Читать книгу Natside kuld ja hästi hoitud saladus - Marcus Wallén - Страница 5

„Nazi Gold” on lugu sellest, kuidas Saksa riigipangast pärit suur kogus kulda ja valuutat sõja lõpus jäljetult kadus. Vahetult pärast sündmust uurisid asja Ameerika okupatsioonivõimud.

Mitteametlikke kahtlusaluseid oli palju, kuid ühtegi ametlikku süüdistust kellelegi ei esitatud.

Kui sõjaväevõimud loost ära tüdinesid, jätkasid teised instantsid. Avalikkus sai loost esimest korda aimu 1950. aastal, nüüdseks tegevuse lõpetanud ajakirjas Wochenende ilmunud artiklist. Pealkirja all „Mis juhtus riigipanga kullaga?” ilmunud artikli autoriks oli Henriette von Schirach, naine, kes kunagi oli olnud abielus Hitlerjugendi juhi Baldur von Schirachiga.

Kuus aastat hiljem võttis teema uuesti üles Briti kirjanik W. Stanley Moss oma raamatus „Gold is Where You Hide it” (Andre Deutsch, 1956).

Mossi enda taust oli peaaegu sama kirju nagu natside kulla lugu. Sõja ajal oli ta dessantväelane ja osales Teise maailmasõja ühes kõige hulljulgemas operatsioonis, Saksa kindrali Heinrich Kreipe röövimises Kreetal.

Pärast sõda teenis W. Stanley Moss leiba ajakirjaniku ja kirjanikuna. Koos endise armeekaaslase Andrew Kennedyga alustas Moss omal käel ristiretke natsikulla mõistatuse lahendamiseks.

Ent selle tulemused piirdusid vihjete ja oletustega.

Ian Sayer ja Douglas Botting võtsid kolmkümmend aastat hiljem teatepulga üle oma raamatuga, mille pealkiri oli tegelikult üsna pikk: „Nazi Gold: The Sensational Story of the World’s Greatest Robbery – and the Greatest Criminal Cover-Up” (1984).

Teos on äärmiselt ambitsioonikas katse lahendada riigipanga aarde saladust, see on parim sel teemal kirjutatud raamat.

„Ma ütleksin, et teos on andnud nime tervele žanrile. „”Nazi Gold” leiutas ja kinnistas termini,” lausub kaasautor Ian Sayer oma aias verandal varju all istudes.

Tegelikult tuleb meil raamatu saamisloo eest tänada Guinnessi rekordite raamatut. Selle rubriigis „Maailma suurimad lahendamata röövid” puutusid kaks autorit esmakordselt mõistatusega kokku.

Ehkki jälg oli võrreldes 1950-ndatega oluliselt jahtunud, oli Ian Sayeril ja Douglas Bottingil varasemate autoritega võrreldes vähemalt kaks eelist: varem salajaseks tembeldatud materjal oli nüüd kättesaadav ja inimesed, kes seni olid vaikinud, julgesid intervjuusid anda.

Sayeri ja Bottingi võib-olla kõige olulisem panus oli see, et neil õnnestus lahendada rida natside kullaga seotud arusaamatusi. Kuid ka nemad ei leidnud kindlaid tõendeid selle kohta, kes vargad olid, ehkki järeldused viitasid üsna tugevalt teatud suunas.

Mõned olulised pusletükid olid ikka veel puudu.

Ent mõlemad raamatud, „Gold is Where You Hide it” ja „Nazi Gold”, on hindamatuks lugemismaterjaliks sellele, kes tahab põhjalikumalt riigipanga kulla saladusse süveneda ja sellest arvamust kujundada.

Aga see on üks väga segane lugu.

Mina sattusin selle loo peale Poola kullafiasko järellainetuses.

Lugesin läbi kõik, mis vähegi kätte sain. Raamatutest „Nazi Gold” ja „Gold is Where You Hide it” leidsin selle, mida otsisin.

Fantastiline lugu Rootsis sündinud noorest mehest – noorukist, kes pealegi oli kirjaniku ja maadeavastaja Sven Hedini ristipoeg –, kes osales Saksa riigipanga aarde peitmises äärmiselt ootamatusse kohta.

Ian Sayer võimaldas mulle juurdepääsu tohutule arhiivimaterjalile. Ta jagas minuga transkribeeritud intervjuusid, lindistusi ja videolõike mõne riigipanga afääri peategelasega, tänaseks surnud tunnistajaga.

Jätkasin uurimistööd omal käel. Rootsi arhiividest leidsin materjale, mida pole raamatu ühe peategelase Hubert von Blücheri ja tema perekonna kohta kunagi varem avaldatud.

Teise maailmasõja ajal elas Huberti pere Garmisch-Partenkirchenis. Von Blücherid on väga suur ja suursugune aadlisuguvõsa, selle harusid leidub tervel Saksamaal. Mõne haru puhul tuleb ühise esivanema leidmiseks ajas 600 aastat tagasi minna. Seepärast on enamik von Blücheri nime kandvaid perekondi üksteisega vaid kaugelt sugulased.

Sven Hedini arhiivis, mis on üks osa riigiarhiivist, ootasid järgmised põnevad avastused.

Kuid kõige suurema üllatuse valmistas mulle mu enda vanaema.

Kui Teine maailmasõda algas, oli minu vanaema Juliana Mäklin kõigest viisteist aastat vana. Ent tal oli vanem poolõde, Gerda Iversen.

Sõja ajal töötas Gerda Saksa saatkonnas Helsingis Hubert von Blücheri isa, saadik Wipert von Blücheri juures.

Ühest panipaigast leidis Juliana paki vanu kirju, mis kujutasid endast ka pärast sõda omavahel ühendust pidanud Wipert von Blücheri ja Gerda Iverseni kirjavahetust.

Kirjadele oli Gerda lisanud lipiku tekstiga „Säilitage need kirjad kui dokumendid ühest rahutust ajast”.

See oli loomulikult täiesti uskumatu kokkusattumus ja õnnelik juhus.

Gerda Iverseni kirjad ja ennekõike Sven Hedini kirjavahetus von Blücherite perekonnaga ei lahenda natside kulla saladust.

Küll aga lisab see salapärasele loole uusi tahke.