Читать книгу Mehitamata inimesed - Maniakkide Tänav - Страница 5

Öeldakse, et inimene suudab kõike, kui ta vaid tahab.

«Taha elada, muidu mina ka ei taha,» sosistasin naisele. Sirts vaatas mind klaasistuvate silmadega. Tal oli valus, pisarad jooksid mööda põski alla. Niipalju kui ta kehast alles oli, jõnksles see valukrampides. Naise suu käis agoonias kinni-lahti. Olime sõidukorruste vahel, laiadel teraskonstruktsioonidel, tuulises, poolhämaras, rõskes ja lärmakas kohas. Masinad mürisesid meie kohal ja all ja kõrval. Šokkeri aku oli tühi ning panin kasutu relva hõlmaalusesse kabuuri ära. Naine ei suutnud ikka veel midagi öelda. Ta moondunud keha tõmbles krampides ja ma ei suutnud enam vaadata kuivale jäänud kalana kinni-lahti käivat suud. Panin Sirtsule sudumaski näole. Vaatasin ringi. Kaugemal terastalade rägastikus rippus kaks lonti vajunud ja poolsöestunud kuju. Oli viimane aeg siit jalga lasta. Meie masin oli jäänud raamatukogu juurde, kuid sinna polnud enam mõtet tagasi minna. Eemal paistis meri ja selle kaldal, inimestest kobrutava ristmiku ääres seisis iidne kivihoone. Haarasin naise sülle.

«Pea vastu! Ela veel,» ja saatsin ta ajurisseViimse Soovi, programmi, mis ergutas aju kehast lisaressursse leidma ja püsima elus veidi kauem kui inimlikult võimalik. Seejärel ma jooksin, jooksin üle sõidutasandite, jalakäijateteede, trügisin vandudes läbi rahvasumma ja iga sammuga andis Viimne Soov teada, et Sirts sureb pöördumatult. Kõik organid andsid ükshaaval järele ja lakkasid töötamast. Kuid veel oli naises viimane elusäde ja mina lõin juba jalaga lahti AS Ühishaua ukse. Veel ja juba, kuid...

Preili Mai-Tea Midagi. Sellise nime all lasin Sirtsu Ühishauda sisse kanda. Ametnik oli hiinlane, tolle jaoks käis nimi küll, kuli ei saanud midagi aru. Digitaliseerimine oli mõttetu samm tegelikult, inimfaile ei osata niikuinii veel käima panna. Aga see maagiline sõna – veel.