Читать книгу Suvi jõel - Marcia Willett - Страница 8

„Ta näeb hea välja, eks?” lausub Ben, kui Claude hakkab linna minema ja hoogsalt künkast alla sammub.

Ben on Claude’i väga kiindunud. Tema ja Charlie jaoks on ta teatavas mõttes nagu onu, aga onu ilma selliste piiranguteta, mis nii ehk teisiti mängu tuleksid, kui tegu oleks päris veresugulasega. Claude’ile ei tuleks pähegi neile etteheiteid teha või nõuandeid jagada, kuid tema seltskonnas on mõnusalt lähedane, turvaline tunne. Evie puhul samuti. Ben teab, et Charlie ei pea Eviet küll üheski mõttes kasuemaks – nad suhtlevad avalalt ja pingevabalt ning temal, Benil, on sellest samavõrd rõõmu nagu Charliel endal.

Ben ja Charlie on head sõbrad. Beni enda ema suri, kui Ben oli alles viisteist, ja sestpeale kandis Charlie ema jätkuvalt hoolt, et Ben kõrvale ei jääks, et teda pidudele ja jõulude ajaks külla kutsutaks, peaaegu igaks vaheajaks Dartmouthi kaasa võetaks. Beni isa oli fotoajakirjanik, ajas läbi kitsalt, aga rõõmsal meelel, ega kandnud vimma, et Charlie isa – kulla poisu – oli pärinud õitsval järjel veiniäri, Kaupmehemaja, maja Kensingtonis ja kõik sellega kaasas käivad mugavused.

„Minu peale poleks seda olnud mõtet raisata,” oli tal kombeks öelda. „Ärisoont pole mul ollagi. Meiepoolne suguvõsa on maast madalast kunstirahvas. Ja olgu kuis on, TDF on alati valmis hädast välja aitama, kui päris kitsas käes.”

Ben on pärinud isalt kunstiande, ta on läikpaberil sisustusajakirjades avaldatud töödega päris tuntuks saanud, ent nii palju pole ta eales teeninud, et suudaks mõne sellise maja laenusummasid maksta, mida Kirsty hing ihaleb, ja pärast Laura sündi muutus Beni panus veelgi olulisemaks. Hiljaaegu saigi kaasaegsema fototehnika ostuks Charlielt raha laenatud.

„Ära sa jumalapärast Ange’ile räägi,” ütles Charlie. „Küll me selle ka kuidagi ära klaarime.”

Tjah, nüüd paistab, nagu hakkaks osa tema Londoni-korteri kolmandikust – mida polegi teab kui palju, kui too suur eluasemelaen kord makstud saab – kuuluma Charliele. Olgu jumal tänatud, et on olemas Evie ja Kaupmehemaja, üksjagu regulaarseid fototellimusi – ja siis too uus projekt. Ta armastab iga uut projekti.

Ben kiikab Evie poole ja näeb, et Evie jälgib teda.

„Mis plaan sul siis on?” küsib naine heatujuliselt.

Benil on teooria, et Evie loeb tema mõtteid sama selgelt, nagu oleksid need kirjas sülearvuti ekraanil, ja ta naeratab rõõmsalt.

„Mul on kaartide jaoks mõned uued müügikohad sihikule võetud. Mõned kunstipoed ja galeriid, mida ma pole veel järele proovinud. Mul on tunne, et sina vist ei taha kaasa tulla? Nüüd, kui Claude siin on.”

Mõnikord, kui Ben käib neis raamatupoodides ja galeriides, kus tema kaarte on hakatud müügile võtma, sõidab Evie Beniga kaasa. Evie lobiseb raamatumüüjatega, kes teda väga hästi tunnevad, ehkki sellest on juba viis aastat, kui tal viimati raamat välja anti.

„Kõik juba ära kirjutatud,” vastab ta, kui hakatakse peale käima, et ta uue raamatuga lagedale tuleks. „Pole mul enam midagi öelda.”

Ben ei usu. Võib ju olla, et kodusõja teema on risti ja põiki lahti kirjutatud, ent ta tunneb, et Eviel on ikka veel midagi öelda.

„Ei, täna ma ei tule,” vastab naine. „Aga õnn kaasa.”

Ben noogutab. „Nägemist.”

Lõunaks on ta Stokeley talukaupluses. Pood on rahvast täis, ta uurib ostmiseks välja pandud postkaarte ja näeb, et tema tehtutest on järel vaid üksainuke: Start Pointi majakas, pärit ühelt tema enda fotolt. Beni haarab erutav rahulolutunne. Igaks juhuks on tal kotis veel nii mõnigi pakk, kindlasti õnnestub nüüd selgeks teha, et neid kaarte tasub veelgi müügile võtta. Hetkel on poes aga ülearu palju rahvast, et selle jutuga lagedale tulla, niisiis tellib ta ühe americano ja istub pikale halli pesusametiga kaetud diivanile, kust läbi suurte pärani klaasuste avaneb vaade siseõuele, kus inimesed istuvad päikese käes. Benile meeldib väga see talupoekohvik oma kõrge männipuidust katuse ja suure pitsaahjuga. Kohvik on peaaegu tühi ja ta tunneb end vabalt, naaldub vastu punasest pesusametist katteriidega patju ning tajub üht uutlaadi ja ülimalt kummalist aistingut – ülimat heaolutunnet, mida rebestavad tohutu kurbuse hetked.

Oli hirmus vapustus, kui Kirsty teatas, et nende abielu on läbi, olgugi et see lonkas juba tükimat aega. Tõeline vapustus oli muidugi see, et naine oli leidnud kellegi teise; mehe, kellega oli tuttav juba lapsepõlves ja hiljem Londonis ülikooli ajal ning kes ta vanade sõprade otsimise veebisaidi Friends Re-united kaudu üles otsis. Mõeldes tollele mehele, kes tunneb Kirstyt juba nii ammusest ajast, tajub Ben põgusat kiivusetorget: väga narr tunne, et naine on teda terve selle viimase aasta petnud.

Ben sirutab jalad välja, meenub abielu algusaeg ning kui õnnelikud nad siis olid: Kirsty jäi pärast ülikooli Londonisse, sai peol Beniga tuttavaks ja nad armusid. Naine töötas ühes ameerika firmas IT alal; Beni enda karjäär hakkas just kuju võtma ning tal vedas, et sai suure tellimuse, mis võis ehk Kirsty lootused suureks puhuda. Nad üürisid Chiswickis pisikese aiakorteri, mille suutsid Laura sündides Kirsty vanemate abiga päriseks osta. Kakskümmend kaks aastat hiljem elavad nad ikka veel seal. Enam pole meeles, mis hetkest peale kõik need rahamured, lapsevanemakohustused, lihtne päevast päeva rügamine noorusaja kirglikku armastust kulutama hakkasid. Küll aga tajub Ben, et pärast seda, kui Laura ülikooli läks, jäi järele tühjus, sestpeale puudus eesmärk. Võib-olla oli tütar see perekondliku vajaduse liim, mis neid ikka veel koos hoidis: ilma temata oli igapäevane rabamine kuidagi mõttetu. Kirsty hakkas regulaarselt Edinburghi vahet sõitma, vanematel külas käima – või nii ta vähemalt rääkis –, Ben aga võttis endale üha rohkem tellimustöid, mis tõid ta läänemaale, kus talle meeldib olla.

Ben on maast madalast rõõmustanud, kui saab üksi olla; vaid siis on ta läbi ja lõhki tema ise, mõnda aega vaba vastutusest teiste inimeste eest, kes temale loodavad. Kaasasündinud süütunne ei lase Benil end täiesti vabalt tunda, kui tema tegevusraadiusse jääb kas või üksainuski hing, kes võiks talle mingeid nõudmisi esitada.

Beni tohutusse armastusse Kirsty ja Laura vastu oli lahutamatult põimunud hirm neid alt vedada, mis – kuidas ta ka poleks mõistuspärast seletust otsinud – andis abielusuhetele jumet. Arvata oli, et vaevalt tajus kumbki neist toda sügavat rahu, mis haaras Beni alati, kui ta sai taas kord autosse istuda ja minna tööasju ajama, mille sunnil mõni hindamatu väärtusega päev üksipäini kodunt eemal viibida. Nood põgusad puhkepausid andsid võimaluse naasta värskendatult, olles taas valmis abikaasa- ja isakohustusi täitma. Et Ben töötas nii palju kodus, sai ta Laura eest hoolitseda, kui tütar väike oli, teda kooli viia ja koju tuua, mängudes ja spordipäevadel osaleda, ja nii kujunes nende kahe vahel välja soe ja kindel sõprus.

Istudes ja kohvi oodates meenutab ta nüüd nende viimast kohtumist. Ben läks autoga Totnesi rongile vastu ja sõidutas tütre Kaupmehemajja. See oli kummaline sõit, kumbki polnud õigupoolest valmis arutama asju, mis enim hinge peal olid. Selle asemel arutati Laura plaani maailmas pisut ringi rännata ja siis Šveitsi suusakuurordis mägimaja perenaisena tööle hakata; ent kogu selle aja tajus Ben, et Laura on ta kõrval istudes pingul. Kiire ja närvilise liigutusega lükkas tütar oma lühikesi tumedaid juukseid näolt eemale või pigistas käsi teksastesse peidetud pikkade säärte vahele.

Uksest sisse jõudnud, kukutas Laura koti esikupõrandale ja vallandas sügava kergendusohke.

„Ma armastan seda kohta,” ütles ta ringi vaadates. „Kohe tuleb nii kodune tunne. Paps, mul on hea meel, et sa siin elad.”

„Mul ka,” vastas Ben rõõmsalt. „Ei teagi, miks siin nii kodune tundub, aga peaasi, et on. Ju vist kõikide nende koolivaheaegade pärast, mis me lastena koos Charliega siin olime, ehkki eks ma olin ju sama palju aega ka Londonis. Dartmouth on mulle väga armas koht.”

Nad vaatasid teineteisele otsa, naeratasid, siis tütre näoilme muutus ning Ben sirutas käed välja, tütar tormas ta käte vahele ja surus pea kõvasti tema õla vastu.

„Ema seletas, mis värk on,” pomises Laura summutatult. „Rääkis mulle Iainist. Tead, see oli ikka täiega šokk. Kuidas sina sellesse suhtud?”

Ta ajas pea kuklasse ja vaatas isale hingepiinas otsa, pruunid silmad mureärevad, pisarais, ja Ben hoidis tütart veel viivu hästi kõvasti käte vahel, enne kui lahti laskis.

„Võtame midagi juua,” ütles ta ja läks ees köögi poole. „Kohvi? Teed? Midagi kangemat?”

„Kas sul puuviljateed on?” küsis Laura. „Kui sul ei ole, siis mul peaks kotis kusagil olema.”

„Oot-oot.” Ben tõmbas kapiukse valla ja võttis pappkarbi välja.. „Näe. Vali, millist tahad.”

Laura valis karbist teekotikese, poetas kruusi ja küsis lootusrikkalt: „Mett on?”

Hetkeks kandus ta justkui ajas tagasi: röstitud ja tavalised meesaiad – Laura armastab ju maast madalast mett. Ben upitas meepurgi riiulilt alla ja pistis Laurale pihku, andis lusika ka ja läks siis ees võlvkaare alt läbi hommikusöögituppa. Nad istusid üheskoos suure laua äärde ning Ben pidas endamisi aru, milliste sõnadega alustada, et jutt mõjuks Laurale veidigi lohutavalt.

„Mul on tunne, et ema ja mina oleme juba tükimat aega teineteisest eemale triivinud,” lausus ta viimaks. „Küllap oled isegi märganud. Kurb, aga nii juhtub.”

„Mmm,” häälitses Laura, segades isale otsa vaatamata mett tee sisse. „Nägin jah, et kumbki ajab nagu oma rida. Olite pooleldi lahus või nii.” Tütar tõstab pilgu ja vaatab Benile otsa, silmis uskumatus. „Eks ole, aga mingi teine mees? Ei suuda kohe uskudagi. Veits piinlik hakkas, kui ta mulle rääkis. Ise nii põnevil, just nagu mingi teismeline, just nagu ootaks, et mul võiks hea meel olla. Tegelikult on ema minu meelest päris isekas. Et ainult nagu tema elu on tähtis, ja punkt. Abielu lõhki. Lõpp. Aga meie? Aga sina? Et saadab sind pikalt, sest ise sai mingi uue kutiga tuttavaks?”

Ben nägi, kui lihtne oleks võita Laura poolehoid, teha panus ühtekuuluvustundele, mis nende vahel eksisteerib. Armastus isa vastu ja halvakspanu ema suhtes, kelle teguviis tütart hingepõhjani solvas, võiksid Laura nii hõlpsasti Beni leeri kallutada. Ben võiks märtrit mängida, haavu demonstreerida ja tütrel end lohutada lasta. Või olla üllas ja vapper ning võita tütre imetlus. Enne ei saanud arugi, kui ohtudeküllane selline olukord võib olla või kui raske on jätta seda enda huvides ära kasutamata: loobuda ahvatlusest manipuleerida.

„Minu arust nägime juba mõlemad ette, et lõpp jõuab kätte,” lausus ta leebelt. „Aga me ei hakanud selles osas midagi ette võtma. Võiks öelda, et on päris hea, et nüüd oleme sunnitud tõele näkku vaatama, selle asemel et lõputult edasi triivida. Sul on õigus öelda, et sattusime juba pooleldi lahku, aga mul ei ole sellest väga midagi, kullake, peaasi, et sina selle olukorraga nüüd toime tuleksid. Sinul on praegu ju sama raske.”

„Hirmus kurb on. Loomulikult on,” sõnas tütar õnnetult. „Nagu ei kujuta ettegi, mis nüüd saama hakkab. Okei, ma ei ole enam pisike ja saan aru, et need paar viimast aastat, sellest ajast peale, kui ma ülikooli läksin, olete te emaga enamjaolt teineteisest lahus olnud. Aga on ju, et see lõhub meie pere ära? Enam meil ei olegi ühist kodu. Ilmselge, et emal pole häda midagi. Kui korter saab maha müüdud, läheb ta Edinburghi tagasi, uus elu ja puha. Tal on seal see uus korter ja uus mees, lisaks pole vanaema ja vanaisa ka kuigi kaugel. Aga mis meist saab?”

„Siin minu juures on sul alati kodu olemas. Seda sa ju tead, kullake.”

Tütar noogutab, silmad endiselt veekalkvel. „Tegelikult on emal oma korteris üks väike vaba tuba, ta ütles, et ma saan seda kasutada, ja osa asju on mul vanaema juures hoiul – ja nii või teisiti olen ma seal suusakuurordis töötamise tõttu suurema osa tänavusest aastast välismaal. Kui tagasi tulen, saan loodetavasti kolledžisse sisse ja õpin õpetajaks.”

„Nojah, küll me need asjad isekeskis kenasti korda saame. Ja ära ema vastu liiga karm ole. Tema ja mina olime koos väga õnnelikud, ta tegi kõvasti tööd, et meil kõik laabuks, ja meie perel oli väga häid aegu. Tead, ega temagi jaoks pole elu olnud ainult lust ja lillepidu, ja mul ei tasu kade olla, et ta uue võimaluse leidis. Jah, Iain oli mulle küll paras vapustus, käis kõvasti uhkuse pihta, aga küll ma asjast üle saan. Laura, sa oled nüüd juba täiskasvanud inimene. Võimekas ja tubli, ja saad omal käel nii kenasti hakkama, et ma julgen sulle tunnistada, et ma olen sellega rahul, et saan oma rida ajada. Ja mulle siin meeldib.”

Beni kaine hinnang mõjub tütrele rahustavalt.

„Peaasi, et sulle sobib,” lausub ta küll veidi kahtlevalt, ent ilmse sooviga end veenda lasta. „Ja Evie on sul siinsamas üle tee.”

„No just. Ta kutsus meid täna õhtust sööma, nii et pärastpoole saad talle jutustada, kuidas sul läheb, ja rääkida, mida see mägimaja perenaise töö endast kujutab.”

Nüüd, kui kohv pärale jõuab ja ta tänutäheks naeratab, oma pikad jalad tagasi tõmbab ja end sirgemalt istuma kehitab, tajub ta äkki, et teda jälgitakse. Avatud uksepoolte juures seisab väike tüdruk ja silmitseb teda pineva pilguga. Käes on tüdrukul jalutusrihm, mille teises otsas on must labrador.

„Ei, Otto,” sõnab laps koerale kindla häälega. „Sind siia sisse ei lasta. Ära sikuta.”

Koer istubki ühtäkki maha, lontkõrvad ettepoole õieli, jälgib kedagi ruumis sees, ja Ben kiikab leti poole, et näha, kes looma tähelepanu köidab. Seljaga Beni poole seisab seal keegi naine. Valimise ja tellimise vahepeal heidab naine pilgu tüdruku ja koera poole ja naeratab julgustavalt. Beni hinnangu kohaselt võiks ta olla pisut üle neljakümne, paksud blondid juuksed hooletult krunni keeratud, kena profiil, pikk lillemustriline seelik. Tellimus antud, sammub naine välja, võtab Ottol rihmast ja juhib nad ühe päikesevarjuga laua juurde.

Laps tuleb laua juurest ära ja naaseb; ootab ukse juures, vaatab Beni ainitise ja aplalt igatseva pilguga, mis ajab mehe segadusse. Ben naeratab lapsele, ent ei tee katset teda julgustada. Beni selja tagant kauplusest ilmub välja teinegi naine, kaasas riidest poekott köögiviljade ja teiste sisseostudega. Naine jääb seisma, kummardub, et rääkida lapsega, kes vaatab ikka veel Beni. Naine vaatab ringi, emalikult õrn naeratus asendub pisut pahase ilmega. Ta läkitab Benile peaaegu andekspaluva naeratuse, haarab lapsel käsivarrest ja marsitab ta eemale, tolle blondi naise ja koera manu, kes teda päevavarjualuse laua ääres ootavad.

Pentsik lühistseen; kohvi rüübates silmitseb Ben tüdrukut ja naisi, rõõmus, et ükski neist ei ole tema vastutusel ning et ta saab nautida luksust omaette olla.

Jemima Spencer paneb kohvikukülastajate koerte jaoks mõeldud veekausi Ottole laua kõrvale maha ja istub uuesti oma sõbranna Miranda kõrvale päevavarju alla. Maisie on võtnud tüki kooki ja istub laua all Otto juures, kes jälgib lapse iga suutäit ülima tähelepanuga.

„Maisie ajab mu hulluks,” pomiseb Miranda: „ja Dave jättis mind maha. Ausalt, Mimes, mul on praegu sitaks kehv seis.”

Jemima ootab, rüüpab pisitasa kohvi: kui tegu on Mirandaga, oleks viga ülemäära kiirustada. Kui Jemima ilmutaks osavõtlikkust, tekiks Mirandal tunne, et temasse suhtutakse üleolev-armulikult; kui Jemima oleks järsk, teeks see Miranda kurvaks. Kõige parem on lasta tal lihtsalt rääkida, et saaks hinge pealt ära. Mirandaga sai ta tuttavaks ühe ühise sõbranna kaudu, kes on nüüdseks minema kolinud, tolle lahkudes hakkasid nemad kahekesi päris tihedalt suhtlema, viimasel ajal aga on Miranda kuidagi eriti hädaline ja abimaias. Olgu mis on, Jemima jõudis temasse ja väikesesse Maisiesse juba kiinduda, respekteerib Miranda tõsiseltvõetavat põetajatööd haiglas ja püüab oma sõprusega neile jätkuvalt toeks olla. Jemima nihutab end pisut, et paremini keskenduda ning et Miranda näeks, et ta kuulab väga tähelepanelikult.

„Asi oli muidugi nii, et tema ja Maisie lihtsalt ei klappinud. Mõtlesin, et Maisiel võiks hea meel olla, tüdruk on ju nüüd raudselt pähe võtnud, et isa ilmub välja nagu välk selgest taevast. Ei teagi kohe, äkki ma ei teinud ikka õigesti, kui talle rääkisin, et too mees jättis mu pikemata maha, kui ütlesin, et last ootan. Nägid, kuidas ta seal kohvikus seda vaest mehikest jõllitas? Päris kobe kutt oli tegelikult. Nojah, aga vaene Dave ei leidnud tüdrukuga lihtsalt klappi ...”