Читать книгу Vere kaitse - Marcia Clark - Страница 5

OLLES JOOKSUGA STUUDIOSSE jõudnud, hüppasin jumestusvõlurist Bonnie ees seisvale tühjale toolile. Eetriajani oli jäänud kõigest viis minutit. Bonnie saatis mulle punast nailonist keepi ümber visates ärritunud pilgu.

Jumestustoa televiisor, mis oli alati uudisteprogrammile lülitatud, näitas Chloe Monahani korteri ees seisvat ajakirjanikku. Keerasin vaatamiseks pead. Bonnie haaras mul lõuast ja pööras mu pea tagasi. Ma ei suutnud end talitseda. Kui ajakirjanik juhtivuurijat puredes korralikku suutäit püüdis saada, proovisin end taas televiisori poole suunata. Bonnie turtsatas ärritunult. Keerasin tagasi peegli poole. „Vabandust.”

Ma arvasin, et nad on leidnud uusi juhtlõngu. Või siis täpsemalt öeldes üleüldse mingeid juhtlõngu. Seni on olnud liikvel vaid spekulatsioonid, millest suurem osa on keskendunud murdvarguse teooriale. Ainus potentsiaalne kahtlusalune, keda kuulsin olevat mainitud, oli narkodiiler. Seda ideed aga kaua ei vaetud, eelkõige seetõttu, et allikaks oli laimajast keelepeksja Amanda Trace, kes juhtis saadet „Justice on Fire!” Isegi saate sage külaline ja minu töökaaslasest kaitseadvokaat Tony Banks vaidles vastu ning tõi välja asjaolu, et Chloe oli olnud uimastitest puhas juba ligi aasta aega. See aga tähendas Tony jaoks saatekülalisena hüvastijätmist. Keegi ei võinud Kuninganna Trace’ile vastu vaielda. See oli ühtlasi ka põhjuseks, miks ma keeldusin tema saates osalemast. Tema produtsendid hakkasid mulle helistama pärast minu esimest osalust Sheri saates „Crime Time” ja kuigi ma olen neile järjepidevalt ära öelnud, ei ole nad veel alla andnud. Mul ei ole aimugi, kas nad on imetlusväärselt pühendunud või lihtsalt ajudeta robotid, kelle telefonis ma kiirvalikusse olen lisatud.

Ma kuulsin televiisorist Chloe Monahani häält, mis šokeeris mind sedavõrd, et pani taas pead ekraani poole pöörama. Kuid see oli kõigest lõik temaga tehtud intervjuust saates „Ellen”. Bonnie asetas käed puusadele ja viskas mulle tuld pilduva pilgu. „Ühe korra veel, Brinkman, ja ma saadan teid lavale nagu kleidis pesukaru.”

Uksest lonkis sisse minu tänane väitluspartner jurist Barry Stefanovich ja potsatas minu kõrval olevale istmele. „Tegelikult kõlab see üpris armsalt.” Bonnie vaatas meest raevuka ilmega. Barry saatis naisele õhusuudluse ja keeras end toolil minu poole. „Hei, Sam.” Mul ei olnud usku sellesse, et suudaksin kleidis pesukaru välimust välja kanda, seega istusin jätkuvalt vagusi ja lehvitasin vaid sõrmi tema suunas. Mees noogutas televiisori poole. „Kui nad süüdlase kätte saavad, kas võtad selle siis käsile? See oleks midagi suurt.”

Ärile oleks see igati kasulik. Nagu ütleks minu juurapraktikandist lapsepõlve parim sõber ning firma Brinkman ja Partnerid Õigusbüroo ainus partner Michelle: „Võta see pagana juhtum ette. Meil on raha vaja.” Tavapäraselt ei olekski see eriline raketiteadus. Mul on olnud palju inetumaid juhtumeid, millega ei kaasnenud mingeid reklaamialaseid huvisid, ent seekord oli teisiti. Ma olin saate „Dark Corners” sügav austaja. Ja eelkõige Chloe’i pärast. Nägin teda hilisõhtustes jutusaadetes. Ta oli lahe, äärmiselt ehe ja ilma teatraalsuseta. Ta oli lõbus. Selsamal kummalisel ja isegi naeruväärsel moel, nagu tuntakse sidet inimesega, keda nähakse ainult televisioonis, tundsin ma, et tean teda. Seega tõrkus minu inimlik pool sellele igati vastu. Kuid juristina küsisin endalt, kas ma mitte just sellepärast oma ala tol ajal ei valinudki – et kaitsta maaslamajaid. Raputasin pead. „Ma ei tea.”

Tuppa jooksis produtsendi assistent, pikk juuksepalmik järel õõtsumas. „Me peame teid oma kohtadele paigutama. Barry, sina oled stuudios B. Samantha, sina oled stuudios A.”

Bonnie tõmbas keebi äkilise liigutusega ära ja ma libistasin end toolilt maha. Järgnesime Barryga assistendile, kes meid mööda koridori juhatas. „Kas me hakkame rääkima ka Chloe Monahanist?”

Assistent raputas pead. „Meie küll, kuid teie mitte. Ühtki tõsist uudist pole veel, mistõttu Sheri võtab ette vaid isiklikud teemad paari Chloe’i sõbraga.”

Kergitasin kulmu. Mis ajast on neil tõsiseid uudiseid vaja, et oma kõmuhimu õigustada? Barry saatis mulle salamisi mõistva naeratuse ja põikas oma stuudiosse.

Sörkisin kõrvalruumi stuudiosse A ja võtsin istet. Helimees Dane juba ootas mind. Ta kinnitas mikrofoni minu jaki revääri külge, ulatas mulle kuulari ja lahkus. Uks sulgus jõulise õhku suruva kõminaga. Televiisorist vaadates tundub, justkui istuksin ma mõnes kenas kahekümne kuue korruselises büroohoones panoraamilise vaatega Los Angelese päikeseloojangulisele horisondile. Tegelikkuses oli see vaid prinditud lavadekoratsiooniga pime kilukarbisuurune ruum. Klaustrofoobikud roniksid siin küüntega mööda seina üles.

Tänu võluritele jumestustoas ja kaadrile, mis jäädvustab mind vaid rindkerest ülaltpoolt, näen ma välja, nagu oleksin äsja punaselt vaibalt maha astunud. Pole näha haaknõela, mis minu seelikut koos hoiab, kulumisjälgi jalanõudel, mida neli korda tallutatud on, ega vana kohviplekki pluusil, millelt on endiselt puudu kaks alumist nööpi, kuna ma ei suuda võtta end käsile, et otsida läbi vannitoa kraanikausi all olev pungil täis nööbikott.

Võtsin välja oma telefoni, et teha veel viimane Twitteri säuts.

Olen otse-eetris koos Sheriga! Jutuks tuleb Samroni juhtum: 14-aastane, kes tulistas oma venda. Lülituge lainele! #HLN

Ma olen osalenud uudistes nüüdseks juba kuus kuud. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole see tasuv tööots. Seetõttu tegelevad sellega vaid meeleheitel noored või siis juba edukaks saanud natuurid, kel on aega siduda end selliste asjadega lihtsalt lõbu pärast, sest päris töö tegemise eest maksavad nad noortele ja näljastele. See on tõeline nõmedus ja kui see olnuks minu teha, oleksin ma öelnud no gracias, kui üks Sheri produtsentidest esimest korda ühendust võttis. Kuid Michelle trügis end vahele ja ütles: „Ta tuleb suurima heameelega!”

Ma olin tige. „Mul ei ole selle jama jaoks aega, Michy.”

Ta sisistas mulle: „Oled sa hulluks läinud? Selle „jama” abil ongi võimalik saada selliseid juhtumeid, mis meid viimaks haljale oksale viivad. Sa ei saa lubada endale mitte minna.”

Seni on see toonud mulle vaid paar roolijoodiku juhtumit ja palju sooviavaldusi tasuta töö tegemiseks. Kuid see on mõnes mõttes ka lõbus. Limusiin võtab mu peale, juuksurid ja jumestajad muudavad mind vapustavaks ning mul on võimalus tümitada teisi juriste, kartmata, et kohtunik mu kinni paneb. Kuidas saaks see kõik küll valesti minna?

Kuid niikaua, kuni see mulle kuldmune veel ei too, olen piiranud oma külastusi vaid ühe või kahe saateni nädalas. Paljud saadet külastavad juristid loodavad saada oma saate. Ma pean tunnistama, et mõtlen sellele aeg-ajalt isegi. Oleks tore, kui ei peaks muretsema selle pärast, kas suudan oma antiikset Mercedest Beulah’d ära toita. Lisaks sellele, et tagumine aken enam lõpuni kinni ei käi ja et autol on parempoolsel tagumisel poritiival kole mõlk (mis ilmus juhuslikult välja selsamal päeval, mil üks minu klient mõrvas süüdi mõisteti ja tema tüdruksõber mind tappa ähvardas), on see ka tõeline kütuseneelaja.

Lisaks oleks see tõeline isiklik saavutus, kui ma suudaksin elada sama hästi kui minu ema, ilma et mul tarvitseks igal ööl uue rikka vanamehe alla pugeda. Aga ma armastan oma tööd. Ma usun oma töösse. Kaitsetute eest seismise pärast ma õigusteadust õppima läksingi.

Seega jätkan oma tegevust, lootes ühel päeval õndsusesse jõuda. Mõni kuu tagasi koos minuga ühes saates osalenud psühhiaater ütles, et tegelik põhjus, miks ma televisioonis üles astun, seisneb minu vajaduses tõestada end „kellenagi”. Arvatavasti oma vanematele. Ma ütlesin talle, et pole kunagi oma isa tundnud ja ainus asi, mis paneks minu ema minust „kellenagi” mõtlema, oleks abiellumine mõne rikka „kellegagi”. Seejärel ütlesin, et minu nägemust mööda osaleb tema nendes saadetes, kuna on ennast üle hindav tossike, kes sai tõenäoliselt oma kraadi interneti „ülikoolist” Belize’is. Ma ei tahtnud seda nõnda välja paisata. Mitte et selle ennasttäis üleoleva oina mahategemine meeldiv poleks olnud, kuid ma oletasin, et sellega on minu lühikesed sõnavõtud televisioonis lõppenud. Mis näitab ühtlasi, kui kogenematu ma olen. Produtsendid registreerisid mu sealsamas kolme järgmisse saatesse.

Kui olin oma säutsuga ühele poole saamas, kuulsin kuularist helimees Dane’i häält. „Loe, palun, kümneni, Samantha.”

„Ikka.” Lugesin kümneni ja kerisin samal ajal oma Twitteri voogu.

Näita neile, Samantha! #ükskõvajurist

Ma jumaldan sind, Samantha! #ükskuumjurist

Sa oled mõtetu lits. #SamanthaBrinkmanonhoor

Säutsusin esimesele kahele tagasi ja vastasin viimasele:

Sa oled mõttetu lits.

Kuulsin taas Dane’i oma kõrvas. „Nii, Samantha, oled kümne pärast eetris. Pea püsti.”

Täna õhtul jutuks tulev juhtum oli lihtne. Neljateistaastane Linette Samron, kellel sai villand oma kiusavast vanemast vennast Ryanist, „laenas” oma isa 9-kaliibrilise relva ja lasi kolm korda venna pihta. Kui see olnuks mina või keegi meist, oleksime surnud. Ryan on aga „stabiliseerunud seisundis” ja puhkab õdusalt.

Seda nimetatakse pahade seaduseks. Pahad jalutavad minema, augulised nagu sõelapõhi, ja head langevad siruli maha juba esimesest juhuslikust hoobist pähe.

Sheri, üks minu lemmiksaatejuhte, keda ma jumaldan tema karmi ja vaimuka hoiaku tõttu, pöördus minu poole esimesena. „Samantha Brinkman, te olete kaitseadvokaat ja meie asjatundja. Linette’i advokaadid väidavad, et tegemist oli õnnetusega. Mida teie nende strateegiast arvate?”

„Ma arvan, et Linette’i võimalused oleksid paremad ka siis, kui ta endale Justin Bieberi advokaadiks palkaks. Kolm lasku? Õnnetus? Vaadake, ta võidab küll populaarsuses, kuid mitte seadustes. Tegemist on Taaveti ja Koljati looga. Neil on hulganisti tõendeid selle kohta, et Ryan on varem oma õde peksnud. Tüdrukul tuleks panna kõik mängu, et apelleerida enesekaitsele...”

Barry astus vahele. „Ole nüüd, Samantha. Enesekaitsejuttu ei ostaks keegi. Tüdruk läks relva järele ja otsis seejärel venna üles...”

„Ja mis siis? Kui vandekohus kuuleb kõikide nende peksmiste kohta, saadab ta nii seadused kui ka poisi pikalt. Tüdruk jalutab minema. Kui vandekohus kuuleb hunnikute viisi jura päästikutest ja ohutushäiretest, saadab ta tüdruku pikalt.”

Sheri lülitus vestlusesse. „Nii et, Samantha, te panustate pigem emotsionaalsele otsusele, kas on nii?”

„Sheri, millal me seda pole teinud?”

Sheri pöördus Barry poole. „Kas te nõustute sellega?”

Barry naeratas. „Ma ei vaidle sellele vastu. Küsimus on ainult selles, kuidas asja käsitleda. Kuid Samanthal on õigus: mida rohkem vandekohus peksmiste kohta kuuleb, seda kasulikum on see tüdrukule.”

Ja seda nad tänu meile just ka kuulsid.

Kui minu viimane lõik purki oli saadud, läksin jumestustuppa Barryt otsima. Olime kokku leppinud, et teeme produtsentidega pärast saadet mõned joogid. Televiisorist näidati lõike Chloe’i kõige hilisematest jutusaates esinemistest. Pealelugev hääl rääkis rasketest aegadest, mida Chloe läbi pidi elama, enne kui sai tööotsa saates „Dark Corners”.

Ta oli lapstäht, kuid pärast seda, kui tema saate tegemine lõpetati, hakkas elu kulgema allakäiguspiraali mööda, päädides ühel hetkel nõela otsas. Enne rolli saamist saates „Dark Corners” astus ta televisioonis üles vaid seoses kohtutes käimisega narkootikumidega vahelejäämise tõttu. See muutis tema mõrva veelgi südantlõhestavamaks. Noogutasin ekraani suunas.

„Ta suples ikka korraliku pasa sees hulk aega, eks ole?”

Barry noogutas näolt jumestust maha pühkides. „Üks tema advokaatidest on pokkerisemu. Ta andis mõista, et Chloe oli kindla peale üledoosi rada pidi minemas, kui Paige ta enda juurde võttis. Ta ütles, et Paige ja see roll päästsid ta elu.” Barry vaatas kahetseva ilmega üles televiisori poole. „Traagiline iroonia, kas pole?”

Traagilisusest veelgi enam oli see masendav. „Elu on üks julm õelusekott.”

Barry telefon helises. Ta kortsutas ekraani poole kulmu. „Ma pean selle vastu võtma. Sa mine pealegi. Hoia mulle kohta kinni, eks?”

„Teeme nii.” Suundusin välja, mõeldes jäisele laimiga tekiilale, mida kohe saamas olin.

Selleks ajaks oli juba pimedaks läinud ja stuudio asus Hollywoodi idaosas. Mitte just kõige parem kant öiseks ringihulkumiseks, kuid pärast eelmise nädala esmaspäeva hommikust saadet A.M. Hot Spot olin leidnud lühema tee. Veidi aega hiljem, kui olin keeranud väiksemale tänavale Sunsetist lõuna pool, taipasin, et päevasel ajal kenana näiv paik on ööpimeduses hoopis teistsuguseks muutunud. Sisendasin küll endale, et ma ei ole ju mingi argpüks, kuid kõhus hakkas iga sammuga aina õõnsamaks minema. Seirasin edasi liikudes tänavat ja märkasin esmakordselt nurga peal seisvat katkiste akendega mahajäetud hoonet, paremal pool tühja parkimisplatsi, kus vedelesid kuupaistel kumavad kasutatud kondoomid ja maha visatud süstlad, ja kummalgi pool kulgevaid pimedaid põiktänavaid. Ma tundsin end sellesama tobuna nendes õudusfilmides, kellele ekraani tagant karjuda tahaks, kui too autosse istub koos – otse loomulikult – sarimõrvariga.

Seejärel sattusin pilkasesse pimedusse mattunud teelõigule. Nüüd küll aitas. Ma otsustasin, et soovin olla pigem elus argpüks kui surnud kangelane. Olin just ümber pööranud, et suunduda tagasi Sunset Boulevardi poole, kui kuulsin kiireid jooksusamme selja tagant lähenemas. Samal hetkel astusid vasakpoolsest põiktänavast välja kaks valget meest punaste durag-rätikute ja lohvakate teksadega – just sellistega, mille säärtesse on õmmeldud ribad tulirelvade hoidmiseks. Nad lähenesid mulle tapvate pilkudega, millest võis välja lugeda, et järgmise kuuekümne sekundi jooksul võib juhtuma hakata ükskõik mida. Ma hüppasin tagasi lämmatatud karjatuse saatel, mis minust välja viiksatas, sadades peaaegu selja taga oleva kamba sekka. Tundsin oma kaelal nende kuuma hingeõhku ning higi, õli ja hapususe segust lehka maona mööda oma õlga liikumas. Mul tõusis sapp kurku.

Pikema mehe varrukast libises välja raskepärane metalltoru. Ta lajatas toru vastu oma kintsu, astus piisavalt lähedale, et lasta mul tunda sigarettide lehka tema hingeõhus, ja ütles vaikse pinevil häälega: „Pane oma suu kinni, hoor.”

Ja siis järsku tundsin, kuidas läbi hirmu paiskub minust läbi äkiline vihasööst. See kretiin käsib mul suu kinni panna? Ma oleksin tahtnud juhmardi pea otsast rebida. Hakkasin oma relva järele haarama, kuid samal momendil meenus, et mul pole seda. Ma märkasin, et seisame pimeda põiktänava otsas. See poleks viit sekunditki nõudnud, et mind sellesse kaasa tirida. Järgmise viie sekundi jooksul võiksin vabalt juba surnud olla. Ühtki tulukest lähedal asuvates räämas majades ei paistnud. Ja isegi kui mõni viibikski kodus, oleks äärmiselt ebausutav, et nende seas mulle appitõttajaid leiduks. Raevuhoog asendus mõttetööga, mis pani mind oma võimalusi kaaluma.

Kui mul oleks hunnik raha kaasas, annaks loota, et nad võtaksid vaid mu käekoti ja jääksid saagiga rahule. Kuid nagu tavaliselt, jätkub minu käsutuses olevast sularahast vaevu ühe joogigi jaoks. Sellegipoolest oli see ainus, millega ma tingida sain. Hakkasin käekotti õlalt võtma. Nähes minu liigutust, õngitses teine mees oma pusa taskust välja 44-kaliibrilise relva ja asetas selle mulle vastu pead. Külm terastoru oimukohale surutud, nägin kujutluses oma nägu punakas uduvines õhku lendamas.

Selja tagant kostev hääl, mis kõlas nagu köögikombainis krigisev kruus, lõrises: „Püsi paigal, hoor.”

Ma seisin paigale tardununa, käsi endiselt õlal. Selles hääles oli midagi tuttavat. Kas saab olla, et...? Kui ma eksin, olen surnud. Kuid ma pidin selle riski võtma.