Читать книгу Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood - Maniakkide Tänav - Страница 5

Kuupind kihutas Meelisest peadpööritava kiirusega mööda. Kõõludes ebamugavas poosis kulguri tagumisel mootoril, lükkas ta uue jahutuspadruni rauda ja tõstis püssi palge. Möödalibisev maailm oli kahevärviline, taevas tintmust, kuupind hele-hele. Samasugune must-valge oli ka praegune ülesanne – tapa või saa tapetud.

Hoolimata sellest, et kulgur tegi praegu ilmselt Kuul kihutamises kiirusrekordit, libises neid jälitav taldrikukujuline vari hääletult aina lähemale. Ta tuli madalalt ja seepärast segas Meelise eelmisest lasust Kuu hõredasse atmosfääri jäänud kondensipilv sihtimist. Estronaut nägi, kuidas lendav taldrik läbis hõredat auru laiali lükates kondensipilve, ja samal ajal avanes laeva keres laskepilu. Ta oli seda oodanud ning tulistas viivitamata. Hetkega muutus relv ta käes kuumaks ning ainult tänu jahutuspadrunile, mis enamuse kuumusest enesesse neelas ja aurudena välja paiskas, ei löönud kosmodessantniku skafandrikindad leekidesse. Silmale nähtamatu kiir sähvatas jälitaja poole ja seekord Meelis tabas. Surmavat kiirt, mis oli kõrvetanud augud tema kaaslastesse, ei tulnud, laskeavast paiskus hoopis kuumi gaase ja luuk sulgus kiirelt.

„Said, raibe!“

Kuigi väljastpoolt ei saanud midagi aru, oli Meelis kindel, et masina sisemuses kostis kõva kisa. Kiire lukuliigutusega lendas padrunikest relvast välja. Ta pidi tegutsema kiiresti, estronaut oli juba õppinud, et taldriklaeva laserkahurid suutsid teha umbes ühe lasu minutis. Nad olid võimsamad kui Meelise käsirelv, nende jahutamine võttis rohkem aega, ent neid oli kuus ja seetõttu said nad tulistada järgemööda iga kümne sekundi järel.

Kulguri roolis olev Günther kihutas mingist august läbi ning Meelis pidi korraks masina külge klammerduma. Sellega kaotas ta väärtuslikke sekundeid ja enne, kui uus padrun rauda sai, avanes taldrikul järjekordne ambrasuur. Estronaut hüüatas hoiatavalt ja Günther pööras sõidukilt järsult. See käis nii kiiresti, et hoog pühkis alles relva laadiva Meelise kulgurilt minema. Samal hetkel andis laev tuld ja Günther ning kulgur lahvatasid leekidesse.

Kuu väikese raskusjõu tõttu uperpallitas Meelis pikalt, kadudes lendava taldriku vaateväljast üle mäeseljandiku, ja põrkles edasi nagu lutsukivi. See oli valus lend, kuid tänu vähesele raskusjõule pääses ta vaid sinikatega. Skafandri rebenemist ta ei kartnud, seda oli testitud hullemateski tingimustes. Viimaks põrkas ta hoo kaotanult vastu üht kaljut. Relva hoidis ta ikka veel kramplikult käes. Esimene asi, mida dessantväelane nägi, oli eemalt kaljurünka tagant ilmuv lapik vari, mille relvaluuk just sulgus. Ilmselt olid nad teinud kulguri pihta kindluse mõttes veel teisegi lasu. Mul on alles veel kaks padrunit ja kümme sekundit aega, mõtles Meelis ja viskas kiire pilgu ümberringi. Ta pilk langes Ameerika lipule, mis seisis pooleldi viltu vajunult mõnekümne sammu kaugusel.

Esimesel hetkel mõtles ta, et on lolliks läinud. Mispärast pidanuks ameeriklased oma lipu keset Kuu hüljatud maastikku püsti lööma, eriti kui nad oma siinolekut igati varjata püüdsid? Ent seejärel märkas ta iidset kuumoodulit ja taipas, kus oli. Nad olid oma hullumeelse põgenemisega sattunud igivanasse maandumispaika, ühte paljudest Apollo omadest. Millisesse neist seitsmest, ei osanud ta öelda. Võib-olla esimesse kohta, kuhu inimese jalg iial oli Kuu peal astunud. Need olid pühad paigad, kaitsealad, mida ameeriklased säilitasid kui kosmosereiside üht väärtuslikemat artefakti. Meelis kargas püsti ja sööstis sprinterina Apollost maha jäänud mooduli poole. Lahinguskafandri õlgadel asuvad pisikesed düüsid surusid teda vastu kuupinda, õgides ranitsast viimast kütust ja suurendades mehe kaalu, nii et ta läbis need paarkümmend meetrit enne, kui teda jälitaval taldrikul jõudis uus relvaluuk avaneda. Ameerika skafandritel säärast täiustust ei olnud, see oli eurooplaste leiutis. Ta kargas iidse mooduli ümarate, tühjade kütusepaakide taha peitu. Ükskõik kui kangesti tagaajajad ka tema surma ihkasid, oma reliikviat ameeriklased juba laseriga nii kergesti auklikuks ei kõrveta, selles oli ta kindel.

Esimest korda, kui Euroopa Kosmoseagentuuri missioon Maa kaaslasele jõudis, tegi see põrutava avastuse – Kuu tagaküljel laius võõrtsivilisatsiooni hiiglaslik baas. Pikad, hõbedastes skafandrites humanoidsed olendid käskisid eurooplastel kaduda kus kurat, vastasel juhul lubasid nad nende laeva ära küpsetada nagu känkra. Maalased lasidki jalga.

Möödus kakskümmend aastat palavikulist arendustööd ja Marsi missioone. Kuid nüüd, mil Maad hakkas ähvardama kokkupõrge asteroidiga ning koduplaneet tuli iga hinna eest hüljata, viisid Euroopa Kosmosedessantjõud ellu pikalt ette valmistatud erioperatsiooni ning tegid Kuule mehitatud luureretke. Selle meeskond tegi uue, sama põrutava avastuse – võõrtsivilisatsiooni baas osutus ameeriklaste pettuseks, mille eesmärk oli rivaale Kuult eemale hoida. Meelis oli viimane ellujäänud võitleja sellest luurerühmast. Ta pidi teabe iga hinna eest Maale edastama. Kuid selleks pidi ta kõigepealt ellu jääma.

Ameeriklaste taldrik hakkas liikuma ümber kuumooduli ja kosmodessantväelane liikus end varjates ümber vana vraki. Ta ei kartnud, et veel mõni ameerika taldrik välja ilmuks, selle eest olid nad hoolitsenud. See oligi olnud nende viga, Aven oli otsustanud ühe neist hõivata, kuid kõik läks viltu. Taldrikuid oli olnud neli: ühe olid nad lahingu käigus hävitanud, kahte kõvasti vigastanud, nii et need pidid baasi naasma, jäi veel vaid see viimane. Olukord ei olnud lootusetu. Arvestades ameeriklaste pikka viibimist Kuul, olid nad tehniliselt üsna maha jäänud. Euroopa teadusarenduskeskused ei olnud eemale hoitud aastakümnetel sugugi maganud, vaid loonud Kuul sõdimiseks suurepärast varustust. Ameeriklaste taldrik nägi välja uhkem kui tegelikult väärt. Eks ta oligi mõeldud eelkõige butafooriaks, relvituid Kuule kippujaid hirmutama. Lennuaparaat oli aeglane, vähese tulejõuga, väikese meeskonnaga, vaid lähi- ja madallendudeks mõeldud hernehirmutis.

Meelis kontrollis hapnikuvaru, seda oli vähe. Kui ta tahtis ülesande täita, siis pidi ta leidma kiire mooduse jälitajatest lahti saada, muidu oli lämbumine käega katsuda. Ta vaatas kaalutledes ringi. Kahju oli ajalugu hävitada, kuid teha polnud midagi, olukord oli must-valge. Laserpüss kuumenes, kondenspadrun paiskas auru välja ja seismomeeter, mille kunagi oli ehk maha jätnud Buzz Aldrin, muutus hetkega hõõguvkuumaks metallisulamiks. Meelis tõmbus tagasi ja ootas. Ameeriklased olid saanud esimese vihje ja ta lasi neil seda seedida. Taldrik tiirutas endiselt teda ümber mooduli taga ajades. Pärast veel mõnda ringi, mil nad teda väsitada püüdsid, pööras ta relva uuesti väljapoole ja hävitas maasse torgatud lipu. Ameeriklaste tähed ja triibud söestusid, ning püsti jäi vaid viltune metallist lipuvarras. See oli ta viimane padrun, kuid ameeriklased seda ei teadnud. Neile aitas, nad ei saanud riskida, et hull eestlane hävitab kogu nende kuulsusrikka ajaloo. Taldrik eemaldus kaljurünka taha, kus nad ilmselt otsustasid varjatult maanduda. Samal hetkel, kui nad silmist kadusid, sööstis Meelis edasi, kulguri taha, millega oli võib-olla kunagi sõitnud Neil Armstrong.

Kaugemale polnud mõtet joosta. Ümberringi oli üsna lage ja ta oli kindel, et kohe-kohe jõuab halli kalju tippu, mille taha ameeriklaste taldrik kadus, mõni välja hüpanud laskur ja kui too on paigas, siis ründab ülejäänud grupp. Nii olid nad teinud nende eelmisel kokkupõrkel ja tegid nüüdki. Ei läinudki kaua, kui ilmusid seitse jalaväelast. Nad liikusid laias hargrivis, ise naljakalt hüpeldes, sest nende skafandritel puudusid säärased abimootorid nagu Euroopa omadel. Skafandrid olid neil disainitud hõbedaste tulnukate kujulisteks, kiivrivisiiri asemel olid suured mandlikujulised silmad. Needsamad skafandrid olidki Euroopa Kosmoseagentuuri eelmise missiooni ära petnud. Ent kapten Aven oli ühe neist lõhki lõiganud ja avastanud, et tulnukate sisemuses peitus hoopis inimene.

Ümber mooduli rippus ikka veel Meelise laskudest jäänud tihe kondensipilv, nad eeldasid, et ta on endiselt seal. Kui ameeriklaste rivi üks serv Meelisest möödus, sööstis ta pistrikuna välja ja virutas relvakaba läbi lähima sõduri kiivri tumedasse silma. Väejuhatus oli arvestanud võimalusega, et neil saavad padrunid otsa, ja seepärast hõlmas kosmodessantnike väljaõpe põhjalikku käsivõitlust. Nende laserrelva kaba kujutas endast kirkat, mis oli spetsiaalselt disainitud vastase skafandreid purustama. Jänki kiivri sisemus paiskus jäätuvat verd täis. Mees haaras näost ja vajus selili, langedes kummaliselt aeglaselt. Enne, kui üllatunud ründajad Meelise sihikule said, viskas ta oma relva üles, haaras alles kukkuva surnu käest laetud relva ja keeras selle toru vastaste poole. Need mehed siin olid ilmselgelt pikast, rahulikust teenistusest laisaks ja pehmeks muutunud, sest nad reageerisid oma kohmakates tulnukaülikondades nii aeglaselt. Ta põrutas laseriga korraga läbi kahe, ühel joonel seisnud sõduri. Nende liha kõrbes ja skafandrid aukude ümbert söestusid. Seest paistis värsket inimliha. Meelis heitis ameerika relva käest, haaras alla kukkuva enda oma ja sööstis edasi. Ta hüppas, mootorid tegid sutsaka ja andsid hoogu juurde.

Midagi sellist ei olnud ameeriklased näinud ega selleks valmistuda osanud. Tänu ranitsamootoritele oli ta nendega võrreldes kiire nagu välk. Vaevalt tõusid püssitorud, kui Meelis oli juba lennanud üle kogu nende rivi, maandunud ja purustanud püssikabaga järjekordse sõduri kiivri. Seejärel, kuni teised alles ümber keerasid, sööstis ta mööda lühikest rivi ja kordas Maal tuhandeid kordi sisseharjunud liigutustega sedasama nende kõigiga. Temast jäi maha aeglaselt langevate laipade, kildude ja külmunud vere pilv. Ranitsamootor seiskus, kütus sellest oli lõppenud. Meelis heitis pilgu mäe otsas asuvale laskurile. Too vahtis oma suurte punnis silmadega jahmunult tema poole. Jänki oli seni viivitanud, kartes omasid tabada, kuid nüüd tõstis ta relva.

Meelis hüppas kõrvale, ent ilma ranitsamootoriteta ei olnud see enam nii lihtne, ta libastus ja hakkas õhus keerlema. Ta tundis, kuidas selg tulikuumaks lõi.

„Tabas, raibe!“

Ta hingas järsult sisse, et päästa veel mõni sõõm õhku, enne kui skafander tühjaks jookseb. See oli lootusetu üritus, kuid teda oli koolitatud mitte kunagi alla andma. Meelis langes kuupinnale, kobas seljalt auku, lebas hetke higisena maas ja taipas, et on ikka veel elus. Skafander, kuigi võimatult kuum, oli terve. Ta lükkas end põlvili ja taipas, et on kergem kui enne – vastase lask oli põletanud ranitsa koos mootoritega, kuid ei suutnud tungida selle all oleva hapnikuseadmeni. Šõumehed olid nad kõvad, ent sõjatehnika oli alles lapsekingades. Meelis vaatas üles. Ameeriklane astus oma relva poolt laiali paisatud kondensipilvest välja. Meelis tõstis püss-kirka ja saatis selle keereldes tema suunas teele. Tulnukapea pöördus, ta vaatas oma lasu tulemust ja nähes Meelist, seisatas hõbedane kogu jahmunult, ta oli tabamises nii kindel olnud. Estronaut nägi teda kobamas uue jahutuspadruni järele. Enne, kui ameeriklane relva tõstis, jõudis kirka kohale. Laskja kadus kildude ja veresajus künkaharja taha. Meelis haaras maast lähima surnud Ameerika sõduri relva ja hüppas varju.

Veel veidi aega luuras ta ümbrust, kuid kõik oli vaikne. Ta tõmbas ringi vaadates hinge. Ameeriklaste ajalooline maandumispaik oli saanud uue tähenduse. Lisaks esimesele kuundumisele inimkonna ajaloos, oli see nüüd ka üks esimesi kosmilisi maismaavägede lahingupaiku. Kõigi ohtude kiuste olid nad hakkama saanud. Küll kõigi kaaslaste elude hinnaga, ent siiski. Kahju, et ta ei saanud nende surnukehi tagasi Maale kaasa võtta. Ent ühte sai ta nende heaks teha.

Ta läks ja surus ammuste astronautide jäljerea kõrvale enda oma. Ehk olid need Armstrongi enda jäljed? Nüüd olid siin igatahes ka eurooplaste omad. Ta tõmbas skafandri varruka küljest takjakinnise lahti ja libistas oma jalajälje põhja sini-must-valge embleemi.

„Väike tapelung ühele inimesele, ent suur Euroopa rahvaste jaoks.“

Ta lasi pilgul üle laibavälja käia. Jäi veel minna, võtta künka taha maabunud taldrik, sellega oma maandumismooduli juurde sõita ning edastada Maale ülioluline teave: Kuul ei ole supertsivilisatsiooni baasi, on ainult ameeriklased karnevali tegemas. Võimalus hiidasteroidi kataklüsmilise saabumise eest kodu lähedale pageda on olemas. Tuleb ainult veidi vaeva näha.