Читать книгу Mina olen surm - Mairi Laurik - Страница 5

Järgmisel päeval kooli minnes valis Roomet jalutamiseks teise tee. Ühest küljest oligi vaja linnaga paremini tuttavaks saada, isegi kui eksimisvõimalusi praktiliselt ei olnud. Sel korral siis läbi Uueveski oru vanalinna ning sealt piki igavaid tänavaid kooli poole. Tee oli pisut pikem ning Uueveski trepid osutusid varahommikul eriliselt energiat nõudvateks, kuid ta ei tahtnud minna mööda kohast, kus oli eelmisel päeval surma välja kuulutanud. Üheks hetkeks soovis ta uskuda, et on täiesti tavaline teismeline ning mitte miski siin maailmas pole mingilgi moel veider ega paigast ära.

Vahel, kui ta suutis piisavalt kaua vastutulijaid vältida ja perekonnast eemale hoida, tundis Roomet end just täpselt nii normaalsena. Kuid siis olid alati veel need teised hetked, ‒ mil keegi oli otseses ohus või sulges igaveseks silmad ning Roomet täitis oma kohust, öeldes ühele või teisele, et neid pole enam. Kui Roomet kõigele pikemalt mõtlema jäi, polnud ta enam kindel, kas ta ikka pidi neid sõnu ütlema. Vahel kartis ta, et just lausutud sõnad sunnivad inimesi lõplikult surema, aga iga kord, kui ta püüdis sõnu vältida, läks olukord veelgi segasemaks.

Ja kui ta sellest kellelegi rääkis, peeti teda hulluks, nentis Roomet nägu krimpsutades. Meie teaduspõhises maailmas polnud lihtsalt kohta kellelegi, kes koputaks surnutele õlale ja lõpetaks nende eksistentsi. Isegi usumaailm, mis oli ometi täis kõige veidramaid ja vastukäivamaid muinasjutte, ei tundnud kedagi Roometi-taolist. Isegi Surm Terry Pratchetti raamatutes oli teistsugune. Seal oli Surm püha ja uhke, kuigi vahel ka veidike loll. Roometis polnud aga midagi ülemäära suurt ning kindlasti ei kujutanud ta ette, et tema halvasti sõnastatud lauseid saaks võtta kui suurte tähtedega kirjutatut.

Tallinna tänava pikkusest sai ootamatult lühidus ning enne, kui Roomet oma mõtetega kuhugi jõuda suutis, astus ta juba oru serval asuva koolimaja uksest sisse. Ta viskas jope riidehoidu, haaras koti kaasa ja jalutas klassi poole. Füüsika.

Roomet vedas end klassi, istus viimasesse pinki, nagu muudeski tundides, ja tõmbas välja puhta paberi, et sellele pastakaga kritseldama hakata.

„No nii, klass!” teatas õpetaja hetk pärast tervitamist. „Olge head ja istuge nüüd natuke koomale nii, et üksikuid ei oleks. Täna läheb siis esimeseks praktiliseks tööks.”

Roomet tõstis pilgu ja vaatas, kuidas kaaslased üks teise järel kohti muutsid. Neil, kes üksteist varasemast ajast tundsid, oli lihtne, kuid tema ei tundnud veel suurt kedagi. Olgu, ta oli selle kahe nädala jooksul teada saanud, et see, kes hullu meigiga koolis ringi käis, oli Karin ning Martin ei oleks ka surma ähvardusel suutnud oma arvamust endale hoida. Ta teadis, et blondiinid esimesest pingist olid Liis ja Anett ning Kristjan ja Alvar olid nendega esimesest klassist alates samas koolis käinud.

„Kas kõik on endale kaaslase leidnud?” nõudis pedagoogi hääl klassi eest. „Merit, mine sina Roometi kõrvale, siis tundub korras olevat!” Roomet tõmbas õpikud koomale, et Merit ta kõrvale ära mahuks, ja jäi ootama. Ta ei teadnud Meritist suurt midagi peale selle, mida silmaga näha võis ‒ keskmine kasv, normaalne keha ja üle keskmise rinnad.

„Nii! Ma saadan eest liikuma praktikumi juhendid ning kohe, kui te olete nendega tutvunud, võite endale vajalikud töövahendid otsida ja tööga algust teha. Meil on aega kaks tundi, seega otseselt kiirustama ei pea, kuid ega teil niisama lorutamiseks ka eriti aega jää.”

„Protokolli peab kohe vormistama või?” kõlas eest Kristjani hääl.

„Ei, selle peate koos paarilisega reedeks valmis saama.”

„Reedeks?” Roomet ei üritanudki hääli eristada. Oli selge, et vähemalt pool klassi võitles ühe ja sama asja nimel: „Neljapäeval on rebaste ristimine”, „Meil ei ole aega”, „Millal me seda tegema peaksime?”

„Sind ei huvitagi vaba neljapäev?” uuris Merit, kui Roomet üldisesse ülestõusu sõnagi sekka ei öelnud ning toimuvat üleoleva muigega jälgis.

„Ma millegi pärast ei usu, et see mingi eriliselt keeruline praktikum on,” kehitas Roomet õlgu. „Suure tõenäosusega midagi, mida umbes pool klassi on varemgi teha saanud.”

Üheksandas klassis polnud füüsikaõpetaja Roometit terve klassiga koos tundi õieti lubanudki. Selleks ajaks polnud Roometil vanas koolis enam ainsatki sõpra ning kogu see vähem või rohkem avalik irvitamine käis paratamatult ajudele. Sestap oli Roomet füüsikaõpetajale eriliselt tänulik olnud, et too poisi ninapidi teaduskooli ainetesse viskas. Enamasti istus Roomet viimases pingis nagu tänagi ning lahendas oma ülesandeid, ja kui olümpiaadihooaeg suurema hooga peale hakkas, püüdis end katsete rägastikust läbi närida. Vahel klassi tagaosas, vahel lausa vaheruumis.

„No näed!” laksas Roomet nüüd käega mapi peale, kui viimane allesjäänud juhend nendeni jõudis. „Lihtne tihedusarvutus.”

„Mina pole seda varem teinud,” pomises Merit. Roometile näis, nagu oleks tüdrukul piinlik olnud, et ta katset varem kohanud polnud, ning poiss siunas end ärplemise eest.

„Sorry, ma ei tahtnud üleolevalt kõlada,” pomises ta vastuseks. „Lihtsalt... No see ei ole keeruline, kohe näed ise ka.”

Roometi juhendamisel otsisid nad üles vajaminevad mõõtevahendid ning kujukese, mida veeklaasi uputada, ja asusid tööle.

„Sa oled füüsikas mingi eriliselt kõva, jah?” uuris Merit tuukrile niiti külge sidudes.

„Mina ei tea.” Jah, ta oli eelmisel aastal vabariiklikule olümpiaadile jõudnud, kuid nende klassis käis veel kolm sellist. „Artur oli eelmisel aastal vabariiklikult kolmas, Martin oli ka eespool. Mina olin alles kaheteistkümnes. Ei midagi erilist.”

„Mis mõttes ei midagi erilist? Sa olid vabariiklikul!”

„No ja siis? Seal oli veel kakskümmend üheksandikku. Pealegi ei tule ma vist kõige võrdsemalt aluselt.”

„Mis mõttes?”

„Ses suhtes, et ma sain rohkem katseid läbi teha kui enamik meievanuseid,” püüdis Roomet lohakalt alustatud vestlust kiiresti pöörata. „Mõned ütlesid, et nad pole mitte sittagi teinud peale paari imelihtsa katse, mida terve klass pusis, ja vormistamisest polnud neil aimugi.”

„Vahelduseks siis hea õpetaja?” ei jätnud Merit järgi.

„Võib vist nii öelda. Ja mitte ainult selles mõttes,” lisas Roomet vaikselt juurde.

„Täpsusta!”

„Nääh, ebaoluline.” Praegu oli veel ilmselgelt liiga vara hakata rääkima sellest, kuidas sõbrad selja olid keeranud ning tegelikult ainult seetõttu Roomet põhikooli lõpuni vedada suutiski, et leidus paar õpetajat, kes otsustavalt ta mõtlemise monopoliseerisid.

„Palju dünamomeeter näitas?” uuris Roomet jututeemat järsult käsiloleva töö juurde tagasi tuues.

„2,1 njuutonit,” vastas Merit pärast hetkelist pausi. Jah, ta oli selle julla juba ammu ära kaalunud, ent nüüd, kui niimoodi ootamatult, täiesti teise jutu vahele küsiti, polnud tüdruk enam kindel, millise arvu peaks ta oma paberilehelt Roometile lugema. Ebakindluse ajel riputas ta veel korra jublaka konksu külge ja tõstis õhku, et uus mõõtmine sooritada.

„Väga hea!” kiitis Roomet. „Nüüd tuleb veel mõõta kaal ajal, kui see on vedelikku uputatud, ja siis peakski kõik korras olema, peale vormistamise muidugi.”

„Mhmh,” lisas Merit. Õigupoolest polnud tüdruk esialgu tööle kuigi palju tähelepanu pööranud, aga nüüd, kui ta juhendi uuesti üle sirvis, pidi Merit nentima, et Roometil oli algusest peale õigus olnud ‒ tõesti labaselt lihtne katse. Vähemalt oleks olnud, kui terve viimane lehekülg poleks pühendatud sellele, kuidas tööd arvutis vormistada, kuidas mõõtemääramatust arvestama peaks ja veel midagi segast, millesse Merit ei püüdnudki ülemäära süveneda. Merit polnud sellest sõnagi kuulnud, kuid siis viskas pilgu Roometile ja mõistis, et tal oli paarilisega tõsiselt vedanud.

„Tahad sa selle määramatuse osa ise ära teha?” uuris Merit vaikselt. „Ja siis võiks homme pärast kooli selle arvutis ära vormistada. Nii ei jää neljapäevaks enam midagi ja saab üritusi vabamalt võtta.”

„Homme on halb päev,” lükkas Roomet pakkumise tagasi. Salme oli korduvalt rõhutanud, et kolmapäeval tulevad puud ning Roomet teadis, et just tema peab kuus ruumi puid kuuri vedama. Riita ladumise juures on Salme ka suure tõenäosusega abiks, aga sellest hoolimata kulub tööks raudselt terve pärastlõuna ja võimalik, et veel paar tundi pimedusest juurdegi.

„Ja neljapäeval on see rebaste ristimise jama ees.”

„Mul on arvuti kaasas, teeme täna ära?” pakkus Roomet.

„Ei, täna ma ei saa. Täna on koori vastuvõtukatsed ja ma tahan sinna minna. Aga pärast seda ma muidugi juba saaksin.” Eneselegi märkamatult võttis Merit ühe peene juuksesalgu sõrmede vahele ja keerutas seda. „Aga pärast seda ma muidugi juba saaksin.” Mis värk nende juustega on, mõtles Roomet seal kõrval. See salguga mängimine oli justkui tüdrukute kood mõttepausile. Eks ta siis ootas, ega tal endal mingit head ideed välja pakkuda olnudki.

„Sa ise oled kunagi kooris laulnud?” uuris Merit viimaks.

„Jah, aga see oli algklassides. Siis käis enamik laulmas või tantsimas kuskil.”

„Aga sa pead korralikult viisi ja puha?” Merit pööras end toolil nii, et ta nüüd otse Roometi poole vaatas. Tüdruku silmis vilksatas elevus.

„Põhimõtteliselt küll, jah. Aga ma pole end kunagi ülemäära suurepäraseks lauljaks pidanud.”

„Kui sa teed seda samamoodi, nagu sa ei pea ennast ülemäära heaks füüsikas, siis...” Merit vehkis kätega läbi õhu, otsis sõnu, kuid raputas siis allaandvalt pead ja jätkas teisiti. „Tule ka koori!”

„Ee...” Selle peale ei osanud Roomet enam midagi vastata. Ta oli aastaid olnud kõrvaltvaataja ning nüüd tundus kuidagi ebaloomulik, et teda mingisse seltskonda üritati kutsuda. Mis kasu oleks neil temast? Isegi, kui ta viisi pidas, ei tundnud ta end ülemäära seltskondlikuna. Eemalt võis ta ju normaalse inimese mulje jätta, aga ta teadis, et kui nad teda lähemalt tundma õpiksid, juhtuks just seesama, mis juhtus vanas koolis. Nad saaksid aru, millise ebardi otsa nad komistanud on, ja ütleksid siis temast irvitades ja jalaga lüües lahti.

„Muld ja Kallasvee, palun keskenduge oma katsele!” sekkus õpetaja rangel häälel nende vestlusesse.

„Meil on mõõtmised tehtud,” vastas Roomet. Igaks juhuks lasi ta veel pilgu kiirelt üle kirja saanud märkmete ja noogutas endamisi.

„Mis mõttes juba tehtud?” ohati kuskil eespool. „Ma alles lõpetasin juhendi lugemise.”

„Kui teil on mõõtmised tehtud,” vastas õpetaja ohkijatest välja tegemata, „siis te võite vahendid korda seada ja õigetesse kappidesse tagasi panna. Kõike ei pea ju viimasele sekundile jätma.”

„Jah, õpetaja!” vastasid Merit ja Roomet korraga, nagu oleksid nad seda varemgi harjutanud. Naerda turtsudes korjasid nad asjad kokku, et seejärel ülejäänud tundi nautida.

Kui nad viimaks sahmerdamisega ühele poole said ning laua kuivaks pühkisid, võttis Merit ennist jutuks olnud mõtte taas üles:„Ma tõesti arvan, et sa peaksid koorikatsetele tulema. Sel juhul tunneksin ma koorist vähemalt ühte inimest!”

„Nagu see oleks nii,” irvitas Roomet. „Sa oled ju põline viljandlane.”

„Jap, Paalalinna koolist!”

„Ehk suure tõenäosusega on umbes veerand koorist sinuga samas põhikoolis käinud.”

„Aga sa võiksid ikkagi tulla!”

„Ma ei tea,” püüdis Roomet teemat lõpetada. Ta ei saanud aru, miks Meritile see kooriidee nüüd nii hinge läks. Nojah, laulmist hindas ju Roometki kõrgelt, kuid enamasti oli selleks kohaks oma tuba ja meloodiaks mis iganes lugu parasjagu makist või klappidest tuli.

„Mõtle sellele!”

„Ma ei usu sellesse, aga ma võin su igal juhul ära oodata. Saame selle protokolli täna kirja ja kaelast ära. Mul pole midagi ees täna ja tunnike niisama passimist ei kõla kuigi halvasti.” Roomet ei saanud isegi päris täpselt aru, mis teda neid sõnu lausuma sundis, kuid küllap oli sel mingi seos Meriti naeratusega. Või rindadega. Pask! Mõtle millelegi muule, sundis Roomet end pilku pöörama.

„Ma küsin päeva lõpus uuesti!” teatas Merit enesekindlalt, kui nad viimaks klassist lahkuma hakkasid.

Viimase tunni lõppedes, just nagu lubatud, seisis Merit ukse juures ja ootas Roometi väljumist.

„Kas sa mõtlesid katsete üle?” nõudis Merit. „Koori, ma mõtlen. Noh, et sa ju tuled?”

Roomet vaatas tüdrukut pikalt. Kogemus ütles, et Merit püüdis leida viisi teda narrida. Miks muidu oleks pidanud üks tüdruk, pealegi veel ilus tüdruk nii tungivalt nõudma, et ta koorikatsetele tuleks? Üks kõik, kui palju Roomet Meritit ka vaatles, ei leidnud ta teise silmadest ainsatki viidet väljanaermisele.

„Ega sa ei narri mind?” uuris ta igaks juhuks ääri-veeri.

„Kas ma peaksin? Eip! Ma tõesõna arvan, et selle asemel, et niisama oodata, võiksid sa parem ise ka kohale tulla. Mine tea, äkki hakkab veel meeldimagi, kui sa just seda ei kardagi.”

„Olgu siis,” mühatas Roomet ja muigas Meriti kentsaka rõõmuhüpatuse peale. Niimoodi hüppas nende kutsikas suvel, kui keegi vorstiviiluga lähenes, joonistus kujutluspilt tahes tahtmata Roometi silme ette. Meriti entusiasmist lõbustatuna lasi Roomet end muusikaklassi vedada ja istus siis tüdruku kõrvale. Poisse oli klassis tõesti kõvasti vähem kui tüdrukuid, nentis Roomet. Nende klassist oli kohale tulnud lahutamatu nelik tüdrukuid ning lisaks temale endale oli poistest kohal veel vaid Aaron.

Ei ole midagi ettearvatavamat koorikatsete algusest! Ilmselges vaimustuses pedagoog, kes ei saanud mainimata jätta, et poisse võiks rohkem olla, tekitades Roometis ebamugavust. Seejärel oli küsimus vaid entusiastlikkuse hulgas ning soojendusharjutuste jaburuses. Roomet viilis totakate esimeste võimlemiste kaasategemisest. Hääle lahtilaulmisest sai ta aru, kuid võimlemine näis olevat mõeldud vaid naerualuseks sattumiseks.

Kui võimlemine välja arvata jättis õpetaja Loore endast üsna viisaka mulje. Keskmine inimene oleks Loores näinud pensionile lähenevat veidi ülekaalulist prouat, kelle ülekeev positiivsus näis lausa pimestavana. Roomet nägi liivakella õpetaja õla kohal. Nägi pragusid, mis katsid kella külgi, ja aimas nende taga terviseprobleeme. Sisetunde järgi oleks ta pakkunud probleeme veresuhkruga, kuid kindel ei saanud ta selles olla.

„Bass!” säras Loore, kui Roomet viimaks ette laulma jõudis. „Kõlavat bassi ei kuule kümnendike seas just kuigi tihti. Niisiis teisipäeviti pärast kaheksandat tundi on proovid ja ma ootan sind järgmisel nädalal.”

„Nojah, küllap vist,” pomises Roomet ja läks kohale tagasi. Oli see Meriti võlu või muusika lummus, kuid nüüd oli ta kooris, sunnitud osade koolikaaslastega suhtlema lähemalt, kui algne plaan ette nägi.

„Lähme!” hüüdis Roomet Meritile. Tüdrukud olid esimesena laulnud. Loore rääkis midagi sellest, et poisse on niigi vähe ja ta tahab neid paremini kuulata, kuid ühtlasi tähendas see ka, et Merit pidi nüüd Roometi järgi ootama. Vaikselt ja ettevaatlikult olid nad oma järge oodates Roometi arvutis juba tegutsema hakanud ning kui aus olla, siis ei jäänudki neil enam kuigi palju teha.

„Istume fuajeesse või lähme linna?” uuris Merit. „Võiks ju kuskil mingi kohvi võtta äkki.”

Kohvikusse? See oleks kõlanud peaaegu kohtamise moodi, mõistis Roomet, ja see oli miski, milleks ta valmis polnud. Ta ju õieti ei tundnudki veel Meritit. Ja Merit ei tundnud ilmselgelt ka Roometit. Lihtsam oli see jama koolimajas ära vormistada ja kui nad millalgi veel kokku peaksid sattuma, mõnes rühmatöös, siis ehk tõesti, kuid vaevalt, et midagi niisugust oleks juhtunud.

„Teeme siinsamas ära,” pakkus Roomet ning naeratas lootusrikkalt ja kibedalt ühtaegu. Nad olid nüüd mõlemad kooris ja küllap andis ka see võimalusi vahel veel rääkida ja paremini tuttavaks saada, sest kui ta nüüd päris ausalt vastama pidi, siis polnud Roometil vähimatki selle vastu, kui mõni tüdruk... eriti Merit... Ta jättis igaks juhuks mõtte lõpuni mõtlemata. Varasematest aastatest teadis ta liigagi täpselt, et sellised hüved ei pruugi tema jaoks loodud olla.