Читать книгу Kurat ja Jumal - Mare Kandre - Страница 3

*

Ja kõige üksildasem kõigist oli see, keda kutsuti Kuradiks.

Haiglane, nukrameelne, nälginud, karvane, väliselt ülimalt eemaletõukav väike kuju, kes

niikaua, kui ta ise mäletas,

oli uidanud suures metsas, kus sammal oli endiselt mitme meetri paksune ja kivid hõõgusid gaasidest, millesse nad olid mähkunud maast kerkides

loomise hetkel.

Seljas halvasti istuv kitsas must ülikond, mille ta kunagi pimedal ööl varastas ühest inimeste aiast, kus see pärast pikka talve oli puu otsa tuulduma pandud,

jalas liigsuured katki kulunud naistesaapad,

istus ta oma üksilduses sageli kännul või kivil ja mõtles, filosofeeris, nuttis või lihtsalt ootas eimidagi erilist,

vaadates unistavalt mõnd neist seitsmest tähest, mis võis särada männivõrade kohal.

Jah, esmapilgul võis ta ju tunduda eemaletõukav,

aga veidi lähemalt vaadates sai peagi ilmseks, et viltused tumedad silmad olid tegelikult väga ilusad, hingelised, tundlikud ja selged,

et tal olid ka puhtad, peaaegu peened näojooned kareda karvastiku all, mis pööristena kattis küllaltki tumedat nahka.

Samuti oli tal sirge väike nina

ja tundlik suu.

Käed ja sõrmed olid peened nagu väikesel tüdrukul ja oleksid sobinud viiulimänguks.

Küünte asemel olid kenad väikesed teravad küünised,

tema lagunenud hambad valutasid tihtipeale

(eriti niiske ilmaga)

ja pikk karvane saba, mis sarnanes vasikasabaga,

paistis välja kottis püksitagumikust.

Peas, umbes meelekohtades,

olid tasapisi hakanud esile tungima sarvemügarad

(mis teda päeval tihti ärkvel hoidsid, kuna tekitasid nahas enda ümber pöörast sügelust).

Ja kuigi iidsetest aegadest metsas elanud, oli ta ikkagi väga noor Kurat, kes tundis end sageli jõuetu ja mõttetu, roidunu ja üksildasena.

Ta ei teadnud, kuidas sinna oli sattunud.

Ta ei teadnud ka, kust ta pärit oli.

Oma võimalikke vanemaid ei mäletanud ta üldse.

Polnud ähmaseidki mälestusi õdedest-vendadest.

Ja alati vaevas teda köha, kopsudest kerkis kibemusti tolmupilvi.

Ja rind valutas, liigesed valutasid,

see valu oli laastanud kogu tema sada viiskümmend sentimeetrit lühikest karvast keha juba raskesti.

Nina oli alati nohune ja silmad jooksid vett, sest ta ei talunud valgust.

Ka kannatas ta alaliste värinate all, mis panid vaheldumisi külmetama ja higistama,

ihuhäda, mille ta külge sai, kuna veetis päevi kägaras jääkülmas, äärmiselt ebamugavas lapsehauas, mis asus küla lähedal paljude teiste inimhaudade hulgas,

mis paiknesid segiläbi, kuidas juhtus

(sest see oli palju enne kirikaedade aega),

igaühel ainult lihtne kiviplaat, millesse oli uuristatud kadunu nimi,

ei midagi muud,

ei surma- ega sünnipäeva ega leinajate nimesid.

Selle haua oli ta ühel hilisel talveõhtul määratu aeg tagasi,

külmast meeleheite piiril,

lahti murdnud ja väikese lapsekeha välja tõstnud.

See tegi talle haiget ja oli vastumeelt,

sest laip tundus värske ja ei olnud peaaegu üldse lagunenud.

See oli mähitud valgesse puhtasse linasse, nägu koolnukahvatu,

silmad pungis, suured, suletud,

suuümbrus haiglaselt sinakas.

Kurat oli laiba ettevaatlikult kaljulõhesse viinud, katnud surnud lehtede ja lumega, kevadel läks ta tagasi

ja kui maa sulas, mattis selle korralikult

samblasse,

metsa,

eriti salajasse kohta.

Hauda oli ta aastate jooksul nii,

kuidas suutis,

püüdnud vooderdada lehtede, sambla ja muu metsas kätte­saadavaga,

kuid see oli ikka väga külm,

eriti talvel,

mis oli Kuradile alati pea väljakannatamatu piin.

Mis puutus toitu, siis elatus ta enamasti jänesepabulatest ja muust roojast, mida loomad metsaradadele või pohlavarte vahele maha jätsid,

see oli ainus, mida ta talus.

Kord oli ta proovinud salaja lüpsta vana lehma, kes seisis üksi aasal,

keset ööd,

ja joonud nisadest nirisenud valget lõhnavat nestet

(nagu oli näinud inimesi tegevat),

kuid juba pärast paari sõõmu oli tal hakanud kirjeldamatult paha,

siis pidi ta kõik välja oksendama ja piim oli jõudnud juba mustaks sapiks muutuda.

Pärast seda puutus ta harva inimese toitu.

Aga vahel leidis ta metsast juhtumisi mõne väikese kärbeste puretud raipe,

jänese või muti, millelt korjas esmalt kõik ussikesed, munad ja sipelgad,

ja siis kinnisilmi

kännul istudes

kiiresti ära sõi

(sest ei talunud mõtet, et loomake oli kunagi elus).

Ja Kurat ei olnud sugugi kuri.

Alguses mitte.

Vastupidi, ta oli ülitundlik väikene olend, kes hakkas kergesti nutma ja ei suutnud kedagi kannatamas näha.

Kui ta leidis metsas mõne inimeste seatud lõksu jäänud looma,

kui vaeseke oli veel elus ja vaatas teda anuvate mustade silmadega ja oli selge, et teda mingil moel päästa ei saa,

kui ta oma paljaste kätega pidi loomakese kannatusest vabastama,

mattis Kurat ta pärast hoolikalt maha.

Süüa ta teda ei suutnud,

ja oli sageli juhtunust sügavalt puudutatud,

veel päevi hiljem viirastus talle ikka ja jälle looma piinatud anuv pilk,

ja vahel nuttis ta nähtud kannatuste pärast,

süütu vaese kinnipüütud looma hirmsa saatuse pärast.