Читать книгу Suvi jõel - Marcia Willett - Страница 7

Rongist vaadates paistab kõik teistsugune. Salakohad, mis jäävad maanteedest ja küladest kaugele; pilguheidud teistesse maailmadesse. Tumeda lombi ääres kügelevad puukontsud, jalgupidi soolakas õlises vees, ja pilliroos valvel seisev haigur. Luiged, igaüks neist rinnutsi oma heleda elegantse peegelpildiga, üleujutatud luhtadel triivimas. Järsku mingi aiamaalappide ristkülik, produktiivne ja korratu, ja erksaks värvitud kitsas paat nimega Bess, kanaliäärse jalgraja juurde kinni seotud. Ja juba paistavadki kaugusest Devoni ümarad künkakesed ja korralikud põllulapikesed – smaragdrohelised, maisikuldsed, maheroosad – otsekui päikese kätte kuivama laotatud kortsus vaibakesed.

Claude’ile meeldib see rongireis läände, lapsepõlvest saadik nii tuttav, säilitanud endiselt oma võlu ja salalubaduse. See teekond, tunneb ta, tähistab tema eluetappe: koolivaheajad koos TDF-iga Dartmouthis veeta, pärast puhkust merekolledžisse naasta, igal aastal regati ajaks Hampshire’ist kohale sõita. TDF-i ta armastas – ja kadestas. TDF oli kõike seda, mida Claude ei olnud: pikk, kena välimusega, hea suhtleja, populaarne. Claude oli poisipõlves lühike tüüakas punapea, kes – enda silmis – nägi välja nii, nagu oleks ta koost lahti võetud ja üsna ülepeakaela uuesti kokku pandud, ja vanemaks saades tundis ta end neidude seltskonnas ebakindlalt. Aga ega ta TDF-i peale kõigi nende annete pärast, millega teda oli õnnistatud, veel vimma kandnud. Kulla poisu kaasas Claude’i oma maagilisse sõprusringi, puistas ta üle oma populaarsusesäraga ja laenas talle elegantsi, lastes isikliku populaarsuse säraebemetel sõbragi peale pudeneda. Claude tunneb temast puudust, aga samas tunneb tänumeelt Evie vastu, kes tegi TDF-i nii õnnelikuks.

Kui rong Exeterist välja sõidab, kummardub Claude ettepoole, et uurida aknast jõe suudmeala, kus pikasäärelised hõbehaigrupojad kõnnivad uhkelt mõõnaga taanduva veepiiri kannul ja paadid puhkavad kilgendaval mudal; ja siis pöörab ta pilgu sisemaa poole, Powderham Castle’i pargimaastikule, ja silmab puude varjus värelevas valguses rohtu söövate hirvede häguseid kogusid.

Kui rong jätkab sõitu Dawlishi ja Teignmouthi suunas, naaldub Claude uuesti vastu seljatuge. Kui päris aus olla, siis Marianne talle eriti ei meeldinudki, ehkki ta püüdis seda mitte välja näidata: sõbra naine oli liiga asjalik, liiga mõistuspärane. TDF sai muidugi aru ja korraldas kokkusaamised Claude’iga Kaupmehemajas ikka neil puhutistel nädalavahetustel, kui Marianne oli hõivatud mõnega oma lõpututest seltskonnaüritustest või tegeles Charlie edukäigu kujundamisega. Claude’i enda naisel Jillyl – heldemeelsel, lahkel, mereväeohvitseri elukutsest johtuvate lahusolekute ja omapäradega harjunul – polnud midagi selle vastu, et abikaasa aeg-ajalt kuivale maale pääsedes TDF-iga Dartmouthi sõidab, aga Evie rollist ta ei teadnud. Ausalt öeldes oli Claude enda privilegeeritud seisundit päris nautinud; oli ta ju nende ainuke usaldusisik. Evie elas oma raamatute ja nende põhjal tehtud telesarjade tohutule menule vaatamata väga esiletükkimatult ja mõlemad olid rõõmsad, et Claude’i näol oli neil olemas ükski hea sõber, kelle eest ei pidanud oma tavatut suhet ja õnne saladuses hoidma. Evie oli Claude’ile kohe meeldima hakanud; naine oli lõbus, vaoshoitud, iseseisev. Claude sai aru, miks just Evie. Ka pärast seda, kui Evie ja TDF abiellusid, jäi Claude neile iseäranis lähedaseks inimeseks. Enda pere tegemistega ülimalt hõivatud Jilly tundis huvi ja oli üllatunud, et TDF abiellub uuesti – ja veel nii tuntud kirjanikuga –, rõõmustas, et Claude on oma lapsepõlvesõbraga headeks sõpradeks jäänud, ent märksa enam keskendus naise tähelepanu vastsündinud tütrepojale ja koduaiale. Kui väimees sai õpetajakoha Winchesteris, millele oli kandideerinud, ja tütar jäi kolmandat last ootama, tegi just Jilly ettepaneku, et kasvav noorpere koliks suurde majja, tema ja Claude aga asuksid elama juudeehitisse. Selline plaan oli neil kohe algusest peale ning Jilly ütles, et nüüd on õige aeg käes, niisiis saigi ümberkolimine ette võetud. Viie aasta pärast Jilly suri ning praegu on südamevalu ja üksildustundega heitlev Claude rõõmus ja tänulik, et tal on võimalik järeltulijate läheduses elada ning samas märkimisväärne sõltumatus säilitada. Igatahes on need Dartmouthi-sõidud puhas lust ja rõõm: siin heidab ta õlult isa- ja vanaisaseisusega seotud vastutuse ning on lihtsalt Claude.

Rong sõidab sileda liivaranna kohal, kus lippab koer, peletades merre küünituvatel määndunud lainemurdjatel kükitavad kajakad laiali; sukeldub punasest liivakivist moodustunud kaljutunnelitesse, peatub Newton Abbotis ja jätkab taas sõitu Totnesi suunas.

Claude tõuseb, tõstab reisikoti pagasiriiulilt alla, hakkab ukse poole astuma. Dartmouthis ei käi ta ilmaski autoga. Parkida on raske ning pealegi meeldib talle rongisõit, mis leiab aset ikka hästi vara – ja alati esimeses klassis. Ta lubab seda endale kui erilist soodustust, mis kuulub selle meelelahutuse juurde. Evie hoiab enda autot Kaupmehemaja juures garaažis ning sealsamas, siivsalt jalust ära, on Claude’i väike motoroller. Ta armastab oma väikest punavalget Peugeot’ mopeedi. Mopeediga on hea linnas asju ajada või ranna äärde avastusretki teha. Mõnikord tuleb Evie temaga kaasa, klammerdub Claude’i külge osavalt nagu ahv, naerab valju häälega, kui Claude Strete’i ja Stoke Flemingi järskudest nõlvadest üles pressib ning järske kurve võtab. Nad peatuvad Strete Gate’i rannakohvikus ja naudivad üllatunud pilke, kui Claude kiivri peast võtab, nii et nähtavale tulevad hallid juuksed. Talle meeldib Evie seltsis mööda Torcross Line’i Stokeley talupoodi põristada, et võtta seal kerge õhtueine, pöörata siis tagasi Slapton Ley poole, ratas seisma jätta ja jalutamas käia.

Rong aeglustab käiku ja Claude vaatab Eviet otsides aknast välja. Ta silmabki naist, kes ootab värava juures. Evie on tavapärases riietuses: teksased, üleskeeratud varrukatega avar särkpluus, purjetamiskingad. Tihedad hallinevad juuksed, pisut lokkis ja sasised, on oimukohal lõksuga kinni pandud, ja naine on väga päevitunud. Evie paistab rohkem madruse kui kirjaniku moodi – ja üldsegi mitte üle kuuekümne aasta vanune.

Claude naeratab ja tõstab käe, ehkki teab, et naine teda ei näe, ja äkitselt täidab teda tavaline emotsioonidesegu; lõõgastus ja meeldiv ootusärevus; rahu ja põnevus: kojujõudmine.

Nad ronivad Evie pisikesse autosse ning sõidavad jaamaväravast välja, mäest üles Dartmouthi poole.

„No kuidas siis pere elab?” küsib Evie.

„Lastel on sõbrad külas,” vastab mees, „neilgi lapsed ja päris pisikesed tited kaasas, nii et maja on noori täis. Eks ta ole tore jah, lõbus ja puha, aga väga mõnus on natukeseks ajaks eemale pääseda ja pisut vaikust ja rahu saada.”

„Tjah, Dartmouth on ka juba rahvast täis,” hoiatab Evie. „Aga vähemalt vaade linnulennult on meil täiesti olemas, ilma et peaks majast väljagi minema.”

„Võiksid Kaupmehemaja regati ajaks välja üürida. Sellega teeniksid väiksemat sorti varanduse.”

„Aga Ben elab ju seal,” protestib naine, „ja nüüd räägib ka Charlie, et peaks siia sõitma. Ange tahab ilmselt sõpru kaasa tuua.”

Claude vaatab üksisilmi autoaknast välja. „Suhtub endiselt nii, nagu oleks maja tema oma, jah?”

„Nojah, teatud mõttes ju ongi, eks?”

„Tahad öelda, et tema meelest peaksid selle neile jätma?”

„Jah, aga kellele muule mul olekski seda jätta? Lapsi mul ju ei ole. Ometi pole kõik nii lihtne ...”

Claude tajub pinget ja tõmbub tagasi. Toona pani pisut imestama, et TDF maja Eviele pärandas, arvestades tugevaid perekonnatraditsioone ja asjaolu, et Evie saab omalgi käel kenasti hakkama, aga üldiselt pole Claude selle peale eriti mõelnud.

„Kuidas Benil läheb?” küsib ta. „Mis jutt see on, et nende abielu hakkavat lõhki minema?”

„Tuleb välja, et Kirsty on tüdinud seal pisikeses aiamajakesekorteris elamisest, ilma et oleks vähimatki väljavaadet midagi paremat saada. Aga mis veel olulisem, kui ta järjekordselt Šotimaal vanemaid vaatamas käis, kohtus ta ühe endise kallimaga ja nüüd on neil juba tõsised lood.”

„Hoia ja keela,” kostab Claude. „Nii et ongi läbi?”

Evie kehitab õlgu. „Londoni-korter on müügis ja kohe, kui see müüdud saab, läheb Kirsty Edinburghi tagasi.”

„Kurb uudis siis küll. Ja Laura?”

„Kulla Laura sai kiitusega bakalaureusekraadi, mis oli imetore. Ma rääkisin sulle, eks? Ben on nii uhke. Mõni nädal tagasi käis Laura meid kõiki vaatamas ja läks siis sõpradega ringi rändama.”

„Ja kuidas tema seda kõike võtab?”

„Kui ta siia tuli, oli temal ja Benil pikem jutuajamine. Näha on, et tüdruk on ahastuses, aga ta püüab asja mõistusega võtta. Me sõime kõik koos õhtust.”

„Hea, et Ben on siin, Dartmouthis. Vähemalt on tal mõnevõrra moraalset tugegi.”

„Ben vist Kirstyt eriti ei süüdistagi, ju ta on juba tükimat aega tundnud, et midagi sellist on tulekul, aga see endine peika oli küll paras vapustus. Muidu on Benil see Fortescuedele omane optimistlik ja muretu ellusuhtumine, aga isegi tema peab tõele silma vaatama ja tunnistama, et lugu on läbi mis läbi.”

„Ben on alati kõvasti tööd teinud. Hea, et ta oma kunstist ja fotograafiast nii kõvasti kinni hoiab,” sõnab Claude. „Ta on väga andekas ja teenib endale kenasti ülalpidamist.”

„Mmm. Kirsty silmis ilmselt mitte siis küllalt kenasti.”

„Kas Charlie teab?”

„Olen kindel, et teab. Ben tahab tõenäoliselt seda asja ka temaga arutada.”

Autod põhjustavad regati ajal ikka probleeme. Lõbustuspark võtab siis terve Mayor’s Avenue parkla enda alla, kõikide juurdepääsuteede kõrvale püstitatakse sildid „Linnas parkimine keelatud” ning ainus viis linna sisse pääseda on „Pargi ja sõida”. Garaažid ja sissesõiduteed või mis tahes nukatagused, kuhu vähegi annab auto litsuda, tõusevad kõvasti hinda. Eviel on üks sõber, kes lubab tal maja juurde viivat teejupikest kasutada, kui Charlie regati ajaks külla sõidab, kuid tänavu on ju Beni auto ka veel.

„Ange ei hakkaks ilma pealgi rongiga tulema,” nendib Evie. „Charlie veel mõnikord, kui omapead tuleb, aga koos Ange’iga kindlasti mitte. Tead ju küll.”

„Aga teisest küljest pole Ben siin ju elanud, ega? Mis tunne tal on, kui nad kohale ilmuvad? Lõppude lõpuks on maja ju sinu oma ja sa lubad Benil seda lihtsalt kasutada. Kas Ange’il on ikka veel tunne, et neil on jumalik õigus mis tahes ajal kohale tulla, nii nagu ise tahavad, ja sinu auto garaažist välja puksida?”

„Nojah, tegelikult tõesti. Ta lausa rõhutas, et meie endist magamistuba, mille juurde kuulub sisseehitatud vannituba, tuleks nende tuleku puhuks alati valmis hoida, ja tüdrukute või siis külaliste jaoks veel seda tuba ka, mille uks jääb trepimademel kohe selle vastu.”

„Päris pretensioonikas, mis?”

Evie kehitab õlgu ja pöörab Halwelli juures peateelt maha. „Ben on üleval kolmandal korrusel väga rahul. Sealt avanevad fantastiliselt ilusad vaated ja otse tema toa kõrval on see pisike ajaviitetuba, kus ta hoiab oma arvutit ja kõiksugu kunstitarbeid. Ta nokitses siin toredaid õnnitluskaarte teha, mis olid kohaliku rahva seas päris menukad, ja siis on tal muidugi see fotograafiaga seotud töö ka. Ta saab meiega seltsida, kui tal peaks de trop tunne tulema, aga vaevalt Charlie sel juhtuda laseb.”

Claude mühatab. „Minu arust pole sel naisel ikka peas kõik korras.”

Evie vaatab vilksamisi tema poole. „Sest et sulle Ange ei meeldi. Küll me hakkama saame. Peaaegu terve nädal on veel aega ka.”

Veidi aega reisivad nad läbi tuttavate maakohtade mõnusalt vaikides. Eviega koos olles on lihtne vaikida; puudub vajadus banaalselt lobiseda. Claude teab, et naine sõidutab ta läbi linna, ehkki see pole tema tavapärane marsruut paadimajja. On kord juba kombeks saanud, et Claude’i saabumisel sõidetakse mööda College Wayd ja kaldapealset, pööratakse paremat kätt Oxford Streetile ja edasi Southtowni, nii et ta saab kojujõudmist iga rakuga tunnetada. Meelde tulvavad mälestused: krabipüük kaldapromenaadil koos TDF-iga, kui oli koolivaheaeg; vastse kadetina jõel, sõpradega patrullpaadis; lõpuparaad ja suveball mereväekadetina – rohkem kui viiskümmend aastat tagasi, tuletab ta endale meelde –, uhkelt koos Jillyga, kel oli seljas kaunis ballikleit.

Linn kihab juba nagu mesitaru, on selgelt näha, et siin valmistutakse regatiks. Risti üle tänavate on veetud lipuvanikuid ja mitmeidki maju ehib hiigelsuur riigilipp. Evie sõidab aeglaselt, et Claude näeks väikesi laevu jõel, kaldapealsel päikese käes rõõmsalt uitlevaid külalisi, kalastavaid lapsi, keda lärmakad kajakad valvsalt silmas peavad. Peaaegu Kaupmehemaja vastas on vaba parkimiskoht ning Evie napsab selle võidukalt endale.

Claude ronib autost välja, jääb müürile naaldudes seisma ning silmitseb allpool voolavat jõge ja taamal laiuvat merd. Madal parvlaev hakkab Kingsweari kai äärest eemale nihkuma, ergutuseks puksiirlaeva tuututamine, mõeldud teistele jõel liiklejatele hoiatuseks; voolu keskele jõudes kohtab praam Bayardi abajast tulnud teist praami ja sooritab elegantse pöörde, nii et paistab, otsekui esitaksid nad elegantset aeglast tantsu.

„Kohvi?” teeb Evie auto päraluuki avades ettepaneku.

Seegi on üks pisike tava. Nad joovad paadimajas kohvi, mille kõrvale on pains au chocolat – kui ilm lubab, siis rõdul – ja seejärel siirdub Claude jalutama, teeb omapead tiiru linnas. Vara tulema hakanud, on ta kohale jõudes alati näljane. Claude võtab autost reisikoti ja lükkab ukse kinni.

„Küll on hea tagasi olla,” sõnab ta.

Kuni Evie kohvi teeb, uitab Claude ringi. Tema tuba ei ole eriti suur, kuid ta on harjunud kajutiga, ohvitseride salongiga, eluga sõjalaevadel, ja nii on tuba tema jaoks päris mugav. Kolmanda magamistoa juurde laskis Evie ehitada en suite vannitoa ja väikese riietumisruumi, kuhu pääseb tema enda toast, ja nii saab Claude rahus teist vannituba kasutada. Ta pakib asjad kähku lahti, paneb kõik korralikult käe järgi ära; ta reisib suurema pagasita.

Kööki tagasi jõudnud, tunneb Claude tõmmet suurte klaasuste poole, mis avanevad päikesepaistele ja jõele. Claude astub välja rõdule. Otsekui seisaks laevaninas kesk jõge, kus ümberringi sõidavad teised, väiksemad veesõidukid: parv pruunipurjelisi väikesi jullasid; siniseks värvitud reisipraam; vana lootsipaat Achieve, mis rühib Castle’i hotelli poole; üks kolledžijahtidest – Martlet –, mis suundub avamerele.

Ringi pöörates ja üles Kaupmehemaja poole vaadates kuuleb ta uksekella helinat.

„Äkki on Ben,” hõikab Evie. „Ütlesin ennist, et tulgu tere ütlema.”

Tulija ongi Ben, läheneb läbi päikeselaiguliste avarate ruumide ja näeb välja nii TDF-i moodi, et ajab Claude’ile peaaegu nutu peale.

„Ben.” Tugev ja soe käepigistus. „Tore sind näha.”

Siis meenub Evie jutt, ja järsku ei oska Claude õigeid sõnu leida. Iga vestlusavangu taga varitseb arvukalt ohte Benile piinlikkust põhjustada.

„Samad sõnad,” kostab Ben. Ta on rahulik, stressi pealtnäha ei paista. „Kas Evie jõudis juba rääkida, et Charlie tuleb regati ajaks kohale?”

„Jõudis jah. Ja mina ütlesin, et see ei kõlba minu meelest kuhugi, et nad kasutavad seda maja ikka veel sedamoodi, nagu oleks see nende oma.”

Ben pahvatab naerma ja kohvikandikuga saabunud Evie vangutab Claude’i poole pead.

„Mitte et see ülepea tema asi oleks,” lausub ta Benile. „Ma ütlesin talle: see on perekonna maja.”

Claude mühatab pahakspanevalt, istub puidust laua äärde.

„Ja,” lisab Evie kohvi valades ja talle tassi ulatades, „igatahes tuleb Ange’i vastu viisakas olla. Teisiti ei tule kõne allagi.”

Claude teeb grimassi. „Ma ei saa temaga läbi. Tuleb tunne, nagu käiksin alles koolis.”

„Ange’il pole vigagi,” sõnab Ben tolerantselt. „Tal on lihtsalt suur juhtimisvajadus. Lõpuks on tegu vaid üheainsa nädalavahetusega ja ma sain Charlielt sõnumi, et need sõbrad ei saagi tulla. Mina arvan, et tema ja Ange lähevad hoopis Ange’i ema juurde Polzeathi. Tüdrukud ongi juba seal.”

Beni hea tuju mõjul hakkab Claude’i äkkviha lahtuma. Sama lugu oli TDF-i puhul: tema rahulik optimism tegi Claude’i ägedad vihapursked kahjutuks. Ta rüüpab tasapisi kohvi, võtab pakutud pain au chocolat’ vastu ja sirutab end päikesepaistel lõõgastunult välja.

„Jumal, küll siin on hea olla,” ütleb ta.

Äkitselt tunneb ta tohutut väsimust. Varajane teeleasumine, reis ise ja siinne maagiline paik mõjuvad alati niimoodi; just nagu oleksid pitsitavad nöörid kere ümbert lahti lõigatud. Viivukese aja pärast läheb ta välja ja kõnnib linnas ringi ning temasse tulvab jälle energiat, hetkel aga on täielik õndsus siin jõeäärses majas Evie ja Beni seltsis istuda ja kohvi rüübata.