Читать книгу Kurat ja Jumal - Mare Kandre - Страница 2

See oli sel ajal, kui kogu eelmine maailm ja kogu maa oli uus, kuid

inimesega võrreldes

siiski väga vana.

Tähti oli vaid seitse ja kuu oli, nagu ikka, üksainus,

samuti päike.

Elati puust majades nagu siingi

(kuigi metsajärv oli täis mustavat vett, mida hoidis vaos sambla ja kivide niiske raskus).

Mets, mis andis järvesilmale kuju ja sügavuse, oli ühes tükis ja puutumata.

See kattis endiselt suurt osa maast, ja järvesilm ja muud veed olid omavahel maa alt ühenduses.

Ja muinasmaailmas, millest ma nüüd räägin

(selles, mida me nüüd nimetame ülailmaks ja millele me õudusega tagasi mõtleme),

oli juba siis küllaltki pime, sest inimene oli seda kurjasti kasutanud.

Võib-olla mitte palju,

aga siiski piisavalt, et seda oleks märgata õhust ja öösiti.

Jaa, inimene oli maa hoolimatult ja mõtlematult üles kündnud ja põldudeks teinud,

puud oli ta tänamatult maha raiunud ja oma isekuses majadeks, ämbriteks, taradeks, kirstudeks muutnud; loomi jahtis ja püüdis ta nii, kuidas juhtus,

ja sõi neid

tänutundeta ja austuseta, et nood olid pidanud oma elu ohverdama.

Jah, tol ajal olid Kurat ja Jumal veel lapsed,

kaks poissi,

mõlemad üksildased

(kuigi kumbki omal erilisel moel).

Sel ajal jagunes kõik veel Kuradiks, inimeseks ja Jumalaks,

kes kõik elasid eraldi,

millel,

nagu me nüüd teame,

ajapikku olid saatuslikud tagajärjed elule selles maailmas, mida taevas siin nüüd varjab.