Читать книгу Mehitamata inimesed - Maniakkide Tänav - Страница 6

Suur, kunagi hoole ja armastusega renoveeritud ja kaasajastatud palkmaja oli omal ajal näinud tublisti paremaid päevi. Viimasel aastal olime sageli Sirtsuga siin abiks olnud, nüüd oli värske katus peal ja köögil uus põrand all. Tuli oli laes siiski endisaegselt hämar nagu seasilm, nurkades kummitasid varjud ja värskest põrandast hoolimata oli see siin üks närune olemine. Varvara oli juba tagakambrisse magama läinud, taat ruudulise vakstuga laua taga ennast täis tõmmanud, vahepeal nuttis ja vahepeal jauras.

«Kto?» nõudis ta mult taaskord. «Kto bõl see patsaan, kes mult tütre võttis?»

Olin talle seda juba öelnud, aga kordamine on tarkuse ema, ütlesin veel kord. Raamatukogu ees, mingid suvalised tüübid. Tegelikult muidugi ei olnud päris suvalised. Kontrollisin hiljem tegelaste tausta ja selgus, et need olid Kilpkonna poisid. Said ikkagi sissemurdmise eest kätte makstud. Küll terve aasta hiljem, aga siiski.

«Raamatukogu ees?» nõudis taat minult. Ta oli vana, kortsus venelane.

«Neh…» vastasin.

«Kulturnikud!» vihastas vanamees.«Need keeravad alati kõik vzopu.»

Noogutasin taadi jutule kaasa. Ta pidi ju kuidagi oma kurbust ja meeleheidet välja laskma.

«Ladugu päeval müüri ja tehku kultuurat oma vabast ajast! Pole mulle nende täitanud kultuuri vaja. Minu kultuur algab hommikuse õllega, jätkub lõunasega ja kui raha on, siis lõpeb õhtusega. Nagu kõigil tavalistel inimestel. Kui on katus pea kohal, tuba soe ja pudel laual, see ongi juba kultuur!»

Pea kumises joodud viinast ja ma ei suutnud ega tahtnud enam vanamehe kaeblemist kuulata. Kõige lihtsam viis selleks oli võrku sukelduda. Õnneks oli plastikakirurg mul uut nägu pähe lõigates ka ajuri, mis enne loksuma kippus, korralikult paika pannud. Signaal oli siin metsade vahel kehv, kuid ajas asja ära.

Kuskilt oli kõrva jäänud, et hiinlased olla kokku kirjutanud emotsionaalse tasakaalu programmi, mille abil on võimalik ennast vastavalt soovile kas vihaseks ajada või rõõmsas tujus olla. Poole kõrvaga taadi mula kuulates otsisin selle välja. Vabavara ta ei olnud, sain mingi piraatkoopia. Installisin ja püüdsin ennast veidi rõõmsamasse meeleollu seada. Ei õnnestunud. Proovisin veelkord – ikka ei midagi. Neetud hiinakad on alati vigu täis. Tahtsin selle juba maha kustutada, kui veaotsija pakkus välja, et toodet ei soovitata kasutada alkoholi mõju all. 狗屁! Äkki seepärast siis ei mõjunudki? Pilukate värk. Kui eestlased programme teevad, siis viinaviga küll nende kasutamist ei takista. Palju meil neid kaine peaga kasutajaid üldse on? Olgu, jätsin tujumuutja esialgu alles, kunagi, kui kaineks saan, siis proovin veel. Taevas kõmises. Vaatasin aknast välja. Sadas tihedat lund.

«Kisub tormiks,» pomisesin. Vanamees ei pannud midagi tähele ja soigus edasi.

«Smerti ma enam ei karda, päris tõesti ei karda. Aga vaat seda kardan, mismoodi suren. Sõber heitis hinge. Läks enne suureks ja laiaks, punsus üles... Kõht oli nagu ljaguškal. Naaber ... läks üleni mustaks nagu süsi... Siin Iigeval üks naine, Naroovast pärit – kuivas lapsesuuruseks kokku...»

Taadi hääl hakkas värisema. Ta hall habe tudises tugeva ja tahtejõulise lõua otsas.

«Jelena suri vähemalt kiiresti, rahu tema põrmule,» ütlesin vana rahustuseks.

Ta nuuksatas. Pässi paksudesse kulmudesse uppunud silmist jooksis üksik pisar üle kortsulise põse. «Jesli saaksin endalegi midagi paluda, siis seda, et sureksin tože tavalist, mitte kiirgussurma... Kui ainult tajuks, millal see aeg kätte tuleb, siis laseks endale õigel hetkel ise kuuli pähe...»

Hetke vahtis vanamehenäss tardunult lauale. Pühkis paksu, võidunud ruudulise flanellpluusi käisega silmavee ja põrutas siis rusikaga lauale.

«K tšortu!» Ta valas klaasid täis. «Kiirete surmade terviseks!»

狗屁 vanamees, tuju niigi räbal ja tema oma surmajuttudega. Sirts suri jah kiiresti, aga mitte nii kiiresti, kui taadile rääkisin. Vaatepilt pigistas mul endiselt rinnus. Kõmises taas, seekord juba lähemal. Väga hea, las hakkab jah marutama. Kõigest oli kõrini. Las möllab ja vihmutab, nutku maailm meiega kaasa. Pikne kärgatas mulle otse ajudesse. Pillasin viinaklaasi maha ning alles nüüd jõudis kohale, et asi on mäda. Ma olen ikka loll!Väljas on ju talv, eks ole, mis 狗屁 äike?

Tegin omal ajal paar aadressi, kuhu saabuvatest sõnumitest seadistasin postkasti kauge kõuekõminaga teatama. Kui reageeringut ei ole, siis pidi pärast kahte üha lähenevat kõminat järgnema piksekärgatus otse pea kohal. Need olid postkastid, kuhu saabusid vaid kõige olulisemad sõnumid. Kolu hakkas ehmatusest valutama. Neetud. Peaksin uue heli panema. Avasin postkasti, kiri oli krüpteeritud, sellesse postkasti teistsugused ei jõudnudki. Tavaline e-kiri, liikudes ühest mailiserverist teise, on sama «personaalne» nagu ilma ümbrikuta piltpostkaart, mida Sirtsu taadi noorusajal sai saata sent odavamalt kui ümbrikusse pandud kaarti. Seega tuleb iga e-posti sõnumit saates arvestada, et seda nagunii loetakse või vähemalt on soovijatel võimalik lugeda. Seda ei tehta vaid sellepärast, et keda su kirjad ikka kotivad. Isegi enamik krüpteeritud infost on kättesaadav neile, kes seda väga tahavad. Sellepärast ei tasu ka krüpteeritud kirjas igaks juhuks midagi üleliigset lobiseda. Võtsin kirja lahti. Selles oli vaid üks lause:

«Sa oled meile teene võlgu.»

No palun, ilus näide. Väga lakooniline. Võtsin mahakukkunud viinaklaasi üles ja panin lauale. Matvei märkas tühja klaasi, temas ärkas refleks ning vanamees valas selle kohe triiki täis. Väljast, õhtuselt sinakaks tõmbuvast metsast kostis huntide ulgumist. Taat matsutas suud, pööras suure pingutusega pilgu pudelilt ja vaatas pikalt aknast välja.

«Peaks Šariku sisse laskma. Mutandid panevad ta muidu veel nahka.»

«Lase siis sisse.»

«Jah, õige ta ju oleks. A lase ainult koer sisse, kui kitsed ronivad suure näljaga kohe katusele roogu närima, rebased tulevad, peavad kassijahti, jumal teab mis värdjad vahivad aknast sisse. Ela siin jumalast neetud paigas. Tšort vozmi, ei julge enam püssita kodust väljagi minna.»

«Lase siis kass ka sisse ja tõmba kardinad ette.»

Võtsin äsjatäidetud klaasi mehaaniliselt pihku ja hakkasin rüüpama, kuid siis äkki meenus kiri ning viha mus lõi kobrutama. Panin viinaklaasi kolksuga lauale. 狗屁! Juba tahavad teenet tagasi?! Vereimejad! Sirtsu surnukeha polnud jõudnud veel korralikult jahtudagi, kui nad juba turja lendavad. Või noh, ise ma pakkusin rahapuudusel, et maksan natuuras. Aga ikkagi halb ajastus! Saatsin vastuse:

«Olen purjus, võtan homme ühendust.»

Ja krüpteerisin ära ka. Lihtsalt, et mitte harjumust kaotada. Näitamaks oma põlgust nende junnide vastu, kallasin viina ühe ropsuga kõrist alla. Suure bravuuriga ajasin poole kurku. Läkastasin nii, et pisar silmas, kurgus põletas ja hingata ei saanud. Püüdsin püsti tõusta, kuid jalad ei kandnud. Kukkusin abitult toolilt maha ja lõin kanni valusalt ära. Köha mattis hinge. Roomasin abitult läkastades mööda põrandat ja läks tükk aega, kuni ükskord normaalselt hingata sain. Äh! Näost punasena ähkisin pliidi kõrval nurgas. Igasugune joomise isu oli otsas. Ajasin end vaevaliselt jalule, et voodisse minna. Mõtlesin, et ätt hakkab õiendama, aga ei, ta ei märganud midagi. Ilmselt oli mind juba unustanud ja rääkis kujuteldavate lauakaaslastega ka sellal, kui põrandal hinge vaakusin.

«Või vanglasse…» jauras ta. «Miks ma neid hälvikuid üleval pean pidama, miks neid ei võiks lihtsalt magama panna?»

Selles osas olin temaga nõus. Võiks küll. Magama tuleks sihukesed panna. Läksin ka ise kotile. Tagumise toa oli Varvara soojaks kütnud ja voodigi ära teinud. Vajusin ära samal hetkel, kui pea patja puudutas. Õnnis tunne. Vaikus-vaikus ja rahu. Nii ammu polnud seda saanud. Siis aga käis kuskil lähedal kurdistav raksatus. Kargasin, šokker pihus, voodist välja. Tuba oli tühi ja pime. Hoidsin hinge kinni, kuulatasin. Ajus kumises veel äsjakärgatanud kõu. Vahtisin aknale tuiskavat lund ja vaikselt jõudis kohale, et äratajaks ei olnud mingi väline ärritaja, vaid peas asuv postkast. Vajusin kurnatult voodiservale ja panin kõuekõmina kinni. Värisesin üle keha. Viskasin relva voodile. Köögis oli pime ja kuskilt kostis valju norskamist. Taat ka põhku pugenud?Võtsin postkasti lahti. Kiri AS Ühishaualt. Mis nüüd siis?! Jälle vaid üks lause, turvameetmete musternäide, mõni mees on tõesti lakoonik.

«Asjaga on kiire!»

Tropp, ehe tropp. Ma ei olnud ikka veel kaineks saanud. Raputasin pead ja kontrollisin üldtegevuste logi.

03:45 seltskondlik tegevus: alkoholi manustamine

03:55 tervisehäda: hingamisraskused

04:01 tervisehäda: hingamisraskuste vähenemine

04:03 uinumine

07:00 kõrge prioriteediga kirja saabumine

07:00 esimene märguanne

07:01 teine märguanne

07:02 kolmas märguanne

07:02 ärkamine

Magamisaeg kolm tundi. Tropp. Nad olid andnud mulle turvatud kanali lingi. No selge. Helistasin ja kõne võeti koos videopildiga kohe vastu. Suur kabinet. Imposantne mees, kallis ülikonnas, silmnähtavalt kaukaaslane. Kena avatar. Ilmselt Lakoonik ise. Tuvastusprogramm kandis ette – AS Ühishaua peadirektor. Asi tundus tõesti pakiline olevat. Õnneks ei näinud ta mind mu lihalikul loppis kujul, vaid olin ette lükanud äripäeva avatari, kus istun plinkivate tuledega servereid täis akendeta ruumis. Reguleerisin hääle rahulikuks ja asjalikuks, aga ootasin, et ta ise esimesena sõna võtaks. Lakoonik ootama ega keerutama ei hakanud.

«Oled kaineks saanud?»

Ajur pani ta venekeelse jutu automaatselt eesti keelde ümber. Mõtlesin, et peaks tõlke ametlike jutuajamiste puhuks välja lülitama, nii head need proged veel ka ei olnud.

«Oleneb, mille jaoks,» urisesin. «Ma leinan.»

«Hoia oma lein teiseks korraks, meil on kriisiolukord.»

«Mul on ka kriisiolukord.»

«Just nimelt. Meie kriisiolukord on sinu kriisiolukord. Ühishauda murti sisse, viiendast korpusest on kadunud kolmkümmend inimfaili, sinu preili Mai-Tea Midagi teiste hulgas.»

«Kuidas palun?»

«Meie spetsialistid uurivad asja, kuid ei ole siiani aru saanud, kuidas täpselt röövimine toime pandi. Me sooviks röövlid tabada enne, kui avalikkus asjast haisu ninna saab. Kelkisid, et oled infotehnoloogias nagu kala vees. Millal tööle asud?»

«Misasja? Kas teil siis varukoopiaid ei olnud?»

«Kas sa kujutad ette, palju nad ruumi võtavad? Osadest muidugi on, aga ülejäänutele pidime järgmine aasta lisakettaid tellima ja siis koopiad tegema. Kõige uuemad olid ilma koopiata.»

Tunnistan, et sel hetkel olin nagu halvatud. Kuidas nii võimalik on? Mis asutus see neil selline on? Masendus, mille viinauimas uni oli korraks tahaplaanile surunud, vajus tagasi nagu laine. Sihuke tunne, nagu oleks Sirts teist korda surnud. Enne oli veel mingit hägust lootust, et isiksuse digitaliseerimine võib naise veel kunagi surnust üles äratada. Kunagi, kui õpitakse .human faile ka tööle panema ja leitakse vajaliku mahuga riistvara, mis pole linna suurune. Aga nüüd…

«Kas nad faile alles ei jätnud?»

«Ei.»

Ma ei osanud enam midagi öelda.

«Taastada ei anna?»

Lakoonik tundus kohmetuvat.

«Noh, me ei pannud alguses seda kohe tähele ja kirjutasime sinna juba uued kadunukesed peale. Nüüd, kui taastada püüdsime. Tuli sihuke... puuslik välja, saime info kätte küll, aga fragmentidena, jupp ühest inimesest, jupp teisest.»

«Alustan tunni aja pärast,» laususin aeglaselt sõnu venitades. Mõtlemine oli hetkel liiga pikaldane, et suutnuks järsult midagi tarka öelda. Vajasin palju külma vett ja samapalju kuuma kohvi.

«Kõigil meie töötajatel hoiab avalikkus silma peal ja ma ei taha riskida selle jama väljalekkimisega... ja ma ei usalda neid ka eriti. Mõni võib olla asjaga seotud. Nii et ära kokuta tööleasumisega.»

Minus tõusis taas raev. Võib-olla oli isegi hea, et keegi Ühishauda sisse häkkis. Faili kujul teadvuse säilitamine oli niikuinii hädine lootus. See paralüseeris. Hea, et illusioon ära võeti. Olin juba nädala elanud nagu narts, tundsin viimaks jõudu masendusesopast välja ronida. Nüüd oli midagi võimalik reaalselt teha! Nüüd oli keegi, kellele Sirtsu surma eest kätte maksta! Sada tonni sõnnikut kaela valada! Ära kägistada! Puruks rebida!

«See on väga õnnelik hetk. Luban verist sõda,» sisistasin Lakoonikule.

Kaukaaslase tuimas pilgus vilksatas korraks ehmatus. Siis see kadus. Ta noogutas ja katkestas kõne. Viha rebis mind igast küljest. Hüppasin püsti ja haarasin raevupuhangus voodi kõrval oleva tabureti. Virutasin selle vastu koorunud tapeediga seina. Tool purunes. Hinges lõi järsku nii heaks, et õnnelaine käis üle pea. Hakkasin iseendalegi ootamatult koleda häälega naerma. Siis sain aru. 狗屁 hiina emotsioonitasakaalu värdprogrammid. Nüüd hakkas viimaks tööle. Keha raputasid segamini õnne ja raevuvärinad. Tundsin, kuidas vastuoluliste käskude tulvas, mis tujumuutja ajusse ja sealt kehasse suunas, hakkasid lihased ja organid protestima ja vastu võitlema. Eilne viin ja kapsasupp kukkusid sees keerama. Vajusin käpuli põrandale ning olin täiesti segi – öökisin, naersin ja sõimasin vaheldumisi. Võtsin selle neetud programmi ja panin pitseri alla. Keha rahunemiseni läks veel tükk aega. Selle aja veetsin põrandal käpuli. Lõpuks ajasin end vaevaliselt püsti ja vankusin kööki, et end puhtaks kasida ja kaineks saada. Taat oli mu ropsimise ja märatsemise peale samuti jalad alla saanud. Kui peldiku kraanikausi juurest naasin, istus ta paistes näoga laua taga ja pakkus värisevi käsi peaparanduseks oma neetud puskarit. Keeldusin järsult. Sõitku seenele! Tundsin, et vajan värsket õhku hoopis rohkem kui viina.

Kiskusin Matvei vatikuue selga, lõin karvamütsi pähe ja tuigerdasin õue. Ukse ette oli kogunenud tuisuvaal ja pidin tublisti nügima, et välja saada. Oli kottpime. Jäine õhk võttis hinge kinni, mõjudes kainestavalt, suust tuli pahinal auru. Seisin pikalt, lastes kargel ööl end äratada. Toppisin värisevad käed taskutesse ja süütasin ajuris e-sigareti. Ei maitsenud. Kustutasin taas ära. Tegin külmapeletuseks paar sammu. Sattusin niiviisi lambisensori vaatevälja ja maja ees süttis valgus. Esimese asjana märkasin keset õue vedelevat ketijuppi ja selle ümber verd ning karvatutte. Värske veriste hundijälgede rada viis üle aia ja metsa poole. Jõllitasin jälgi ja suitsuisu tuli uuesti tagasi. Läitsin e-sigareti uuesti. Et siis vana oligi unustanud koera sisse lasta. Kahju Šarikust, tore loom oli.

Imesin suitsu ja ohkasin. Enne tütar, nüüd koer. Olin linnast surma endaga siia kaasa toonud, parem on, kui minema lähen. Oleksin tahtnud kohe astuma hakata, kuid riided tuli ära vahetada, samas jälle... nõnda on mind raskem ära tunda. Seisin otsustusvõimetuna paigal. Külm kippus ligi. Vaatasin ukse kõrval olevat termomeetrit, see näitas -26. 狗屁. Saatsin Matveile postkasti sõnumi, et väljas on külm ja laenan tema riideid. Kuigi oleks tahtnudVarvarale enne minekut head aega öelda, ei hakanud mina olema see, kes jälle halbu uudiseid viib. Muti oli niigi äranutetud näoga. Napsasin korraks ust paotades esikust oma kraamikoti, mille olin linnast tulles sinna pillanud, kontrollisin võrgust rongide sõiduplaane ja hakkasin raudteejaama suunas astuma. Aiavärav oli pooleldi lumme mattunud ja ronisin sellest üle. Teisel pool aeda kõõritasin kahtlustavalt ümberringi mustavat metsa. Loodetavasti on huntidel kõhud täis ja põõnavad kuskil augus. Ohkasin veelkord, tõstsin krae üles ja hakkasin läbi hangede kahlama.

Lumi krudises jalge all. Tegelikult ma ei tahtnud oma nina välja pista. Olin tulnud Kilpkonna-omade eest peitu ja peidus ma olin. Nüüd aga tagasi Talsingisse. 狗屁! Millisele värdjale neid inimfaile vaja oli? Mulle mitte... peale Sirtsu. Ei tahaks kõlada banaalselt, kuid ma armastasin Jelenat. Olin kiindunud temasse meie pikkade põgenemiskuude jooksul, kus ainsad, keda usaldada ja kellele loota, olime teineteisele ainult meie ise. Vajusin teele tuisanud suurde hange ja lumi tuli üle vildi sääre sisse. Vandusin ja läitsin vatikuue rinnataskul oleva väikse lambi, kuid selle aku oli laadimata ning kollane kuma muutis ümbritseva metsa veelgi pimedamaks. Kustutasin lambi ära. Taevas oli kirgas ja selge, tähed sirasid jääkülmadena. Õnneks ei olnud tuisk metsavahelist teed täiesti umbe ajanud, mingi rajajäänus oli alles. Sättisin šokkeri paremini kaenla alla. Suure külmaga kippus sellegi aku kiiresti tühjaks saama.

Rada lookles hangede vahel ja iga sammuga oli mahasadanud lumi üha paksem. Andis alles sumbata. Hämarus oli kriipsuvõrra järele andnud. Lasin silmadel igaks juhuks pidevalt ringi käia. Sellise külmaga istuks iga normaalne elukas oma urus, kuid siinseid peletisi ei võinud kunagi teada. Mine tea, kas need olidki ülepea hundid, kes Šariku õnneks võtsid...ja kas see oli ikkagi Lakoonik, kes mulle helistas? Äkki on lõks? Nad võisid ju eeldada, et kui ma lasin tsika ära digida, siis tunnen tema saatuse vastu ikkagi huvi? Võrgus ei võinud kunagi kindel olla, kes on kes. Minusugused vanad kalad lasid teistele alati kõrge kaarega pähe, kui vähegi tahtsid. Kuid alati on kuskil veel suurem ja vanem kala, kes sulle endale vajadusel krae vahele soristab. Kilpkonna-poisid ei olnud sugugi nannipunnid ning neid alahinnata ei tasunud. Korra olime Sirtsuga seda teinud ja nüüd oli ta failihunnik. Ja seegi kadunud... 該死的! ... Äkki ikkagi nemad? Jätkasin läbi hangede rühmates teed, kahtluseuss hinges. Eemalt hakkas puude vahelt paistma ähmane valguskuma, raudteejaam.

Talsingist olin põgenenud AS Aishaani raudtee kiirrongiga. Ühtegi ilma jälitus- ja isikutuvastusseadmeta masinat ei õnnestunud nii kibekiiresti hankida. Samamoodi, ühistranspordiga, plaanisin ka tagasi minna, mis sest, et seal skaneerisid turvakaamerad pidevalt rahvast, neid ma ei kartnud. Rongi hädiseid jälgimisseadmeid suutsid lahti võtta ka lapsed. Ime siis, et järjest tõusvatele piletihindadele vaatamata olid rongid alati ülerahvastatud. Kõik, kes vähegi viitsisid, sõitsid jänest.

Jõudsin jaama. Tuisust pooleldi lumme mattunud turboperroon oli rahvast täis, sinna pääsemiseks pidi lausa trügima. Karjääride ja kaevanduste venelastest kaevurid, teaduslaborite sakslased ja prantslased, tuumajaama ehitavad hiinlased ja poolakad, mõned teadmata taustaga eestlased, küllap külaparmud. Hoidsin nägu varjus ja selga rahva poole. Leidsin perrooni tuvastusseadme, kuid häkkida polnud seda vaja. Keegi oli juba virtuaalgrafitiga seadmel kallal käinud ja nüüd olid tema jaoks kõik inimesed perroonil metsloomade nägu. Hundid, sead ja jänesed läbisegi. Eemalt hakkas kostma kiirrongi müra, perroon võttis nõksatades paigast. Haarasin käepidemest, et mitte tasakaalu kaotada. Mitu inimest siiski kukkus, kostis nii hiina- kui venekeelset vandumist. Joogu vähem, saatanad. Kuigi karta oli, et seda viimast kindlasti ei tehta. Rahva seas oldi siiani kindlad, et kõige tõhusam ja odavam rohi kiirguse vastu on viin.

Kui sariplahvatus purustas Sosnovõi Bori aatomielektrijaama ja hävis 2. energiabloki reaktor, siis see oli Eestile sajandi kõige suurem tehnikakatastroof. Eestis jäi radioaktiivse pilve alla ning muutus elamiskõlbmatuteks kogu Virumaa. Hüljati 11 linna ja 582 küla. Kodu kaotas umbes 100 000 inimest. Need inimesed asustati peamiselt Jõgeva maakonda. KoguVirumaa piirati traataiaga ja sinna sai siseneda ainult erilubadega.

PärastVene-Hiina sõda Eesti piirini jõudnud Hiina Rahvavabariik ehitas Narva jõele tõelise kindlustusliini. Seda kutsuti Uueks Hiina Müüriks. Rahvalaul oli tõeks saanud, Eesti piir käis tõepoolest vastu Hiina müüri. Keegi ei teadnud, millal pilukad NATOt piisavalt mädand õunaks peavad ja Euroopa rahvad samuti oma rüppe võtavad. Sõjaoht rippus kogu aeg õhus, ehkki Eesti tegi kõik, et uuele naabrile meele järele olla. Kui lähebki andmiseks, siis ehk saab siin kuidagi ilma verevalamiseta. Tundus, et küllap saabki, pool elanikkonnast olidki juba hiinlased, teine pool sõja ajal üle piiri pagenud endise SRÜ eri rahvuste esindajad, eestlasi võis tikutulega taga otsida.

Kihutaval perroonil rebis tuul hõlmu ühe hullemini ning nii mõnigi kaotas mütsi. Mina olin enda omal ettenägelikult kõrvad lõua alt kinni sidunud. Tegelikult olid perroonil ette nähtud ka pleksiklaasist tuuletõkked, kuid vandaalid olid mitmed puruks peksnud ja Aishaani Raudteel polnud vahendeid või viitsimist, et katkisi asendada.

Hetkeks, kui Moskvjing-Talsingi monorelss perroonile järele jõudis, oli see saavutanud rongiga peaaegu sama kiiruse. Aga ainult peaaegu, sest nagu raudteel ikka, miski ei klappinud ning perroon liikus tunduvalt aeglasemalt kui pidanuks. Seetõttu ei lülitunud tööle ka vaguniuksi ja perrooni ühendama pidanud sillad ning selle asemel et perroonilt kihutavasse rongi jalutada, pidi rahvas kaasa sibama, et vagunisse hüpates mitte kukkuda. Tekkis trügimine, sest kiiruste erinevuse tõttu oli monorelss perrooniga kõrvuti ettenähtud ajast vähem. Sõimeldi ja trügiti, kellegi kott kukkus rongi ja perrooni vahele ning hõõruti pulbriks. Tormasin võitlusse. Higisena ja hoopidest valutava küljega sain koos mingi hiinlaste jõuguga viimase vaguni uksest sisse. Kilid juhtusid olema esimese põlvkonna immigrandid, kes polnud veel siinse korraliku sööma peal pikkust visanud, aga isegi peajagu pikemana andis mul nende kung fu sigitistega sõdida.

Vagun oli hunnikus täis kodinaid ja inimesi. Polnud õhku, et hingata. Temperatuurivahe õue ja vaguni vahel oli nokauteeriv. Ronisin üle seesistujate kola ja surusin end siiami kaksikute ja kellegi jalutu lapse vahele istuma, eestlased, juba välimusest sai aru. Peadest kokkuaheldatud kahekehaline siiam vaatas mind etteheitvalt.

«Mis on?»

«Vabandage, aga ehk saaksite poisiga kohad vahetada.»

Sain aru, et laps oligi tema või nende oma. Vahetasin poisinatiga kohad. Too oli küll ilma jalgadeta, kuid liikus kätel osavalt nagu ahv ja ronis hetkega üle minu. Kontrollisin igaks juhuks pärast seda taskud üle, nii osavate kätega lapsi ei või kunagi teada. Õnneks olid kõik asjad alles.

Kiire skaneering andis teada, et vagunisisesed julgeolekumeetmed oli keegi hea inimene valitsuse jaoks kasutuks muutnud, piletimasinast rääkimata. Ei ole mõtet maksta asja eest, mida on võimalik saada tasuta. Kiitsin mõttes tundmatut heategijat. Kui elad hundinäolises kapitalismis, siis murra ka ise nagu hunt.