Читать книгу Elu täie tähelepanuga. Praktiline kursus teadlikkuse arendamiseks - Maitreyabandhu - Страница 5

Mul on meeles üks intervjuu telestsenaristi Dennis Potteriga. Saate salvestamise ajal põdes Potter juba lõppstaadiumis vähki ning teadis, et tal on elada jäänud veel vaid mõned nädalad. See on eriline intervjuu: Potter oma hallis ülikonnas rüüpab šampanjat, suitsetab ühe sigareti teise järel ning neelab aeg-ajalt vedelat morfiini, et valusid vaigistada. Muu hulgas räägib ta õitsevast ploomipuust oma tagaaias.

„Eelmisel nädalal, vaadates kirjatööd tehes aknast välja, märkasin ma, et need on kõige valgemad, õhulisemad, õitsvamad õied, mida võib ette kujutada.“ Ta jätkab: „Kõige vahetu praegusus on imeline, kui inimesed vaid suudaksid seda näha… Seda ei saa kirjeldada, seda peab ise kogema, selle kõige hiilgust…“^[1.]

Potteri intervjuu on tunnistuseks sellest, milline võiks olla meie elu, kui me tunnetaks surma kohalolu ning teaks, kui lühike ning mööduv on elu. Potter ütleb: „Kui sa näed olevikku, oh sa poiss, siis näed seda tõeliselt! Ning tunned sellest rõõmu!“ Kui hakkame elama täie tähelepanuga ja püüame näha „õitsvaimat õit“, siis elamegi oleviku vahetus tunnetamises, mida Dennis Potter oma viimases teleintervjuus ülistab. Kuid selleni jõuda pole kerge, sest nii paljud asjad võistlevad meie tähelepanu nimel. Moodne elu on väga keerukas, eriti linnas elades. Suurem osa inimesi peab aega jagama täiskohaga töö, perekonna ja ühiskondliku elu vahel. Peame üha uutele meilidele vastama, parkimiskohta otsima, poest toitu ostma, telefonikõnesid tegema, küttearveid tasuma ning tolmu tõmbama. Peame tütre trenni, auto parandusse ja ülikonna keemilisse puhastusse viima. Ning kõik see sunnib meid oma elule pealiskaudselt lähenema. Meil pole aega, et asju lõpuni kogeda. Meil on kogu aeg kiire, sest peame tegema mitut asja korraga.

Kui tahame elu sügavamalt kogeda – kui tahame näha „õitsvaimat õit“ –, peame esmalt uurima viisi, kuidas elame. Me tahame elust rahuldust tunda, kuid selle asemel on meie ees üha enam valikud, vähemalt läänemaailmas elades. Meil on kombeks uskuda, et mida rohkem valikuid meil on, seda õnnelikumad oleme. Kui reisime äriklassis, siis lisaks suuremale jalaruumile pakub lennufirma meile ka rohkem valikuid. Seega tahame me rohkem raha, et meil oleks rohkem valikuvõimalusi, kuna see teeb meid õnnelikumaks. Kuid sel võib olla ka negatiivseid tagajärgi. Kui valikuvõimalusi on liiga palju, võib see meid halvata ning kahjulike valikuteni viia. Me valime asju, mis meid pikemas perspektiivis õnnelikuks ei tee: sigaretid, karastusjoogid, rämpstelevisioon. Ning kõigi valikute tegemine – kuhu kooli oma lapsed saata, mis täidisega pirukaid võtta, kust soodsaimad lennupiletid leida – nõuab aega. Mida rohkem valikuid meil on, seda rohkem läheb aega, et nende vahel otsustada. Aega me tagasi ei saa. Veel hullem: kuna valikuid on nii palju, tunneme valitud asjadest vähem rahuldust. Meie ellu on tunginud nõnda palju valikuid, et aina raskem on neile täit tähelepanu pühendada.

Üks peamisi põhjused, miks me ei suuda olevikku täielikult teadvustada, on see, et me pole selleks sobivas seisundis. Me ei suuda midagi nautida, kui oleme ärritunud, stressis, kurnatud või vihased. Millegi nautimiseks on vaja naudinguobjekti – ploomipuu õit, jalutuskäiku maal –, kuid ka subjekti, kes seda nautida suudab. Teiste sõnadega, me peame viibima meeleseisundis, mis on nautimiseks piisavalt vastuvõtlik, selge ja rahulik. Ei piisa sellest, et end lihtsalt nautimisväärsete asjadega ümbritseda. Meil on vaja ka head meeleseisundit.

Kui selle üle järele mõelda, võib tunduda kummaline, et me õpime küll igasuguseid asju – algebrast peotantsuni –, kuid ei õpi tundma meelt ega seda, kuidas kogeda. Meil jääb kahe silma vahele see, mis tegelikult otsustab, kas puhkus Mallorcal kujuneb meeldivaks või uus töökoht IT alal rahuldust pakkuvaks. Meie meeleseisund on filtriks, kust kõik läbi käib. Me ei saa elu täiel rinnal elada, kui pisiasjad meie tähelepanu kõrvale juhivad ning vaidleme endaga sisimas pidevalt ja ärritume selle üle, kui kaua internetis piletite broneerimisega aega läheb. Kui tahame hästi elada, peame meeleseisundile rohkem tähelepanu pöörama. Muidugi võib ka teisiti teha. Võime lihtsalt pidutseda, poes käia, teleseriaale vaadata ning internetis surfata. See on meie endi otsustada. Keegi ei sunni meid täie tähelepanuga elama. Kuid mina usun, et kui tahame olla õnnelikud ning tunda, et meie elu kuhugi viib – mitte ei juhi meid niisama ringiratast –, peame meelele rohkem tähelepanu pöörama. Kui sellega nõustud, on sul põhjust edasi lugeda.

Ma eeldan, et enamik inimesi, kes selle raamatu kätte on võtnud, tahavad õppida tähelepanelikumalt ja rikkalikumalt elama: nad tahavad käesolevat hetke põhjalikumalt tunnetada. Kuid mõned loevad seda raamatut ka sellepärast, et otsivad vastust elu mõistatustele. Lugeja, keda mina endale ette kujutan, võib olla küllaltki õnnelik – nii tööl kui kodus – ega ole vaevatud lapsepõlvetraumadest, mis sügavamat uurimist nõuavad: teda vaevab lihtsalt küsimus „Kas see ongi kõik?“, tunne, et elu peaks sisaldama muudki peale karjääri, perekonna ja pensionipõlve. Ning ma kujutan ette, et kui too inimene seda lugema asub, ei soovi ta vaid nõuandeid, kuidas olla õnnelikum ja lõdvestunum (mis on küll samuti oluline): ta soovib midagi teada saada ka tegelikkuse kohta ning õppida tundma viise, kuidas seda sügavamalt mõistma hakata. Ma soovin midagi öelda ka sellisele inimesele. Ma tahan rääkida sellest, kuidas budism üritab tegelikkust mõista.

Käesolev raamat on teekonnaks teadlikkuse maailma, alates sellest, et mäletame kohta, kuhu oma võtmed panime, kuni tegelikkuse olemuse transtsendentaalse mõistmiseni. Ma ise viibin endiselt sellel teekonnal. Ma julgustan sind endaga ühinema. Suur osa kirjapandust põhineb minu harjutusaastatel ning selle jooksul ette tulnud raskustel ja õnnestumistel. Minu peamiseks mõjutajaks on olnud mu õpetaja Sangharakshita, kelle tarkuseta poleks mul siin palju öelda. Ma loodan, et see raamat aitab sul täie tähelepanuga elada. Ma loodan, et see aitab sul õit näha.