Читать книгу Suvi jõel - Marcia Willett - Страница 6

Vamplid on peaaegu läbi. Pehmeid, sügavpunaseid ja päikesesooje, mahlaplekiliste sõrmede vahel nii kergesti purunevaid marju noppides kuuleb Evie müüril pooleldi luuderohu varju peitunud musträsta hoiatavat tõk-tõk-häälitsust. Tõstab pilgu linnu poole ja jõuab ära näha, kuidas sähvatab must tiib ja välgatab kuldne nokk.

„Ma tean, et sa oled kohal,” ütleb ta linnule. „Nokid siin marju, jah?”

Ta poetab marjad veiniklaasi, kus on ees mõned lillherned, sirutab selga ja vaatab üle katuseharjade sadamasuudme poole, kus kaks tibatillukest paati näikse mere sätendaval sinisiidil liugu laskvat, loovides tujukate iilide otsinguil kord üht-, siis teistpidi. Aed vana Kaupmehemaja tagusel järsul nõlval kerkib terrassidena, seda ümbritsevad kõrged kivimüürid, aed on tugevate tuulte eest varjatud ja soe. Kõige kõrgemal tasasel maalapil seisavad paeplaatidele paigutatud valge sepisrauast laud ja neli tooli, pooleldi madala lavendliheki varjus − väike kindlakujuline ala akvarellilikult metsistunud lillede ja põõsastega aiaosa kohal.

Evie istub laua äärde, naeratab mõnust, sirutab käe välja, sõrmitseb lavendli pikki lillakassiniseid odasid ja hingab sisse nende lõhna. Tommyle meeldis siin laua taga istuda, lahtivõetud veinipudel ees, ja vaadata, kuidas laevukesed metsaga kaetud kaljude vahelt jõge mööda merele kulgevad. Omavahel olles kutsus Evie meest Tommyks. Thomas David Fortescue: TDF. Kulla poisu^[1.]. Tommy tädid teda ainult selle hellitusnimega hüüdsidki: kulla poisu. Kolm tädi kasvatasid ta isekeskis üles, kuna Tommy ema suri noorelt vähki ja isal oli perekonna veiniimpordiäri käigushoidmisega Londonis palju tööd. „Kas sel nädalavahetusel... õppeveerandil ... koolivaheajal on minu kord kulla poisu eest hoolitseda?” Aja möödudes kolisid kaks tädi – üks neist lesk, teine elu lõpuni vallaline – Kaupmehemajja, et kulla poisu elu kulgeks võimalikult häirimatult, ja Tommy kasvas vastavalt loomupärastele eeldustele: rahulikuks, optimistlikuks, suuremeelseks. Eakaaslased kutsusid teda hüüdnimega TDF, mõned aga, meenutades südamesoojusega tädisid ja õnnelikke koolivaheaegu Dartmouthis, kasutasid tema puhul endiselt hüüdnime „kulla poisu”. Tommy ei pannud pahaks, tundis naljast rõõmu – ehkki tema naist mõnikord pahandas, kui asja tuli sõprusringi uutele liikmetele üle seletada. Naine kutsus abikaasat ikka Thomaseks. Marianne eelistas algusest peale Londonit Dartmouthile, ehkki Kaupmehemajja oli hea mugav külalisi kutsuda, olgu siis nädalalõpupeoks, regatiks või haruharva ka jõuludeks. Tänu tubade elegantsile, avaratele jõevaadetele, kuidagi eriliselt helendavale valgusele ja avarustundele sobis see maja pidulikeks puhkudeks lausa suurepäraselt.

Sedamööda, kuidas poeg Charlie kasvas, tekkis Marianne’ile üha rohkem tegevust, ta organiseeris seltskonnaelu ettevõtmisi, võõrustas sõpru. Üha sagedamini leidis Tommy end üksipäini Dartmouthi sõitmas.

Sel hilisel augustiõhtul terrassilaua ääres istudes mõtleb Evie temale: pikk kõhn mees, mustade juuste ja pruunide silmadega. Esimest korda juhtus Evie temaga kokku majaesisel maanteel, tulles elamuks ümber ehitatud paadikuuri juurest, mis tal oli plaanis ära osta, ja roninud alt rannast väga järskude astmetega trepist üles. Kõnniteele jõudnud, tõmbas ta hinge ja nägi meest üle tee asuvast elegantsest linnamajast välja astumas. Mees pani võtmed taskusse, pööras ringi, nägi Eviet seal seismas ja naeratas talle.

Peaaegu kakskümmend viis aastat hiljem hakkab Evie naerma: vaat millise suure ja omamoodi laastamistöö too naeratus kaasa tõi. Sõbralik, peaaegu lõbus naeratus, just nagu oleks mees ära tabanud, et Evie oli tohutult elevil. Mehe kerkinud kulmud ärgitasid elevuse põhjusest rääkima – ja nii Evie rääkiski.

„Näete,” viipas ta mehe teisele poole maanteed ning naaldus üle müüri ja osutas allapoole, sinna, kus jõepervel seisis otsekui jõe kohal tasakaalus väike, äsja elumajaks ümber ehitatud paadikuur, tulvil vee valgushelki ja päikesepaistet. „On ju ilus? Ma ostan ta ära!”

„Tohoh pärgel!” ütles mees innukalt nagu poiss – kulla poisu –, astudes tema rõõmutundesse joonelt sisse. „Veab! Meist saavad siis naabrid.”

„Kas te elate siin?” nookas Evie peaga üle tee Kaupmehemaja poole, mis avaldas talle sügavat muljet – ja enamgi veel, ühtäkki oli ta südant põksuma panevalt lootusrikas. Mees oli üsna kena.

„Peamiselt Londonis,” vastas mees kahetsevalt. „Dartmouthis käin nii tihti, kui vähegi võimalik. Mu naine tüdineb siin väga kiiresti ära ja purjetaja ta ei ole. Aga mulle purjetamine meeldib.”

Oh, pagan küll, mõtles Evie. Naine. Ah, olgu ...

Ta avastas, et sammub koos mehega mäest alla Fairfax Place’i poole.

„Aga teie?” päris mees. „Linnas pole teid vist näha olnud? Olete kohalik?”

„Ei, ma pole kohalik,” vastas Evie. „Viimased viis aastat olen Totnesi lähedal ühte maja üürinud. Õpetasin Bristoli ülikoolis ajalugu. Minu meelisvaldkonnaks oli kodusõda. Ja siis hakkasin sellest raamatut kirjutama, ja ...”

Ta ebales, soovimata rääkida liiga palju – sellest, kui menukaks osutusid raamatud, kuidas ta otsustas töölkäimisest loobuda ja kirjutamisele keskenduda –, ent mees silmitses teda nüüd veelgi terasemalt.

„Ega te pole ometi Evelyn Drake?”

Evie naeris tema põnevil jahmatust. „Olen jah. Aga ärge kellelegi öelge.”

„Aga mulle väga meeldivad teie sõjaraamatud,” ütles mees. „Ma olen need kõik läbi lugenud. Ja oli nagu kuulda, et tuleb ka teleseriaal?”

Evie noogutas, ühevõrra elevil ja kohmetunud. „Uskumatu vedamine. Ja nüüd pakkus üks Ameerika kirjastaja mulle kahe esimese raamatu peale lepingut, tänu sellele saangi nüüd endale majaostu lubada. Ausalt öelda on kogu aeg tunne, et äkki ma näen seda kõike ainult unes.”

Mees uuris teda tähelepanelikumalt. „Abikaasa?” küsis ta kergel toonil. Evie raputas pead. „Mõni eriti lähedane isik?” Taas pearaputus. „Niisiis ei astu ma kellelegi varba peale, kui pakun, et teen teile joogi välja?”

„Hea meelega, aga enne pean võtmed kinnisvaramaaklerile tagasi viima,” vastas Evie – ja nende lugu saigi alguse.

Evie kergitab veiniklaasi, mis on täis vampleid ja lillherneid, ja lausub mõttes mehe ja temaga koos oldud aastate tervituseks toosti: kümme aastat mehe armukesena ja kaksteist abikaasana, pärast seda, kui Tommy naine Marianne suri. Tookord jätkasid nad sel kombel, et elasid vaheldumisi Kaupmehemajas ja paadikuurist ümber ehitatud majas, aga kui kulla poisu Dartmouthi haiglas kaks päeva pärast aordi aneurüsmi suri, kolis Evie paadimajja tagasi ja üüris Kaupmehemaja sõpradele, kes parajasti kolisid ega olnud endale veel püsivat elupaika leidnud.

Nüüd asetab ta klaasi lauale ja vaatab üle terrassiviirgudega aia alla maja poole, kust ilmub nähtavale inimkuju. Üürilised on lahkunud ja praegu elab siin Ben, toibudes abielu hiljutisest purunemisest. Beni isa ja Tommy olid neljanda põlve nõod, Beniga kahasse joob Evie veini sellest lahtivõetud pudelist, mis laual seisab, ja just Ben on see mees, kes praegu läbi aia ülespoole sammub ja tema seltsi tuleb. Ben ja Charlie on nii sarnased, et võiksid olla vennad; kõhnad, pikka kasvu ja tumedapäised – just nagu Tommy. Evie armastab neid võrdselt.

Mida ma peaksin küll tegema? juurdleb ta – ja mitte esimest korda.

Ben jõuab aiast läbi ja tuleb tema seltsi, vaatab klaasi, kergitab kulme. „Veini jaoks pole just eriti palju ruumi.”

Evie raputab pead ja tõuseb. „Mulle ära rohkem vala, kullake. Kas tuled paadimajja õhtust sööma?”

„Täna õhtul mitte, mul on vaja üks töö ära lõpetada, aga aitäh.” Ben osutab vamplitele ja lillhernestele. „Tahad mingit tassi, kuhu nad panna?”

„Küll ma köögist läbi minnes leian midagi.”

Ben kummardub teda suudlema ning Evie astub ettevaatlikult mööda siksakilist astmerida alla ja läheb läbi aia kööki.

Kaupmehemaja polegi Eviele päriselt koduseks saanud. Isegi siis, kui ta elas siin koos Tommyga, tunnetas ta liigagi teravalt perekonnatraditsiooni ja tajus, et tema valdab seda vaid ajutiselt, tohtimata end siin eriti vabalt tunda või ülemäära rõõmutseda. Fortescued olid ikka elanud vaheldumisi Dartmouthis ja Londonis, ent kui tädid olid surnud ja Tommy Marianne’iga abielus, meenutas Kaupmehemaja üha vähem kodu ja üha rohkem ajutist peatuspaika. Marianne tõi siia mõnikord sõpru ja kliente, et neile muljet avaldada, ja poisipõlves veetsid nii Charlie kui ka Ben igal suvel mõned nädalad Dartmouthis, seega oli see just paadimaja, kus Evie ja Tommy juttu ajasid, naersid ja teineteise minevikku tundma õppisid. Tegu polnud armulooga selle tavapärases mõistes – kuigi seks, kui see aset leidis, oli hea; keelatud asja salajas hoidmise põnevust nendevaheline külgetõmme süüteks ei vajanud. Kõik oli märksa lihtsam: mõlemad oleksid otsekui leidnud väga vajaliku inimese, kes täitis valutava tühimiku ja andis elule mõtte. See oli midagi hoopis muud kui Tommy elu Londonis; nad olid diskreetsed, ja kui mõni kohalikest aimaski tõde, ei tõtatud ometi keelt kandma. Fortescued elasid Dartmouthis juba mitmendat põlve ning üldine kiindumus tädidesse ja Tommysse oli endiselt väga tugev ja ülimalt lojaalne.

Ikkagi, mõtleb Evie lillherneid ja vampleid savikausikesse valades, oli see vististi vale. Ainult et ma ei suuda seda kahetseda. Tommy oli nii perekeskne. Ja kui see oli tõesti nii, siis jääb vaid imestada, miks tal oli tarvis mind. Ju oli siis nii, et me mõlemad tundsime millestki puudust ja meil oli seda teineteisele anda. Olime täielikult samal lainepikkusel. Raamatud, muusika, filmid, see oli ebatavaline; peaaegu nagu oleksime koos üles kasvanud, nii et meil oli suur hulk ühiseid läbielamisi ja teadmisi. Temaga olla oli nii lihtne.

Evie kahtlustas, et hiljem – kui tema ja Tommy juba abielus olid – arvas Charlie ära, et neil on seljataga juba pikem romantiline suhe. Tükk aega hiljem võis Evie talle sellest rääkida, aga noil varastel aastatel hoidus ta neil harvadel puhkudel, kui perekond Dartmouthis viibis, hoolega teelt kõrvale.

„Kahju,” nentis Tommy ükskord. „Marianne on hästi tubli kuulsustekütt. Ta läheks tohutult põnevile, kui sind mõnele nädalalalõpupeole saaks.”

Kuid Evie raputas pead. „Mitte mingil juhul. Ma ei mängiks rolli välja. Ega sinagi. Lisaks poleks see tema ega ka Charlie suhtes aus. Eriti just Charlie suhtes. Mulle Charlie meeldib.”

Charlie eelistab, nii nagu ta emagi omal ajal, Londonit. Praegu elab ta õnnelikult perekonnale kuuluvas majas Kensingtoni linnajaos ja juhatab veiniimpordiäri. Ta rõõmustas, kui Evie tema isaga abiellus: Charlie enda abiellumisest polnud kuigi palju aega möödas, ta oli uhke pereisa ja heldemeelselt valmis teistelegi rõõmu ja õnne lubama. Charlie ja Evie vahel kujunes kiiresti välja lihtne ja pilvitu sõprussuhe. Charlie möirgas Evie naljade peale naerda ja ta naine naeratas kitsilt, hämmeldunud Evie muretust ellusuhtumisest ja ükskõiksusest teiste inimeste arvamuste või kriitika suhtes.

„Paratamatult tekib mõte,” ütles Evie Tommyle, „kas Angela ikka on sinu Charlie jaoks see õige.”

„Oh, Ange on okei,” vastas mees sallivalt. „Väga mõistlik. Mis äriasjadesse puutub, siis on ta lausa aare. Väga asjalik ja tubli.”

Evie tegi grimassi. „Charlie võiks endale mõne selliste omadustega alluva palgata.”

Tommy paistis mõtlik. „Naljakas sell see Charlie. Pea on tal õigel kohal, aga tegelikult polegi ta alati nii enesekindel, nagu pealt paistab. Tema emal oli talle suur mõju. Marianne kiitis Ange’i läbi ja lõhki heaks – me tunneme seda perekonda juba aastaid – ja ma mõtlen, et poiss on temaga lihtsalt ära harjunud. Eks ta nägi ära, et kõik, mis tüdruk ette võtab, kulgeb viperusteta.”

Kulgeski. Nagu enne teda Marianne, nii teadis ka Angie õigeid inimesi, sõlmis õiget sorti sõprussidemeid ja käitus klientidega korrektselt – ehkki tal jäi vajaka Marianne’i heldemeelsusest. Äri õitses igatahes jätkuvalt ja Charlie väljavaated ühes sellega.

Mida ma üldse teadsin? küsib Evie endalt, paneb välisukse enda taga kinni ja läheb üle sõidutee. Tommyl oli õigus ja see polnud üldse minu asigi.

Aga nüüd on see tema asi: Tommy tegi sellest tema asja. Charlie sai päranduseks maja Kensingtonis, veiniimpordiäri, varad; aga Kaupmehemaja on jäetud Eviele. Charlie on hämmeldunud, kuid viisakas; Ange on maruvihane.

„Üsna ebaharilik,” sõnas Ange Eviele, kui testament oli ette loetud. „See maja on juba mitmendat põlve meie perekonna käes.”

„Evie kuulubki perekonda,” tuletas Charlie naisele leebelt meelde – ja Ange punastas, nii nagu temaga vihastades ikka juhtus; rinnalt alanud inetu puna levis ülespoole, lahvatades üle terve näo.

„Tead ju küll, mida ma mõtlesin,” pomises ta.

Evie tahtis nõustuda, ent oli sunnitud vakka püsima; ta oli samavõrd šokeeritud kui Ange. Ilma pealgi poleks ta arvanud, et Tommy võiks midagi sellist teha.

Kaussi kramplikult käes hoides laskub Evie mööda järske astmeid alla naabermajaga ühisele sillutatud platsikesele paadimaja taga ja keerab ukse lukust lahti. Jõe valgus voogab vahatatud laudpõrandal, väreleb valgetel seintel, uhkab üles, ruumi kõrgete laetaladeni välja. Ta asetab kausi suure kandilise kraanikausi kõrvale, sammub üle toa suurte klaasuste juurde, mis avanevad puitrõdule, ja astub välja. Jõele selga keerates ja üles vaadates näeb ta kõrgel pea kohal üle sõidutee elegantses majaderivis seismas Kaupmehemaja. Evie ümber on teised elamuteks renoveeritud paadikuurid läbisegi kalurimajakestega, mis jäävad maantee tasapinnast allapoole ja kobarduvad jõe kohal, tagakülg otse kaljuserva ääres. Mõnel on tõusu ajal kinni käivate raskete puidust väravapooltega sadamake, kus saab hoida väikest paati; mõned omanikud on ehitanud kõrgeid kivisambaid, mille sees liigub tõstuk, et ei peaks järsust trepist üles maanteele ronima. Mõnel majakesel on kõrge kivimüüriga ümbritsetud tibatilluke siseõu. Müüridel kirendavad lilled: palderjan, lõhnav püreeter, kassinaeris, pitsimütsilised hortensiad kasvavad kivipragudes kenasti ja muudkui aga õilmitsevad soolases õhus.

Üle jõe vaadates paistab Eviele kätte Kingswear, sisesadama tagusel nõlval astanguliselt tõusvad majaderead; kitsukesed ridaelamud on jäätisepallikeste värvi: mündirohelised, vanillivalged, mullinätsuroosad, kohvipruunid.

Päike lipsas künka taha ja rõdu jääb juba varju. Just õhtu hakul, kui toimetused on tehtud ja käes on aeg küünlad süüdata, õhtusööki valmistada ja päevasündmustest rääkida, tunneb ta Tommyst kõige valusamalt puudust. Talvel tõmbab ta jõevaatega põhjapoolsete ja merevaatega lõunapoolsete akende kaunid käsitsi maalitud rulood alla ja veab suurtele klaasustele kardinad ette. Siis läheb ta köögitaguse majapidamisruumi kaudu kõrvalasuvasse väikesesse kalurimajja, kus ta töötab ja kus on tema kirjutustuba, hubane ja soe, merelt kohale tormavate kevadiste tõusuvete ja talviste tormide eest kenasti kaitstud. Ka magamistoad on siin: mitte eriti suured, aga täiesti piisavad. Kontrast on ebaharilik: ligadi-logadi kalurimajake oma käänakute ja soppide ja ootamatute trepiastmetega, ja siis see suur valgusega täidetud ruum, mis tundub otsekui jõe jätk.

Evie avab kapi ja leiab lillherneste jaoks vaasi, valab vamplid ühte pisemasse kaussi. Kauss tuleb Kaupmehemajja tagasi toimetada. Ta peab piinliku hoolega silmas, et asjad sassi ei läheks.

„Nüüd on see sinu oma ka,” ütles Tommy, kui nad juba abielus olid – kuid Evie raputas pead.

„See kuulub sinu perekonnale, mitte minule.”

„Aga sina ju oled mu perekond,” protestis mees. „See on meie kodu, kallis Evie. Kohane rahulikult. Ära ole nii iseseisev. Sa oled õnnelik, eks? Ma tean, et sa armastad oma paadimaja, aga sa armastad seda vana maja siin ju ka, eks ole?”

Ja armastas tõesti: Kaupmehemaja oli kaunis ja elegantne ning seejuures ometi soe ja sõbralik. Evie hakkas silmapilk armastama suurt mõnusat hommikusöögituba, kuhu pääseb köögist, ja teise korruse valgusküllast suurte lükandakendega päikeselist võõrastetuba, kust avaneb vaade jõele. Armastas varjatud, vapustavalt ilusate paigakestega astangulist aeda, mille kõrgete kivimüüride vastas kasvavad viljapuud, ja seda, kuidas lavendlihekk palava päeva järel lõhnab. See oli suguvõsa maja – ent see ei olnud tema suguvõsa, ja Ange oli tavaliselt hoolas seda alla kriipsutama. Mil iganes Ange ja Charlie külas käisid, kaasas tollal alles pisike Alice – hiljem ka Millie –, kasutas naine iga võimalust, et rõhutada oma positsiooni: Tommy minia, tema armastatud poja naine, tema võluvate pojatütarde ema. Dartmouthis oli Ange käinud juba Marianne’i eluajal, maja oli talle läbi ja lõhki tuttav ning ta ei lasknud ühtki juhust mööda, et Evies kõrvalise isiku tunnet tekitada. Mitte küll Charlie või Tommy ees – selleks oli Ange tark küllalt −, enda omandiõigustele viitas ta läbimõeldud vihjete ja aktsioonidega.

Muidugi poleks ta osanud uneski arvata, et Tommy võiks maja Eviele jätta.

Praegu võtab Evie otsekui muret õlult raputades – või selle juurest minema joostes – käekoti ja läheb jälle välja. Astub üle sillutatud vaheplatsi, mille naaber on lilli täis istutatud terrakotavärvi savipottidega õdusaks teinud, ja ronib trepist üles maanteele. Ta läheb nüüd kaldapromenaadile, vaatab laevu ja inimesi, võib-olla võtab Royal Castle’i hotellis midagi süüa. Täna õhtul ta üksi olla ei taha. Homme jõuab siia Claude, Tommy kõige vanem ja armsam sõber. Poisid koos internaatkoolis, koolivaheaegadel tädide juures Kaupmehemajas, lõbusõitudel Londonis – nende sõprus oli tugev kogu elu, elades üle abiellumise, lapsed, suure vahemaa. Claude on nüüd juba ligemale neli aastat lesk ja veedab päris suure osa ajast Dartmouthis Evie seltsis. Mereväe erukomandörina meeldib talle siin linnas olla, meenutada kadetipäevi Briti Kuninglikus Merekolledžis ja vaadata järelkasvu jõevetel.

Evie tunneb Claude’i vastu eriti sooja sõprust. Claude oli Tommy sõpradest ainus, kes nende armuloost teadis. Ei mõistnud ilmaski hukka, ei kritiseerinud, võttis Evie kui oma kauaseima sõbra sõbranna siiralt sõprusringi vastu.

„Claude ei saa Marianne’iga eriti hästi läbi,” oli kõik, mida Tommy ütles. „Tahaksin, et teist saaksid sõbrad.”

Ja sõbrad nad ongi; ja homme hommikul läheb Evie Totnesi talle rongile vastu. Claude sõidab regati ajaks alati siia.

Evie uitab mööda kaldapromenaadi, kus külalised jõe ääres viivlevad, pöörab siis linna, möödub sadamast, kus seisavad väikesed paadid; läheb üle tee ja lükkab valla Royal Castle’i hotelli ukse. Jämedate tammetaladega pikas ja madalas baaris on vaikne, aeg on nii linnakülaliste kui ka kohalike jaoks alles varajane, nii saab Evie panna käekoti oma lemmiklauale, mis asub kohe akna juures. Ta jätab jaki toolileenile ja läheb leti äärde, et tellida mingi õhtusöök ja klaas Pinot Grigiod. Baari tulvab trobikond lõbusas tujus lärmakaid inimesi, veiniklaasiga laua äärde tagasi pöördudes surub Evie end äsjasaabunutest mööda ja naeratab neile.

Evie naaldub vabamalt toolikorjule, vaatab välja paadisadama poole, juurdleb, kui palju kordi on ta seal kohvitassi või veiniklaasi seltsis istunud ja käsiloleva raamatu peale mõelnud.

„Kas sul tuleb üksildane tunne?” küsis Tommy nii mõnigi kord, käed tihedalt ümber Evie põimitud, hääl murelik, et äkki vastab naine „jah” ning süüdistab teda üksijätmises ja ärakasutamises.

Tema hakkas seepeale ikka naerma, naeris mehe hirmu välja. „Kui mul on pea kõiki neid enda inimesi täis?” küsis ta vastu. „Nalja teed?”

Ja see oli osaliselt tõsi: pidevalt rüselesid peas vestluskatkendid, süžeeliinid, kummalised juhuseosed tegelaste suhterägastikes.

Praegu vaatab ta siin Royal Castle’i hotellis pealt, kuidas inimesed söövad-joovad, naeravad, vestlevad; jälgib juba mõnda aega näoilmeid, liigutusi, kehakeelt – ja vaimus ülestähendusi tehes tajub ta ühtlasi noid ammu kadunud sugupõlvi, kes kunagi asustasid seda keskaegset sadamat, kust ettevõtlikud kaupmehed purjetasid varandusi koguma ja kus esimesed ümberasujad tegid Ameerika-teekonnale siirdudes vahepeatuse.

Tasapisi veini rüübates adub ta korraga, et sedakorda on tema ise vaatluse all: keegi jälgib teda. Kummaline aisting, otsekui riivaks teda kergelt mingi külm õhuvool. Evie laseb pilgul otsekui muuseas ringi käia ja näeb kaugemas nurgas, ukselähedases lauas, üht kõhna heledapäist meest. Too jälgib teda ainitise ja jaheda pilguga: ilme on läbitungimatu, ent kindlasti mitte sõbralik. Teatavas koguses tähelepanuga on Evie juba harjunud. Teda teatakse raamatute kaaneümbristele trükitud fotode järgi, kirjandusfestivalidelt, kohaliku televisiooni saadetest – tihtipeale kohtab ta pilku, mis näikse küsivat: kas ma olen teid kusagil näinud? –, küll aga ei tule tuttav ette see selgesti tajutav vaenulikkus, rõhutatud antipaatia.

Evie vaatab üle õla mehe poole, proovib sõbralikku kerget naeratust, kuid vaenutsev ja ainitine pilk ei teisene, seega pöördub ta taas aknast välja vaatama. Imelik, aga tekib kuidagi rahutu tunne. Selles väikelinnas on inimesed sõbralikud, nii külalised kui ka kohalikud, ja Evie muutub närviliseks. Ta hakkab juurdlema, kas mees on äkki pärit mõnest vägevast läänepoolsest suguvõsast, mis on ta kirjatöödes sattunud ebasoodsasse valgusse.

Tellitud õhtueine jõuab kohale ja lustakad äsja saabunud külastajad sätivad end naaberlaudadesse istuma, varjates Evie vaatleja pilgu eest. Ta sööb rutakalt, langenud tobeda hirmu lõksu: mis siis, kui mees hakkab tal kannul käima? Vahest tuleks Kaupmehemajja tagasi minna ja Benilt seltsi otsida? Ent kui ta õhtusöögi lõpetab ja nurga suunas vaatab, pealiskaudselt sõbralik naeratus kenasti näole manatud, näeb ta, et jälgija on ära läinud.

Kergendustundest nõeluvad läbi fantaasiarikkad ja hirmutavad mõtted – lõpuks on ta ju ikkagi romaanikirjanik –, mille ta kannatamatult eemale tõrjub. Ometi ei jää ta aegamisi ümber paadisadama ega mööda kaldapealset jalutama; Evie kõnnib joonelt koju, Fairfax Place’i kaudu Southtowni, kiigates aeg-ajalt selja taha.

Paadimajja jõudnud, naerab ta oma ennistise hirmu üle, aga tunneb ikkagi heameelt, et Claude homme hommikul kohale jõuab.

1 TDF – the darling fellow – kallis mees, kulla poisu (ingl k) [ ↵ ]