Читать книгу Mehitamata inimesed - Maniakkide Tänav - Страница 8

1828. aastal suurtükkide tarbeks ehitatud merekindlus oli oma nime väärt. Nii kui värskest juurdeehitusest läbi turvatsooni vanasse ossa jõudsin, muutus kõik. Väidetavalt oli siin pärast merekindlusena mahakandmist olnud kasarm, seejärel vangla. Noh, nüüd oli siin põrgu. Võrreldes vastuvõtusaaliga olin sattunud hoopis teise maailma. Ühishaua omad hoidsid kokku, kuidas vähegi said. Paksud kiviseinad õhkamas külma, poolpime, värv seintelt koorumas. Ega servereid ei peagi soojas hoidma, kuid ka inimestele mõeldud ruumid olid kõlekülmad. Rahvas käis ringi kampsunites, kohvi- ja teekannud huugasid vahetpidamata ja see lõputu pimedus. Laelambid olid kõige odavamate ja lahjemate säästupirnidega, kasu oli neist sama palju kui tordiküünlast. Tekitasid ainult varje, mitte ei andnud valgust. Mõnes kohas ei saanud ilma taskulambita liikudagi, sest kõikjale polnud kokkuhoiu mõttes isegi sellist närust elektrivalgust veetud. Isiklik valgusti oli siinsetel tegelastel elementaarne töövahend. Ma panin majas ringi liikudes omale ajurisse lõbusama taustamuusika käima, muidu tuli nende kahvatute köökus kujude vahel mööda pimedaid, kajavaid koridore liikudes kananahk ihule. Ilmselt oli kunagistel vanglaaastatel siin inimlikum atmosfäär olnud kui praegu.

Rahvas, nagu öeldud, oli siinses ühises hauas ka ise nagu koolnukesed, kõik eranditult sellised pisikesed tumedapäised hiinlased, näost kollakaskaamed ja värisesid nagu haavalehed. Küllap oli neil ka põhjust väriseda. Sellise prohmaka peale lähevad poistel ja tüdrukutel pead pakule ning nüüd sõltub ainult minust, kas neil võetakse kõigest skalp maha või lõigatakse terve pea otsast.

Jõudnud mingi abidirektori kabinetti, astusin sisse. Kabinetis oli valge. Abidirektor oli noor, kuid hallinevate juustega aser. Tundus, et rohkem kui üks plastiline operatsioon, mukitud kui metroseksuaal. Ta oli närviline ega osanud minu suhtes seisukohta võtta. Tema siin vastutas, kuid nüüd oli peamaja saatnud mingi tundmatu juraka. Kellelegi ei meeldi, kui tema kehvalt tehtud tööd tuleb mõni suuremate volitustega asjapulk üle tegema. Ilmselt istub siin kabinetis viimaseid päevi. Nõudsin seadmeid, mille nimekirja olin Lakoonikule saatnud. Kõike polnud muretsetud, aga üht-teist siiski sain. Öeldi, et pärast pean tagasi andma. Selge see. Läikivad ja uhked korpused saate muidugi tagasi, küllap ma sisule mõnelt täikalt parema omaniku leian.

Nõudsin endale ka eraldi tuba, seda ei saanud, kuid mingi nurk eraldati ja laotasin ennast sinna laiali. See oli väike pime nišš puhkeruumina kasutatavas teetoas. Muud ruumi ei olevat. Savi. Mul oli kaasas terve kotitäis igasuguseid odavatest hiinakatest ümberehitatud seadmeid, mida tahtsin nende süsteemi külge ühendada, et hakata kurjategijate jälgi otsima. Koolnukesed mu ümber läksid näost veel valgemaks, kui nad olid, kukkusid kätega vehkima. Kartsid, et pumpan kogu nende üüberturvalise võrgu oma viirusi täis. Tegin siis kõne Lakoonikule, see sõimas neid ja vennikesed tõstsid käed vastumeelselt üles. Mis neil üle jäi. Kuidagi ma pean ju oma tööd tegema. Muidugi ajasin ma nende süsteemi viirusi täis, aga kurat, ma teen neile ju tasuta tööd. Ega ma mingi Rummu Jüri ei ole, õhust ja armastusest ainult ei ela. Kõigepealt tõstsin kõrvale terve nimekirja jagu surnud inimeste andmeid, et neid hiljem oma valedokumentides kasutada. Esimene sissemakse oli sellega käes, nüüd võis tööle hakata.

Kolm päeva traalisin mööda süsteemi ringi ja viimaks pidin ise ka käed vastu tahtmist üles tõstma. Mingeid sissehäkkimise jälgi polnud. Ei olnud võimalikki selliseid suuri faile nii lühikese aja jooksul ära tirida, sest ühenduskaablid välismaailmaga ei oleks jaksanud seda infokogust endast läbi pumbata. Või vähemalt nii mulle koolnukesed väitsid. Ise olid nad sealjuures väga kahtlevate nägudega, sest keegi ei olnud süsteemi maksimaalses läbilaskevõimes päris kindel. Kui ma nõudsin neilt infosüsteemide tehnilist plaani, et see asi järele uurida, siis vahtisid nad üksteisele veel ärevamalt otsa ja tunnistasid kukalt sügades, et mingit plaani ei ole. Neid süsteeme olid siin ehitanud mitu eri põlvkonda infotehnolooge ja keegi polnud kunagi mingit otsest dokumentatsiooni maha jätnud. Ehk oli ka kunagi olnud, kuid need olid ajalukku kadunud. Ainus võimalus asjas selgust saada, oli kogu süsteem käsitsi juhe-juhtme haaval üle kontrollida. Ma ütlesin, et hakaku sellega siis kiiremas korras tegelema. Kuram te oleksite pidanud nägema, kuidas töllid hakkasid jälle kuklaid sügama ja ringi vahtima ning pikalt arutama, et kust otsast siis oleks õige pihta hakata, ning kogunesid viimaks poolhämarasse teejoomisnurka veekeetja ümber puntrasse, sest see kiirgas natukenegi sooja. Jälgisin neid oma seadmehunniku tagant viisteist pikka minutit ja nad jõudsid selle aja sees järeldusele, et peaks hakatuseks ühe kannu teed tegema, et sooja saada.

Oleksin nad sealsamas ära kägistanud. Saatsin nad põrgu ja käskisin jalga lasta. Paha hais kaob ka toast aeglasemalt, kui nemad laiali jooksid. Polnud mõtet neid abiks võtta. Isegi kui nad paari kuuga midagi teeksid, ei oleks tulemus ilmselt eriti usaldusväärne. Poleks ma ise lähedal olnud, siis oleks nad süsteemi plaani sealsamas veekeetja juures valmis joonistanud. Ma ei imestanud enam, et Lakoonik minust nagu õlekõrrest haaras.

Kui hoone oli pärast tööpäeva tühjaks valgunud ja alles olid jäänud vaid üksikud öised administraatorid, ütlesin valvurile, et veedan öö majas, läksin teetuppa ja laotasin magamismati maha. Külm oli ja kurb. Kuvasin oma silme ette mitu kaustatäit pilte ja videoklippe Sirtsust, jõin teed ning haudusin ebameeldivaid mõtteid. Tundsin tsikast puudust. Piltide ja videote vaatamine oli viga. Kui muidu tundsin ennast lihtsalt üksikuna, siis teda nähes ja kuuldes oleks nagu keegi südant pigistanud. Juua oleks tahtnud, viina või midagi. Palju ja kanget, kuid ma tõrjusin selle mõtte kohe minema. Nõrgad matavad oma kurbuse alkoholi. Mul oli töö teha ja viinast selle lahendamisel abi ei olnud, pigem vastupidi. Kurbus aga ei kadunud kuhugi. Konutasin unetult pimedas toas ja tundsin, kuidas meeleheide hakkab võimust võtma.

Mis siis, kui ma ei leiagi Sirtsu? Aga kui tema failidega on miskit tehtud ja plika on segi läinud? Kõige kergem oleks, kui ta oleks maha kustutatud, siis kaoks see loll lootus ära. Milleks? Milleks kuradi pärast oli vaja inimfaile varastada? Tahavad teha neid tehisintellektiks? Suudetakse neid inimkehadesse panna? Tükkideks lammutada? Mõtted muudkui ketrasid ja ketrasid ja kuigi väsimus oli kohutav, siis und ei tulnud. Ainult selline vastik uimasus oli peal. Pea hakkas valutama ning ajasin ennast viimaks vastu tahtmist püsti.

Võtsin taskulambi, maja evakuatsiooniplaani, panin kätte villased sõrmkindad ja kaela salli ning hakkasin süsteemi üle kontrollima ja üles märkima. Mu ees avanes tõeline seapesa. Peamiselt seisnes töö selles, et tõmbasin mingi juhtme välja ja vaatasin, kus pordis siis tuled ära kustuvad. Nii mõnigi kord ei juhtunud kuskil midagi ja ma läksin juhet pidi edasi kuni teise otsa välja, et näha mille külge ta ühendatud on. Rohkem kui ühel korral ei olnud juhtme teises otsas mitte midagi, ots vedeles niisama mõne kapi all tolmuses nurgas. Millesse ta omal ajal oli ühendatud ja kuhu see seade kadus, ei osanud keegi öisest personalist öelda. Korra sattusin mingi karbi peale, millel plinkis punane tuli ja tule kõrvale oli kirjutatud «alarm». Pool tundi hiljem selgus, et see oli osa turvasüsteemist, millel samuti oli mingi ots ilmselt juba süsteemi paigalduse aegadest jäänud lihtsalt lahtiselt vedelema. Vähemalt kümme aastat oli see tuluke vilkunud ja kedagi ei huvitanud. Viimane kui üks asi oli siin kokku pätserdatud üle jala ja üle tagumiku. Mõisa juhe, las vedeleb. Sellises asutuses! Paskaagid ikka küll. Mu tuju läks ilma igasuguste hiina emotsioonitasakaalustajata ühe tumedamaks ja tumedamaks. Selleks ajaks, kui tööpäev taas algas, käisin mööda Patarei süngeid ruume ringi nagu äikesepilv. Inimesed tulid tööle. Ma olin väsinud ja vihane, nähvasin kõigile valimatute sõnadega ning tundsin, kuidas üha suuremad ja suuremad neelud käivad viina järele. Ma ei andnud alla ja askeldasin edasi. Maja tundus minu lähenedes pidevalt välja surevat. Kallid kaastöötajad kadusid oma ruumidest nagu kurat kirikust, kui ainult kuulsid mu samme lähenemas. Tabasin mõnikord eemalt ehmunud vadistamist ja jalgade sahinat, ent kui kohale jõudsin, siis oli tuba tühi. Ma ei näinud sel päeval rohkem kedagi. Tõeline tondiloss. Ümbritsev vaikus ja pimedus hakkas pikapeale rõhuma ja panin taas muusika töö taustaks käima.