Читать книгу Mina olen surm - Mairi Laurik - Страница 6

Roomet kulutas kogu õhtu Meritist mõtlemisele. Ta püüdis tüdrukust mingit sotti saada, kuid kõik, milleni ta mõistus küündis, näis täiesti vale ja ebaloogiline. Ühel hetkel ta enam ei üritanudki, vaid vedeles lihtsalt voodil, lollakas naeratus näol, ja püüdis laevalgusesse Meriti näojooni joonistada.

Hommikul, kuskil võileiva ja kohvikruusi vahel, rabeles ta eelmisel õhtul tegemata jäänud kodutöödega järjele saamise nimel ning siis oli juba aeg kooli minna. Esimesed tunnid möödusid rahulikult. Vahel vaatas Roomet viimasest pingist ette Meriti poole ning paaril korral tüdruk tema pilgule ka vastas avala naeratusega. Juttu nad küll eriti ei ajanud, kuid selleks polnud tol hetkel ka vajadust.

Lõunat sõi Roomet kiirelt. Üks osa temast lootis, et ehk jõuavad nad pika vahetunni ajal Meritiga veidi rääkida, ent kui ta matemaatikaklassi juurde jõudis, polnud tüdrukut veel seal. Selleks, et mitte oma pettumust välja näidata, koukis ta kotisügavusest killu paberit ja asus taas surfarit kritseldama. Harjumuspäraselt hoidis ta pilgu paberil, et mitte lasta end segada kõikidest neist liivakelladest, mis inimeste kohal heljusid. Mida vähem oli tema elus surmahirmu ja -endeid, seda normaalsemalt Roomet end tundis. Kritseldades ja Meritile mõeldes tundis ta end täiesti tavalisena, ehk isegi keskpärasena. Nii ta püüdiski pigem kritseldamisele keskenduda, kui kaaslasi vaadata. Neil ei olnud küll ühtegi värelust küljes, kuid ettevaatus sundis Roometit siiski oma tegemistesse süvenema ja pilgu inimestelt eemal hoidma. Pelgalt teadmine elukellade olemasolust oli alati meeldetuletus surma paratamatusest.