Читать книгу Kurat ja Jumal - Mare Kandre - Страница 4

*

Inimesed,

need kummalised olendid, kes olid temaga sarnased, aga ei olnud ka,

ahvatlesid Kuradit hullupööra.

Ta oli mõnikord püüdnud neile läheneda, jõudmata siiski metsaservast kaugemale,

sest niipea, kui ta end näitas, leidus alati mõni ülitundlik tüüp, kes kangestus, tõstis pea, vedas umbusklikult ninaga õhku, pööras ümber, nägi teda, osutas kartliku ülikonnas isendi poole ja karjatas, nii et veri soontes tardus.

Puhkes paanika ja kaos,

haarati esimese kättejuhtuva tapariista järele,

ja Kurat arvas paremaks jooksu pista.

Siiani oli ta alati viimasel hetkel ohutusse kohta jõudnud,

nii ei näinud teda kunagi korraga rohkem kui üks inimene,

ja teadmine tema olemasolust ei olnud seetõttu veel laialt levinud.

Kõigele vaatamata polnud Kurat kaugeltki jätnud inimesest unistamist.

Ei, ta hellitas kustumatut lootust ühel päeval inimühiskonnaga kokku sulada,

inimesed vajasid vaid veidi rohkem aega,

tema silmis oli täiesti arusaadav, et kardeti tema karvast kuju, sest inimesed ise olid siledad ja valge nahaga,

pikka kasvu ja enamasti,

mõnest veidrast ninast hoolimata,

rikkumata kujuga.

Jah, nendest ta unistas ja nendega tahtis olla,

nad olid kõiges tema täielik vastand.

Talle meeldis õhtuti, kui oli just oma väikesest külmast hauast välja roninud, metsaserval kükitada.

Talle meeldis vaadata, kuidas nad käisid oma majakestest sisse ja välja,

kuidas keetsid linu ja riideid suurtes raudnõudes, mille all põlesid säredad tuled, tehtud rohust, pilbastest ja lehtedest.

Ta armastas vaadata valget suitsu taevasse tõusmas ja seal hajumas,

unistades, et aitab mõnel naisel pesu pesta,

nägi end inimeste tegemistes osalemas:

mängimas, pesu pesemas, armatsemas, kurvastamas.

Vahel õhtuti, eriti suvel,

istusid nad aedades puust laudade taga ja sõid.

Siis nad jõid ja rääkisid valjusti ja naersid,

ja võis juhtuda, et mõni küürakas vanamees võttis välja isetehtud pilli, millel ta pimedani mängis, ja naised ja mehed tantsisid puude all, kuni jalad pehmed, ja lapsed uinusid emade süles.

Näis, et nad olid alati õnnelikud.

Jaa, Kuradile näis inimeste elu peaaegu paradiislik.

Ta ei olnud küll ühegi inimese majas käinud,

kuid oli siiski jõudnud sellest selge pildi saada:

ainult rõõm!

Ainult ühtekuuluvus, headus ja igavene õnn!

Seal oli kõik see, millest ta ise,

üksik, tõrjutud, vanemate, õdede-vendadeta,

alati puudust oli tundnud.

Kuigi inimeste elu näis suuremalt jaolt koosnevat raskest üks­luisest tööst.

Nad olid kruusatee ääres põllul, kui päike tõusis, kuni päikese loojumiseni mändide taha ja ööpimeduse laskumiseni.

Nad panid mulda seemneid või kartuleid, mis Kurat öösiti,

pimeduse varjus,

põllule joostes üles kaevas

(sest kui need olid küllalt mädad ja limased, talus ta neid päris hästi).

Vahel, kui inimesed arvasid, et keegi ei näe,

istusid nad omaette metsas kännul ja laulsid nii iseäralikult ilusasti, et Kurat,

kes oli peidus kivi või mahalangenud puu taga,

värises oma tumedas sisemuses vaimustusest.

Vahel nägi ta ka mõlemat kummastki sordist,

meest ja naist,

tihedas embuses metsarajal kõndimas,

mõlemad vait.

Ja ka see pilt raputas teda sarvedeni välja,

sest vaade oli ilus, kuid samas sügavalt kurb;

sügava nukruse ja kurvameelsuse allikas.

Sest ta teadis ju, et seda imet ei saa ta ise tõenäoliselt kunagi tunda,

hellalt embajad tuletasid valusalt meelde, kui sügavalt üksik ta õieti on,

kui otsatult üksildane on mets,

kui vaiksed on kivid, kännud ja sammal,

jah, ta polnud iial tundnud kellegi hella puudutust jääkülmas talveöös,

iial polnud ta olnud kellegi armastuse ja andumuse sihtmärk.

Nii elas Kurat

inimkonna kõrval,

lootes ühel päeval temaga kokku sulada.