Читать книгу Kirjaklambritest vöö - Mare Sabolotny - Страница 6

Mobiiltelefoni äratuskell helises, patjade vahelt ilmus käsi, mis selle kinni lülitas. Rutiin, alamagamine, tujud ja öised nutuhood hakkasid Katit vaikselt tapma. Kas meelega või mitte, aga ta magas rahulikult edasi. Varahommikuses poolunes ei huvita kedagi, et sissemagataval hommikul on füüsikas kontrolltöö, mida on võimatu üksi, ilma pinginaabri abita kaheksanda või üheksanda tunni ajal järele teha.

Kolm tundi hiljem märkas Kati isa, et tütar pole kooli läinud, ning äratas ta kurjalt. „Sorry, isa, ma ei kuulnud äratuskella,” pomises Kati valetada. Isegi unisena oli ta hea luiskaja. Tüdruk loivas aeglaselt kööki kofeiini otsima. Jätma muljet, nagu ei kavatseks ta uuesti magama heita kohe, kui õhk puhas.