Читать книгу Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa - Marcia Willett - Страница 5

Hiljem, oma toa üksinduses, soovis Fliss, et ta poleks öelnud „Ma kõndisin just ümber salu.” Tal oli tunne, et nende sõnade tähendus polnud vanaema ja vanaonu jaoks kaduma läinud. Hoolimata sellest, et kogu teejoomise aja oli ta lobisenud, kui põnev on Hong Kongi minna, oli ikkagi õhus tunda midagi – aga mida? Fliss pööras aknast avanevale vaatele selja ja aknaalusel pingil istudes uuris üksikasjalikult väikest tuba, mis viimase viieteistkümne aasta jooksul oli olnud tema jagu. Peale mõne väärtusliku asja, mis oli viidud Dartmouthi majja, oli tuba jäänud oma põhiolemuses samasuguseks nagu siis, kui tema selle omanikuks oli saanud.

„Mõnikord tahad sa ehk tulla ja siin olla,” oli Caroline öelnud, „kui Miles on ära merel. Teine kodu. Jäta siia mõned asjad…”

Fliss oli tema nõuannet kuulda võtnud. Nii või teisiti polnud tema kraam kuigi hästi sobinud Above Towni kitsukesse majja, mille Miles oli ostnud, kui ta noore ohvitserina esimest korda abiellus. Tema habras naine oli surnud kõigest mõne abieluaasta järel, kuid majast Miles ei loobunud ning tema isiksuse pitser oli kindlakäeliselt sellele vajutatud. Flissi viktoriaanlikud lillepildid poleks passinud mehe ehtsate akvarellide ja sõjasadamaid kujutavate vanade graafiliste lehtede kõrvale, väike maalitud kirst oleks tundunud kohatuna hinnalise, ajaloolist stiili jäljendava mööbli hulgas. Mees oli kogu sisustuse hoolikalt välja valinud, ning selle juures oli tunda teatavat rangust koos praktilisusega, mis kokkuvõttes oli pisut heidutav. Fliss oli harjunud orgaanilisema elustiiliga. Mööblitükid Kindluse ruumides olid kogunenud ajapikku, iga põlvkond oli siin midagi lisanud, asendanud, parandanud, nõnda et modernne ja Edward VII aegne oli segamini regentstiili ja viktoriaanlikuga, ja ometi moodustas kõik täiesti loomulikul moel terviku.

Fliss tõusis ja astus pesukausi juurde. Ta oli ära viinud väikese portselankannu, mis oli kuulunud temaa emale, samuti alabasterkarbi, milles isa oli kunagi hoidnud oma mansetinööpe, ja võtnud need endaga Dartmouthi kaasa; kuid oli maha jätnud vanadusest plekilise peegli päevinäinud mahagonraamis. Selle raami vahele olid torgatud mõned fotod. Alguses oli ta need lihtsalt unustanud, ehkki oli kaasa võtnud hõberaamis ateljeefoto, millel oli näha isa, kelle kõrval seisis Jamie, ja ema Susannaga põlvel; Mutt, kes toetus ema vastu, ja Fliss, kes istus ema kõrval. See oli armas foto õnnelikust, tavalisest väikesest perekonnast ja nüüd seisis see mahagonkummutil tema magamistoas Dartmouthis. See ei tundunud seal sobimatuna. Siiski oli ta mingil põhjusel jätnud need teised fotod – omased, lohutavad, olulised, siinsesse raami. Siin oli Jamie, käed taskus, talle vastu naeratamas; Susanna kaksiratsi Flissi vana jalgratta seljas, uhkusest säramas; nende nõbu Kit põlvitamas nüüdseks ammu surnud koera proua Pooteri kõrval, käsi ümber looma karvase kaela; Mutt tema poole silmi kissitamas, ja udune Fox tema taga.

Fliss kummardus, et vaadata oma vanemate fotot, mis oli võetud Nairobi Ngongi hipodroomil: isa – pikk, enesekindel, kena välimusega, ja ema – ilmega, mis oli peaaegu kriitiline. Fliss kummardus lähemale. Kas ta sarnanes oma emaga? Too ilme ema näol oli pannud teda ja Jamiet kikivarvukil käima. Alison oli oma lastele suuri lootusi pannud, ja tema lootustele vastamine oli olnud paras pingutus. Fliss oli kindel, et ema ei tunneks tema praegustele hirmudele kaasa. Kas ta ise polnud mitte läinud Keeniasse, kui Fliss oli kõigest seitse ja Mutt vaevalt aasta vana? Susanna oli sündinudki Aafrikas. Alison oli olnud töökas, rahulik ja asjalik – kas ta oli kunagi ka kartnud?

Veel üks foto tõmbas endale ta tähelepanu. See oli tema oma pulmadest, kuid tegijaks polnud mitte ametlik fotograaf – noid hoidis ta peenes albumis, mille Miles oli talle kinkinud. See päevapilt oli lihtsalt koos teistega raami sisse torgatud. Fliss võttis foto mahagonraamist välja ja uuris lähedalt. Pildistatud oli sisehoovis, keskmisel neljakandilisel murulapil. Ta hoidis Mutti käsivarrest ja nad naersid koos. Nende kõrval oli kummargil Susanna, kes õiendas oma kingaga, kimp lillherneid tema kõrvale rohule maha heidetud. Miles oli tagaplaanil, elegantne oma mundris, üks käsi tõstetud, sõrm osutamas nähtamatu kaaslase poole. Seda nimetas tema nõbu Kit mehe „…ja enamgi veel”-poosiks.

Lühikeseks hetkeks kandus Fliss tollesse kahe aasta tagusesse juunipäeva, ta peaaegu tundis päikest oma seljal, tajus rooside lõhna. Terve perekond oli sellise sündmuse puhul abiks olnud, andnud oma parima, olles otsustanud teha sellest tema kõige õnnelikuma päeva, näidata mitmesugusel erilisel moel oma uhkust ja armastust. Kuna Miles oli lesk, oli Fliss otsustanud pidada lihtsad ja vaiksed pulmad – ainult perekonna ja lähedaste sõprade ringis, ning see oli väga hästi välja kukkunud. Susanna nägi välja väga kena oma kummaliselt tumedas vanaroosas kleidis, õnnelik peenelt sepistatud ja korallidega ehitud hõbedast käevõru üle, mille Miles oli talle kinkinud. Flissi enda kleit oli tehtud paksust kreemikast puuvillasest pitsist, ulatus pahkluudeni, oli taljes ja pisut viktoriaanlikku stiili meenutav. Talle meeldis kleit väga ja ta kandis seda tihti Daamide õhtutel ja ametlikel pidudel. Oma parimas pühapäevaülikonnas Mutt oli ta peigmehele üle andnud ning hiljem, kui šampanja poisile pähe lõi, pidas ta erakordselt toreda ja liigutava kõne, kus polnud vähimat märkigi kogelusest. Fliss oli tema üle nii uhke…

Ta pöördus pesukausi juurest ära ja istus kitsa raudvoodi servale, sõrmed silitasid hajameelselt lapitekki – veel üht tema talismanidest, mis polnud kuigi hästi Dartmouthi majja sobinud. Lapitekk oli osa perekonna ajaloost, tema perekonna ajaloost. Oh, kuidas ta küll suudab nad maha jätta ja nii kaugele ära minna? Kuidas ta küll kannatab välja selle, et tema ja ta laps jäävad ilma tollest eluliselt vajalikust sidemest? Ei ole vanaema, kes naerataks talle salamisi heakskiitvalt, ei ole onu Theod oma ammendamatu sisemise jõuga, ei ole Ellenit, kes loksuks heameelest ja uhkusest; ei ole Foxi, kes ütleks, et laps on õige Chadwick, ei ole Caroline’i oma terve talupojamõistusega; ega Kiti, kes mõtleks välja fantastilisi nimesid perekonna uusimale liikmele. Ei ole tädi Prued oma emaliku soojusega, ei ole Susannat ega Mutti – lapse tädi ja onu. Ei ole Hali…

Ta tõusis kärmesti, kui koputuse järel ilmus uksele Caroline. Nüüd oli juba aastaid möödas sellest, kui Caroline oli lakanud olemast lapsehoidja ja saanud Flissi sõbraks, kuid Fliss naeratas talle automaatselt, tõmmates ette reipa lõbususe maski, millele ta oli kindlaks jäänud alates Kindlusse jõudmisest eelmisel õhtul.

„Tule alla kööki ja puhume natuke juttu, kui ma õhtusöögiks aedvilju ette valmistan,” kutsus Caroline. „Me kõik igatseme Hong Kongist kuulda. Uudis lapsest on ju imetore, eks? Kas sa oled tõesti nii õnnelik, nagu sa välja näitad või teed lihtsalt vaprat nägu? Mind küll hirmutaks mõte, et pean oma esimese lapse Hong Kongis saama.”

Fliss heitis talle kiire pilgu. Kui rumal temast oli olnud mõelda, et ta suudab Caroline’i eest midagi varjata.

„Kas teised on aru saanud?” küsis ta rahutult. „Ma ei taha, et keegi minu pärast muretsema hakkaks.”

Caroline sirutas käe ning pigistas õrnalt ja armastavalt Flissi käsivart.

„Sa pingutad ilmselt üle,” märkis ta hellalt. „Õige pisut. Me ei suuda siiski päriselt uskuda, et sulle lausa meeldib meist nõnda kaugele jääda. Ka meil on oma uhkus, tead sa. Meile meeldiks uskuda, et sa hakkad meid taga igatsema. Kas või natukene.”

„Muidugi hakkan ma teid taga igatsema,” vastas Fliss haledalt. „Muidugi on mul hirm – aga mida ma teha saan? Ma ei taha, et vanaema südant valutaks. Asi pole mitte niivõrd Hong Kongi minekus – see on üsna põnev –, vaid selles, et mu laps sünnib nii kaugel kodust. Ja mis siis saab, kui kellegagi teist peaks midagi juhtuma, sellal kui mina ära olen…”

Ta pöördus ringi, vahtis aknast välja, soovimata, et Caroline tema silmis pisaraid näeks.

Caroline vaatas teda kaastundlikult. Ta oli tulnud Kindlusse varsti pärast laste saabumist, kui otsustati, et tarvis on abi. Proua Chadwick oli tollal kuuskümmend kaks, Ellen kuuskümmend, Fox kuuskümmend viis – üsna vanad kodakondsed nii väikeste laste jaoks. Nõnda oli Caroline tulnud lapsi hoidma ja kogu oma lapsehoidjatöö kestel polnud ta kuskil mujal õnnelikum olnud kui Kindluses. Oli olnud ühine otsus, et kui lapsed enam tema hoolt ei vajanud, jäi ta paigale, võttes järk-järgult enda õlgadele ülesanded, mis viiekümne aasta vältel olid kuulunud Ellenile ja Foxile. Ellen oli veel üsna tegus, kuid näriv artriit takistas Foxi täitmast enamikku tema endistest kohustustest. Polnud kahtlustki, et ta tuli saata pensionile. Fox jäi elama oma ruumidesse väravavahimajas, nokitses pisemate tööde kallal, rahul sellega, et sai anda vastutuse edasi Caroline’ile ja noorele Joshile, kes tuli külast kohale, et teha krundil raskemaid töid.

Nemad kolm – Fox, Ellen ja Caroline – olid moodustanud laste elule raamistuse, ja Caroline teadis, kui sügavalt olid Flissi juured mullas, millest oli võrsunud kogu tema sugupuu, kuidas tema õrnad tundlad olid põimunud sellesse raamistusse. Kõigist lastest just tema oli kõige sügavamalt Kindluse ja perekonna koesse lõimitud. Vapralt oli ta läinud ära kooli ja ülikooli ning hiljem oma töökohale Gloucestershire’is, kuid ta kuulus siia, siin armastas ta kõige rohkem olla.

Tal oleks lihtsam Hong Kongi minna, kui ta rase poleks, mõtles Caroline. Fliss ei salli mõtet, et ta laps sünnib meist kõigist nii kaugel.

Valjusti ütles ta: „Tule alla ja räägime sellest. Sa ei saa takistada teisi muretsemast. Kõige parem on neid asju avameelselt arutada. Kokkusurutud huuled on väga head, aga tubli peatäis nuttu on vahel sama kasulik. Ära kogu neid tundeid endasse, Flissy kallis.”

Fliss naeratas talle tänulikult. „Ma olen sellest kõigest natuke närvis,” tunnistas ta. „Tobe, mis? Midagi pole ju tegelikult lahti. Miles ütleb, et selleks peavadki mereväelaste naised valmis olema. Neil on selline ütlemine, tead: „Kui sa nalja ei mõista, poleks maksnud mereväkke tulla.” Pole mõtet meremehega abielluda ja oodata, et ta koju istuma jääb.”

„See on tõsi,” soostus Caroline ja järgnes Flissile trepimademele. „Aga Milesil pole peret, kes maha jääb. Ja tema pole see, kes lapse saab.”

Fliss laskus mõtlikult lastetubade juurest kolmanda korruse trepist alla. Tal polnud Caroline’i tähelepanekutele midagi vastu väita, kuid lõpptulemusena ei muutnud see midagi. Olukorrale tuli vastu minna ja vingumine ei aidanud siin mitte sugugi.

„Mul on kõvasti õnne olnud,” ütles ta, kui nad mademele jõudsid. „Abielu algus meremehe naisena, kui Miles oli kaldal tööl, oli tohutu vedamine. Ta pole peaaegu üldse ära olnudki. Ma ei suuda sulle kirjeldada, kui õnnelik ta oli, et saab komandöriks HMS Yarntonil. Kogu lugu on ta kohutavalt elevile ajanud.”

„Jah,” ütles Caroline, meenutades aega, mil ta oli kujutlenud end olevat Milesisse armunud. „Jah, küllap vist. Ja lapse pärast kindlasti ka, usun ma.”

Flissi vastus tuli pikaldaselt ja oli pisut segane. „Nojah, on küll, aga see on üsna… tead küll. Võib-olla on ajastus natuke ebaõnnestunud… loomulikult saaksin ma oma lapse pigemini siin, aga ma ei või Milesi nii pikaks ajaks üksi jätta. See teeks talle väga haiget…”

Vaadates Flissi, märgates tema norgus nägu, pakse heledaid juukseid, mis olid pletitud kuklasse kohevasse patsi; saledat figuuri pikas India seelikus, mis oli mähitud seni veel peenikese talje ümber ja selle peal sõlmekeeratud puuvillast pluusi, valdasid Caroline’i mitmesugused tunded. Ta tundis vana tuttavat õrnust lapse vastu, keda ta oli kunagi tundnud; uut austust naise suhtes, kelleks Fliss oli saamas ja ülevoolavat kergendust, et ta ise oli jäänud kõrvale keerukatest sidemetest, mis köitsid abikaasat ja ema. Jälgides Flissi, kes oma segaste tunnetega võitles, oli ta siiralt tänulik, et temal ei tule kunagi sedasorti ustavuse kahestumist üle elada. Kes peaks olema esimesel kohal: mees või laps? Ta libistas käe ümber kõhnade kandiliste õlgade, kui nad läbi halli läksid.

„Klaasike šerrit,” pakkus ta. „Kas jah? Sina istud ja jood, mina koorin kartuleid. Ellen on Foxi pool, vahetab ta linu ja tegeleb temaga. Meil saab olema vaikne pooltunnike.”

Köögis lamas proua Pooteri järeltulija, Polly Perkins, tohutu suures koerakorvis. Proua Pooter ja tema poeg Mugwump olid mõlemad surnud, aga Perks oli järjekordne suur karvane borderkolli, ristatud spanjeli või retriiveriga, roostekarva kasuka, rippuvate kõrvade ja tumepruunide silmadega. Ta oli passiivsema loomuga kui ahne, riukalik ja tänamatu proua Pooter, kuid tal oli Mugwumpi naljasoon ja ta nautis jalutuskäike Kindluse taga mäekünkal või sügaval vaiksel külatänaval, kus Caroline oli temaga just pärast teejoomist käinud. Ta lamas kerratõmbununa, nina sabal, ja magas häirimatut und, ning paljalt tema nägeminegi tõi Flissi murelikku meelde natukene rahu.

Nagu ikka, vaatas ta köögis mõnuga ringi. Nii kaua kui ta mäletas, näis see muutumatuna – tema lemmikkoht. Pärast seda kui nad Keeniast tagasi tulid, tundis ta end just siin kõige kindlamalt, hoides oma õdevenda koos Elleni ja Foxiga, mängides köögilaua ääres doominot või põlvitades aknaalusel istmel ja silmitsedes hoolitsetud mitmevärvilisi põllulappe, mis laiusid kaugete mägedeni. Mäekülje kallak maja taga oli nii järsk, et köök tundus asuvat kõrgel õhus ja väikest Flissi võlus võimalus vaadata linde, kes tiirutasid tema all.

Fliss istus kiiktooli Aga pliidi kõrvale ja jälgis Caroline’i toekat kindlat kuju liikumas edasi-tagasi, minemas prillide järele, valamas šerrit. Agast kiirgav soojus, kella vaikne tiksumine, pelargoonid sügaval aknalaual ning portselani mahe läige puhvetkapis – kõik see rahustas meeli ja ootamatult tundis Fliss end meeldivalt unisena.

Tuli peaaegu kergendusena, kui Miles läks Portsmouthi kursustele ja tema jäi üksi, et mõtiskleda mehe Hong Kongi suunamise üle. Uudis oli tulnud üsna vahetult pärast avastust, et ta ootab last, ning tal oli olnud vaevu aega kumbagi teadmist läbi seedida.

„Kas me tahtsime siis nii ruttu last?” oli Miles küsinud. Küsimus oli kõlanud küllaltki reipalt, kuid Flissi magu tõmbus äkki kokku. Ta oli oodanud, et mees on sama rõõmsalt üllatunud nagu ta isegi ning ta ei teadnud, kuidas mehele vastata. Lapsik pettumus oli tema üle võimust võtnud ja ta oli jäänud vait. Mees oli mõistmatuna tema poole vaadanud ja siis tema näoilme peale naeratanud. „Rumal laps,” oli ta öelnud naise juurde astudes ja teda oma käte vahele võttes. „ Muidugi on mul hea meel. See peaks olema ju ütlematagi selge, eks? Lihtsalt väike ehmatus. Mina arvasin, et me ootame veel natuke. Naudime elu ja nii edasi. See kujuneb üpris siduvaks, kas tead.”

„See juhtus ilmselt siis, kui olime puhkusel,” oli Fliss öelnud – peaaegu vabandavalt, üritades oma tundeid varjata. „Me olime natuke liiga hooletud…”

„Ma ju ütlesin sulle, et võta tablette,” vastas mees etteheitvalt. „Nüüd on juba liiga hilja… See lisab lobiarvetele kenakese naela, seda võin sulle küll ütelda…”

Nüüd, kui Fliss seal šerrit limpsides istus ja kuulas, kuidas Caroline Perksi viimaseid vägitegusid üles luges, taipas ta, et oli tundnud mingit kibedat haavumist. Miles käitus nagu täiskasvanu, kes noomib last mingi mõtlematu väärkäitumise eest, mitte nagu mees, kes räägib naisega nende esimesest lapsest. Kui Miles oli naasnud oma käigult kohalemääraja juurde, juubeldavalt rõõmus uudise üle, et ta viiakse üle Hong Kongi, oli Flissi kord olla šokeeritud.

„Aga kuidas me saame minna?” oli ta ärevalt küsinud. „Laps ja puha. Muidugi, see on suurepärane uudis, mu kallis. Hirmus põnev. Aga kuidas tulen ma toime… tead küll, lapse saamisega, ja nii edasi?”

„Tule taevas appi, Hong Kongis on olemas Briti sõjaväehospidal!” hüüatas mees kannatamatult. „See pole mingi probleem! Ära sa selle pärast muretse. Jumal küll, on ju fantastiline, et ma saan enda käsutusse laeva! Tead sa mis, ma panen Keerubis laua kinni. See asi tahab tähistamist.”

See, et Miles oli tundnud palju suuremat rõõmu oma ametissemääramise kui avastuse üle, et Fliss ootab nende last, oli teinud haiget. Fliss oli öelnud endale, et tal tuleb täiskasvanuks saada ning oli teinud otsustava püüde nautida nende ühist õhtut väljas. Ometigi oli kergenduseks omaette jääda, tunda, et väike kitsuke maja on mõnda aega ainult tema päralt ja minna oma perekonnale Kindlusse külla. Šerrit lõpetades otsustas ta, et on lihtsalt väsinud – olukorda arvestades ilmselt täiesti normaalne nähtus – ning et ta kannatab huumorisoone kokkukuivamise all.

„Kuule,” ütles ta, tõusis ja läks kraanikausi äärde Caroline’i kõrvale, „ma aitan sul juurvilju teha. Kas sa Kitist oled viimasel ajal midagi kuulnud? Ta oli nii elevil, kui lapsest kuulis. Ta tahab ristiemaks saada…”