Читать книгу Kirjaklambritest vöö - Mare Sabolotny - Страница 4

Mobiiltelefoni äratuskell helises. Patjade vahel liikus aeglaselt peenike käsi plaaniga lärmakas asi vastu seina puruks visata… või siis välja lülitada. Oli kuulda ohkamist ning käe omanik tõusis ja tuikus uniselt vannituppa. Hambaid pestes jäi ta end peeglist jõllitama. Korrates küsimust, mis tal pidevalt peas kummitas: miks? Kaotanud lootuse leida elule mingisugunegi mõte, langetas ta pea ning pesi näo, et teha algust uue päevaga.

Kati oli 16-aastane, kuid nägi välja vanem, selle eest oli ta ise hoolt kandnud – et alaealistele keelatud tooteid poest kätte saada. Tal olid lühikesed tumeblondid laines juuksed, sinakashallid silmad, pikad ripsmed, vähesest magamisest sinised silmaalused. Kehaehituselt keskmine… „keskmine” oli sõna, mida ta jälestas, mida temaga ei oleks tohtinud seostada, mida ta ei tahtnud olla.

Tüdruk vaatas kella ning tormas tagasi oma tuppa, kus meikis end, otsis mõned puhtad riided ja pani need kiiruga selga. Ta ei saanud aru, kuidas oli kell selleks hetkeks alati juba 7.20. Kati raputas masendunult pead, haaras koti ja jooksis kööki, et midagi süüa. Minut hiljem tatsas ta vihaselt oma tuppa tagasi, sest oli unustanud sokid jalga panna. Sel hommikul sokid, mõnel teisel pusa, kott, mis iganes, peaasi, et ta hiljaks jääks. Söögist ja kohvist oli ta taas ilma, oli aeg hakata kõigest väest bussipeatusesse jooksma. Paar peatust bussiga ning siis jala läbi vanalinna. Nagu igal hommikul.

Kool igav nagu alati. Ajalugu mõttetu nagu alati, kõik sama nagu alati. Õpetaja alustas tundi ja lasi kellelgi töövihikuülesande ette lugeda. Jaganud välja mõned kahed, ühele õpilasele nelja, kutsus ta kellegi jutustama. Jutustama õppis tavaliselt neli õpilast kolmekümne kuuest, ja ka neil ei olnud tekst kuigi hästi meeles. Pärast pingsat vaikust teatas õpetaja ühe nime, teised ohkasid kergendunult ja vaatasid kaastundlikult vastamakutsutut, kes paaniliselt raamatut lehitses üritas midagigi meelde jätta. Mõni tunnistas üles, et ei ole õppinud, ja sai kahe, mõni punnitas ja sai ikka kahe. Lõpuks andis õpetaja alla või leidis kellegi, kes oli kodus õppinud või vahetunniga enamiku peatükist meelde suutnud jätta. Viimasel puhul vajus klass sügavasse igavusse, mõni võis isegi magama jääda. Enamik lobises või, nagu Kati, tagus tapvast igavusest pead vastu lauda.

Margit oli tol päeval kodus kõik pähe õppinud, tark tegu, kui kahtesid ei taha – õppida üks kord kõik ära, tõsta siis kätt ja hästi vastata. Siiski leidus vähestel sellekski viitsimist.

Kati pinginaaber Heigo tundus magavat.

Kõik oli nii nagu alati.

Teise, kõige pikema vahetunni ajal läksid Kati, Heigo, Juhan ja mõned teised koolikaaslased lähedal asuvasse parki suitsetama. Mõni päev oli neid rohkem, mõni päev vähem, vahel parki, vahel mujale. Tavaliselt käidi teise ja/või kolmanda ja/või neljanda vahetunni ajal.

Kuid tavaliselt ei jäänud nad vahele õpetajatele, kes alles kolmandaks tunniks kooli tulid. Eesti keele õpetaja ja ühtlasi Kati klassijuhataja Marju Merilaas sai vihaseks ning pani nad kõik seletuskirja kirjutama. Katile, kes oli ta eriline „lemmik”, nimetas ta seletuskirja kirjutamiseks veel mõne põhjuse. Fantastiline nädala algus! mõtles Kati sarkastiliselt, kuigi juhtum teda eriti ei liigutanud.

Heigo, Juhan ja Kati vahtisid üksteisele nõutult otsa, üritades naeru tagasi hoida. See oli viies kord, kui nad Merilaasile suitsetamisega vahele jäid. Nagu ka viies kord, kui nad mingisugust mõttetut seletuskirja, mida niikuinii direktorile üle ei anta, kirjutama pandi. Merilaas teatas halvimal juhul vanematele, millega nende lapsed jälle hakkama olid saanud.

Mmmm… Eeeeeeeeeeee…

Hmm…………. Ee…………. Seda et…. Ee…. Et….

Tahate tõtt kuulda?

Te kõik olete värdjad ja sitapead, kes on unustanud, mis tunne on olla noor. Fakt, et teile mu nägu ei meeldi, paneb teid mind kogu aeg piinama. See on tõesti teie isiklik tragöödia, sest mingite rõvedate lehmade pärast ei jookse ma küll plastilise kirurgia kliinikusse. Nägite minus vist liiga palju õnne ja sellepärast piinate mind. No tõesti, see on ju tõsi. Või äkki eitate? Hmm… proovige aga, kooli algusest saadik olete mind lihtsalt kiusanud. Kellele ei meeldi mu soeng, kellele selle värvus (täiesti tavaline kartuliblond! Nagu enamikul eestlastel), kellele ei meeldi mu riided, kellele ei meeldi naised, kes pole lihtsalt liiga kaua keppi saanud... vähemalt head keppi. Jah, ma tean, teil kõigil on mõjuv põhjus. Teie elu ju nii raske, iga päev on koolis tuhat last, kelle elu tuleb põrguks teha. Saan aru, sest olen nii mõistev ja hea. Olen ju alles noor ja rumal.

Peaksin ehk natuke ka defineerima…

Tunni segamine – ma klõpsutasin oma pastakaga rohkem kui kolm korda ning laua alla kummardudes, et jalal sääse(?)hammustusi sügada, kukkus see kuradi pastakas kogemata maha. Aga see on ju loogiline, ma rikkusin reegleid enne ka, ma hingasin terve eesti keele tunni vältel, tunnistan üles.

Nurga taga suitsetamine – see ei olnud päris nurga taga, pigem pargis. No mis mind huvitab? Tehke trahvi, kui see nii vajalik on.

Unustasin ära, mis ma kolmandana tegin… Assa raisk, pean küsima.

Poppi panemine – jäin esimesse tundi viis minutit hiljaks, sest buss läks varem ära. No sitta jama ikka juhtub. Peatusin, et sääsehammustust sügada, ja meie füüsikaõpetaja härra Tuisk nabis mu kinni. Tegelikult seisis ta tükk aega mu selja taga ja vahtis mu perset, kui ma kummardusin. Peaksin vist seletama, kust ma keset talve sääsed leidsin. Ema-isa pidid tööasjus Taisse sõitma ja ma läksin kaasa. Paras teile, et ma surma ei saanud. Ha-haa!

Enda kiitmiseks pean mainima, et ma ei olegi sel veerandil veel poppi pannud, puudusin ainult kaks päeva ja olin siis ka haige... no nii enam-vähem. Kuigi pean tõdema, et veerand on alles nädal aega kestnud.

Luban, et ma ei pane kunagi esimesest tunnist poppi, ei suitseta enam kunagi nurga taga ja kui see on teie soov, siis ei kasuta ma enam ühtki kirjutusvahendit. Sääsehammustuste, või olid Tais hoopis mürgised hiidmesilased, kes mind sõid, ma ei ole kindel, sügamist ma ei lõpeta. Seda ei saa te mult küll nõuda, mu vanemad on advokaadid!

Mitmes täna on? Esmaspäev, jaanuar, aga mis kuupäev?

Katiiriina Park 10. bhee

Ma unustasin oma telefoni koju, nii et ma ei tea seda.

P. S. Kuupäev Merilaasi tahvlil on vist vanaks jäänud (1. jaanuar täna kindlasti ei ole. Või äkki mõeldakse 21?Või mingi ühega algav arv? Või magasin ma kogemata ühe aasta maha ja nüüd on juba järgmine? Või kuu? Ah? Misasja? Ärge ajage mind segadusse! Vajab uurimist.)

Teades, et õpetaja seletuskirja direktorile nagunii ei anna, vaatas Kati selle lohakalt üle, viskas õpetaja lauale ning läks rahulikult tundi. Heigo ja Juhan jäid sinna kauemaks, sest erinevalt Katist pidid nemad mõjuvama õigustuse välja mõtlema – nende vanemad olid pisut rangemad.

Pärast seitset igavat tundi sai kool läbi ja Kati pääses koju, „Solitaire’i” mängides ja magades aega raiskama. Lõpuks ometi!

Kella viie paiku helises telefon, Katile meenus karm tõde, et ta peab minema koos ema ja väikese õega poodidesse. See tundus omajagu piinana, sest nad mõlemad olid Kati arvates tüütud inimesed, kuigi omal moel kallid.

Pärast nelja tundi poodides – vähemalt kandis see kolamine Kati jaoks vilja – pääses ta lõpuks oma kallisse armsasse tuppa oma kallile armsale voodile oma kalli armsa teki alla. Magama. Tüdruk oli sellest terve igava päeva unistanud.

„Kati,” ütles isa, pöörates pilgu telerilt Katile, kes parasjagu köögis külmkapis soris – und polnud tulnud... taas kord.

„Mida ma jälle tegin?” küsis tüdruk ükskõikselt, avades apelsinimaitselist Bacardi Breezerit.

„Ee… kas see pole mitte alkoholiga? Igatahes, koolist helistati, räägiti päris huvitavat juttu,” teatas isa, üritades kõlada kurjana.

„Mida nad siis nüüd väidavad? Et koorisin end alasti ja peksin kõiki maniakaalselt mööda koridore ringi joostes nuiaga?” pakkus Kati jooki limpsates, teades, et isa ei tee talle midagi. Tüdruk ei suutnud meenutada ühtki korda, mil teda karistatud oleks. Ei mingit koduaresti või taskuraha äravõtmist, tal ei kästud isegi oma tuba koristada.

„Nad rääkisid su seletuskirjast,” ütles John tahtmatult veidi ükskõikselt, tal ei tulnud kurja isa mängimine hästi välja. Tal lihtsalt oli lahke ja andestav loomus ning ta arvas, et tütar on piisavalt vana enda eest otsustama.

„No ja mis sellest? Merilaas ei anna neid kunagi direktorile, muidu oleks mind juba ammu välja visatud,” teatas Kati ülbelt.

„Kati, sa ei saa enam käituda nagu titt ja mina ei saa sind kogu aeg hädast välja aidata. Kui kaua ta mu meelitusi talub? Sinu niinimetatud kehv eesti keele oskus, mida ei eksisteeri juba väga mitu aastat, ei vabanda välja ülbust. Ja kas sa tõesti arvad, et ta ei kavatse järele kontrollida, kui vanalt Inglismaal tegelikult suitsetada võib?”

„Kui uuribki, tuleb segasemat juttu ajada, näiteks et müüa ei või, aga suitsetada võib. Või et mõnes piirkonnas võib ja mõnes mitte...”

„Ta ei ole nii rumal, üks päev saab ta aru, et ma ajan talle udu.”

„Kuule, Merilaas sundis mind kirjutama mingitel lollakatel põhjustel, mida ma siis tegema oleksin pidanud?”

„Esiteks mitte ropendama…”

„Ma tõmbasin kõik ropud sõnad maha…”

„Nii, et neid ikka välja lugeda sai! Teiseks, ära solva, sa pead õppima neelama sitta, mis… tähendab, jama, mis õpetajad sulle ette annavad. Sa ei saa täiskasvanuna sel moel käituda. Sa ei ole tõepoolest enam väike.”

„Hea keelekasutus, isa.”

„Kati, ma olen sind alati mõistlikuks pidanud ja kohelnud sind juba tükk aega täiskasvanuna, kuid ma hakkan kõiges selles juba kahtlema. Sa ei saa koolis enam nii jätkata.”

„Mul ei ole ükski kursusehinne kaks ja kolmesid on ka vaid paar! Mul on ainult pisikesed ülbusprobleemid.”

„Nii et märkad neid ka ise? Igatahes, ma tahan, et sa oma käitumishinde „hea” peale tõstaksid, ja ma ei taha saada enam ühtegi negatiivset kõnet su klassijuhatajalt. Igal õhtul oled kaheksaks kodus, sa ei jõuagi õppida, kui alles kell üksteist koju marsid.”

„Mul ei ole elu, põhimõtteliselt olengi ju…”

„Ära sega vahele. Ja ära joo nii palju! Kas pean sulle su vanust meelde tuletama?”

„Kuule, see jook on sama mis limonaad, ainult parema maitsega.”

„Vahet pole, ja too mulle nüüd sõnaraamat, et saaksin kontrollida, mida ma sulle just rääkisin.”

„Jajah, tegelikult tahtsid mind kiita.”

„Kindlasti, mine nüüd magama.”

„Kell on alles kümme.”

„Mine siis õppima või tee midagi arukat.”

Kati ulatas riiulist isale sõnaraamatu ning jooksis oma tuppa, mõtiskledes, miks ta isa lõbu pärast sellist kirjandust loeb.

Kati isa Jonathan Park oli, nagu nimestki aru saada, inglane. Ema Marianne Park oli päritolult eestlane, kel õnnestus omal ajal mingi ime läbi Nõukogude Liidust põgeneda. Kati ja ta õde Kersti olid sündinud Inglismaal ning seal mitu aastat elanud. Perekond kolis Eestisse veidi rohkem kui kuus aastat tagasi, Kati oli siis üheksane.

Harjumuspäraselt arvuti sisse lükanud, teleka mängima pannud, uksele barrikaadi ette ehitanud (ta vihkas, kui vanemad või õde teda ehmatavad), koristas Kati natuke, ta ei talunud sassis tuba. Arvuti ekraanile hüppas MSN-i aknake koos tekstiga Juhanilt, armsalt sinisilmselt sasipealt. Kati naeratas ja istus arvuti taha, et poisile kiiresti vastata.

Johann: Mis teed?

Karvane: Just koristasin veidike ja kohe hakkan puhast pesu sorteerima.

Johann: Ahah. Kui hämmastavalt põnev. Aga tegelikult?

Karvane: Korraldan seksorgiat.

Johann: See on vähemalt usutav.

Karvane: Aitäh, et minust nii hästi arvad.

Johann: Alati. Kokku viitsid saada?

Karvane: Ei, täna ei saa. Selle seletuskirja pärast mõtles isa uued reeglid välja.

Johann: Ma ei saa pihta. Sa oled ju mässuline?!

Karvane: Mitte kodus, vanemad saavad ju mult ära võtta raha, telefoni, teleka, arvuti, vabaduse, söömisõiguse…

Johann: Kui vahva. Hiili välja, mul on igav.

Karvane: Ma ei viitsi. Kutsu Kristo, see ju ka ei maga öösiti.

Johann: Kristo ei ole nii ilus kui sina. :(

Karvane: Mariliis?

Johann: Mulle ei meeldi inimesed, kelle IQ on miinustes, ükskõik kui avar nende dekoltee on.

Karvane: Ega ta nüüd nii loll ka ole.

Johann: On ikka küll. Usu mind, ma tean, ta on minuga juba viis aastat ühes klassis käinud.

Karvane: Hmm… Tal ei ole ju sitad hinded.

Johann: Sellepärast, et ta on õpetaja laps. Koolis saab kuidagi veel hakkama, aga elus… lollim kui kivi. Ema pealesunnitud raamatud või liiga kuumad lokitangid on ta vist hulluks ajanud.

Karvane: Kui ta lugedagi oskab. Merilaasi teine tütar on küll mingi tarkpea…

Johann: See ongi nii, et Mariliis on liiga loll ja Maria liiga tark.

Karvane: Vaene beib, nii tobe nimi – Mariliis Merilaas. Teda on juba esimesest päevast ahistatud. Pole ju ime.

Johann: Mari-Liis Merilaas tegelikult.

Karvane: Vahet pole, teeb sama välja. Aga mis on sinul tibide vastu?

Johann: Mitte midagi… kuni nad tee peale ette ei jää.

Karvane: Kas naised ei või kasutada lokitange ja oma välimuse eest hoolitseda?

Johann: Sa tead, mida ma mõtlesin. Jiizh.

Karvane: Urr.

Johann: Igatahes sorteeri siis oma sokke edasi või midagi. Ma lähen vahin telekat. Nägemiseni.

Karvane: Nägemiseni.

Üks silm teleril, sorteeris Kati oma sokke. Üks mõttetu õhtu järgnes teisele, seesugusena ta oma elukest nägi. Tüdruk teadis, et ta on vaid tükike hallist massist ja et tema juures ei ole midagi erilist. Mitte keegi ei oleks suutnud teda ümber veenda. „Hall mass” oli teine väljend, mida ta vihkas. Muidugi soovis ka Kati olla seksikas seltskonnalõvi, kes oskab kõike ja on alati vapustav, kuid ta ei osanud… ega olnud kindel, et tal sellistki elu vaja on.

Kati vihkas enda juures kõike: oma välimust, elu, käitumist, suhtumist, olekut… peaaegu kõike, mida sai vihata. Depressiivne halli massi tükike, kes ennast vihkab ja tahab ennast ära tappa. Selline oli ta olnud nii kaua, kui end mäletas.

Depressiivne unetu jobu.

Mitte midagi enamat.

Ega kõik nii sitt ka ole, valetas Kati endale, et positiivsus võidaks lahingu ja kurbusele ei järgneks unetut ööd. Sellest viimasest tal paraku pääsu polnud.