Читать книгу Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood - Maniakkide Tänav - Страница 6

Jurg Lemieux oskas põhimõtteliselt teha hästi kahte asja: talitada lehmi ja väisata Kosmoseagentuuri uksetaguseid. Mees istus kannatlikult väikeses ootekabinetis napil plüüskattega toolil lihtsa tammepuust laua ees ja ootas, millal agentuuri asjapulk ta ette võtab. Ruum oli helevalge, aga muus osas lage, ning ainsa kaaslasena seisis mehe kõrval ratastel saatjarobot, mille kuukulgurilik arhailine välimus kandis sellist retro-romantilist eelmise sajandi hõngu. Laua taga seinal asetses suur ekraan, millel jooksid filmikatked koos vahelduvate piltidega Euroopa Kosmoseagentuuri saavutustest ilmaruumis läbi aegade. Põhiliselt poliitiliste asjameeste naeratavad näod erinevatest kümnenditest, kaadrid õnnestunud startidega, stiliseeritud võtted kanderakettide taaskasutuse katsetustest ja lõpuks ka “pöidlad püsti” missioonikirjeldused esimeste reisijate poolt, kes Kuust kaugemale seilanud.

Kui saatjarobot ennist Jurgi läbi pikkade koridoride ooteruumi juhatas, ei märganud mees hoones personali sagimist. Aegajalt seisis mõne nurga või ukse juures hambuni relvastatud vaikiv sõjaväelane, kuid arvestades olukorda läheneva maailmalõpuga, oleks ta oodanud agentuuri peahoonest teistsugust pilti – vähemalt keegi inimestega tegelemas. Põhiliselt võis näha temataolisi kujusid, kes määratud saatjarobotite poolt vastava ukseni või pärast vastuvõttu hoone väljapääsu juurde juhatati.

Vastutulijate ilmed olid erinevad;kes püüdsid mornide nägudega huuli kokku surudes emotsioone vaos hoida, kes halasid pisaraid valades, kes karjusid ja needsid lihtsalt vihast. Eelmisel korral nägi Jurg, kuidas valvurid pidid ühe kõigest väest vastu punniva hüsteerias vanadaami lausa jõuga hoonest välja toimetama. Oleks tahtnud silmata mõndki rahulolevat ilmet, rõõmustamist või silmasära, et head uudised on võimalikud.

Toolil istuva mehe sorakil ja räsitud ilmega habetunud nägu oma parkunud nahaga kirjeldas hästi maalt pärit talunikku, kes end harjumatus linnakeskkonnas kuigi mugavalt ei tundnud. Rääkimata steriilsetest konditsioneeritud Kosmoseagentuuri ruumidest. Jurg piidles oma kortsunud nahapesades halle silmi, mis saatjaroboti piinlikult puhtalt nägemissensori plaadilt vastu peegeldusid. Ohates tõstis ta käed silmade ette ja vajus küünarnukkide toel põlvedele küüru.

“Kas saan teid millegagi aidata, härra Lemieux?”kostis roboti kõlarist mehaaniline hääl.

Jurg ainult mühatas vastuseks. Pärast hetkelist vaikust kordas saatjarobot küsimust.

“Ei!” hüüdis mees tüdinult, et rumal masin temast aru saaks, ja ajas end taas sirgu.“Või tegelikult, jah! Kaua ma veel ootama pean?”

“Kahjuks ei tea ma sellele küsimusele vastust. Härra Tallon on ilmselt väga hõivatud, aga esimesel võimalusel jõuab teie juurde. Kas saan teid millegagi aidata, härra Lemieux?”

Jurg vangutas pead. Ainult üks suur ootamine. Kui mitu korda oli ta agentuuri peakorteris vestlusi oodanud, et oma poega Girardi mõnele Maalt lahkuvale alusele sokutada. Sadade kilomeetrite kauguselt Pariisi reisimine polnud just odav lõbu; eriti praegustel segastel aegadel. Ta oli sel korral poja koju jätnud, et vähekenegi kulusid kokku hoida ja teda stressist säästa.

Pealegi polnud Girardil oma töögraafiku tõttu võimalik suvalistel päevadel seiklemas käia.

Hiidasteroid Tooni, mida ähvardavana iga päev meediakanalitest näidati, rühkis järjekindlalt Maa suunas. Riigid üle maailma ägisesid koormuse all kiiruga kosmoselaevu valmistades, maa-aluseid hiigelvarjendeid ehitades ning samal ajal ühiskonda toimimas hoides. Selle juurde kuulus loomulikult laevadele või varjenditesse lubade jagamise korraldamine. Nagu arvata võis, tekitas otsus kõigepealt “eliit” teele saata kodanikes paksu verd, mistõttu laastasid maad ulatuslikud meeleavaldused. Jurg oli üks neist aktivistidest, kel sai villand Ille-et-Vilaine’i departemangu üldkogu presidendi lömitamisest keskvalitsuse ees, mille arvates kaugemad ja vaesemad piirkonnad ei pädenud lubade jagamisel üldse kaasa rääkima. Häälekad protestikirjad ning pidev ustekulutamine kandis lõpuks vilja. Agentuuri silmis paistis ta olevat piisaval määral oluline tegelane, sest sel korral oodati teda vastuvõtule departemangu ametliku esindajana.

Kõrvalseinas asuv uks vajus odava trikina kasutatava sahina saatel lahti ja Jurg pöördus sisenejat vaatama. Saatjarobot taandus kuulekalt seina äärde ootele.

“Päevast, härra Lemieux,”astus nooremapoolne mees reipalt Jurgi vastas oleva laua taha istuma.“Andestust, et pidite nii kaua ootama. Kiired ajad, saate isegi aru. Mina olen Beau Tallon.”

Jurg noogutas jäigalt tervituseks ning surus end veidi istmelt kergitades üle laua pakutud kätt. Agentuuri töötajal polnud seljas tavapärane vormiriietus, vaid laitmatu tume ülikond, mis tõenäoliselt tähendas, et sel korral on keegi tähtsam isik temaga vestlema vaevunud.

“Kuidas teie kandis olukord on?” alustas töötaja juttu, samal ajal hooletult käega üle laua tõmmates, mis aktiveeris pinnaarvuti. “Vahelduseks kena mõnda kaugema piirkonna meest ka näha.”

“Olukord pole just kiita. Kas minu poolt esitatud ettepanekuid on agentuuris arutatud?”

Töötaja ilme jahenes veidi.“Oo, te pole pika jutu mees. Mis seal siis ikka.” Beau nõjatus tooli seljatoele ja asetas sõrmed vastamisi, kui silmadega ülelaudset puuris.“Me vaatame kõik meile saadetud dokumendid läbi. Sõltumata saatjast.”

“Ja milline on otsus?”

“Mis otsus?”

“Kas otsustamisprotsess muutub läbipaistvamaks või mitte?” küsis Jurg kulme kortsutades.

Beau näole tekkis põgus muie. “Minu arust on kodanike valimine vägagi läbipaistev. Kõik piirkonnad saadavad meile departemangude poolt koostatud soovitustega nimekirjad, mille alusel toimub lubade andmine. Eeskiri näeb ette, et kohalik kogukond teeb ise ettepanekud, kes need väljavalitud on.”

“Ärge hiilige küsimusest kõrvale, härra Tallon. Pole mõtet minuga lolli mängida. On selge, et lõpliku valiku teeb Kosmoseagentuur. Kas te olete üldse kursis, mis tegelikult sünnib?”

Beau nihkus ettepoole ja asetas käed lauale.“Vaadake, härra Lemieux, me ei mängi siin mingit kolkademokraatiat. Meil on ülemaailmne kriis, kui te pole veel märganud. Kui hakkaksime iga kodaniku soovide järgi talitama, oleks tulemuseks kaos. Praegune süsteem toimib ja me loodame, et see nii jätkub.”

“Kelle arvates see toimib? Teie?” Jurg lõi ärritunult rusikaga vastu reit.“Saage aru, inimesed on surmani tüdinud banaalsetest väidetest, kuidas see-või-too rikas nina on nii-ja-naa palju projektide tarbeks annetanud. Mõistan, et teatud alade spetsialistid on keerukates tingimustes hädavajalikud ning kultuuri- ja teaduspärandit peab säilitama. Aga jumal hoidku, sinna veetakse ju esmajärjekorras kõik vähegi juhtival kohal olevad tegelased. Ma ei hakka ääremaad versus pealinn probleemist rääkimagi.”

“Härra Lemieux, te just ise tõite välja põhilised punktid, miks agentuur on need inimesed välja valinud. Teame, et probleem on tõsine, aga proovige ka meist aru saada. Transpordialuste maht on äärmiselt väike ja esmajärjekorras tuleks teele saata spetsialistid, kes suudaks võimalikult kiiresti suurele hulgale rahvale asunduses elamisväärsed tingimused luua. Seda te ju ometi ei vaidlusta. Teiseks, kui me hakkaksime neid “rikkaid ninasid” lubadest ilma jätma, ei suudaks agentuur varsti enam kalleid rakette tellida. Varjendite rajamisega on jälle omad probleemid...”

Beau ohkas, kuid Jurg ei lasknud end teise teeseldud murelikkusest petta.

“Jah, muidugi. Umbes nii, et mis neist rajada, kui Tooni meist nagunii mööda läheb. Küll on kuuldud teie kurblikke jutte, et ei jõua maaomanikega, kelle valdustele neid teoreetiliselt rajada saaks, kokkuleppele, sest asteroidi peetakse väljamõeldiseks ning valitseva kliki vandenõuks.”

“Täpselt, igal inimesel on õigus oma arvamusele ja vara puutumatusele. Te räägite vale adressaadiga,” laiutas Beau käsi. “Hoolimata keerulisest olukorrast, ei saa me seadustest üle astuda. Pöörduge valitsuse poole, veenge neid.”

Jurg sulgeks korraks silmad ning püüdis pulbitsevaid emotsioone alla surudes rahulikku tooni säilitada.

“Valitsusega räägime pidevalt, ma olengi ju kaude ühe omavalitsuse esindajana siin. Nende sõnul on kõik juriidiliselt paigas, aga lõplikuks otsustajaks on ikkagi teie organisatsioon. Vaadakem mujale! Kuidas teised seda suudavad? Põhja-Euroopa riikides näiteks on asjad palju paremini korraldatud.”

“Kuuldavasti,”torkas Beau vahele.“Kuidas te saate võrreldamatut võrrelda?Vaadake kasvõi, kui suur on vahe elanike arvus, rääkimata elamistihedusest, mis on varjendite rajamise puhul oluline. Norras võib tõesti iga vend endale künka alla koopa uuristada, kuid siin on teine lugu. Me ei räägi samades kategooriates.”

“Samas suudavad nad väiksema ressursiga palju enam ära teha – vaja on tahet. Ma... Meie rahvas ei soovi midagi utoopilist ju. Alustuseks võiks mingi osa lubadest ära jagada erinevate piirkondade vahel, kus võetakse lisaks “eliidile” loosi alusel juhuslikke elanikke, kel on pääs uutesse varjenditesse. Jagage load vastavalt rahvastiku tihedusele neis piirkondades, korraldage avalikud teleülekannetega loosimised... Kosmoselaevadele pääs jäägu siis hilisemaks etapiks.”

“Me kaalume seda varianti. Nagu alguses teile ütlesin, töötame hoolikalt kõik meile saadetud dokumendid läbi. Te pole esimene, kes sellest räägib, ning ilmselt mitte ka viimane. Lõpuks peaksite arvesse võtma ka seda, et Kosmoseagentuur on üleeuroopaline asutus. Peame kõik ressursid ja laevade stardid liikmete vahel kooskõlastama, mis on tohutu peavalu. Enne Tooni ilmumist polnud keegi kuulnudki espeissonautidest, kuid nüüd oleme ühed efektiivsemad mehitajad Euroopas. Eks oma rolli selles mängib meie Guajaana kosmodroom.”

Nende sõnadega tõusis Beau pintsaku nööpe kinnitades püsti, vihjates soovile vastuvõtule joon alla tõmmata. Jurg järgis tema eeskuju.

“Palun rahunege nüüd maha ja minge koju oma poja juurde, kes teie tuge praegusel ajal ilmselt kõige enam vajab.”

“Ma ei aja seda asja enda naha päästmise nimel, mõistate? Asi on mu pojas.” Jurgi hääl alanes mitme tooni võrra ja ta langetas pilgu.“Soovin, et temal oleks tulevik. Mis meil, vanakestel, enam sinna tungelda...”

“Mõistan teid väga hästi, härra Lemieux,” naeratas Beau ja asetas käe õrnalt Jurgi õlale. “Tuleviku nimel me seda kõike teemegi.”

Ukse sulgumise järel naasis Beau laua taha istuma, mõlgutas hetke pinevaid mõtteid, liigutas seejärel pindarvutil sõrmi ja avas uue videovoo. Ekraanile ilmus särav heledajuukseline näitsik.

“Miss Jillian, saatke mulle härra Lemieux’ja tema poja kohta kogu info, mis meil andmepangas on. Lisage sinna juurde väljavõtted vanamehe kõnedest.”

Kurnav öine vahetus Rennes’is paiknevas mootoritehases, kus autode asemel raketimootori komponente valmistati, oli Girardi täitsa roiuks muutnud. Karges hommikuvalguses rongijaamast kodu poole vantsides seedis ta ikka veel vestlust veidra töölisega, kes end “heaks sõbraks” nimetas. Suitsupausist alguse saanud pikem omavaheline vestlus liikus olmelistelt teemadelt kiiresti olukorrale pealinnas ja maailmas tervikuna. Millest muust praegusel ajal ikka räägitakse. Kuid noormeest jäi häirima töölise kõrgendatud huvi isa tegevuste vastu, kuigi mees oli püüdnud laheda olekuga seda siluda. Abitöölise kohta natuke liiga libeda jutuga. Aktsendi järgi võis kindlalt öelda, et tegu polnud bretoonist kohalikuga.

Isa oli eilsest saadik taas Pariisis departemanguasju ajamas, mis tähendas, et Girardil tuli tööst vabal ajal farmil silma peal hoida. Automatiseeritud süsteemid toimisid korralikult, kuid aeg-ajalt suutsid virts või pori mõned robotide servomehhanismid umbe ajada. Elutoas paiknev valvekonsool hakkas tavaliselt selle peale küll hädaldades piiksuma, kuid üldiselt ei suutnud notina magavat Girardi miski kõigutada.

Nii oleks ka sel korral läinud, kui unehäirijaks poleks olnud kõrva ääres pinisev tahvelarvuti. Girard esiti vähkres, kuid ajas lõpuks end üles. Neljast tunnist pidi piisama, sest töö tahtis tegemist.

Ta vantsis keldris asuvasse punkrisse ja aktiveeris süsteemi. Uniselt energiajooki lürbates suutis Griard end alustuseks silmaiirise abil tuvastada, mille tulemusel kuvati ekraanidele elektroonikaskeemid koos tehniliste logide ning programmeerimisakendega. Tal polnud jaksu kohe aju piinama hakata, vaid ta sisestas arvutikorpuse külge miniatuurse fotopulga, millega sai varjatult pilte teha. Ekraanile jooksid pildid erinevatest tehases valmistavatest objektidest. Kõige lõpuks ka mõned kaadrid töölisest. Need polnud võetud küll kõige parema nurga alt, kuid pidid sobima.

Krüpteeritud suhtluskanali teises otsas andis vastuvõtja märku, et ühendus on olemas.

Päevast! Kas uued tõukurid toimivad? Ootame jooniseid.

Jah, eilsed testid möödusid viperusteta. Saadan materjalid.

Girard klõbistas klaviatuuril ja saatis andmepaki teele.

Suurepärane! Kindral on kindlasti progressiga rahul. Tundub, et peagi saame omi rakette üles saatma hakata. Kahjuks mitte Euroopa Liidu pinnalt. Aga olgu, kui sul rohkem midagi pole...

Tegelikult on. Täna ilmus tehasesse üks uus tööline.

Ja siis?

Asi selles, et meie osakonda nii lihtsalt töölisi ei võeta. Vähemalt mitte nii kiiresti oluliste objektide peale. Ma ei tea ta tausta veel, aga huvi vanamehe tegemiste vastu oli häiriv.

Sul tema kohta mingit infot on? Fotot?

Nimesildil oli Frank Albertino, aga kahtlustan, et see ei pruugi õige olla. Tegin varjatult mõned pildid.

Mõnda aega kanal vaikis, kui vestluspartner nähtut seedis. Girard nõjatus tooli leenile ja rüüpas mõnuga jooki.

Näotuvastus ei suuda praegu midagi leida. Sul paremaid kaadreid pole?

Ei. Ma ei saanud ju riistaga päris nina alla ka ronida.

Ma edastan info meie analüüsijatele. Neil peenemad võtted. Aga sina ole ettevaatlik, sest oleme saanud mitmelt poolt signaale, et midagi suuremat on toimumas. Valitsuste tasemel on midagi kokku lepitud.

Mis siis täpsemalt?

Ma ka ei tea täpselt. Võimalik, et vastupanuliikumise tegevusest on neile mingil moel hais ninna sattunud. Staabis räägiti midagi uuest EL-i spetsväeüksuse moodustamisest... Survivants nimeks vist.

Girard irvitas.

Tõesti “geniaalne”. Ei tea, kuidas sakslased, aga eriti prantslased, sellise anglo-nimega lepivad?

Kama-kolm. Kuid sul tasub silmad lahti hoida.

Kust selline info üldse?

Peab Eesti häkkeritele tunnustust avaldama. See oli vist Kim-Airiin, kes oma grupiga Kosmoseagentuuri ja Parlamendi serveritest saadud infokillud meile saatis. Tõeline maagia, mees.

Eesti? Mis koht see on?

Ära lõõbi. Olgu, hoiame sidet. Annan kohe teada, kui tolle tegelase kohta rohkem infot saame. Sina hoia endiselt madalat...

Jajah. Kirjutame.

Terve kuu oli möödunud ajast, mil Girard töölise kohta infot päris. Kahjuks ei suutnud analüüsijad mehe isikut kuidagi tuvastada. Teda nagu poleks üheski andmebaasis eksisteerinud. Iga kord, kui Girard töölisega tehases kohtus, tervitas mees teda sõbralikult, kuid rohkem tema elu kohta ei pärinud. See muidugi ei tähendanud jutuvada vähenemist, mis töölisele tehase suitsunurgas päris palju sõpru tõi. Girard hoidis mehega mõõdukat distantsi, sest ülevoolav semulikkus oli väsitav. Õnneks nägi graafik ette mitu puhkepäeva, mis tähendas aktiivset möllamist kodumajapidamises.

Girard oli just farmirobotite juurest majja naasnud, kui elutoas mängiv telepilt ta tähelepanu köitis. Tal polnud mahti isegi haisvaid riideid seljast võtta, vaid ta jäi porist tilkudes ülekannet jõllitama. Reporterid proovisid protestiva rahva keskel skandeerimisest üle karjudes sündmust kajastada. Kaadrite järgi tundus, et kõik lähimad Euroopa Kosmoseagentuuri ümbritsevad tänavad olid pilgeni plakatitega ja illustreeritud kangastega inimesi täis. Vahepeal näitasid kaamerad politseijõudude soomukeid ning mechasid, kes lisaks rahvamassi piiravale erivarustusega meesterivile aitasid üritust kontrolli all hoida. Heidutus ilmselt toimis – veel. Seejärel pööras reporter kaadri tagant rääkides vaatajate tähelepanu ajutiselt konstrueeritud tribüünile, millel seisid kõrvuti mitmed Prantsusmaa piirkondade nõukogude liikmed. Nende seast paistis tagumisest reast tema pikka kasvu isa.

“Paps, millega sa küll ometi tegeled?” vangutas Girard pead.

Kõnepidaja oli tema jaoks tundmatu energiline noor naisterahvas, kes rääkis tuliselt sellest, kuidas rahva nõudmisi lubadejagamise avalikuks muutmisest ei võeta endiselt kuulda, valitsus ei kontrolli agentuuri tegevust ega panusta piisavalt katastroofifondi, mille kaudu rakettide ning varjendite ehitamist rahastati. Pärast iga väidet oli kuulda rahva heakskiitvat lärmi.

Kuid need kogunemised olid millegi muutmiseks jõuetud üritused. Enne, kui Girard vastupanuliikumise hulka värvati, oli ta proovinud isa veenda, et nad riigist lahkuksid. Kuhugi, kus valitsev klikk rahvast niimoodi ei lollitaks. Siis oli isa keeldunud kodukandist lahkumast ja nad vaidlesid pikalt protestiaktsioonide mõttekuse üle. Vaadetelt aatelise Jurgi meelest tuli alati proovida seadusi järgides rahumeelselt valitsust pigistada, kuid Girard pooldas radikaalsemat lähenemist. Vähemalt sellisel kujul, kus ürituse korraldamiseks tuli linnavalitsuselt luba taotleda, ei näinud ta võimalust, et mingid muutused võiks aset leida. Girard kahtles juba toona ametiühingute esindajate, kelle organisatsioonide tegevusse väidetavalt suuri summasid maeti, ilusates solidaarsusjuttudes, millega üleriigiliste mässude vältimiseks töörahvast rahustada püüti. Omamoodi veider, et temperamentsed kaasmaalased vaatamata kõigele ikka veel autosid põletades barrikaadidel ei tungelnud.

Vahepeal oli ülekanne meeleavalduselt lõppenud ja stuudios istuv lipsustatud telenägu võttis muid teemasid ette, nagu näiteks hoiatused kosmosejaamade või satelliidijäänuste langemisest asustatud piirkondadesse.

Girard vabanes mõtlikult määrdunud ürbist. Oi, kuidas ta tahaks praegu isaga jagada kogu seda infot, mida vastupanuliikumine talle tilgutanud on. Tema enda huvides...

“Ära muretse, paps, ühel või teisel viisil me pääseme siit põrgust,” pomises Girard, kui oli kätepesu järel köögikapilt pooliku võileiva haaranud ning valmistus enese põhjalikumast kasimisest loobudes keldris asuvasse punkrisse minema.

Ühtäkki hakkas teises käes olev tahvelarvuti vibreerima. Girard libistas võiste sõrmedega kiiresti üle ekraani, et märguande põhjus välja selgitada. Maavaldust kattev andurite võrgustik oli millelegi reageerinud. Üksteise järel kadusid majast loodesuunas kõigi saatjate töö. Ähmiga proovis ta varjatud kaameratega olukorrast pilti välja võluda, kuid need ei reageerinud üldse. Girard vandus, et polnud kõikjale korralikke kaableid paigaldanud, vaid kasutas andmete edastamiseks raadiosignaali. Keegi ilmselt segas kanaleid.

Ta liikus rutakalt akna juurde, et seejärel ettevaatlikult kardinate vahelt õue piiluda. Majast loode suunas lookles läbi metsatuka ainus autorada suure maanteeni. Kedagi ei paistnud liikumas, kuigi Girard proovis pingsalt pilguga rohelusest läbi tungida. Kas tõesti oldi tema tegevusele jälile saadud?Tundus uskumatu. Närviliselt avas ta tahvelarvutis programmi, millega võis kogu info punkris asuvast serveripargist olematuks muuta. Vähemalt ei saa neid tühjade arvutite omamise eest süüdistada. Ta proovis ka isale sõnumit saata, aga nüüd puudus juba igasugune levi.

Järgmisel hetkel kostis, kuidas keegi paotas välisust.