu keha. Keegi helistas kiirabisse. „Eest ära, ma oskan esmaabi anda!” karjus mehehääl, kuid Roometi jättis see kõik täiesti külmaks. Inimesed jooksid, sest neile tundus, nagu oleks veel võimalik midagi teha. Tihti oligi. Enamasti oligi, kuid vahel, siis kui kell oli lõplikult tühjaks jooksnud või kildudeks purunenud, polnud abi ka parimast südamemassaažist ega kunstlikust hingamisest.

„Sind ei ole enam,” sosistas Roomet memmele sügavalt silma vaadates.

„Tänan sind, Surm! Sa tuled õigel ajal.”

Läinud ta oligi. Veel täitis õhku viimane värelus ning seejärel memme polnud enam. Oli vaid keha, mida keegi ei suuda enam tööle saada, sest memme olemus oli läinud. Mõned uskusid, et kuskil on taevas või põrgu, kuhu hinged edasi lähevad, kuid Roometi meelest need lihtsalt lakkasid olemast. Ta oli nii palju mõelnud nende veidrate ruumide üle, kuid vahet polnud, mil määral ta oma mõtteid ümber religioossete määratluste püüdis põimida, kindel oli vaid see, et hetkel, mil tema ütleb saatuslikud sõnad, lakkab inimene siin pool olemast.

Roomet surus käed sügavamalt taskusse ja astus edasi. Pea raskelt kummargil, silmad kramplikult kinganinadel, jalutas ta koju, vanatädi Salme elamise poole.

„Tule nüüd sööma, poiss!” hõikas Salme, kui Roomet enda järel välisust sulges. „Ma tegin täna seda kana, mis sulle vanasti nii hirmsasti meeldis.”

„Salme, sa ju tead, et ei pea mulle süüa tegema,” kommenteeris Roomet. „Pealegi pole mul praegu isu,” mühatas ta vaikselt lisaks ja astus oma toa poole. Väsinult viskas ta koti voodi peale ja istus laua taha. Ta pidi läbi mõtlema kõik, mis pärastlõunal juhtunud oli. Ta vajas aega ja vaikust ning midagi kritseldamiseks. Valgele paberile ilmusid lained. Esmalt üks, siis teine ja kolmaski teise taha, olles just nagu kaja millestki igavikuliselt korduvast. Selles kohas sooviks olla surfar, mõtles Roomet, kuid ei joonistanud lehele surfilauaga poissi. Ta keskendus laineharjade ja -põhjade viimistlemisele. Ta joonistas iga mikroskoopilise vao selles üüratus veemassiivis välja. Ta joonistas vetikavarjud lähemale ja räimeparve kaugusesse.

Kõik kordus. Vahet pole, kuhu ta ka läks, Surm oli ta ikka. See ta lihtsalt oli, just nii nagu meri oli meri ja lained jäid laineteks, sõltumata sellest, kas mõni hull püüdis nende najal surma või õndsusesse sõita, või mitte. Surfarit polnud vaja. Valju defineerimist ei olnud vaja.

Roomet viskas pastaka käest ja läks ikkagi kööki. Jutt, nagu poleks tal kõht tühi, polnud just päris tõene ning vanatädi küpsetatud kana oli vaieldamatult üle prahi söök. Midagi, mille nimel tasus ehk veidi suheldagi.

Kuid köök oli tühi. Üksnes kana seisis laual ja kauss riisiga pliidil. Roomet tõstis toidu taldrikule ja istus laua taha sööma. Kana oli täpselt nii jumalik, nagu Roomet seda varasematest aegadest mäletas. Kui ta peaks nimetama vanatädi juures üheainsa detaili, ütleks ta ilmselt just: „Ahjukana.” Õhinaga kaevus ta läbi toidukuhila oma taldrikul ning peatas hoo normaalseks alles siis, kui kuulis Salme samme köögile lähenemas.

„Oh, ära sa minu pärast nüüd küll viisakaks hakka!” pillas Salme veekannu sisse lülitades. „Kana selleks küpsetatud saigi, et see ära söödaks.”

„Kas sa ikka tead, et ema annab mulle raha, et ma saaksin ise endale süüa teha?” uuris Roomet ja kühveldas uue kahvlitäie kana lõugade vahele.

„Ja sa tahad öelda, et tänapäeva teismelistel pole rahaga muud teha kui süüa osta?” turtsatas Salme naerda.

„Mitte just seda...”

„Siis söö ja ära virise.” Salme valas vee tassi, solpsutas selles natuke aega teepakikest ja istus siis Roometi kõrvale lauda. „Kui sind rahustab, siis nõudis su ema, et ma selle eest raha võtaksin, et sa siin elad. Kõik on kinni makstud.”

„Aga nii ongi ju normaalne. Ma mõtlen, et ma kulutan ju elektrit ja vett ja kui mind siin poleks, ei peaks idapoolset ahju nii sageli kütma.”

„Tahad sa ausat vastust?” uuris Salme, nüüd juba surmtõsine ilme näol. Roomet noogutas ja lükkas järjekordse pala suhu. „Olgu siis nii. Ilma sinuta oleks see maja vana, külm ja hallitav. Just nagu minagi.”

„Sa ei...” alustas Roomet, kuid Salme tõstis poisi vaigistamiseks käe.

„Vaata mind! Vaata mind hoolega ja ütle, mida sa näed. Näed sa siin mõnda noort näitsikut, kelle pärast mehed linna peal hulluma peaksid?”

Ei, seda Roomet ei näinud. Tema pilk kinnistus vanatädi elukellale ning see oli kaugel noore näitsiku omast. Roomet ei näinud kortse vanatädi laubal ega sünnimärke lõtvunud nahaga käsivartel, vaid kella, millest enamik liiva oli alla nirisenud. Liivakella seinad olid aastatepikkusest kasutamisest õhukeseks kulunud. Sellel oli kriime ja mõrasid, kuid ikka veel helises liiv ühest karikast teise ning ikka veel oli Salmel oma tee minna.

„Pole sul häda midagi,” ühmas ta viimaks, kui oli suu korralikumalt tühjaks söönud.

„Ja siis ongi hea, et sa siin oled. Kui ma koos majaga hallitama läheksin, oleks mul ikka häda rohkem kui küllalt. Sinu ema, vana jäärapäisus ise, nõudis, et ma iga kuu raha vastu võtaksin ning mina jagan temaga sama sugupuud. Ei saa ju mina olla paindlikum kui noorem generatsioon! See oleks vanaduse definitsiooniga täielikus vastuolus. Nii võtan ma raha vastu ja pakun sulle selle eest süüa. Siin elamise kulud katad sa sellega, et hingad majas nooremat õhku ja loomulikult ei saa mainimata jätta, et sinu kätel tulevad ahjupuud kuidagi kergema vaevaga kuurist tuppa. Aga söö nüüd korralikult kõht täis, eks ole!”

Roomet vangutas vaid pead ja mõtles, kas ta peaks emale asjade korraldusest rääkima või mitte. Ühest küljest oleks see ju viisakas, kuid teisalt võtaks ema raudselt käärid ja lõikaks Roometi taskuraha väiksemaks. Pagan, pidi see elu nii keeruline olema! Ilmselt tuleb otsustamine paremate päevadeni edasi lükata, nentis ta endamisi ja loputas taldriku kraani all puhtaks.