Читать книгу Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood - Maniakkide Tänav - Страница 7

Väljas pekslev raju oli Pariisi naabruses asuva Toonika-nimelise päraurkast väikelinna vihmaveega üle ujutanud. Hämaras kerkisid kõrgustesse tänavaid piiravad täissoditud betoonist ja terasest hoonemonstrumid, mis kadusid ülal peagi paksu pilvemassi sisse. Näha oli ainult vilkuvaid kaubamärkidega reklaamtulukesi, tuhme tänavavalgustitäppe ja üksikuid õnnetuid linnaelanikke, kes polnud mõistnud liikumiseks paremat aega valida, oma kodude poole kiirustamas. Erinevalt pimedatest korteriakendest püüdsid kiiskavad trellitatud poodide vitriinid lootusetult näidata, et mingi elutegevus linnas siiski tuksub. Kunagine kena turismi- ja kaubanduspiirkond oli praeguseks mattunud haisvasse sudulägasse, mida ilmestasid räpased alleed, vandaalide poolt lõhutud tänavakonsoolid ja tardumisest umbne õhustik.

Jurg astus saabaste lirtsudes baariuksest sisse. Mees kiskus uksetilina vaibudes vihmakeebi seljast ja väristas ülakeha, et külmast kangeid lihaseid kuidagi soojendada. Pime rääsunud rasva järgi haisev baar oli tühi ning napilt valgustatud leti taga seisis tüse vanamees, kes külalisele suunatud klaasistunud pilgu saatel aegamisi brändiklaasi kuivatas.

Jurg loivas üle räpase põranda baaripukile, jättis endast maha vihmaligase raja, viipas tervituseks ja lasi endale ühe puhta armanjaki välja valada.

“Neetud,” pomises ta pärast esimest lonksu huuli vaevalt paotades. Baarmeni tehissilm tõusis Jurgi piidlema, kui päris organ jälgis klaasi hõõrumist edasi. “Ei, see märjuke on kena, “ parandas rüüpaja end kohe. “Ma lihtsalt ei seedi Euroopa Kosmoseagentuuri ja kogu seda valitsevat gängi. Väisan juba kes teab mitmendat korda pealinna ning tolku ei miskit. Kõigi jaoks pole piisavalt ressurssi, prioriteedid on teised... Kurat võtaks! Ja muudkui naeratavad näkku.”

Jurg tühjendas klaasi ja nõudis täitmist, mida baarmen kuulekalt tegi. Jurg teadis, et mees leti taga on alati nõus teda ära kuulama, sest kunagise koolivennaga sai omal ajal kõiksugu hullusi tehtud. Paraku viis neid elutee lahku, Jurg jäi endiselt vanemate tallu tööle, aga sõber soovis pealinnas õnne proovida. Poiss oli kogu aeg lahtise peaga olnud, kuid noorusaegne joogilembus viis ülikoolist väljaheitmiseni ning ainsaks päästerõngaks rentslis sai selle urka nõder omanik.

“Ah kohe nii hästi läheb?” muheles baarmen vastuseks.

“Läheb jah kehvemini, kui tahaks, aga ikka paremini, kui sina arvad, Lestat,” torises Jurg.

“Vaata, kes räägib,” ei jäänud Lestat itsitades võlgu.“Mis siis juhtus?”

“Tulin ürituselt ära, sest meeleavaldus muutus minusuguse toi jaoks veidi tuliseks. Pärast peaministri telepöördumist, kus ta lubas varjendite programmiga samas mahus ja endise lubadesüsteemiga jätkata, läks agentuuri juures päris mölluks. Tõbras ei julenud isiklikult rahva ette rääkima tulla. Eks see oli ta tervise huvides parem tõesti. Ma vaatan,” jätkas Jurg pärast järjekordset sõõmu kergelt torkides,“et täna on siin üsna vaikne sul. Aga kes saab inimestele pahaks panna, kui selline karuilm väljas perutab.”

“Mäss on üpris pööraseks läinud tõesti,” lausus baarmen uut klaasi kätte võttes, käed külmast kanged, kuna omaniku koonerdamise tõttu oli sooja veega kitsas käes. “Kas sina kui kohapeal viibinud kuluaaripoliitik oled viimaste sündmustega kursis?”

“No ma aimasin, et see nii läheb. Lahkusin peaministri kõne ajal targu poodiumilt ja pidasin paremaks üldse koju ära minna. Kuid sa oled telerile lähemal ning omad paremat ülevaadet. Olgugi, et seda juttu, mis meediast tuleb, ei tasu alati just tõepähe võtta.”

“Vaevalt, et ülesvõetud kaadrid võltsitud olid. Politsei surus mässavad rahvamassid Kosmoseagentuuri peakorterist veidi kaugemale Champ de Marsi väljakule, et organisatsioon tegutseda saaks. Uudistest nähtu põhjal meenutab meie praegune“rahvuslik aare” pigem auklikku lahingutandrit kui vaatamisväärsust. École de guerre’i sõduritest kadettidele pole lahingusimulaatoreid vajagi, sest aknast paistab kõik kenasti kätte ära.”

Jurg noogutas mõtlikult vastuseks. “Siis on ju päris põrgu lahti, mis? Nii palju siis rahumeelsest lahendusest. Ma niigi ei salli neid vägivallatsevaid sinikuubesid...”Mehe suunurk kergelt tõusis, kui baarmeni poole pilgu heitis.“Jah, võin tunduda kibestunud vanamehena, aga ega ma päris kõiki ka vihka. Ära vaata mind sellise pilguga.”

Jurg lonksas klaasi põhjani tühjaks. Enesetunne oli paremaks läinud, kui hõrgult tummine brändi seedekulglast kiirtena jäsemetesse mõnulaineid kandis. Vähemalt mingi kompensatsioon vettinud riietele ja mõrule jututeemale. Baari räpasus polnudki enam nii häiriv.

“Ausalt öeldes mõistan nüüd hästi, mida tumedad riiki migreerunud poisid omal ajal tunda võisid, kui neid “teise klassi” kodanikeks peeti. Kui mul oleks vanust vähem, ei peaks poja järele valvama ning piimakarja elus hoidma, oleksin palju aktiivsem. Mis tähendab, et ainult eliit ja teaduslik-tehniline personal lastakse laevadele? Pagana “eliit” pole Maalgi suutnud ühist asja ajada ja nüüd saadetakse sellised saamatud tegelased ilmaruumi inimkonda säilitama...”

“Ära porise, Jurg, ega neil ka kerge pole,” tegi baarmen tögavat nägu ning üritas vältida, et sõber end jälle üles kerib.

“Jaa, muidugi mitte. Parafraseerides vana ütlust; oskamatus mõistust kasutada ei vabasta vastutusest, aga väga hea oskus küll. Selle viimase pärast ei pea nende tukunuiade puhul ilmselt muretsema.”

“Kuidas su poeg sellesse suhtub?”

“Girard on muidu tubli,” oli Jurg tänulik, et teine ikka pere kohta pärib,“aga läheneb kõigele liiga naiivselt. Pärast ema surma pole ta enam endine. Rügab öistes vahetustes mootoritehases tööd teha, aga päeval farmi jaoks eriti aega ei jää. Arusaadav, et millalgi peab inimene magama ka, aga...”

“Anna poisile veidi asu,” lausus Lestat pärast kunde mõningast vaikimist.

“Tegelikult ma mõistan teda, sest Maal pole enam tulevikku. Mis sest piimakarjast, raketid tahavad ehitamist...Tema pärast ma ju Kosmoseagentuuri vahet käia vihungi, kuna sellised kuldsed käed on lahkumispileti sajakordselt välja teeninud! Kuidas sul endal? Oled juba kellegi leidnud?”

Lestat ainult mõmises vastuseks, millest võis aimata, et mees istus endiselt üksi kodus, ega proovinud pärast elukaaslase lahkumist uusi tutvusi luua.

Jurgi pilk tõusis seina küljes asuva helendava ekraani poole. Peale rääkivate peade hetkel kohalikult kanalilt midagi huvitavat ei näidatud. Mees jäi eredust tühjade silmadega vahtima ja baarmen nohistas vaikselt omi toimetusi teha.

Korraga kaader vahetus, kui ekraanile ilmus nooremaohtu sõjaväevormis mees, kes sugestiivse pilguga otse kaamerasse vaadates tõsisel ilmel mingit teadet edastas. Pildi allkiri andis mõista, et tegu on kellegi kolonel Leroy Diondre’iga.

“Kas saaksid veidi kõvemaks panna?” küsis Jurg baarmenilt. “Ja vala veel üks välja.”

“...kõigil kaasmaalastel säilitada rahu,” rääkis kolonel pöördumises teleauditooriumi poole. “Tean, et hiidasteroidi ilmumine on paljusid meist šokeerinud ja hirmutanud – nii meil kui terves maailmas. Endiselt pole päris kindel, kas kosmiline objekt põrkab Maaga kokku või pääseme lihtsalt ehmatusega. Kuid sellest hoolimata on tähtis säilitada avalikus ruumis kord, et erinevatel organisatsioonidel ja asutustel oleks võimalik halvimaks ettevalmistusi teha. Varjendite programm edeneb jõudsalt, planetaarse satelliitkaitsesüsteemi seadistamine on lõpusirgel ja seega igaühe panus projekti hindamatu väärtusega. Ainult koos, ühiselt pingutades, saavutame edu...”

Jurg virutas vihaga oma joogiklaasi vastu ekraani puruks. “Mida kuradit ta jahub! Hirmutavad meid Tooniga ja samas lüpsavad kodanikukohusele rõhudes rahvast viimse veretilgani. Vean kihla, et president koos õukonnaga on Maalt juba jalga lasknud või istuvad kuskil Põhjamaades mugavas varjendis redus.”

Kuna teleseade oli purunemiskindla kattega kaitstud, venis kildudega rikastatud brändivedelik üle ekraani riiulitele. Baarmen vahtis esiti hirmunud pilguga sõnatult Jurgi poole, aga puhises lõpuks:“Rahune maha, mees! Ega see sul siin laut ole!”

Jurg hingas paar korda sügavalt sisse ja proovis teise nõuannet järgida.

“Vabanda, sõber, olen vist veidi rohkem libistanud, kui tervislik on. Maksan klaasi kinni. Jõuan veel hilisele rongile, sest mulle aitab sellest linnast. Kuna mind siit põrgust minema ei lasta, käigu nad oma satelliidimaksude ja prioriteetidega kuradile.”

Ta viskas paar kortsunud rahatähte letile, tõmbas keebi peale ja valmistus lahkuma, kui ootamatult hakkas kaugusest undama õhuhäire sireen. Jurg jahmatas ähmiga paigale ega osanud järgnevat oodata. Kusagilt lähedalt kostis kurdistav pauk, mille lööklaines baariaknad purunesid ning kogu ruumi märja killupuruga katsid. Ta jõudis vaevu silmad katta, et vähemalt nägemine alles jääks. Valusööstud läbisid tervet teha, kui mõned toekamad ränisakid läbi vihmakeebi lihaskiudude vahele tungisid. Lestat polnud raatsinud turvaklaasi investeerida.

Jurg varises tulutult toolidest haarates karjatuse saatel laua taha varju.

Kõrvad hakkasid mõne hetke pärast taas heli kuulma. Läbi hämu kostis inimeste kriiskamist ja alarmsignaale; saateks vaiksemate paukude kumin mitme kilomeetri raadiuses. Aknaavast tulvas sisse niisket kuumust, sest juba olid puitraamide jäänused ahnelt tuld võtnud.

“No mis nüüd siis!” vandus Jurg, kui end vaevaliselt taas jalule ajas ja segase pilguga baarmeni otsis. Vaene sell ainult kõgises leti taga.

“Oled kombes, Lestat?”

Freda oli pidanud tunde paigal püsima. Naise pikad jalad olid sundasendis kangeks muutunud, sest lauanääps, mille peal ta PSG kõrval külitas, oli kahjuks tema kasvu kohta liiga tilluke. Midagi paremat polnud aga pisikeses numbritoas võtta, mis aknalauaga samas tasapinnas oleks. Tal oli raske ette kujutada, et keegi taolises paariruutmeetrises punkris üldse elada sai. Pimedus varjas tänuväärselt musta jakki ja pükstesse riietatud Fredat, kelle tumedad juuksed oli bareti alla patsi seotud. Aeg-ajalt piilus ta parema silmaga läbi skoobi, kas sihtmärk piki teed lähenema ei hakka. Veel oli kõik rahulik.

Toonika peatänav oli kole nagu kõik teised nurgatagused siinses väikelinnas ja peale mõne vedeleva narkari või üksiku jalutaja ei paistnud mingit elu. Kütusekriisi tingimustes olid liikuvad sisepõlemismootoritega masinad üsna harv nähtus mitte ainult Prantsusmaal, vaid kogu Euroopas. Samas polnud alternatiivsed liikumisvahendid piisavalt odavaks jõudnud minna, et lihtrahvas neid massiliselt omandada oleks suutnud. Taoline kraam muutus Tooni põhjustatud majandussurutises päris defitsiitseks, kuigi Freda kunagises kodupaigas – Marseilles’s – , mis oli Prantsusmaa suuruselt teine linn, ei paistnud see nii tugevalt silma. Kui poleks olnud sellist kohutavat ilma, näinuks tõenäoliselt tänavaid pidi kulgemas öiseid rattureid demonstreerimaks siinse kandi populaarset liikumisviisi.

Kuid Fredale selline inimtühjus sobis. Ainult korraks oli ta tähelepanu köitnud üks vihmamantlis mees, kes läbi saju vastasmajas olevasse baari kiirustas. Vaevalt, et too isik oli teda kõndides märganud. Ta lasi pilgul terava nurga alt tänavaotsani küünitada. Paokil aknast pahises tuppa jahedat vihmaniisket varasügist õhku.

Naine kuulas parajasti häkitud sideseadmega politsei vestlusi pealt, et kolonel Diondre’i saatekolonni liikumiste kohta uusimat infot saada, kui häiresireen aegamisi kerides vihmarabina sekka trügis. Vaevalt kümmekond sekundit hiljem muutus tänavaots korraga heledaks ja vali pauk, mida saatis lainena purunevate akende klirin, sundis Fredat kätega pead katma. Tunda oli tugevat vibratsiooni, mis pani maja talasid väristades laest krohvi sadama. Endine pime tänav oli korraga valgusest tiine.

“Pagan, pagan, pagan...” needis Freda vaikselt.

Naise ööprillid kompenseerisid eredust automaatselt, kui lasid tal silmi kissitamata purustuste kahjusid hinnata. Kvartalijagu eemal oli keset tänavat moodustunud lähenev piklik vagu, mille ümbrus oli kaetud kunagise kosmosejaama mooduli sulajäänustega. Ühe maja fassaad, mis lõpetas moodulikänkra seiklusrikka teekonna, ei pidanud saadud löögile vastu ja varises elanikke enda alla mattes sisse. Akende klaasid olid purunenud mitme kvartali pikkuses, põlevat rämpsu langes juhuslike sähvatustena jätkuvalt nii siin kui seal.

Kuulmise taastudes märkas Freda, et sideseade oli aktiivseks muutunud.

“...orbiidilt sajab,”rääkis keegi ragina vahele,“...vanarauda...” Ühendus katkes hetkeks klõpsuga ja naise kõrvu kostis väljast inimeste kisa, kes üritasid põlevatest majadest põgeneda. Ilmselt oli temalgi viimane aeg jalga lasta, sest varitsuse nurjumist kinnitasid sideseadmest tulevad uued juhtnöörid: “...Punane Koer teisele marsruudile suunata... Kordan, teekond liiga ohtlik, Punane Koer...”

Ta kargas laualt püsti ja hakkas kärmelt snaiperpüssi kokku lappima. Freda ei koormanud end erimissioonidel suurema varustusega, et vajadusel mobiilselt tegutseda. Konkreetse ülesande jaoks sobiv relv. Seni olid ta missioonid edukad olnud – isegi sellisel määral, et Survivants’ite hulgas olla vastupanuvõitlejate tabamatut inimjahtijat salapäraselt Varjukulliks kutsuma hakatud. Kahjuks oli kosmiline vahelesekkumine Freda karjääri suurima saagi talt nüüd käest napsanud. Pikk planeerimistöö koos riskantse infohankimisega vaenlase ridadest oli olnud asjatu.

Mõrult kohvrit sulgedes märkas naine, et vastasmaja baari purunenud aknast turnisid välja kaks tegelast. Vihmakeebis mees toetas ilmselt vigastatud tüsedat kaaslast, kelle veritsev pea paaniliselt ümbrust kiikas. Millegipärast tundis Freda neist esimese pääsemise üle head meelt, sest mehe nägu näis tuttavlik. Kus ta teda küll varem kohanud oli? Freda valmistus sideseadet välja lülitama, et majast lahkuda, kui tema tähelepanu köitis Survivants’i ohvitseri jutukatke.

“Kolmas üksus, vahistage aktivist Jurg Lemieux… Kosmoseagentuuri “musta nimekirja” kantud koos poja Girardiga… Kontaktisiku saadetud andmetel teadaolev asukoht baaris Toonelaluiged. Vastuhaku korral luba…”

Girardi isa? Fredale piisas hetkest, et tõsta pilk baari kustunud nimesildile ja langetada otsus.

Lestat oli lööklaine tõttu kuklaga baaririiulite vastu kukkumisest endiselt uimane. Segadust süvendas veelgi tehissilma pimedus, mis saadud obaduse järel töötamast tõrkus. Kõhuli baariletil lebades püüdis ta aeglaselt pead pöörata ning märkas enda ümber tekkinud kaost, kui aknast sisse tungivad leegid ahnelt purunenud baarisisustust limpsasid.

Läbi keerleva maailma nägi Lestat enda poole taarumas tuttavat kuju. Jurg! Pea kumin varjas esialgu sõbra hüüded, aga pikkamisi hakkas mehe olek selginema.

“Lestat! Oled kombes?”

Ta suutis vastuseks ainult midagi nõusolekulaadset rögiseda. Jurg haaras sõbra käe ja venitas teise letilt püsti, et neid mõlemat sellest hullumajast päästa. Mehed hakkasid suitsuvines köhima, aga suutsid baaris vedelevate räbukujade vahel laveerides end lõpuks värske õhu kätte vedada.

Tänaval tekkinud kaoses oli raske toimunust selget pilti saada. Paanikas linnaelanikud tormasid korrapäratult välja üha uutest süttivatest hoonetest, millele aitasid kaasa tugev tuul ja vihmasaju lõpp. Mitmed valgustid ja reklaamtahvlid olid tänavale kooldunud või purunenud. Ja mis kõige õõvastavam, kaugemal langesid taevast alla uued tulesabad – nagu oleks otse põrgusse sattunud.

“Kas käia suudad?” proovis Jurg üle lärmi end sõbrale kuuldavaks teha.

“Saan hakkama,” noogutas Lestat kinnituseks ja kopsis oma pähe siirdatud silikoonist kambrit, milles tehissilm paiknes.

“Hea,” lausus Jurg samal ajal käeseljaga üle tahmase näo tõmmates.“Liigume sinnapoole, siin lähedal peaks automaatrong olema. Äkki õnnestub minema pääseda.”

Lestat sai siiriku tööle ja pildi ette. Süsteemi logi jooksis kiirelt silma eest läbi, kuid tundus, et erilisi kahjustusi polnud põrutus tekitanud. Ta proovis, kas sidemoodul töötab... toimis. Analüüsiprogrammid hakkasid hoogsalt saabuvaid raadiosignaale kuulama ja vajadusel kodeeringut lahti muukima. Kuidagi pidi ju end unistel kliendivabadel öödel lõbustama. Politsei side pealtkuulamine ei valmistanud erilist pingutust, kuid sel õhtul baaris oli Lestat’ peas midagi uut kostnud. Teated isikult, kellega ta polnud ammu suhelnud ning kelle olemasolu mees unustada soovis.

Jurg sundis neid mõlemaid edasi astuma. Kuigi põhiliseks takistuseks olid pigem põlengud ja rusud, ühtis nende liikumissuund õnneks rahva üldise vooga. Suure kerega oli Lestat’l raske sõbraga sammu pidada, eks vähene liikumine ja huvi ebaprantslaslikult kaloriterohke toidu vastu nõudis oma. Veidrale paarile polnud kellelgi mahti ega tahtmist tähelepanu pöörata. Erandiks oli moment, kui põiktänaval asuvate prügikonteinerite tagant tormas välja üks käed püsti hullumeelne, kes Tooni nime karjudes vastu pargitud bussi end oimetuks jooksis.

“Kuradi Toonikupead! Ei suuda ka hetkegi ilma seda sitta tarbimata olla,” sülgas Jurg põlglikult.

Pärast esimest asteroid Tooni hoiatust oli keegi kavalpea uue pulbri valmis sünteesinud, mida hakati tänavatel hellitlevalt Toonikuks kutsuma. Sõltlaste hulk kasvas neil määndunud aegadel kohutavalt kiiresti, sest koostisosad olid kergesti kättesaadavad, kuigi aine puhtusest polnud põlve otsas tegemise puhul mõtet rääkida.