Читать книгу Vere kaitse - Marcia Clark - Страница 8

MA EI SUUTNUD kuidagi „Kanjoni Mõrtsuka” juhtumit tähelepanuta jätta. Meedia oli seda niiviisi nimetama hakanud. Seni on ainsaks uueks teadaandeks olnud see, et tüdrukud pussitati surnuks ühe ja sama relvaga, milleks oli köögiletil asetsevast noahoidjast puuduolev lihanuga. Politsei pressiesindaja rääkis, et on liiga vara spekuleerida selle üle, kes või miks seda tegi. Kuid tuntumad arvamuseavaldajad sellega ei nõustunud. Nende väitel näitas lihanoa kasutamine, et mõrvad ei olnud ette kavatsetud ja et tüdrukud langesid tõenäoliselt murdvarga ohvriks. Kui nende korterisse kaks kuud tagasi sisse murti, pääses röövel sisse avatud klaaslükandukse kaudu. Seesama uks leiti avatuna, kui politsei surnukehad avastas.

Nagu oli oodata, pühendati enamik esikaantest Chloe Monahanile. Kõmulehed toitusid lakkamatult noore näitleja tragöödiast, kel õnnestus uimastite küüsist välja rabelda ja tagasi superstaari-oreooli rühkida. Kõik vaid selleks, et oma elust seejärel brutaalselt lahkuda.

Kõigele lisaks tuhniti välja ka täiesti uus südantlõhestav seik. Keegi ei teadnud tol ajal, et lapsstaarina oli Chloe oma pere – noorema õe, jooksikust isa ja väärkohtlejast ema – ainus ülalpidaja. Jumestuskunstnik, kes tundis nüüd vajadust tõde päevavalgele tuua (kuid ainult kinni makstud lugude poolest tuntud kõmulehele), rääkis, kuidas neil sinikate varjamiseks spetsiaalne peitekreem varuks olevat olnud. Need jutud olid tõenäoliselt põhjuseks, miks Chloe’i ema juba ammu rambivalgusest osa saama ei olnud tulnud.

Chloe’i korterikaaslase Paige Avneri peale ei kulutatud peaaegu üldse trükimusta. Tagasihoidlikult kena Paige töötas poole kohaga reklaamimodelli ja ettekandjana. Ei ole just eriline muinasjutumaterjal, kuid samas mitte midagi häbiväärset. Tema lugu jäi suuresti Chloe’i dramaatilise elu varju. See vähene meediakajastus, mille osaliseks ta sai, keerles peamiselt selle ümber, et nad olid kohtunud Chloe’iga juba lapsena „All of us” võtetel, kus Paige’i ema lavalise juhendajana töötas. Sellest ajast peale on nad sõpradeks jäänud. Paige’i ema Nina andis lühikese liigutava kommentaari oma ainsa lapse kaotuse kohta, kes oli peale tema enda olnud ühtlasi ka viimane allesjäänud pereliige. Paige’i isa suri aastaid tagasi vähki.

Seega olid ohvrid absoluutselt süüta. Nende ainsaks kuriteoks oli olla õnnetul kombel kodus just sel ajal, mil üks lurjus neid röövida otsustas.

Ühtki kahtlusalust polnud vahi alla võetud, mistõttu kärbsed ei olnud veel kohale ilmunud. Kuid nad tulevad – kohe kui toimub arreteerimine. Meediatsirkuseks oli kõik vajalik olemas. Mida võimsam trall, seda parem ärile.

Kuid kas ka piisavalt võimas, et olla väärt selle elaja kõrval istumist, kes teo toime pani? Ma polnud kindel. Mul oli avaliku kaitse büroos tuttavaid, kes tõepoolest siiralt uskusid, et olenemata sellest, kui mitu ohvrit nende kliendid ka ära olid tükeldanud, oli tegemist kõigest vaeste valesti mõistetud õnnetukestega. Ja mõned olidki seda. Kuid tihemini on pistmist käparditega, kes ei suutnud mõelda elus kaugemale kui viis minutit, mis on enamasti ka nende vahelejäämise põhjuseks. Väike protsent on ka neid, kes on lihtsalt sündinud kiskjad ja kelle jaoks ei oma mõju mitte ükski paitegemine, kvaliteetkoolitus ega teraapiaseanss. See ei tähenda, et ma ei võitleks nende nimel sama visalt. Võitlen nii, et tuli takus. Ma lihtsalt ei unusta kunagi, kes nad on. Või seda, et õiglus peaks pääsema võidule, kuigi tihtipeale nii ei juhtu.

Mul ei olnud midagi selle vastu, et Kanjoni Mõrtsukas riigi kõige vihatum tegelane oli. Ma teadsin oma eriala valides, et ei hakka saama just erilisel hulgal sõbrapäeva kaarte. Vaenlaste söödaks olemine käib asja juurde.

Ja pealegi ei pea ma klienti kiindunud olema. Mulle ei pea ta isegi meeldima. Mõnikord ma lausa vihkan oma klienti. Kuid see ei loe. Minu kohustuseks on tegelda ühiskonna rämpsuga, mida keegi teine ei taha ega olegi kunagi tahtnud. Ja kui mul tuleb kasutada selleks rämpsu maharaiumist ja ärapõletamist, siis nii olgu. Kohtusse minnes ei huvita mind õiglus, õigusnormid ega võrdväärne võitlus. Persse see õiglus. Seal kaitsen ma klienti. Sellega minu kohustus piirdub.

Kuid Chloe ja tema parim sõber Paige olid midagi liiga reaalset, liiga lähedast. Kes iganes nad mõrvas, oli tõeline koletis. Mõte sellest, et peaksin istuma tolle mölaka kõrval, kes midagi sellist korda saatis, ajas mul südame pahaks. Seega ei palunud ma Michelle’il juhtumil silma peal hoida, ei küsinud kohtumaja ajakirjanikelt siseinfot ega helistanud ka oma produtsentidest semudele kõmu-uudise tegemiseks.

See oli olnud üks tõeliselt pingeline nädal. Reede pärastlõunaks rügasin juba nagu loom. Minu viimane selle päeva kohtuskäimine oli seotud vandalismijuhtumiga. Minu kaheksateistkümneaastane „tänavakunstnikust” klient Naille Tarickman oli jäänud vahele alkoholipoe seina „täiustamisega”. Tavaliselt ei võta ma sedavõrd tühiseid juhtumeid ette, kuid tema ema Harriet (keda me Hankiks kutsume) oli üks vähestest võmmidest – olgu, tegelikult siiski ainus võmm –, kes mulle tegelikult ka meeldis, ja tema palus mul asjasse sekkuda. Ta käis peale, et ma talt käsiraha vastu võtaksin, kuid mul oli plaanis tšekk puruks rebida, kui juhtumiga ühel pool olen.

Mul õnnestus saada poeomanikult ja mõnelt naabrilt avaldused, mille kohaselt nad oleksid nõus Naille’ile maksma kogu ümbruskonna värvimise eest, kui nad seda teha saaksid, ja et nad oleksid rõõmuga nõus seda ka tunnistama tulema. Kui ma need süüdistajale ette näitasin, tõmbas viimane saba jalge vahele ja lõpetas juhtumi.

Naille läks sõpradega tähistama ja meie Hankiga jäime koridori veel paariks minutiks vestlema. Küsisin talt, kas nad on Chloe’i ja Paige’i tapnud murdvarga juba sihikule võtnud.

Hank vaatas ringi ja kallutas end minu poole. „Ära kellelegi suud paota, eks?” Noogutasin. „See ei olnud murdvaras.”

„Kes siis?”

„See oli politseinik. Uurija Hollywoodi jaoskonnast.”

Pean tunnistama, et seda ei osanud ma küll oodata.

Ma ei olnud juhtumi käsilevõtmisest ilmtingimata just rohkem huvitatud, kuid ainuüksi selline ootamatus, et üks uurija võiks pahalane olla, köitis mu tähelepanu. Jälgisin terve laupäeva vältel poole silmaga uudiseid, kammides samaaegselt läbi nädala jooksul kuhjunud miljonit asjatoimetust ja ülesannet.

Michelle helistas mulle hommikul ja jättis teate: „Helista mulle tagasi, me peame rääkima.” Aega leidsin selleks alles õhtul kella kaheksa paiku. Pesu pesemine kohalikus pesumajas Fluff’n’Fold võtab laupäeviti terve igaviku. Kui sinna juurde arvestada ka toidupoes käimine, keemiline puhastus ja minu Beulah’ vannitamine, oligi päev juba õhtusse veerenud. Ja nüüd olin ma näljane. Lootsin, et ehk Michy on samuti. „Hei, vabanda, et ma varem tagasi ei helistanud. Olen siin ringi jooksnud terve...”

„Me peame rääkima.”

„Kuid kõigepealt peame midagi sööma.”

Leppisime kokku, et kohtume Barney’s Beanery söögikoha juures. See on lähedal, odav ja kentsakas. Mulle meeldib selle ajalugu. Siin käisid omal ajal sellised kuulsused nagu Janis Joplin ja Jim Morrison. Samuti oli see varem peatuspaigaks kolkaküla maakatele. Nüüd kohtab neid seal vähem, kuna koht asub Boys’ Towni keskmes, mida teatakse ka kui Lääne-Hollywoodi.

Kui ma kohale jõudsin, leidsin Michy juba akna alt istumast – friikartulite ja kanatiibade korvike nina ees.

Jõudsin vaevalt istet võtta, kui ta ettepoole nõjatus ja vaikse, kuid pineva häälega rääkima hakkas. „Sa oled juba kuulnud sellest, et Kanjoni Mõrtsukas on võmm Dale Pearson, eks?” Noogutasin. „Kas oled temaga kunagi kohtumajas kokku põrganud?”

„Ei ole. Päris veider mõelda, et see võmm oli.”

„Räägitakse, et tegemist oli lugupeetud inimesega.”

Pööritasin silmi. „Nad ütlevad seda alati, kui politseinik vahele jääb.”

Michelle mühatas. „Ei ütle alati.”

„Ütlevad küll. Igatahes oli ta väidetavalt Chloe’i kavaler...”

Michelle noogutas. „Ma kuulsin, et nad olevat kohtunud sel ajal, kui mees tema murdvarguse juhtumiga tegelema hakkas.”

Tegin kanatiivale lõpu peale ja pühkisin suu puhtaks. „Kuidagi kõhe mõelda, et ta kuriteoohvriga käima hakkas, kas sa ei arva?”

Michelle põrnitses mind. „Ma arvaksin, et seda juhtub pidevalt. Võmmid, tuletõrjujad – nad tulevad sulle appi ja päästavad su ning...”

„Seda ei juhtu pidevalt.”

„Mida iganes. Ja mis siis sellest? Ta ei olnud ju abielus ega midagi. Kust mujalt ta siis veel naisi leidma peaks?”

Sirutasin käe järgmise kanatiiva järele. „Baarist. Kus ta saaks juua end purju ja kasutada oma halba hindamisoskust nagu ülejäänud meist.”

Michy heitis mulle surmtõsise pilgu ja läks oma jutuga edasi. „Räägitakse, et ta pussitas Chloe’it rindu ja Paige’i selga. Mõned naabrid kuulsid teda sel õhtul Chloe’iga tülitsemas, mistõttu politsei arvab, et mees pussitas naist tüli käigus ja pidi seejärel Paige’ist vabanema.”

„Ei oskaks arvatagi, et võmm võib nii räpakas olla...”

„Tegemist oli tüli, mitte plaanipärase tegutsemisega.”

Kehitasin õlgu. „Arvata võib. Kas nende majas turvakaamerat ei ole?”

Michelle viskas friikartuli suhu. „Ma kahtlen selles. Arvestades seda, mida ma uudistes nägin, on tegemist lihtsalt ühe räämas väikese kohaga. Välised koridorid, avatud varikatus.”

Lühidalt öeldes, suuresti sarnane minu omaga.

Michelle vaatas söögikohas ringi, kallutas end seejärel ja asetas mõlemad käed laua peale enda ette. „Sa pead selle võtma. See on juhtum, mida me oodanud oleme, Sam. See toob kaasa tohutul määral avalikkuse tähelepanu ja viib meid suurte meeste liigasse. Ja pealegi toob see meile sisse ühe korraliku summa...”

„Võmmidel ei ole raha ja tema semud ei hakka tegema korjandust mehe jaoks, kes oma tüdruksõbra mõrvas.”

„Ma vean kihla, et tal on piisavalt raha sinu palkamiseks. Ja kui ta ka tühjaks jookseb, peab kohus sind advokaadiks määrama. Ole nüüd, Sam. See ei ole ju raketiteadus. Kõik pooled võidavad.”

Ma olin kõigele sellele juba mõelda jõudnud. Kuid meepurgis oli siiski üks tõrvatilk.

„Ta ei palkaks mind eales. Kõik teavad, et ma võmme ei salli...”

„Just sellepärast ta peakski sind tahtma. Lisab talle usutavust.”

Ma polnud kindel, et ka tema asja sedasi näeks, kuid ausalt öeldes ei olnud ma endiselt veel otsustanud, kas ma seda juhtumit üldse tahan. Raputasin pead. „Ta ei läheks selle peale välja...”

„Aga võib. Sind saadab kohtutes tuntud maine. Ta on raudselt sinust kuulnud.”

„Selles minu point seisnebki. Milleks valida endale võmmivihkajast advokaat...”

Michelle haaras mul käsivarrest. „Sam, sa ei ole maksnud mulle juba kaks kuud, elekter lülitatakse kohe varsti välja ja me oleme üürimaksega hiljaks jäänud.”

Ma ohkasin. Tal on õigus. Ma noppisin viimased friikartulid ja noogutasin vägagi vastumeelselt. „Ma üritan. Kuid ära hakka veel mingeid ebavajalikke arveid tasuma. See on parimal juhul vaid lootustandev ettevõtmine.”

„Tore.” Michelle nõjatus tagasi. „Pealegi võib olla võimalik, et ta polegi süüdi.”

Ma naersin nii kõvasti, et pidin friikartuli käest panema.

Läksin tol õhtul voodisse vastuolulise tundega, kas võtta Pearsoni juhtum käsile või mitte. Kui asjad läheksid selliselt, nagu uudistes räägiti, rebib vandekohus mehe nii väikesteks tükkideks, et isegi mahamatmiseks ei jääks midagi järele.

Ja isegi kui ma juhtumi võtaksin, siis kuidas ma Dale Pearsonile läheneksin? Esmaspäeva hommikul tööle sõites püüdsin välja mõelda mingisugust sissejuhatust. Kuid kõik, mille peale tulla suutsin, kõlas nagu odav külgelöömine: „Ma tean, et mul on võmmivihkaja maine, kuid sinu puhul on asi teisiti...” Või võlts pugemine: „Sa oled tõenäoliselt kuulnud, et mul ei ole politseinike vastu just eriliselt sooje tundeid, kuid tegelikult olen ma sügav austaja. Sina oled üks heade hulgast...” Ja seda tean ma... kuidas? Kontorisse jõudes proovisin endiselt välja mõelda mõnda lauset, mis poleks ajanud mind naerma – või öökima.

Kui uksest sisse astusin, kutsus Michelle mind viibates enda arvuti juurde. „Pearsoni võib ära unustada. Ta on juba võetud.” Michelle osutas uudistelõigule.

Lugesin üle ta õla. „51-aastane erru läinud Los Angelese politsei uurija Dale Pearson, kes on kuulutatud Chloe Monahani ja Paige Avneri topeltmõrvas kahtlustatavaks, on teadaolevalt kohtunud oma endisest politseiametnikust kaitsja Errol Messingeriga. Messinger on võtnud politseiametnike esindamise enda elukutseks 2002. aastast alates, mil ta ametist lahkus. Los Angelese advokaat Stuart Holmes, kes on minevikus Messingeriga koos töötanud, ütles: „Antud juhtum on Erroli jaoks igapäevane leib. Ta on Dale Pearsoni jaoks täpselt õige kaitsja.” Ringkonnaprokurör Skip Whitmer on väitnud, et nad vaevad tõendeid ja lõplik otsus selle kohta, millist karistust taotlema hakatakse, tehakse nädala lõpuks.”

Messinger. Seda oli arvata. Ta oli võrukaeltest võmmide peale iga kell väljas. Ja muidugi oli teda sealsamas ergutamas ka tema sabarakuke Stuart Holmes, kes lootis antud juhtumis tema asetäitjaks saada. „Kuidas suutis Holmes nii pikka aega Messingeri tagumikku mitte lakkuda, et see sõnavõtt anda?”

Michelle tõi kuuldavale lühikese naerupahvaka. „Mõne isehakanud kuulsuse kogemuste kohaselt nõuab see lihtsalt veidi harjutamist.” Ta ohkas. „Nii palju siis meie püüdlustest suurte poiste sekka pääseda.”

Kehitasin õlgu. „Tõenäoliselt nii ongi parem.”