Читать книгу Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa - Marcia Willett - Страница 4

Lõoke oli kusagil kõrgel tema kohal ja täitis sinava õhu oma lõõritusega. Fliss vaatas ainiti üles, varjates kätega silmi, pimestatud säravast, kuldsest valgusest. Päikesepaiste ujutas maa üle, imbus viljakasse punasesse mulda, sukeldus jõe selgetesse külmadesse voogudesse ja kümbles erksavärvilisena puudel. Ligiduses joonistusid välja pikad rohulibled – eredad, selgepiirilised, igaühel terav peenike must vari; kaugemal kerkisid mäed, indigosinised ja violetsed, ja nende päid oli riivanud kullane puudutus. Teispool jõge sõid nurmel uidates laisalt lambad, talled ikka veel tihedalt kannul; lehmad, kes lamasid pöetud pajude vilus vee piiril, ei teinud neist väljagi.

Fliss sisenes uuesti salu pimedusse. Siin-seal tungis päikesepaiste paksust haljast katusest läbi, pillutades kuldseid münte alla maapõrandale ning lastes oma sulavatel sõrmedel mööda karuseid tüvesid ja siledaid halle puusääri alla valguda. Nüüd, kus siniliiliad olid ära õitsenud, oli siin hämaras süles vähe õisi. Võimsa pöökpuu juurte vahel sirutusid heleroosad käokannid oma peenikestel vartel lootusrikkalt kauge valguse poole ja põldmarjad väändusid vargsi ümber mahakukkunud oksa.

Sedamööda, kuidas Flissi silmad varjudega harjusid, võitles ta nüüd juba omaseks saanud hirmusööstuga. Tal näis olevat võimatu uskuda, et kolme kuu pärast on ta Hong Kongis, emaks saamas, valmistumas kaheaastaseks mereväelähetuseks. Ta lihtsalt ei suutnud kumbagi sündmust endale ette kujutada. Emakssaamine on ilmselt kogemus, mis pöörab ta maailma pea peale juba selletagi, et leiab aset tuhandete miilide kaugusel kõigest, mida ta tunneb ja armastab. Fliss vaatas enda ümber ringi, puudutas õrnalt allarippuvat lehevanikut, tundis pöögilehte sõrmede vahel rullides selle mahlakat vetruvust. Minevikus – tema minevikus – oli salu kujutanud endast sümbolit, tähist maastikus, väljakutset. Tema noorem vend ja õde, Mutt ja Susanna, olid sellele alguse pannud. Ümber salu lippamine oli alanud lihtsalt võidujooksuna, mille aega võttis Fox, vanaema aednik ja töömees. Kell käes, seisis ta mäekünkal Kindluse müüride taga, kui nemad ümber puudesalu jooksid. Siis oli see olnud lihtsalt mäng. Hiljem oli see Muti jaoks tähtsamaks muutunud – saavutuse sümboliks: joosta ümber salu üksinda, ületada punkt, kus Kindluse müürid enam ei paista – see oli nõudnud temalt täit julgust.

Isegi nüüd ei teadnud Fliss, miks Mutt oli olnud nii hingepõhjani vapustatud, kui kuulis viisteist aastat tagasi Keenias uudist, et Mau Mau liikmed on nende vanematele ja suurele vennale kallale tunginud ning nad mõrvanud. Tema enese lein oli olnud täiesti südantlõhestav, kuid Mutt, kes oli tollal nelja-aastane, oli jäänud pikkadeks kuudeks tummaks, ning isegi praegu ei suutnud ta mõnikord kontrollida oma kogelemist, mis oli kaasas käinud tema kõnevõime taastumisega. Poiss oli kannatanud painavate õudusunenägude all ja peljanud hirmsasti üksijäämist. Aga Kindluses, vanaema Frederica Chadwicki hoole all, oli ta tasapisi õppinud oma hirme vaos hoidma. Nüüd oli ta Admiraliteedi Värbamiskomisjonist läbi saanud ja asunud teenistusse Kuninglikus Mereväes, nii nagu põlvkonnad Chadwicke enne teda.

Fliss nõjatus vastu pöökpuud ja sulges silmad. Kuid kaugele olid nad jõudnud sellest lohutamatu kurbuse päevast Keenias! Mutist oli saanud mereväekadett, Susanna oli lõpetamas kooli, et õppida graafiliseks disaineriks ja tema, Fliss, oli abielus mereväeohvitseriga, ootas oma esimest last ning pidi varsti maha jätma oma turvalise keskkonna, et sõita Hong Kongi. Tema abikaasal Milesil polnud aimugi, kui sügav oli ta hirm. Mehe jaoks näis olevat täiesti loomulik, et Fliss peab asjad kokku pakkima ja järgnema talle ükskõik kuhu Merevägi mehe saadab, ning Fliss ei suutnud oma änge temaga jagada. Viisteist aastat naisest vanem Miles oli nii täiskasvanud, nii palju kogenum, nii otsusekindel…

Milesil pole perekonda, mõtles Fliss, tal pole juuri ja ta on nii vankumatu, endas nii kindel…

Ta ohkas vaikselt ja surus oma hirmu alla, meenutades, kuidas ta oli üle saanud oma vanemate ja armastatud suure venna Jamie surmaga kaasnenud ahastusvalust. Salu varjust vaatas ta üle põldude mägede poole, tõmbas sügavalt hinge, kuni julguseraasuke tagasi tuli. Kui Mutt suudab oma nõrkuse ja hirmu tagasi lüüa, siis suudab tema ka. Ta vaatas üksisilmi puude latvu, mille pikad varjud ulatusid Kindluseni, meenutades, kuidas ta oli Muti pärast muretsenud, kui hirmul ta oli poisi pärast olnud. Nüüd polnud nende kummagi pärast enam muretseda tarvis. Mutt oli end Dartmouthi ankrusse seadnud ja Susannal oli endiselt see kaasasündinud õnnelik enesekindlus, ning polnud põhjust, miks tema, Fliss, ei võiks üsna muretult Hong Kongi minna.

Kuid on ju veel vanaema ja onu Theo, mõtles Fliss. Ja Fox ja Ellen. Nad jäävad vanaks…

Kaks esimest abieluaastat olid olnud toredad, Miles oli staabitööl Devonportis, ning nende väike maja Dartmouthis jäi Kindlusest vähem kui tunnise autosõidu kaugusele, aga Hong Kong oli teises maailma otsas ning tema laps oleks juba peaaegu kaheaastane, kui ta koju naaseb. Kaheaastane – sama vana kui Susanna, kui nad Keeniast tagasi tulid. Tal oli ikka veel meeles, kui üksi ja hirmul ta oli, kuni vanaema raudteejaama vastu tuli, nad autosse toppis ja koju Kindlusse sõidutas – koju majapidaja Elleni ja Foxi ja koerte juurde… Ta lihtsalt ei tohi neile näidata, et on närviline, nad hakkaksid väga muretsema. Ei, ta peab neile paista laskma, et tema jaoks on see kõik väga tore, suur seiklus.

Selga sirgeks lüües astus Fliss välja päikesepaistesse ning metsasalu poole tagasi vaatamata hakkas rühkima mööda rada, mis viis rohelise ukse juurde kõrges kivimüüris.

Vanaema ootas teda suures jahedas hallis. Traditsiooniliselt joodi teed alati siin. Talvel leegitses tohutus graniidist kaminas halutuli, aga täna oli eesuks laialt siseõue poole lahti, lastes sisse hoovata ronirooside lõhna ja linnulaulu. Kummalgi pool kaminat, teineteise vastas, olid kõrge seljatoega sohvad, mille vahel asetses pikk madal laud. Kolmas tool oli pandud laua otsa, nii moodustus avaras hallis justkui tilluke tuba. Läikimalöönud ja pleekinud satiinriie, paksud padjad ning kulunud šotiruudulised vaibad andsid ruumile õdusa, mugava õhkkonna, ning tee, mille lapsehoidja Caroline oli mõne minuti eest sisse toonud ja lauale pannud, muutis pildi täiuslikuks.

Frederica Chadwick mõtles Flissist. Oli olnud tõeline rõõm, et ta kahe viimase aasta jooksul nii lähedal elas. Fliss oli olnud Kindluse korrapärane külaline ning oli selgesti näha, et talle meeldib uus elu koos Milesiga, et ta naudib oma abieluseisust. Kui uhke ta oli olnud neid kõiki Dartmouthi majas vastu võttes ja võõrustades, neile oma uut kodu näidates. Mõnikord viis ta Milesi dokki ja veetis kogu päeva koos nendega Kindluses, ning pühade ajal olid Susanna ja Mutt veetnud terveid päevi koos Flissiga Dartmouthis – ehkki mitte mõlemad korraga, sest majake polnud piisavalt ruumikas, siin polnud kahte lisamagamistuba ja Milesile poleks külalistetoa põrandal magamiskottides puhkavad inimesed meeltmööda olnud. Mees pidas jäigalt kinni korrast ja headest kommetest, ning Freddy kiitis selle täielikult heaks, kuid tihti tekkis tal tunne, et mees kuulub pigem tema põlvkonda kui ta lapselaste omasse. Tõde oli muidugi selles, et ta kuulus vahepealsesse põlvkonda ning tuli tunnistada, et tihtilugu oli Miles Flissile ja ta õele-vennale rohkem isa kui abikaasa ja õemehe eest.

Freddy liigatas rahutult. Kui ainult oleks võimalik saata Caroline Flissiga Hong Kongi kaasa, vaid senikauaks, kuni laps sünnib, et aidata Flissil end sisse seada, ja kindlustada, et kõik on korras. Kui ta seda ettevaatlikult soovitas, oli Miles mõtte välja naernud. Tänapäeval on ju tavaline, ütles mees, et naised saavad hakkama ilma lapsehoidja ja muu saatjaskonnata, kes Freddy päevil mereväeohvitseride perekondadega kaasas käis. Mees oli talle kinnitanud, et Flissi eest hoolitsetakse Briti sõjaväehaiglas hästi, et tal saab olema amah, kes aitab lapse eest hoolitseda, ning üks kaasohvitser, kes on juba Hong Kongis kohal, korraldab majutust. Naisel tuleb teda ainult usaldada. Freddy teadis, et ta pabistab ülemäära, on kanaemalik, aga Fliss oli talle väga kallis. Nad kõik hakkavad teda hirmsasti igatsema…

Theo Chadwick jälgis oma vennanaist üle laua, mõistes, et too ei märkagi sel pärastlõunal pakutavaid hõrgutisi. Ehkki Freddy pea oli pööratud avatud ukse poole, oli Theo veendunud, et ta ei kuule ei linnulaulu ega tunne roosilõhna. Isegi taldrikutäis Elleni värskeltküpsetatud kuklikesi ja purgitäis kodutehtud põldmarjamoosi ei suutnud tema tähelepanu köita. Theo püüdis leida midagi, millega naise muret hajutada, teades, et Freddy mõtted on Flissi juures, kuid ta pea jäi abitult tühjaks. Vaikus venis veelgi pikemaks ja viimaks lausus ta sõnad, millest lootis, et need võiksid pakkuda natukenegi lohutust.

„Tema eest hoolitsetakse hästi, usu,” ütles ta õrnalt. „Seal saab olema uus kodu. Väike Inglismaa. Lõppude lõpuks on Hong Kong ju kuningriigi koloonia.”

Freddy ei teinud katsetki oma hirme varjata või eitada. „Aga see on ju nii kaugel,” lausus ta meeleheites.

Theo vaikis. Ehkki Chadwickid olid kogunud oma varanduse portselanisaviäris, oli perekonna traditsioon teenida mereväes juba rohkem kui sada aastat vana. Theo isa oli olnud admiral, tema vanem vend Bertie – Freddy abikaasa – oli tapetud Esimeses maailmasõjas Jüütimaal ja tema ise oli olnud mereväekaplan. Keegi ei teadnud paremini kui tema, et lahusolek ja kaotus polnud Freddy jaoks võõrad. Jäänud kaksikutest pisipoiste, Peteri ja Johniga, leseks, oli ta Elleni ja Foxi abiga toime tulnud – Ellen oli saabunud Kindlusse üle viiekümne aasta tagasi koos Freddyga kui tema koduabiline ja Fox oli 1916. aastal teeninud Bertie sihturina. Pärast sõda oli Fox võtnud ette tee Kindlusesse, et jutustada leitnant Chadwicki perekonnale mehe vaprusest viimases lahingus, ning oli jäänudki siia, et kanda hoolt Kindluse eest ja kaitsta noort leske ja lapsi. Kaksikud olid saanud suureks just selleks ajaks, kui tuli minna teenima Teise maailmasõtta. Ajalugu kordas end võika järjekindlusega. John sai surma, kui tema laeva konvoeerimisülesande täitmisel tabas torpeedo, ja jättis oma noore lese, Prue, üles kasvatama nende kaksikuid; ning ehkki Peter tuli sõjast eluga tagasi, hukkus ta hiljem Keenias koos naise ja vanima pojaga…

Theo ohkas, vaikselt sisemiselt. Ei, Freddyle polnud kurbus kaugeltki võõras – ja juba alustas järgmine põlvkond eluvõitlust. Hal, Johni poeg, oli mereväeleitnant ja Mutt, Peteri noorim poiss, tahtis saada allveelaevnikuks… ning nüüd valmistus Fliss oma asju pakkima ja mehele järgnema.

„Sa olid ju üsna rahul sellega, kui Hali laev kaheks aastaks Kaug-Itta läks,” proovis ta viimaks lohutada. „See on ju midagi sarnast, kas pole?”

„See pole üldsegi seesama,” vastas Freddy järsult. „Hal on mees. Ja tema ei olnud rase.”

Jällegi oli Theo sunnitud vaikima. Ta kuulis Freddy sõnu, kuid tundis, et seal on midagi palju enamat, midagi sügavamat kui loomulik mure oma pojatütre pärast. Freddy heitis talle peaaegu trotsliku pilgu, lõug kerkis nagu vanastigi, ning Theo südant raputas suur armastus Freddy vastu ja teadmine oma võimetusest süvenes veelgi.

„Ütle ometi midagi,” hüüatas Freddy. „Ära istu lihtsalt niimoodi.”

„Aga mida ma saan öelda?” küsis Theo abitult. „Hong Kong on tõesti kaugel. Hal on tõepoolest mees ja loomulikult ei olnud ta rase, kui ta Singapuri läks.”

Oma ehmatuseks nägi Theo Freddy silmis läiklemas pisaraid. „Ma võin enne Flissi tagasitulekut ära surra,” pomises naine. „Võib-olla ei näe ma tema last mitte iialgi.”

„Mu kallis Freddy,” vastas Theo, üritades oma häälele kergemat tooni anda, „see võib juhtuda ükskõik kellega meist, isegi Susanna või Mutiga – ükskõik kellega meist võib ükskõik millal õnnetus juhtuda. Aga miks me peaksime leinaliseks muutuma? Sa oled heas vormis ja täie tervise juures ning pärined pikaealiste suguvõsast…”

„Ma olen seitsekümmend seitse aastat vana,” katkestas Freddy teda pahaselt, justkui põlastaks ta Theo positiivset suhtumist. „Kõike võib juhtuda.”

„Jällegi üks vaieldamatu tõde,” nõustus Theo, sirutades käe teekannu järele. „Maavärisemine, üleujutus, näljahäda. Paar pisukest katku…”

Freddy vahtis talle otsa, aga nagu tavaliselt, oli Theo tema tuju natuke parandanud, keeldudes koos temaga paanitsemast. Kui ta võiks ainult kindel olla, et Fliss on ikka tõepoolest õnnelik, et ta oli Milesiga abielludes õigesti teinud.

Freddy võttis Theo käest oma tee vastu ja tal õnnestus mehe muigele vastata just sel hetkel, kui avanes maja tagaossa viiv uks ja sisse astus Fliss. Ta naeratas kahele vanainimesele, kes teda ootasid.

„Andke andeks, et ma hilinesin,” ütles ta. „Väljas on nii ilus, et ma suutsin sealt vaevalt lahkuda. Ma kõndisin just ümber salu.”

Tuttav vaatepilt, mis tema pilgule avanes, oli ühtaegu nii lohutav kui ka südantliigutav. Sellest ajast saadik, kui ta oli oma lapseootusest teadlikuks saanud, olid tema tunded olnud heitlikud, kõikunud ebakindlalt pisarate ja naeru vahel, enesekindluse ja hirmu piiril. Pilt vanaemast ja vanaonust istumas vastamisi teelaua ääres sisendas turvatunnet, esindas järjepidevust ja helget rahu, aga seda õõnestas ikkagi kartus, et neid pole enam kohal, kui tema Hong Kongist tagasi jõuab. Fliss pingutas kõvasti, et neid tundeid vaos hoida, naerda enese üle oma lapsikuse pärast, öelda endale, et on liialdatult halemeelne, kuid soovis siiski, et ei peaks tegelema uude teenistuskohta kolimise ja lapsesaamisega ühtaegu.

Onu Theo valas talle teed ja vanaema hakkas tasakesi rääkima rooside lehetäide teemal. Fliss võttis ühe kukli ja sirutas käe põldmarjamoosi järele.

„Kodule nii lähedal elades olen ma täitsa ära hellitatud,” lausus ta reipalt. „Ma pean mõned Elleni retseptid kirja panema, et sinna kaasa võtta. Loodetavasti õnnestub mul osta seal õigeid koostisaineid. Kas pole imelik mõtelda, et kolme kuu pärast käin ma poes juba Hong Kongis?!”