Читать книгу Kirjaklambritest vöö - Mare Sabolotny - Страница 5

Mobiiltelefoni äratuskell helises ning äratas Kati taas kord polüfoonilise helinaga, mida ta juba jälestama oli õppinud. Jälle üks päev, jälle kõik üks ja seesama, rutiin. Mis viib ainult ühe tulemuseni – padjakallistamine ja sita kvaliteediga uni.

Erinevalt teistest päevadest oli Kati selle teisipäeva hommikul rõõmus. Astus ta siis parema jalaga voodist välja või oli see liigsest kofeiinist, vahet polnud.

Inglise keele tunnis oli nii Katil kui ka tema pinginaabril Annil surmigav. Viimane võttis päeviku ja sodis seda natuke, terve tunni oli tüdruk üritanud midagi küsida, kuid kõhelnud.

Kati uuris samal ajal oma klassikaaslasi, nagu oleksid need puuridesse näitamiseks välja pandud loomad. Tema arust olid nad väga huvitavad tegelased. Näiteks Signe, kes kellelegi ei meeldi, aga ikka surub end pidevalt seltskonda, kus keegi temaga suhelda ei taha. Kõik vihkavad teda sellepärast. Või Piret, kes sisustab vähemalt kolmveerandi ajast kodus õppimisega, kuid, üritades lahe olla, valetab teistele, et tal on kodutööd tegemata. Nii ei saa keegi temalt maha kirjutada ja ka vastuseid ei ütle ta kunagi ette, kuigi teab neid. Kõik vihkavad teda sellepärast ja mitte keegi ei saa aru, kuidas selline nohik kuhugi paremasse kooli sisse ei saanud. Või Grete, kes on loll nagu lauajalg ja teab kõike ainult juuksesirgendamisest, kunstküüntest ja headest salongidest. Ta käib kõigile sellepärast närvidele. Tom, ülisuure egoga tüüp, kes on sisemuses arg kui hiireke, isegi kahtlasest putkast ei julge suitsu osta, kuigi näeb välja vähemalt 20-aastane. Keegi ei talu teda sellepärast. Fidelia on samuti huvitav eksponaat – ei õpi üldse ja käib nii harva koolis, et keegi ei ole kindel, kas ta enam klassinimekirjaski on. Ta on nii kergesti kättesaadav, et piisab, kui mõni poiss talle ligi läheb ja midagi mõmiseb. Kuigi poiss oli ainult pastakat tahtnud, vajub tüdruk talle kohe kaela. Tal on kohutav ema, kes on täpselt samasugune. Kõik vihkavad Fideliat, kui ta koolis on, ja kui ei ole, ei tunne keegi tast puudust. Hans elab arvutites ja küsib pidevalt teiste IP-koode ning muid arvutiga seotud isiklikke asju. Kõik peavad teda sellepärast imelikuks ja hoiavad eemale. Ja Kati ise, vahel isegi laheda jutuga, kuid saatanlikult tige eit, kes on depressiivne ja öösiti magab arvatavasti umbes kaks tundi, vähemalt näeb ta igal hommikul nii sorakas välja. Selles klassis ei talu peaaegu keegi kedagi, kuid siiski teeskleb enamik sõprust. Enamik on võlts ja sellepärast üliõnnelik. Kambas kõik parimad sõbrad, kuid teiste selja taga harrastavad tagarääkimist. Sügavate psüühiliste probleemidega klass, keda ühendab vaid fakt, et nad kõik olid liiga lollid, et heasse gümnaasiumi sisse saada, aga liiga laisad, et tööle minna.

„Kuidas teil Juhaniga siis läheb ka?” küsis Anni lõpuks pärast kõhklemist. Ta ei olnud kunagi päris kindel, millal on hea aeg Katit torkida, sest kunagi ei võinud teada, mis tuju sel tüdrukul on ja mida tema tigedast suust välja võib pursata.

„Kuidas meil minema peaks?” küsis Kati üllatunult.

„Te ju sebite!” teatas Anni imestunult, et Kati ei olnud poisi ilmselgetest vihjetest aru saanud.

„Sebime või? Tore, et mulle ka teatati.”

„Kui loll sa olla võid! Kuid siiski võid sa minust jäänud riismed endale võtta,” teatas Anni upsakust teeseldes.

„Kõvad riismed, sa vaevalt tunned teda,” teatas Kati veidi kõvema häälega, mille peale käskis tüdinud õpetaja neil vait jääda. Kati ja Anni jätkasid lobisemist veidi vaiksemal toonil.

„Nojaa,” pomises Anni, „siiski…”

„Siiski oleme mina ja Juhan sõbrad,” lõpetas Kati lause.

„Aga iga kord hakkab ila tilkuma, kui teineteist näete,” Anni kordas seda, mis paistis olevat ilmselge kõigile peale asjaosaliste.

„Ta on kena ja tore, kuid see on kõik!”

Kellahelin päästis Kati paaripanekust Juhaniga, kuid esimest korda tabas ta end mõttelt: mis selles halba oleks? Mitte midagi! Juhan on kena, tore ja lahe. Pealegi on viimane aeg endale korralik boyfriend hankida.

Tunnid läbi. Kati toppis garderoobis talvesaapaid jalga, kui Juhan tema kõrvale istuma potsatas. „Kuradi rõõmurull,” pomises Kati selle peale.

„Jou,” hüüdis poiss rõõmsalt.

„Mis tahad?” küsis Kati ülbelt, tema hea tuju oli juba ammu kadunud.

„Kas sa viitsid täna midagi teha?” küsis poiss, korjates üles Kati koti sisu, mis oli maha pudenenud, kui tüdruk oli seda kogemata küünarnukiga tõuganud. Kati ohkas, sest selliseid asju juhtus temaga pidevalt. „Ei räägi minuga?” küsis poiss, kuna tüdruk ei vastanud.

„Ah? Mida? Ma ei tea, kas ma julgen. Arvatavasti kukun kuskilt trepist alla või lõhun midagi eriti tähtsat ja kallist, näiteks mõne klaasmaja, või leian Tallinna selfdestruct nupu ning ooh-what-does-this-button-do vajutan seda!”

„Jälle? Vaevalt seda kõike mitu korda juhtub. Hea vähemalt, et sinusugusele juhilubasid ei anta,” ütles Juhan kergendusega.

„Anti!” hüüdis Kati.

„Jee, me kõik saame surma!” irvitas Juhan, mille peale Kati ta kõikvõimalikesse roppudesse kohtadesse saatis.

„Viitsid siis kinno või kuhu iganes tulla?” küsis Juhan ning lisas väikse vale, „keegi teine ei viitsi midagi teha.”

„Muidugi viitsin, teine valik oleks kodus oma tüütut väikest õde taluda. Kus hundist räägid! Mis tahad?” küsis Kati Kerstit enda ees nähes.

„Kas sa saad mulle nats raha laenata?” küsis Kersti alandliku häälega, varjates suurt soovi Katiga öeldu pärast möliseda, ka tema oskas teistega manipuleerida.

„Ei tea miks peaksin ma seda tegema?”

„Sest isa ei ole mulle nädalaraha üle kandnud ja ma olen kirikurott. Sa oled ju mu lihane õde, kes mind väga armastab ja kes must väga-väga-väga-väga hoolib.”

„Ja kust ma tean, et sa seda nurga taga maha ei joo?” küsis Kati nagu kohusetundlikule vanemale õele kohane, kuid sirutas käe juba rahakoti poole. Ta ei saanud parata, et nõustus kogu aeg teistele teeneid tegema.

„Esiteks on paberit raske juua ja teiseks olen ma 12,” vastas Kersti, nagu peaks ta Katit idioodiks.

„Aa… nojah... palju tahad?”

„Mingi sott või kaks.”

„Mul ei ole vist nii palju sulas. Aa... on ka. Vaata et tagasi maksad, sind ei saa ju kunagi usaldada.”

„Näeme kodus, kui sa juhuslikult tee peal mõne suvalise sinisilmse blondiga ära ei jookse, ma ju tean, kui väga nad sulle meeldivad. Tšau,” hüüdis Kersti vurinal ning läks tagasi oma klassikaaslaste juurde.

„Idikas!” kisas Kati tigedalt järgi. Great, nüüd sai Juhan aru...

„Hea õde sul, röövib su raha ja möliseb,” kommenteeris Juhan.

„Ma tean, ta on minusse. Aah! Ma ei saa aru, miks mu jalg on täna poole suurem kui eile. Nii ma ei saagi neid saapaid kunagi jalga. Türa, ma vihkan uusi saapaid, need peab alati sisse kandma, urr.”

Kati ja Juhan suundusid kodu lähedal asuvale staadionile, niisama passima. Nad elasid lähestikku, vaid paar maja vahet, ja neil oli kujunenud välja komme hilisõhtul või öösel kokku saada: otsisid läheduses mõne koha, rääkisid seal juttu, jõid ja vahel harva isegi õppisid. Raiskasid väärtusetut uneaega ja olid selle üle õnnelikud: igatahes parem kui kodus passida.

Paar tundi hiljem sammus Kati koju, viskas jope ja saapad harjunud liigutusega esikusse maha ning tormas vihaselt ülakorrusele oma tuppa, jätnud õhtusöögi „kogemata” vahele.

Tüdruk veetis tunnikese arvutis kaarte mängides ja tšättides, siis meenus talle, et peaks väheke ka õppimisega tegelema. Kurnatult avas ta päeviku ja jõllitas järgmise päeva kodutöid. Pool tundi tuupis ta vene keele sõnu, siis lahendas kiiresti ajalooülesanded, tegi kuidagi ära eesti keele tobeda ülesande töövihikust, vaatas üle geograafia ning järjekorda jäi ainult matemaatika.

„Õppida, õppida, õppida!” ütles Lenin. Aga see mees ütles veel igasugust paska ja keeras kümnete miljonite inimeste elu persse. Moraal – ei tasu Leninit kuulda võtta ja tuleb teha vastupidist.

Kati muigas oma loogika üle ning tõi kapist matemaatika asjad. Ta kontrollis päevikust, mis teha oli jäänud, ning avas raamatu õigest kohast. Kati teadis seda osa peaaegu kristallselgelt, kuid siiski ei tulnud ükski tehe välja. Nagu alati. Sai ta õpetaja jutust aru või mitte, ikkagi ei tulnud miski välja, kontrolltööde ajal läks ta lihtsalt närvi ja unustas kõik ära või tegi lohakusvigu. Parast kahte ebaõnnestunud ülesannet ei suutnud Kati pisaraid tagasi hoida. „Kuidas teised sellega hakkama saavad?” Teistel, keda kool vähegi huvitas, tuli alati kõik välja, aga temal mitte. Püüdku ta kui palju tahes, ikka ebaõnnestus. Nagu alati, kõiges. Tüdruk võttis oma kalli padja sülle ning üritas end sellega lämmatada. Ta teadis, et see ei õnnestu, sada korda proovitud. Ellujäämisinstinkt rikkus kõik ära. Aga siiski sai ta sellest tegevusest kerget rahuldust. Kati nuttis minutikese. Vanemad ootavad temast ju kõige paremat. Kuidas saab ta neid alt vedada?

Matemaatika ajas ta sageli nutma, vahel polnud sedagi vaja. Kõik käis üle jõu. Lausa imelik, kui valusaks teeb magamatus inimese elu. Katil ei olnud väljakujunenud unetust ega midagi sellelaadset, tihtipeale ei olnud tal lihtsalt aega magada, ja kui oli, ei saanud ta pead mõtetest tühjaks. See salapärane jõud, mis sundis teda igal hommikul hiljaks jääma, ei lasknud tal ka öösel korralikult magada.

Kati sundis pisarad minema, haaras matemaatika asjad, et need tagasi kappi viia. Tüdruk passis tükk aega kapiuksele kleebitud klassinimekirja: kõigi värdjate, lollide, normaalsete, ideaalsete nimed ilutsesid sellel. Ja tema oma. Paras loomaaed kokku aetud... Kati peletas veel mõned pisarad. Ta virutas pea vastu kapiust, et lollakad mõtted ära läheksid. See ei aidanud ning ta virutas veel kord. Ka teisest löögist polnud kasu. Taluvuse piir oli ületatud ja tüdruk virutas pead vastu kõike kõva, mis ette jäi. Vihast enda vastu… Kuid mõtted ei läinud, need ei kadunud kunagi.

Nagu miljon korda varem – see ei aidanud. Ainult pea käis ringi. Kati tuikus rõdule, seljas õhuke t-särk ja miniseelik, istus lumehange ja süütas suitsu. Vahel ta lihtsalt ei hoolinud.

Nagu siis, kui ta kordagi kõrvale vaatamata vales kohas üle tee läks. Vahel ta lihtsalt ei hoolinud. Vahel ta ei üritanudki hoolida. Vahel tegi ta kõik, et mitte hoolida.