Читать книгу Natside kuld ja hästi hoitud saladus - Marcus Wallén - Страница 3

Haus Hohe Halde, Gsteigstrasse 38, Garmisch-Partenkirchen, Saksa Alpid, 24. augustil 1945.

Mehed toas olid nii erinevad, kui veel olla sai.

Ometi sidus neid suur ühine saladus.

Sõda oli kolm ja pool kuud tagasi lõppenud.

Nad viibisid suures nooblis majas järsult tõusva tänava lõpus Garmisch-Partenkircheni vanas kuurordis, mis oli maailmakuulsaks saanud tänu üheksa aastat varem toimunud olümpiamängudele. Siit avanes imeline vaade suusanõlvadele, tohututele mägedele teisel pool orgu ja orus asuva kena väikese alpilinna katuseharjadele.

Majas elas peenem rahvas. Mõnikord kostis suure maja teistest otstest summutatud hääli või kolistamist. Villa oli inimesi tuubil täis. Krahvid ja parunid, pererahva lähemad ja kaugemad sugulased mujalt Saksamaalt olid koos oma teenijatega siia põgenenud.

Seltskond oli kogunenud ühte tuppa.

Räägiti vähe, kuid kaks asja olid selged. Tuppa kogunenud olid silmanähtavalt närvis. Nad ootasid külaliste saabumist.

Asjassepühendatud nihelesid ebamugavust tundes.

Seltskonna juht oli pikk, hõredate juustega neljakümnele lähenev mees.

Mehest õhkus ühtaegu nii soojust kui ka jahedust, temas oli loomupärast autoriteeti. Ta oli juhtinud mehi veristes võitlustes üle terve Euroopa. Keha oli kaetud armidega, need olid mälestused kuulidest, mis olid tabanud, kuid mitte tapnud. Mõnikord piinasid teda tugevad valud ja reuma. Puhas ime, et ta üldse veel elus oli.

Pikk sõda võis küll möödas olla, kuid kõrge laubaga mehel oli ees viimane, isiklik lahing. Kolonel Franz Pfeifferi, sõjakangelase ja legendaarse Saksa alpiküti jaoks oli mängus väga palju. Mitte üksnes tema sõjameheau, vaid võib-olla kogu tulevik.

Suve jooksul oli ta olnud üks tagaaetumatest meestest okupeeritud Lõuna-Saksamaal. Tal õnnestus tabamist tükk aega vältida. Ameerika sõjaväepolitsei jaoks oli ta kummitus, kes suutis õhku haihtuda. Seda oli juhtunud rohkem kui üks kord.

Põhjus, miks okupatsioonivõimude agendid koloneli kätte tahtsid saada, oli lihtne. Teati, et Franz Pfeiffer oli Saksa riigipanga viimased varad, kulla ja valuuta, salajasse kohta peitnud. Kolmandat Reich’i enam ei eksisteerinud, nüüd kuulus kuld neile riikidele, keda natsid olid röövinud.

Sel päeval pidi tema lindpriius lõppema. Kui kõik läheb nii, nagu Franz Pfeiffer lootis, on tema nimi peagi puhtaks pestud ja ta vabaneb süüdistustest. Vähe sellest, ka koloneli sõbrad, kes on koos temaga sellesse kummalisse afääri mässitud, pole siis enam kahtlusalused.

Franz Pfeifferi kõrval istus veel üks baierlane, mõjukas SS-i ohvitser.

Sõbrad kutsusid tumedajuukselist ja atleetliku kehaehitusega Friedrich Rauchi Fritzuks. Franz Pfeiffer oli üks neist, kes seda hüüdnime kasutas. Kaks meest olid juba varasemast tuttavad, nad kohtusid esimest korda Berchtesgadeni linnakeses Baieri kagunurgas, kolmekümnendatel aastatel ja sõja ajal sakslastele väga olulises kohas.

Ka Friedrich Rauch oli mingis mõttes sõjaväelane. Lühikest aega võitles ta Relva-SS-i ühes kõige kurikuulsamas üksuses, Leibstandarte SS Adolf Hitleri diviisis.

Tükk aega enne seda oli ta olnud politseinik ja Hitleri üks esimesi pooldajaid. Friedrich Rauch oli sündinud Münchenis, linnas, mida nimetatakse natsipartei hälliks. Nooruses oli ta tulevase füüreriga õlg õla kõrval verises nn Õllekeldriputšis võidelnud. Natsid ei unustanud kunagi noormehe panust, ehkki tänu tuli tal oodata Hitleri võimulesaamiseni.

Viimastel aastatel oli SS-i ohvitser ja politseinik elanud Berliinis ja teeninud riigikantseleis, vastutades seal füüreri isikliku turvalisuse eest.

Nüüd oli diktaator surnud ja Friedrich Rauchi pikk ning vaevaline, pealinnast alguse saanud reis hakkas lõpule jõudma, see oli alanud juba peaaegu pool aastat varem nõunikuna salajase, kuid väga hinnalise saadetise juures.

Kas just Friedrich Rauchi salasoovitused ja nähtamatu käsi oli juhtinud riigipanga aarde ühte kindlasse suunda, otse tema vana sõbra Franz Pfeifferi sülle?

Hubert von Blücher võis seltskonnas küll kõige noorem olla, kuid tema kohalolek oli toas tuntav. Asjassepühendatutest oli tema aura kahtlemata kõige tugevam. Suurilmakommetega harjunud aristokraat oli pikk ja nõtke, tema isa oli niihästi Rootsis kui ka Soomes töötanud diplomaat.

20-aastane Hubert von Blücher sündis Stockholmis, ta oli 20. sajandi algusaastate kõige kuulsama rootslase Sven Hedini ristipoeg.

See päev, 24. august 1945, oli oluline ka võluva nooruki jaoks. Ta tahtis purustatud Saksamaalt lahkuda ja uuesti õppima asuda, soovitatavalt Rootsis. Selle eelduseks oli aga, et uue võimuga ameeriklastega, ei jääks midagi hämarat pooleli. Nagunii on Saksamaalt lahkumine piisavalt raske.

Praegu oli õige hetk, säärast võimalust ei pruugi enam kunagi tulla. 20-aastane Hubert von Blücher oli õnnemängija, kes mõistis tekkivaid võimalusi ära kasutada. Noorest east hoolimata oli ta seltskonnas üks väheseid, kel oli äri- ja kauplemissoont.

Sel korral oli aga okupatsioonivõimudega kauplemise eest hoolitsenud mägijalaväe ooberst Franz Pfeiffer.

Diil oli põhimõtteliselt valmis.

Ohvitser, keda nad ootasid, oli ameeriklane või õigemini saksa päritolu ameeriklane, kes sõja viimasel aastal töötas Ameerika armee mõjuka kindrali lähikonnas. Ohvitser ja tema saatjad olid teel Haus Hohe Haldesse, et viia kaasa tohutul hulgal kortsus dollareid, mis asjassepühendatud pidid talle trellide taha sattumise vältimiseks üle andma.

Raha oli osa Saksa riigipanga varast, valuuta, mis oli sõja lõpus viidud Saksa Alpidesse peitu koos kulla ja võib-olla ka juveelidega, mille langemist liitlaste kätte natsid tahtsid vältida.

Raha oli aardest veel ainsana alles. Aga kuidas sattus see Haus Hohe Haldesse, linna ühte kõige peenemasse majja? Miks oli see usaldatud asjassepühendatutele, väikesele kirevale seltskonnale, riigipanga aarde viimastele valvuritele?

Ja mis oli Sven Hedini ristipojal sellega tegemist?

See on pikk lugu, mis algab 1924. aasta detsembris, talvise aja kohta ebatavaliselt soojas Stockholmis.

Ees on kohtumised varaste, mõrvarite, korrumpeerunud ohvitseride, Ärtuemandaks kutsutud ööklubikuninganna ja inimestega, kes püüdsid hiljem õiglust taas jalule seada.

See on jutustus natside kullast.

Kulda on kasutatud maksevahendina ammustest aegadest saadik. See metall on täiuslik vahetuskaup, mis käibib terves maailmas. Kuld on valuutasüsteemi alus, rahatähed ja mündid on sageli olnud seotud kulla või mõne muu metalli väärtusega.

Seda nimetatakse rahastandardiks, praegusel ajal, mil kasutatakse krediitkaarte või saadetakse „nähtamatult” raha mobiiltelefonide kaudu üksteise pangaarvetele, on seda võib-olla keeruline mõista. Mis on õigupoolest see, mis ütleb, et me oleme rikkad, kui me raha ei näe, ehkki pangaväljavõte ütleb, et meil on seal kuue-, seitsme- ja kaheksakohalised summad?

Varem oli asi loogilisem.

Ehkki kullastandardi ajad on möödas, võisid varasemad põlvkonnad oma raha vastu teoreetiliselt riigi käest kulda saada. See ajalooline seos rahapaberite ja müntidega on üks põhjustest, miks riigid hoiavad kullavarusid.

Ent tänapäeval kasutatakse kulda hoopis muuks.

Kullareserv on endiselt oluline, kuid enam ei ole see seotud valuutaga. Selle asemel moodustab reserv koos välisvaluutas väärtpaberitega puhvri, mida nimetatakse valuutareserviks ja mida kasutatakse finantsstabiilsuse tagamiseks.

Kullaga saavad riigid tegutseda rahvusvahelisel turul ja kaitsta oma valuuta väärtust. Valuutareserve saab kasutada ka likviidsusega hätta sattunud pankadele laenu andmiseks. Nii toimiti näiteks viimase finantskriisi ajal, kui kuld vahetati ajutiselt dollariteks, mis Rootsi pankadele laenati.

Maailma suurim kullareserv on tänapäeval USA-s Fort Knoxi sõjaväebaasis. Peaaegu kolmandikku Ühendriikide omanduses olevast kullast hoitakse sõjaväebaasi pommikindlate võlvide all.

Suurt hulka kulda säilitatakse ka Threadneedle Streeti all Londonis. Bank of Englandi maa-alune hoidla ehitati kolmekümnendatel aastatel, ka tänapäeval kaitsevad seda massiivsed uksed, mille avamiseks tuleb kasutada ühekorraga mitut hiigelsuurt võtit kombinatsioonis tänapäevase uuenduse, elektroonilise lukuga, mis reageerib salasõnadele ja hääletuvastusele.

Rootsi Riigipangal on 125,7 tonni kulda. See vastab umbkaudu 10 000 kullakangile. Kui kõik need kullakangid ritta panna, oleks rivi pikkus 2500 meetrit. Kui kangid aga üksteise peale laduda, ulatuks säärane torn 400 meetrini, olles Kaknästorneti teletornist umbes 2,5 korda kõrgem.

Enamikku Rootsi kullast hoitakse välismaistes keskpankades.

Need 15,2 tonni, mis asuvad kodumaal, on peidetud salajasse kohta, mille asukoht on teada vaid vähestele isikutele.

Peaaegu poolt Rootsi kullareservist hoitakse Londonis, kus asub füüsiliselt kullaga kauplemiseks maailma suurim kommertsturg. Tänu asukohale Bank of Englandis saab suure osa Rootsi riigipanga kullast väga lühikese etteteatamisajaga käibele lasta.

Kulla tootmine pole lihtne protsess. Sama kaua, kui kuld on olnud kauplemisvahend, on inimene püüdnud leiutada protsessi selle metalli tootmiseks. Keskaegsed alkeemikud ei olnud esimesed, juba vanad egiptlased ja hiinlased püüdsid saladusele jälile saada.

Südametunnistuseta tegelased on kulla hankimiseks alati kasutanud lihtsamat viisi: röövimist.

Sõjas on vaenlase keskpank sageli ahvatluseks olnud.

Kolmekümnendate aastate lõpus ja neljakümnendate alguses röövisid Euroopat ühed läbi aegade kõige hoolimatumad ja saagihimulisemad vargad.

Tohutu saak rahastas osaliselt Kolmanda Reich’i sõjamasinat. Ent natsid ei kulutanud kõike ära. Enne sõja lõppu peideti suur hulk varandusest ära.

Juba 1945. aastal leidsid võidukad liitlased suure osa sellest üles.

Kuid nad ei leidnud päris kõike.

Vahemere rannik, 27. september 2017.

„Ah et jutt natsikullast on müüt? Millega sa sel juhul seletad minu leitud kullakange?”

Ian Sayer naeratab ja vehib kätega. Ta tõstab kahte nähtamatut kullakangi hoides käed üles, otsekui taaselustades silmapilku, mil tema peos oli tõepoolest kunagi Saksa riigipangale kuulunud kuld.

Briti miljonär teab, millest räägib. Tema oli ka esimene, kes võttis kasutusele väljendi „natsikuld” (Nazi gold).

Kohtume tema koduaias Vahemere ääres mägedes. Briti ettevõtja ja kirjanik Ian Sayer elab nüüd siin. Kunagi oli tal Suurbritannias suur ja uuenduslik kullerifirma. Nüüdseks on ta maha müünud niihästi oma vara Inglismaal kui ka villa Nizza lähedal.

Ehkki õige pea on oktoober, on päikese käes endiselt soe. Mägedest puhuv briis jahutab, me istume ringikujulise puust baarileti ääres rookatuse all, mis tuletab kangesti meelde Kariibi mere saari.

72-aastane Ian Sayer kõneleb kiiresti ja elavalt.

Peahoone, mis võtab enda alla märkimisväärse osa müüriga piiratud krundist, sarnaneb paleega. Fassaad viib mõtted Teisele maailmasõjale. Maja ongi nagu ajamasin. Piisab vaid sammaste vahelt välisuksest sisse astumisest, kui satud ajas 75 aastat tagasi.

Tuhande ruutmeetri suurusest villast ligikaudu poole hõlmab Ian Sayeri arhiiv, see on võib-olla kõige täiuslikum Teise maailmasõja aegsete dokumentide ja autogrammide erakogu terves maailmas. Seintel raamitud klaaside taga ripuvad hinnaliste dokumentide koopiad.

Ian Sayerile kuulub Neville Chamberlaini saatuslik kiri Beaverbrookile, dateeritud maiga 1940, mil peaminister ametist lahkus. Siin on viimane teade, mille Adolf Hitler oma punkrist saatis: „Otsustasin Berliini jääda …”

Ian Sayeri seinalt võib vaataja lugeda ka Karl Dönitzi viimast ametlikku kirja 6. maist 1945, kus suuradmiral annab Alfred Jodlile loa sõlmida relvarahu Ameerika vägede ülemjuhataja Eisenhoweri peakorteriga.

„Riigipanga afäär pakub mulle väga suurt huvi,” selgitasin ühes oma e-kirjas, mis me enne mu reisi vahetasime.

Ian Sayer taipas otsekohe. Ta teab nii mõndagi sellest, mis Saksa riigipanga varadest – kullast, valuutast ja juveelidest – Teise maailmasõja lõppjärgus ja pärast lõppu edasi sai. Olen siin tema külalisena, et tema tohutu arhiivi üks osa põhjalikult läbi uurida.

2015. aasta suvel hakkas natsikulla lugu mind tõsiselt huvitama. Augustis saabus pommuudis. Üheksakümne üheksa protsendilise kindlusega olid amatööruurijad avastanud Poolas fantastilise kulla-aarde asukoha.

Uudis võeti algul skeptiliselt vastu. Väheseid teemasid ümbritseb nii palju müüte ja spekulatsioone kui natside kulla teemat. See pole takistanud maailma aardekütte – enamasti amatööre – mõnda eriti paljutõotavasse kohta kogunemast. Kui välja arvata mõned üksikud ja väikesed erandid, pole pärast 1945. aastat natsikulda leitud.

Üks asjaolu muutis Poola uudise aga usutavamaks. Riigi ametivõimud kinnitasid leidmise fakti.

Leid oli Alam-Sileesia kaevandusterohkes Góry Sowie piirkonnas toimunud pikkade otsingute kulminatsiooniks. Hüpoteesi kohaselt peideti sõja viimastel päevadel kuhugi siinsesse tunnelisse kullavaguneid ja salajasi dokumente. Amatöörotsijad kammisid piirkonda pinnaseradaritega aastate kaupa.

Uudise järgi oli rongi asukoht nüüd leitud, see pidavat olema Wałbrzychi linna lähedal, raudtee ja Toyota autokaupluse vahel maa all.

Tublisti fantaasiat appi võttes võis uskuma jääda, et amatööruurijate ja aardeküttide Andreas Richteri ja Piotr Koperi udustel radaripiltidel oli tõepoolest maa all midagi näha.

Aardekütid nõudsid endale tasuks 10 protsenti leiu väärtusest, uudis jõudis televisiooni ning ajalehtedesse.

Tegelikult oli kogu loo juures ainult üks konks. See oli liiga hea, et tõsi olla.