Читать книгу Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa - Marcia Willett - Страница 6

Sama päeva õhtul Londonis, ruumikas kolmanda korruse korteris Pembridge Square’il, mõtiskles Kit oma onutütrest Flissist, arutades õnnelikult uudist tulevasest lapsest.

„Hannah,” ütles Kit mõtlikult. „Hannah on kena nimi, eks ole? Või Humphrey, juhul kui see on poiss? Meil on vaja midagi erilist. Nime, millega ta inimestele mällu sööbib. Mis sa arvad?”

Tema korterikaaslane Cynthia Jane – kellele Kit oli ülikoolipäevil andnud hüüdnime Sin – valas oma klaasi veel veini ja toetas lõua kätele.

„Hannibal,” pakkus ta rambelt. „Sel vast on eriline kõla, kas sa ei arva nii? Kujuta ette esimest koolipäeva ja Flissi, kes ütleb: „See siin on Hannibal Harrington.” See jääks ju meelde küll.”

„Ah, pea suu,” sõnas Kit naerma turtsatades. „Aga sul võib õigus olla. Alliteratsiooni poleks ehk tarvis. Kahju küll. Hannah meeldib mulle tõepoolest. Olgu siis…” Ta sirvis väikese raamatu lehti, mida ta parasjagu uuris. „Georgina. Või George, muidugi.”

Sin pööritas silmi. „Kas sa tõesti usud, et nad lasevad sinul oma esmasündinule nime valida?”

„Mina mõtlen alati perekonnale nimesid välja,” protesteeris Kit. „Ma olen selle poolest tuntud.”

„Koertele, seda küll,” möönis Sin. „Ja autodele. Isegi hüüdnimesid. Aga vastsündinud lapsukestele? Kas sa ausalt arvad, et Miles seisab vaikselt kõrval, kui sina tema esimesele lapsele nime annad?”

„Fliss ütles, et ma pean ühe tõeliselt hea nime välja pakkuma,” vastas Kit. „Mina olen ju lapse sugulane ja ristiema.”

„Kas saab olla sugulane ja ristiema korraga ühele ja samale lapsele?” mõlgutas Sin.

„Miks siis mitte?” nõudis Kit. „Ma olen alati igatsenud olla kellegi ristiema. See kõlab nii toredalt. Sa käid neil koolis vastas, ostad neile teed ja pärandad neile surres kogu oma raha.”

„Noh, see paneb tolle pisikese küll rõõmust särama,” pomises Sin. „Ma ei tea mispärast küll, aga ma olen alati arvanud, et siin on ka mingi usuline seos…”

„Eks muidugi on,” vastas Kit kannatamatult, haaras pudeli ja silmitses tähendusrikkalt paari tolli jagu vedelikku, mis oli veel põhja jäänud. „Ma korraldan nii, et onu Theo aitab mind ses asjas.”

Sin tõmbas selja sirgeks. „Jessas,” ütles ta pehmelt. „Sellele ma ei mõelnudki. Istuda tundide viisi onu Theoga kahekesi ja arutada mu hingeseisundit.”

„Mida sa sellega öelda tahad?” küsis Kit kahtlustavalt. „Mis on sinu hingel selle kõigega pistmist?”

„Kuule,” ütles Sin tõsiselt, lükates oma taldriku kõrvale ja kummardudes ettepoole. „Aga mis siis, kui minust saaks lapse ristiema ja sina jääksid vanaks heaks tädi Kitiks? Sul võib ikkagi metsikult tore olla…”

„Unusta ära,” ütles Kit kindlalt. „Ma tunnen su mängu. Sel pole lapsega midagi pistmist; see on lihtsalt sinu riugas, et onu Theoga aega veeta. Kõik teavad sinu kirge tema vastu. See on šokeeriv. Ja tema kui vaimulik mees ning seitsmekümnendates veel pealekauba!”

„Ta on mu elu ära rikkunud,” ohkas Sin. „Oled sa kindel, et mina ei saa ristiema olla? See võiks must parema inimese teha.”

„Ma lihtsalt ei näe põhjust, miks Miles sellega nõustuma peaks,” irvitas Kit. „Eriti kuna sa flirdid temaga jubedalt igal võimalusel, isegi tema oma pulmas. Mida siis tema ja onu Theoga…”

„Mind tõmbab vanemate meeste poole.” Sin rüüpas nukralt oma veini.

„Tõsi. Ja ka kõikide teiste meeste poole.” Kit pani raamatu kinni. „Maria veel näitab sulle lähiajal, kui sa ette ei vaata. Ta on kohutavalt armukade.”

„Mariaga on väga lihtne,” tunnistas Sin. „Mul pole peaaegu üldse vaja vaeva näha. Üksainuke pilk kulla Halile, tähendusrikas väike naeratus, ning juba lähevad Maria suled turri ja ta hakkab peaaegu lõrisema. Kullakallis Flissy ei pane tähelegi, kui ma Milesiga sedasama teen, aga tegelikult…” Ta pidas pausi.

„Aga tegelikult mis?” küsis Kit uudishimulikult, kui vaikus pikemaks venis.

Sin kehitas õlgu, kortsutas pisut kulmu ja raputas pead.

„No kuule,” käis Kit üllatunult peale. „Mida sa tahtsid öelda?”

„Vaata,” sõnas Sin lõpuks, „ma polnud sellele seni mõelnud. See lihtsalt tuli mulle pähe. Ma pole kindel…”

„Oh, jumala pärast,” hüüatas Kit kannatamatult. „Ütle juba välja. Kelleks sa ennast õige pead? Wittgensteiniks või mis? Seda ei raiuta ju kivisse. Ütle juba.”

„Tahtsin öelda, et Fliss ei armasta Milesi. Mitte nii, nagu Maria armastab Hali. See ongi kõik. Ma pole sellele varem mõelnud, aga nüüd, kus ma olen sellele mõelnud, tundub, et see on siiski tõsi.”

Londoni hääled kandusid läbi avatud akende tuppa: kauge liikluse müra, laste kriketimängu helid väikesel platsil, muusikakatked kellegi raadiost…

Kit mõtles: tal on õigus. Flissi ja Milesi vahel pole sellist kirge. Muidugi, Miles on palju vanem, ja Fliss on Mariast palju tõsisem, kuid Hali ja Flissi vahel oli midagi, mingi allasurutud pinge, enne kui perekond sellest teada sai ja kõigele kriipsu peale tõmbas. Oh põrgut…

„Muidugi ei tähenda see midagi,” ütles Sin kähku, „nad on ju täiesti erinevad tüübid. Fliss ja Maria, ma tahan öelda. Noh, nii on ka Miles ja Hal, aga…”

„Kõik on korras,” ütles Kit. „Ma saan aru. Ära sellest rohkem räägi.”

„Ja nad saavad lapse,” lisas Sin, suutmata loobuda katsest varjata asjaolu, et oli liiga otsekoheselt väljendunud. „Nii et mul ei ole ilmselt üldse õiguski.”

„Ah, pea suu,” ütles Kit pahaselt. „Nüüd on juba liiga hilja. Sa panid mind selle üle mõtlema. Ja sul on õigus. Midagi on puudu. Aga mis see on? Võib-olla on nad lihtsalt õnnelikus abielus olev tasakaalukas paar, kes ei andu mingitele fantaasiasööstudele ja nii edasi, aga pole ju päris sedamoodi, või mis?”

Sin ohkas jälle. „Miles oleks justkui tema isa. Ta on kena ja hoolitsev ja õige väheke armulikult üleolev. Mõistad? Patsutab pähe, et jookse aga pealegi ringi, kallis – sihuke. Miles armastab teda, selles pole kahtlustki, kuid nüüd, kus ta on Flissi endale võitnud, on ta uuesti mugandunud oma endisesse keskea-rutiini, välja arvatud see, et nüüd on tal naine sabas.”

„Ehk Hong Kongi minek aitab,” pakkus Kit lootusrikkalt.

Sin kergitas kulme ega öelnud midagi.

„Flissi jutt tundus väheke kummaline, kui ta eile sellest rääkis,” arutles Kit, „aga ma järeldasin, et ta on rohkem rõõmus lapse kui Hong Kongi mineku üle. Miles on väga õnnelik, loomulikult.”

„Loomulikult,” sõnas Sin erapooletult.

Kit vaatas talle teravalt otsa. „Miks sa seda niimoodi ütled?” nõudis ta. „Muidugi on ta õnnelik. Laps tulekul ja komandöriks saamine. Mis saaks veel parem olla?”

„Jah, tõesti, mis?” pomises Sin. „Unustame kogu loo, eks ole? Lähme parem parki jalutama. Mul on kange tahtmine end Serpentine’i uputada. Nii läheb iga kord, kui me räägime armastusest ja abielust ja lastest ja nii edasi.”

„Tõepoolest,” ütles Kit. „Võib-olla ma tulen sinuga kaasa. Me võime koos surra. Suhted on nii paganama keerulised.”

„Suhetest rääkides,” lausus Sin süütult, „Jake helistas enne. Sõnumit ei jätnud, ainult tervitas. Kas tahad talle tagasi helistada, enne kui me lähme?”

„Ei,” vastas Kit tusaselt. „Mul pole praegu tuju. See on veel üks jama. Ma armastan vana kallist Eluvend Jake’i, aga kas see on ka tõeline armastus? Pärast selle pisikese uudispommi lõhkemist olen ma veel rohkem segaduses. Meil on omavahel nii lõbus, aga äkki lööb see kõik sassi, kui ma lasen tal tõsiseks minna? Kas see tähendab, et tegelikult ma teda ei armasta? Kuidas küll aru saada?”

„Unusta ära,” ütles Sin. „Muidugi, nagu sa märkisid, ma pole mingi Wittgenstein, aga kas sa ka tead, mis ta ütles? „Armastus, mida pole võimalik lahterdada, on parim.” Ses on oma mõte, mis?”

„Su viimne soov saab rahuldatud veel enne, kui me parki jõuame,” lausus Kit süngelt. „Sa oled mu õhtu ära rikkunud. Sellest peaks sulle piisama. Ja võta oma rahakott. Võib juhtuda, et ma tahan jäätist osta.”

Teekonna vältel Portmouthist Devonisse istus Maria endassesüvenenult, samal ajal kui Hal rääkis oma suunamisest fregatt HMS Falmouthi peale, sellest, kui tore on Devonisse tagasi minna, võimalusest asuda mereväe peremajutuse korterisse, mis on saadaval Compton Roadil HMS Manadoni läheduses Plymouthis. Maria pobises sobivates kohtades, üritades süstida oma häälde innukust, aga ta mõtted olid mujal. Väljavaate veeta mõned puhkusepäevad koos rikkus teadmine, et Fliss on Kindluses. Maria oli olnud rõõmus, kui Hal pakkus, et nad võiksid perekorterit vaatama minna ja jääda mõneks ööks tema vanaema juurde. Mariale meeldis, kui Ellen ja Fox tema ümber sebisid, meeldis, et proua Chadwick ja onu Theo teda lahkelt vastu võtsid, et Caroline teda hellitas. Ta tundis end nagu armastatud laps, kes koolist koju käima tuleb – ning Hal oli oma perekonna suur lemmik. Ehkki Maria pilk oli suunatud otse enese ette, nägi ta vaimusilmas mehe nägu – otsustavat, enesekindlat, kena, avatud nägu. Hal meeldis inimestele, nad elavnesid otsekohe tema sõbraliku muigel suu ja heasüdamliku naeru peale. Halil leidus kõikide jaoks käepigistus ja muhe sõna, kõik armastasid Hali.

Sinna oligi koer maetud. Maria ei tahtnud, et kõik Hali armastaksid. Õieti soovis ta, et mees poleks tollele armastusele nii valimatult vastanud. Oma mõistlikumatel hetkedel teadis Maria, et Hal jagas oma lahkust ühtmoodi nii meestele kui naistele – kuid millal enne on armukadedus mõistlik olnud?! See vajus ta peale eikusagilt, murdis sisse ja õõnestas ta habrast enesekindlust, kõigutas tema usku oma mehe armastusse ta vastu. See muutis ta õelaks ja julmaks, ei lasknud tal öösiti magada, kui mees ära oli, tekitas temas hirmu teiste naiste keelepeksu ees, ta ei võinud kuuldagi, et mehel võiks olla mingil viisil lõbus, kui asjasse puutuvad ka teised naised. Maria teadis, et igal pool, kus laev ankrusse jääb, kutsutakse ohvitsere vastuvõttudele ja õhtusöökidele, neile pakutakse kuninglikku meelelahutust kui nad on „lipunäitamise visiitidel”, neile korraldatakse pidusid, kui nad on välismaa sadamates. Maria ootas kannatamatult mehe kirju, juhuslikke telefonikõnesid – mehe armastuse iga taaskinnitust.

Sel päikesepaistelisel juunikuu hommikul, kui tee nende järel kaugusse kadus, mõtles ta endamisi, kas kõik oleks niisamuti, kui Hal poleks talle kunagi Flissist rääkinud. Kas tema ebakindluse põhjuseks oli Hali „pihtimus” – et tema ja ta nõbu olid olnud romantilistes suhetes? Kõik oli nii ebaõiglane. Mehe kombel oli ta tahtnud selle oma südamelt ära saada, taipamata, kuidas see naisele mõjus. Hal oli kinnitanud, et tegemist oli täiesti süütu noorusekiindumusega, kuid ses asjas oli midagi nii hirmutavalt romeo-julialikku, või vähemalt Mariale näis nõnda, et kui perekond poleks seda ära keelanud, siis oleksid Hal ja Fliss teineteist ilmselt edasi armastanud. Marial polnud kunagi õnnestunud Halilt täit tõtt välja meelitada. Hali hoiak oli: „No midagi ju ei juhtunud, milleks siis kogu see kära? Nüüd olen ma sinuga abielus ja jutul lõpp.”

Siin on ikkagi veel midagi, ma lihtsalt tean seda, mõtles Maria. Ma tunnen seda, kui nad koos on. Ma jään igavesti teiseks, selles on viga. Kuidas ma suudan temaga võistelda? Jumal küll, ma vihkan teda!

Tõeliselt ärritav oli asjaolu, et Fliss oli tema vastu nii kena. Ühe Hali pikema mereloleku kestel oli Maria isegi vastu võtnud kutse olla külaliseks Flissi väikeses majas Dartmouthis. Lühikese selge hetke vältel oli Maria taibanud, et ta võiks Flissiga sõbruneda ja seeläbi kogu loo olematuks muuta, nad võiksid omavahel liidu luua ja nii ei oleks temal Flissi poolt enam midagi karta.

Alustuseks näiski, et selline lahendus võiks toimida. Kui Hali polnud läheduses, olid kaks tüdrukut arendanud välja mõnusa sõbraliku suhte ja veetnud koos toreda nädala. Fliss näitas Mariale supelrandu ja nõmmesid, viis ta väikestesse alevikesse, nad käisid isegi Exeteri katedraalis õhtusel muusikaga jumalateenistusel, pärast seda, kui olid pärastlõunal kesklinnas tublisti oste teinud. Hali nad peaaegu ei maininudki, välja arvatud sellega seoses, kui jube kehvasti Maria end mehe äraolekul tunneb. Hali eemalviibimine andis Mariale võimaluse rääkida temast kui hoopis teistsugusest Halist, sellisest, keda Fliss tunneb vaid põgusalt, kuid keda tema see-eest tunneb väga lähedaselt. Maria oli olnud elutark, suhtunud mehe puudustesse sallivalt, visanud kerget nalja Hali perekondlikkuse vajakajäämise üle. Fliss ei üritanudki näidata, justkui ta omaks Hali, et maininud sõnagagi omaenda teadmisi Halist. Ta oli olnud nii arusaaja, nii kaastundlik, ja nad olid koos naernud raskuste üle, millega meremehe naine peab toime tulema. Nädala lõpuks oli Maria kindel, et on oma painajad minema ajanud.

Tema kindlus oli kestnud seni, kuni ta nägi Hali ja Flissi koos sünnipäevade nädalalõpul Kindluses. Chadwickidel oli vana tava tähistada ühe suure peoga korraga paljusid sünnipäevi. Proua Chadwickil, Halil ja Kitil ning Mutil oli kõigil sünnipäev oktoobri lõpus, ja nagu mingi ime läbi mahtusid need alati koolivaheaja sisse, seetõttu oli tähistamine aastate jooksul niivõrd oluliseks muutunud. Kõik proovisid selleks ajaks kindlasti Kindlusesse jõuda.

Sellel sünnipäevapeol, vahetult pärast nende esimest pulma-aastapäeva, oli Hal merelt kodus ja nad läksid Devonisse peole. Maria oli tundnud end üpris enesekindlana, oli seda sündmust isegi oodanud – seni kuni nägi ilmet Hali silmis, kui too esmakordselt Flissi silmas…

Nad olid olnud koos onu Theo ja Mutiga hallis, olles oodatust palju varem kohale jõudnud, kui sisenes Fliss koos Caroline’iga, aidates viimasel teenõusid kanda. Nad olid enne kahekesi naernud ja seisatasid nüüd ust sulgedes, et lõpetada oma jutt, pead koos ja ilme äkki tõsine, enne kui pöördusid vaatama seltskonda kamina ümber. Maria oli kuulnud ütlust, et näod „löövad särama” ja sel hetkel teadis ta täpselt, mida see tähendab. Flissi väike nägu muutus siledaks, silmad läksid pärani ja suunurgad tõusid naeratuseks. Tahtmatult Hali otsa vaadates nägi Maria, et ka mehe nägu säras armastusest, tundus, nagu nende kahe vahele oleks sirutunud midagi nähtamatut, kuid samas peaaegu kombatavat. Maria süda peksis kiiresti kabuhirmus ja ta tundis vajadust midagi puruks lüüa, kisendada, teha ükskõik mida, et rebida katki side, mis tõmbas tema abikaasat ja tolle nõbu teineteise poole.

Tol korral oli ta käitunud tobedalt, oli pöördunud Muti poole ja küsinud, miks kasutakse ikka veel tema hüüdnime, nüüd, kus ta on juba täiskasvanud, ammugi liiga suur selleks, et vaipade all roomata või end mööbli taha peita. Sam on ju kena nimi, oli Maria talle öelnud, ja nüüdsest hakkab ta teda Samiks kutsuma. Noormees oli vaadanud Mariat hämmastunult, ning Maria teadis, et ta hääl on liiga kõrge, liigutused liialdatud, aga ta teadis ka, et peab midagi tegema, et katkestada pinge Hali ja Flissi vahel. Seejärel oli välja ilmunud Prue, Hali ema, ja elekter õhus oli lahtunud, kahanedes kahe perekonnaliikme tunneteks, kes teineteist täiesti loomuliku sõbralikkusega tervitavad. Maria sulas kergenduse- ja tänutundega oma ämma embusse. Prue oli nii emalik, nii armas, nii õnnelik neid nähes…

„Honiton,” lõikus Hali rõõmus hääl tema mõtetesse, pannes ta võpatama. „Me oleme kenasti graafikus. Kuidas oleks, kui teeksime peatuse ja jooksime tassikese kohvi?”